Viimased paar nädalat on mul olnud kirge end kaevata sügavamale permakultuuri teemadesse. Talv on olnud täis igasuguseid erinevaid mõtteid seoses edasise elu jätkumisega kas maal või linnas, siin või seal. Kevadel on ent paratamatu jõud panna enesega tegelema. Mõned päevad oleme Avarmaal nüüd pikemalt saanud olla. Lõket teinud ja taimi istutanud.
Eelmiseks sünnipäevaks saadud Martin Crawford’i raamat “Creating a Forest Garden: Working with Nature to Grow Edible Crops” (ehk siis raamat toidusalude loomisest) pole end sugugi ammendanud.
Avarmaa, nagu nimestki lähtub, on avarusega ümbritusetud maa. Avarus toob enesega kaasa ka tuuli. Meie jaoks seda eriti läänest, edelast ja lõunast ja vahest isegi idast. Põhjakaarest oleme metsaga kaitstud, kõikides muudes külgedes ümbritseb meid põld. Mida rohkem lugeda permakultuurist, seda rohkem hakkab tekkima uusi ideid ja nägemusi sellest, kuidas maaga saab ümber käia ning kuidas seda rikkamaks ning eluks sobivamaks kujundada.
“Creating a Forest Garden’i” raamatust olen enda jaoks selgeks teinud põhilised tuuletõkke loomise põhimõtted. 1m kõrgune taimehekk annab ligikaudu 8m tuulevarju. Siis tuleb arvestada maastiku kaldenurka. Vaatlesin Maaameti (www.maaamet.ee) kaardiserverist meie kasutuses olevat maad, selle mullastikku ja piire. Kaldenurgad pole kaardil eriti nähtavad, neid saab vaid koha peal vaadelda. Pidasin läbirääkimisi oma isaga, kes on ümbritsevate põldude harija.
Tavaline talupojamõistus istutab puid ikka mööda kinnistute piire – kandilised kuusehekid või muud hekid. Minagi mõtlesin, et lihne ja loogiline on meie lääneküljes istutada puud mööda kinnistu piiri ja vast siis edasi minna pisut kumeramalt jne. Õnneks olen aru saanud, et minu isa poolt ei ole suuri piiranguid ja tema sõnul sõidab traktor ka kurvilisi radu mööda – seega võin oma plaanides lähtuda ikka pigem sellest, mis konkreetsele kohale kõige sobivam ning minu meele jaoks kõige targem on.
Järgmiseks mõtlesin puuliikide peale. Kõige kiiremini kasvavad lepad ja kased ja pajud. Lepad toodavad enda jaoks ise lämmastikku ja on pioneerliigiks. Neid saame kõrvalt metsa servast vast välja ka kaevata ja ümber istutada. Lepad annavad kütet ja kuni nemad juba hakkavad pisukest tuulevarju pakkuma, saavad teised aeglasema kasvuga ja pikaealisemad liigid suuremaks kasvada ja püsivama heki luua. Olen uurinud Järvselja puukooli nimekirju ja võrrelnud seda nimekirjaga, mida Martin Crawford oma raamatus pakub. Tuleb valida õige kõrgusega puud õige koha jaoks. Tema soovituslike liikide hulgas on paljut, mida meil ei leidu, kuid nii mõndagi, mille peale ise kohe ei tuleks, on tegelikult Eestis ka saadaval. Odavam on muidugi kusagilt metsaservast omale istikuid kaevata. Kuid astelpaju ja marjapõõsaid sealt eriti ei leia. Olen küll märganud kontpuud ja läätspuid kasvamas paikades, kust vast saab ka endale midagi võtta. Vanavanemate aiadki on päris rikkalikud varaaidad, kust marjapõõsaid küll saab! Seega tuleb leidlik olla ja kujundada vastavalt võimalustele ja unistustele.
Paberile plaani teha on ikka päris raske, eriti kui ikka tahaks maastiku järgi seda teha ja meil on see maastik erinevate kaldenurkadega.. ja päris selge pole seegi, kuhu tuleb maja või majad või…
Samas olen aru saanud, et kui mina aru ei saa, ega siis keegi teine meie perest ka rohkem aru ei saa. Pean tarkust koguma.
Eile sattusin Paul Wheaton’i uudiskirja abil peale sellisele Geoff Lawtoni videole: Geoff Lawton’i soovitused maaostjatele, mis avas minu jaoks maastikukujunduses hoopis uusi nurkasid! Paistab, et härra Geoff on oma loomingus päris osav ning innovatiivne, sellest on õppida! Täispikkuses videot näeb siis, kui oma meiliaadress sisestada. Usun, et see on seda väärt! Eelvaade siit:
Nüüd ei suuda ma mõelda kandilistest nurkadest ja sellest, kuhu köögiviljad kasvama panna. Ma mõtlen hoopis samakõrgusjoonte ja lohmude peale! Usun nüüd, et ka meie väikesekaldelisel maastikul on võimalik edukalt vett koguda ja selle abil hoopis uut maastikulist pilti luua. Ja tegelikult on palju loogilisem läheneda sealt, maastikust alates.
Loen nüüd Mollison’i paksust raamatust külmas kliimas planeerimise kohta järgnevat tähtsuse nimekirja:
- Veemajandus
- Juurdepääsu planeerimine (teed ja rajad)
- Taime- ja loomasüsteemide planeerimine
Mina näe olin muudkui mõelnud taimede peale..ja tuule peale. Meil seal liivasel künkal pole ju ühtki veeallikat ega ojakest… Kuid mõelda, et meil pole vett, on lihtsalt rumal. Me elame ju kliimas, kus aastane sademete hulk on suurem kui aastane aurumise hulk. Vett peab olema!
Seega, mõtlemist tuleb alustada hoopis künka kõige kõrgemast tipust ja sellest, kuidas vett mööda kõige pikemaid teid pidi sealt alla juhida ja vahepeal kasutada, jälgides maapinna samakõrgusjooni. Vahepeale saab luua tamme ja lohmusid, kraave ja teisi energiasüsteeme, et veest kõige suuremat kasu saada. Kõrbes neid süsteeme ju kasutatakse, asi siis välja mõelda, kuidas see meie maal käib!
Lohmu (=lohk+muhk) ehk inglise keeles “swale” on enamasti samakõrgusjooni mööda kulgev kraav, mille täitematerjal on paigutatud allamäge piirkonda. Vesi koguneb lohku ja imbub maasse, taimed aitavad seda säilitada. Kõige parem on ideest aru saada kui vaadata üht pilti või videot:
Kui avaneb järgmine võimalus, lähen maastikule märkima samakõrgusjooni. Siis saab pildi selgemaks. Ja võibolla ei tasu mõelda majast, mis asub künka tipul, vaid hoopis kusagil vahepeal…
Kujundusprotsess jätkub ja tulevatel taimeistutustalgutel märgime võibolla maastikule hoopis lohmude jooni.
Avarmaa Permakultuur 