Posted in Eestimaal, Permakultuur, Teadaanded

Avar Permakultuur kohtub noorte ja rohelistega Matsalus

Sean end valmis juba käimasolevaks Eesti Rohelise Liikumise suvekooliks, mis toimub Matsalus, Läänemaal. Selleks puhuks olen end kaevanud ühelt poolt toidu teemasse – selle vaatlemisse läbi erinevate perspektiivide. Permakultuur pakub välja huvitavaid vaatenurki, mis ei ole võibolla jõudnud veel suurte otsustajateni, kuid me kõik saame selles lahenduses osaleda. Huvitav on, et kerge on leida materjali selle kohta, mida arvab Euroopa Komisjon, Monsanto või siis erinevad kodanikeühendused/grupid, kes soovivad leida eneste ja maailma jaoks lahendust. Keeruline on aga leida toidu tootjate arvamusi  ning ka kohalike riikide otustajate vaatenurki. Samas on need viimased just kõige rohkem asjade tegelike lahendustega seotud, või ei ole? Sellise vaatlemise abil selgub nii mõndagi, tekib palju huvitavaid mõtteid ning võimalikke edasiliikumisteid.

Teise töötoa raames võtame ette põgusa süvenemise permakultuuri (et kasvaks huvi) ja siis läheme teeme käed mullaseks ning rajame väikese toidusalu-alguse Algallika külalistemaja maadele Läänemere kaldal.

Selge on see, et kõige rohkem on võimalik õppida siis, kui tuleb ise hakata enda õpitut teistele jagama. Enesele juhatuseks märkasin härra Einsteini öeldud mõttetera – “Kui sa ei suuda seda seletada 6-aastasele, ei saa sa sellest aru.”

Arusaamine on nagu taim, mis teeb seemnena idanema hakates suure hüppe tundmatusse ning sirgub siis üha edasi, raskusi trotsides ja endale aina toitu ja valgust leides õitsemise ja uute viljade poole. Olen põnevil sellest, kuhu see rada meid kõiki edasi kannab!

Sündmuse kohta pisut lähemat infot on võimalik leida siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2016/06/08/tule-suvekooli/

Täpne kava on jagatud osalejatele, kuid uskuge mind, seal ma saan olema 🙂

quote-Albert-Einstein-if-you-cant-explain-it-to-a-106152_2

Posted in Permakultuur

Avarmaa Peenrapäev 12. mai 2016

Rahvaülikoolis aset leidnud innukad jätkuloomehuvilised inspireerisid mind kokku kutsuma esimest Avarmaal toimuvat peenrapäeva. Teemaks on kõrgpeenrad (hügelkultuuri peenrad), mida on maailmale tutvustanud Sepp Holzer.

Ametlik info:

Tere jätkuloomesõber!
Kutsun Sind Avarmaa Peenrapäevale – esimesele avalikule jätkuloomeüritusele Avarmaal!
Millal: 12. mai algusega 10:00 (kestab kuni osalised saavad ja jaksavad). On võimalik liituda hiljem.
Kus: Avarmaa, Nõmmküla, Rakke vald, Lääne-Virumaa (täpsemad juhised registreeritutele)
Osaluspanus: 16€ (sisaldab lõunasuppi (gluteenivaba)), lapsed tasuta. Tasuda saab kohapeal või ülekandega (Elionaara OÜ EE917700771001224703)
Mis toimub?
  • Ringkäik ja olemasoleva vaatlemine – erinevad peenrad, puud-põõsad ja toidusalu
  • Kõrgpeenra (hügelkultuuri peenra) tutvustamine ja juhiste jagamine
  • Hügelpeenra rajamine
  • Seemnete külvamine/taimede istutamine
  • Kõikidele küsimustele vastamine
Avarmaa on selline paik, kus me ise püsivalt ei ela, kuid katusealust pinda on (vana rehielamu, ait). Kemps on metsas ja vett saab käsipumbaga kaevust kätte. Seega ees ootab metsik päev loodusega!
Küsimuste korral – kirjuta kas regisreerimislehele või otse mulle.

Rõõmsa kohtumiseni!

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Visioonid

Õigusesse avardumine

Õiguse õppimine on minuga pea igal päeval, sestap jagan permakultuurile tasakaalustuseks pisut ka selles maailmas toimuvat. Nüüdseks on mul seljataga ja pidulikult tunnistusega lõppenud ühekuune praktika advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene. Olen kontoris istunud ja oma aju ragistanud klientide keerulistele olukordadele lahendusi otsides. Tagantjärele sain teada, et teise kursuse tudengina võeti mind praktikale üsna erandlikult (värvika CV tõttu) ja lisaks muudele veel omandamata oskustele pole ma kantselliidis veel kõrgtasemele jõudnud. Kuna praktika veetsin põhiliselt kodust ülesandeid lahendades, sain omale parajaid pähkleid pureda, õnneks sain laias laastus ülesannetega ka hakkama. Esimene tagasiside mu koostatud vaidest oli küll kommentaaridest punane, kuid kuidas siis muidu õppida saaks?

Milline siis on advokaadi maailm praktikandi pilgu läbi?

Kontor asub kesklinnas, see on mugav, sest praktikal sain käia rongiga ning jalutuskäik läbi Raekoja platsi oli just paraja pikkusega. Selga tuli otsida paslikud riided – selles osas mulle muidugi mingisuguseid piiranguid ette ei antud, aga kuuldavasti on mõned bürood praktikantide riietuse osas rangemad – ikka kõrged kontsad ja mitte liiga pikad seelikud ja kleidid. Kontoris sain endale laua koos arvuti kasutajanimega. Istusin akna all ja aken avanes koridori, kust nägin kõiki möödaliikujaid. Tegelikult tutvusin kontori inimestega hoopis rohkem jaanuaris aset leidnud nädalase lühipraktika käigus, mille jooksul oli büroos kohal 5 praktikanti ja igal päeval tegelesime me erineva valdkonna küsimustega, seega kohtusime mitmete advokaatidega. Nüüd sain juba tuttavatele nägudele tervituseks noogutada ja edasi keskenduda.

Õigusalaste küsimuste lahendamisel on kõige tähtsam just see viimane, keskendumine. Eriti, kui tegemist on enese jaoks veel tundmata valdkonnaga ning võõraste õigusaktidega. Oma pea sees tuleb kokku panna pusle infokillukestest, seadusesätetest ja kliendi soovidest ning siis see kirja panna hästi struktureeritult ja argumenteeritult, loogiliselt ja sobivas kirjastiilis. Oli hetki, kus tundsin, et pilt on liiga keeruline ja jupid liiga väikesed…, kuid siis meenutasin endale, et ma olen alles algaja ja ma ei peagi kohe kõiki asju teadma ja oskama, ma lihtsalt annan endast parima. Kuigi õigusteadus on Tartu Ülikoolis nüüdsest sotsiaalteaduskonda kuulub, on ühe õigusliku ülesande lahendamine päris suures osas matemaatilise loomusega, vast pisut loomingulisem vaid ning ees pole nii selgeid valemeid. Ehk ongi seesama ülesande lahendamise nauding see kõige suurem, mida seoses õigusõpingutega on võimalik kogeda ning minus kõlab kokku kunagise armastusega matemaatikatundides – samuti ülesannete lahendamine. Vahepeal ehk minus tugevamini väljendunud lillelapse, rohenäpu ja kirjatšura omadused on tasakaalu leidnud loogika, õiguse ja argumenteerimise oskuste omandamisega. “Connecting the dots” Steve Jobs’i kõnest meenub mulle tihti ning enese jaoks otsin neid ühendusi pidevalt, et kokku panna oma elu tervikpilt.

Õigusalaste õpikute, seaduste kommentaaride ja seaduste virnad on mu kodus kasvanud, kuid viimane värske ja inspireeriv lugemine on hoopis Kiyosaki “Uus võimalus”. Õppimise väärtustamiseks ning maailmapildi avardamiseks sobib see väga hästi ning mulle pisut üllatuslikult võtab see raamat kokku mitmeidki taipamisi seoses maailma toimimise, rikkuse jagunemise, hariduse, meditsiini, õiguse ja võimu teemadel. Ja õnneks on selle raamatu läbiv joon positiivne. Tundub, et kõiksuguse negatiivsuse vohamise aegadel on ülimalt tähtis just see viimane – positiivsega tegelemine ning negatiivsete mõtete mõtlemise lõpetamine. Siiani pidasin enda teada olevatest suundadest just permakultuuri selleks positiivsuse etaloniks ning puhkepaigaks ja õiguse õppimine tõi ja toob mu silmapiirile uusi suuri probleeme, mille lahendusi kohe ei paista. “Uus võimalus”, hoolimata sellest, et raamat pole mul veel poole pealgi, annab lootust. Sest kui maailmas on nii palju asju, mille pärast muretseda ja mis võiks palju paremini olla, on vaja lõpuks taandada suured asjad enda jaoks pisut väiksemaks ning alustada kusagilt otsast tegevusega, millega on võimalik midagi muuta. Kas ma tean täpselt, mis see on? Tahaks öelda jah, öelda jah vähemasti sellele, et ma olen teada saamise teel ja küllap ma midagi juba tean ka.

Tulles tagasi advokaadimaailma juurde, olen hakanud aimama, et valdkonnaüleste teadmiste rakendamiseks tuleb eriti nutikas olla. Kui ma õpin õigusteadust ja lähen advokaadibüroosse praktikale, eeldatakse minult, et ma rakendan oma õigusega seotud teadmisi ning väljendan ennast nii nagu õigusmaailmas väljendatakse. Üks praktikaülesanne oli mul seotud seaduseelnõu teksti kirjutamisega ning “kahjuks” oli teema seotud põllumajanduse ja suuremas plaanis ökoloogiaga. Ma ei osanud enda sees kohe välja lülitada varasemaid teadmisi, suurema pildi tajumist ning kogemusi kodu- ja naaberpõllumeestelt. Kuid ma ei saanud selles tekstis väljendada oma arvamust. Vaid teiste ekspertide sõnu saab kasutada, vaid kliendi huvidest tuleb lähtuda… ja siis loota, et see haakub ehk mingil kummalisel kombel kokku ka kogu suure terviku huvide ja suundadega. Aga milliste suundadega? Valikuid on igasuguseid, suundi on igasuguseid. Jurist peaks justkui olema filter, mitte looja. Hea kirjutaja ja seaduste tundja küll, aga tema argumentatsioon on ette nähtud kedagi teist toetama. Juristi enda mõte, see on ta enda probleem. Poliitikuid ei huvita hea argumentatsioon, neil on omad käsud täita ja koalitsioonilepped järgida. Ja kust tulevad seadused? Ikka läbi poliitikute suude ja häälte. Paljud probleemid, mida advokaadid näevad oma igapäevases praktikas seadusi rakendades, oleks lahendatavad seadusandluse tasandil. Aga isegi kui seaduse muutmine algab õigest kohast, võib ta lõpuks jõuda sellisesse paika, kus ei loe enam hea mõte ja suurepärane argumentatsioon. Seal mõjuvad teised jõud ja kaalutlused. Paksu nahaga poliitik tähendabki paksu nahaga poliitikut – see tähendab seda, et talle loeb vaid omaenda nahk, mitte kellegi teise nahk. Ka selliseid märkamisi leidsin ma oma praktika käigus. Võibolla kohtuniku mõte loeb? Tahaks loota. Aga ka siinkohal võib juhtuda, et kohtunik ei peagi (ja ei saagi) teadma tegelikke tagamaid ning asjaolusid, mille osas ta kohtuotsust langetab. Tema ees on näilik pilt ja selle järgi peab ta otsima õigust. Kas saab see olla seotud ka õiglusega kui see pole isegi seotud reaalsusega? Saan lootma jääda vaid sellele, et suuremas plaanis on see kõik millekski vajalik, siin katsepolügonil Maa.

Ja teiselt poolt – kui ma räägin permakultuurist, on vaja, et ma omaks võimalikult suurt kogemust ja tasakaalustatud teadmisi just selle valdkonna kohta. Siis on parem leida kuulajatega ühine lainetus ning tulla vahetult just taimi paitamast ja sõrmi mullas hoidmast. Samas tahaks iga kodanik, et “seadusi looks” inimesed, kes teavad täpselt nii valdkonda kui ka vajalikku juriidikat – et ei oleks lolle seadusi, mis päris eluga kokku ei käi. Spetsialistid vs generalistid? Meenub, et sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Hoolimata sellest, et valdkondade lõimumist  vähemasti sõnaliselt soositakse ning soovitatakse, tundub, et neil ühendlülitajatel tuleb ise aru saada, kus-kuidas-ja-kellega nad lülituvad ja kuhu oma loomingut suunavad. Ühiskond ei suuda ette näha ja nii kergesti kuhugi paigutada neid, kelle jaoks pole kohta veel olemas, kes pole vorbitud tehases täpselt õige kuju ja otstarbega. Ja samas ühiskond ja maailm vajab selliseid – mis oleks maailm, kui maailmas poleks Buckminister Fuller’i geodeetilisi kupleid, Steve Jobs’i õunu, Kiyosaki rikast ja vaest isa? Neid näiteid on ju palju. Need inimesed, kes midagi uut loovad, peavad edasi liikuma oma sisemise veendumuse toel isegi siis, kui nad mingil ajahetkel ei sobitu. Vaadake või Riina Raudsikuga toimuvat – paistab nagu võitlus nõiapõletajad vs vabadus ja areng. Kas uss sööb ennast juba sabast? Või ehk peabki ennast sabast sööma selleks, et maailm jätkuks?

Praegu on huvitavad ajad ja kõige huvitavam ning väljakutsuvam selle juures ongi igaühel oma raja ära tundmine ning oma hääle järgi juhindumine. Suur pilt saab kokku väikestest hetkedest. Isegi kui kodus mütsi kudumine ja maast legode korjamine tundub mõnikord nii triviaalne ja peas tiksub  soov tegeleda millegi suure ja tähtsaga, tuleb taas meelde tõsiasi, et kõiki suuri tegusid hoiab üleval see tavaline igapäev. Vahest polegi suurte tegude tegemine iseenesest nii tähtis ja kuna kõik on suhteline, on teod ka täpselt nii nagu ilu – vaataja silmades.

Mis sellest kõigest siis nüüd taibata – et õppimine loeb! Iga avardus Su teel on vajalik, võta see vastu. Õpi või õigusteadust ja käi advokaadibüroos praktikal – pilt läheb paratamatult laiemaks ja ühel hetkel jõuab kohale taipamine, mida selle pildiga peale hakata. Kulugu selleks kasvõi terve elu – mida muud, kui avarduda?!

 

Posted in Meedias, Permakultuur, Teadaanded

Minu Aed näitab Avarmaad

Koostöös maastikuarhitekti Rea Seppinguga kirjutasime kokku sissejuhatava lookese permakultuuri teemadel. Silmale vaatamiseks on pildid Avarmaa permakultuuritalust. Need, kel permakultuur juba tuttav, leiavad vast äratundmisi ja neile, kes soovivad sõnatagust maailma täpsemalt uurida, on esimesed viidad püsti.

Minu Aed_Avarmaa - 1

Aprillikuu keskpaigas (15. aprill) toimub Tartu Rahvaülikoolis sissejuhatav loeng permakultuurist, kust huvilised saavad permakultuuri lõhna ninna ning viiteid ja mõtteid edasisteks uurimisteks. Jagan oma vaateid ja aiapilte ning edastan rõõmu, mida permakultuur pakub – permakultuur on läbinisti positiivne mõttemall, mis tasakaalustab hästi maailmas praegu toimuvat.

Uuri lähemalt: http://www.rahvaylikool.ee/kursus/8/71/1266

Pistsin esimesed seemned juba mulda, tuleb lilli, juursellereid ja katsetan uuesti ka artišokiga. Eelmine kord sõi keegi isukalt juba üsna suured taimed lihtsalt ära. See on ikka arvutitagatöö ja muude mentaalsete tegevuste vahele väga maandav ja rõõmu toov tegevus – muld topsidesse, veega kastmine ja seemned mulda. Sellele eelneb muidugi seemnete välja valimine ja valiku järgi jäätisepulkadele nimede kirjutamine. Suuremaid seemneid (ja vahel ka pisemaid) aitavad lapsed heal meelel (ja nõudmisel!) mulda pista. Tore koostegevus ja kaasamine.

Nüüd jääb üle ainult oodata (ja õigel ajal kasta!).

 

Kohtumiseni ajakirja veergudel, Rahvaülikoolis või kusagil järgmises kohas!

Posted in Eestimaal, Mõtisklus, Visioonid

Lindvistika on käes

Lugesin Lindvistikat, kuni jõudsin selle lauseni:
“Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog.”

Mu öise oleskelu lõpetuseks jooksis kohale paljas põngerjas, kes teatas, et tahab emmega magada.

Niisiis. Kohtumiseni.

Lindvistika Valdur Mikita poolt lööb müüti.

Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia.
Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia. Avarmaa.

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Permakultuur, Teadaanded

Avar permakultuur on Tartu Rahvaülikoolis

Enne veel kui kõik suvemarjad saavad purki pistetud, annan teada, et 10. oktoobrikuu päeval saame kohtuda Tartu Rahvaülikoolis. Jutustan end ja teisi sisse permakultuuri, jagan värskeid pilte enda selle aasta katsetustest ning kindlasti saab ka küsida ja vastuseid leida.

Kursusest leiad lähemat infot siit:

http://www.rahvaylikool.ee/kursus/8/71/1266/permakultuur

Väike pilguheit sel suvel aset leidnud suuremale peenraloomisele juuli keskpaiga seisuga:

Sündis uus peenar lilledele, tomatitele, kõrvitsatele, kartulitele, kapsale ja kõigele muule. Lisaks ladusin vanad reheahju samotid rajaks ja piirdeks - korra ja kaose tasakaalustamiseks.
Sündis uus peenar lilledele, tomatitele, kõrvitsatele, kartulitele, kapsale ja kõigele muule. Lisaks ladusin vanad reheahju šamotid rajaks ja piirdeks – korra ja kaose tasakaalustamiseks.

 

 

Posted in Eestimaal, Permakultuur

Pügamine Eestimaal

Ajal, mil muruniidukite mürin täidab puhkepäevade helisfääri, on Jaan Kaplinski kirjutanud nii, et mina, kes ma alustasin just esimest korda elus oma maatükikese niitmisega, mõtlen veelgi hoolikamalt, kui palju seda on vaja teha. Eelmisel suvel oli mul kahju mõelda nende suurte õite ja lopsakuse mahaniitmisele, kuid lõpuks polnud meil lastele paika ringikõndimiseks. Sel aastal tahtsin, et peenrasse ei tungiks nii palju nõgest, orasheina ja suuri sarikalisi ja hakkasin muru niitma. See on vist justkui mingi sisemine imelik sund, mis tahab järjest suuremat ala “korralikuks” korraldada, vallutada uusi maid madalale pügamiskõrgusele. Kogen eneses mõlemaid vaatenurki ning otsin nende vahelist tasakaalu. Kui õue peal on vaid nõgesed ja silmini ulatuvad putked, siis ei saa seal samuti väga hästi toimetada, ei õitse võilill ega ristikhein. Kuid kui järgi on jäänud vaid madalad rohelised lehed, siis ei õitse seal enam samuti midagi.

Olen alati kujutanud oma ideaalset aeda ette nii, et seal on sees rajad, mille ääres kasvavad igasugused lopsakad ja õitsevad taimed ja põõsad, on salajasi soppe ja istumiskohti, veesilmi ja suhu sobivaid taimi-marju-vilju. Ma olen sinna teel, kuid see tee pole sirgelt maha märgitud. Iga paiga, koosluse ja mulla jaoks kehtivad pisut isemoodi reeglid, ning neid saab tundma õppida ajapikku. Tihedat orasheinavälja aitab rikastada just niitmine, kuid kindlasti pole seda vaja teha igal nädalal. See, mis maa peal kasvab, on märk sellest, millises olukorras muld on. Umbrohud on omamoodi mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning “plaasterdavad” Emakest Maad. On kiiremaid ja aeglasemaid teid. Inimene saab loodusele vastu tulla. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu. Proovime järele!

Nõnda saab oma aeda jätta raja, mis viib sinna kuhu vaja ning tee peal on kõikvõimalikku kasvamas. Rada võib olla ka murune. Igal pool ei pea olema jalgpalliväljak, eriti kui lapsed jalgpalli ei mängigi.
Ja just nii ilus kui kunstiteos, võib olla üks aiarada. Seda ma teha proovingi.

Viitan siinkohal juba artikli ära, et huvilised saaksid teemasse veelgi rohkem sisse: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa

Minu kodualevis nägin just sedasama, artikliski mainitud pargi korrastamist. Rikas välu angervaksade ning veel vähemasti üheksa õitseva lillega on muutunud roheliseks kõrbeks, kus asuvad valge-mustad kasetüved. Seda kutsutakse Kase pargiks. Korjasin sealt viimased õied ning nautisin nende magusat lõhna. Enam sealt õisi ei leia. Mesilastel seal enam midagi teha pole.  Inimese lõhnatajud enam elamust ei saa. Mille nimel? Kas see ongi ilu? Kust tuleb selline ilu?

Olen selle üle mõelnud, olen permakultuurist ja oma aia veesilmadega rikastamisest rääkides kuulnud inimesi ütlevat: “Väkk, kui mu aias oleks palju konnasid!” Konnad kaovad aedadest siis, kui neil pole seal enam kusagil varjuda. Seda protsessi olen isegi näinud – lapsena krundil oli konnasid igal pool. Nüüd, kui krundist on saanud vanemate kena koduaed, seal enam konnasid leida pole. Pole isegi enam neid suuri rohelisi ritsikaid, kes võisid vahest sõrme hammustada, kui neid liiga lähedalt uurida. Tuleb tõele au anda, et isegi mu lähedases oereringis on toime pandud ökoloogilist hävitustööd. See käib nii kergelt, nii loomulikult ja mõtetes “ilu ja korra ja puhtuse” nimel, et mingit probleemi esmapilgul ei paistagi. Kuidas kõnelda sellest kõigest nii, et ei tekiks konflikti? Nii, et (vana)vanemad ei pööraks selga ja isoleeriks-ignoreeriks mind neis teemades?

Sellise korravajaduse juured paiknevad vist kusagil meie hämarate mitte-teadlikkuse aladel. See on seotud inimeste lühikese pilgu, väheldase vaatlemis- ja seostamisoskuse taga. Pragmaatilised põhjused või vähemasti usud-ebausud panevad meid mõningaid tegusid pidama ilmselgelt turvalisust pakkuvamateks kui teised. Me tahame, et kõik oleks kontrolli all. Et põrandal poleks sodisid ja õue peal poleks alasid, kus võivad elada jumal-teab-kes’id.

Ma niitsin muru ja nägin väikest kärnkonna. Peatusin, kutsusin lapsed kohale ning me kõik imetlesime tema olemasolu ja liikumist. See kohtumine jäi mulle meelde, küllap ka lastele. Veelgi reaalsemaks sai see mõte, et oma aeda tuleb rajada veesilmi ning veelgi rohkem põõsaaluseid! Tuleb mõelda nagu konn – kus on järgmine varjuline ja turvaline paik?

Iga kord, kui ma muruniiduki tööle panen, lausun: “Olgu kõik olendid terved ja hoitud.” Mõtlen, et mesilased, konnad, sisalikud ja kõik muud astuvad mu rajalt kõrvale ja ma märkan neid õigel hetkel. Arvan, et selline väike loits aitab samuti kaasa. Kuigi veel vähem muruniitmist aitab kindlasti veelgi rohkem kaasa! Leiame tasakaalu ning märkame seda, mis veel olemas on.

Permakultuur õnneks sellega tegelebki – elurikkuse võimaldamisega. Ja siinkohal ongi paras veelkord üle lugeda Jaan Kaplinski üleskutse, mis sobib täpselt ka permakultuuri üleskutseks ning palveks, mis aitab meie Eestimaad, Emakest Maad, Isamaad meie ja kõigi teiste jaoks ellu jätta.

“Kallid kaasmaalased! Me elame murrangute ajal. Eestimaa on kiiresti muutumas monokultuurseks, intensiivne põllumajandus kaotab senised aasad, nurmed, kaovad liigirikkad niidud, kaovad paljud taimed, linnud ja liblikad. See pole ainult esteetiline, vaid ka tõsine ökoloogiline probleem. Tegemist on ökokriisiga, mis mõjutab meid kõiki mitmel viisil. Oma osa selle ökokriisi süvenemisel on meil kõigil, kes me oma kodumuru, koduaeda püüame ülemäära korda teha, niita, kaotada kõik, mida peame umbrohuks, olgu võililled või nõgesed. On aeg muuta oma suhtumist. Kutsun kõiki maapidajaid ja maaharijaid vähem võitlema võilillede ja muude murus kasvavate õitsvate taimedega, jätma mõned lapid oma maal sööti, niites neid vaid korra-paar aastas. Kutsun üles katsetama lagedate murutraktori-murude asemel rajada lilleaasasid, leidma selleks sobiva agrotehnika, kasvatama niidutaimede seemneid enda kui teiste tarbeks. Kutsun ka üles istutama parkidesse ja haljasaladele rohkem põõsaid, maal kasutama haljastuses elupuude ja muu eksootika asemel meie oma looduslikke liike, näiteks pajude mitmesuguseid vorme. Nii sulaksid meie kujundatud alad paremini kokku põlise loodusega ja aitaksid ohustatud liikidel üle elada praegused suured muutused meie maastikus. Kutsun üles nägema looduse enda korda ja vähem püüdma seda asendada primitiivse sileda korralikkusega. Kutsun üles murutraktorite ja muruniidukite kõrval vahel kasutama ka vikatit, jätma aianurgas kasvama lapi maad nõgeste, putkede, pujude ja võililledega. Selle eest tänavad meid põõsalinnud, pääsusabad, kimalased, mesilased ja kord meie omad järeltulijad.”