Posted in Lood

Toitumisrännak, härjasabasupp ja vutid

Otsustasin üles märkida seda rada, mida me praegu astume. Suhtelises maailmas ei pruugi leiduda ainsamat tõde, kuid tõe otsingutel tuleb vahepeal ka midagi enese jaoks õigeks tunnistada, kui tunne on selline. Meil on täna saanud täis 4 nädalat toitumist, mis on vabad kõikidest teraviljadest, ubadest, trans-rasvadest ja suhkrust. Vähem kui varem, oleme söönud puuvilju, eriti just banaane. Ja tervislikke rasvu oleme manustanud palju enam. Kirjutan kõigest siis pisut lähemalt.

Jupikaupa laste kõrvalt loen juba eelmises postituses mainitud raamatut “Primal body. Primal mind” ja rakendan seal leiduvat. Lisaks otsin kõrvale retsepte internetist ja kuulan mõnd podcast’i, kui ette juhtub. 

Mis siis selle nelja nädalaga juhtunud on meie jaoks?

  • Vanema poisi tagumikunahk on ilusaks minemise teel (enne oli punetav atoopiline dermatiit). Selgunud on, et meil tuleb välja jätta ka kaseiin ehk piimavalk, kuna ajutised võiampsud või juustutükid on tagumiku punetust korraks jälle välja toonud, kuid suuremas pildis on asi siiski paranemise teel.
  • Mihkel ütles, et tema higi haiseb ta subjektiivsel hinnangul 80% vähem kui varem.
  • Minu hambad ei ole enam nii tundlikud kui enne (olin enne jõudnud hetke, mil näiteks ühe datli närimine tagumiste hammastega pani hambad valutama).
  • Mõlema poisi põsenahk on dermatiidist paranenud.
  • Mul on kergem olla, kõht ei ole nii paistes ja pole ka nii palju gaase.
  • Toidukorrad on muutunud selgemapiirilisemaks ja ei pea nii palju näksima vahepeal.
  • Kindlasti on väikesi muudatusi veel, mida on vara välja tuua ja nimetada, neist siis edaspidi.

Mida me siis nüüd sööme?

Ma olen aru saanud, et valguga ei tasu liialdada, seega ei koosne meie toidusedel ainult lihast-munast-kalast. Nora Gedgaudas’e andmeil on vaja 1kg kehamassi kohta 0,8g puhast valku päevas. 70kg inimene vajaks siis 56g valku. Ausalt öeldes ei ole ma veel jõudnud endale päris selgeks teha, et kui palju mune-liha-kala see siis tegelikult tähendab. Aga tunde järgi ütlen, et vähem kui võiks arvata. Põhjus, miks valke pole rohkem vaja, seisneb selles, et meie keha on aegade jooksul välja töötanud järgmise taktika: kui valku on rohkem, siis tekib kehal arusaamine, et on paras aeg paljuneda – ehk siis tegeleda millegi uue loomisega. Siis lülituvad välja eneseparanduslikud mehhanismid ja ressursiga käiakse laiemalt ümber. See, aga mis meid pikema ja tervema eluni viib, on hoopis mõõdukas valguhulk, kuna see annab kehale märku, et priisata ei tasu ja targem on hoolitseda kõige selle eest, mis juba olemas on. Ehk siis need valgud lähevad parandamistöödeks ja optimaalse tervise hoidmiseks. Uuringute (mis on ülalpool mainitud raamatus viidatud) andmeil on pikaealisuse saladuse lätted just selles.

Rasvad – neid sööme me nii palju kui tahame ja oskame. Õnnekombel leidsin ökopoest pekki. Ostsin seda selle mälestusega, et vanasti tegi ema kõrneid. Seda ma lapsepõlvest ei mäletanud, et kõrned olid kõigest ülejääk, mis tekkis kui searasva teha. Nojah, sellest sain ma üsna ruttu aru kui terve pann oli rasva täis 🙂 Panin selle siis purki ja oleme sellega toite valmistanud. Hämmastav, kui maitsvad võivad olla searasvas praetud-hautatud porgandid ja brokkolid! Olen nüüd ema ja ämma meenutustest kuulnud, et see on vana hea tuntud tõde, et searasv teeb toidud maitsvaks. Ainuke küsimus, mis mul tekib on – mis ajupesu on inimestega juhtunud, et nad enam seda head kraami ei söö, vaid hoopis rapsi-, soja- ja päevalilleõli tarvitavad?

Küllap on põhjuseks hirm kolesterooli ja muude rasvast tulnud hädade ees. Paistab, et inimesed on oma järeldustes ent jõudnud selleni, et rasvavaene/vaba dieet ei vii optimaalse terviseni ning et kolesterooli vältimine võib hoopiski südame-veresoonkonna haiguste süvenemise ja eskaleerumiseni viia. Omega 3 rasvhapped, küllastunud rasvad, rasvlahustuvad vitamiinid jne. Seda kõike on meie kehadel vaja. Iga meie rakk on ümbritsetud lipiidse (ehk rasvadest tehtud) kihiga, seega on meil ka rasvu vaja manustada, et keha koos hoida. Lisaks veel see, et kui tahta enda kehakaalu ja “pekisust” kaotada, tuleb hoopis rasva süüa. Ma tean, see kõlab uskumatult, kuid nii see just on!

20140223-165347.jpg
See siin on Mihkli meistriteos – härjasabasupp – kauatehtud kaunikene, millest jagus vaid kaheks toidukorraks. Ilmselgelt on meil suuremat potti vaja! Roog oli maitsev, küllastav ja imepärane. Kõik vanavanemad ja vanavanavanemad nüüd rõõmustagu, me sööme korralikult!

Inimkeha toimimise tagamaadest, ainevahetusest ja kõigest muust täpsemast kirjutan edaspidi.

Praegu toon sisse hoopiski seda reaalsust, mis meie päevaga juhtus. Nimelt läksime Lommasse vaatama vutte ja tooma vutimune. Leidsime ühel korral kalapoest vutimunad ja karbil olevale telefoninumbrile helistades saime hoopis soodsamate vutimunade otsa peale. Selgus, et see mees peab vutte lihtsalt oma lõbuks ja maandamiseks. Tal on need vutid ridamajade elamurajoonis oma heki sees, kuuri küljes. Siin Rootsis saab vutte aastaringi õues pidada, kui neid tuule eest vaid kaitsta. Ja seal me siis uurisime neid, kuulasime ja vaatasime, kuidas ta neid kasvatab ning niimoodi loomulikult juhtuski, et tulime koju kolme vutiga. Patrick laenas meile ühe hamstripuuri ja andis toitu ka ning kaks emavutti, kes juba munevad ning ühe tibu, kes on juba võrdlemisi suur. Siin nad nüüd on. Meie köögis, laua all ja praegu pikutavad rahulikult. Neil on vett, on sööki, on liiva ja üks oks ka. 

Kõige hämmastavam on see tunne eneses – et näe, niimoodi ootamatult saimegi endale koju linnukesed. Avanes mingi täiesti uus dimensioon ja võimalikkus. Vaatame, kuhu see meid juhatab ning mida toredat sellega kaasneb. Elu tuli jällegi juurde. Ja see on rikastav! Lisaks, kui meil veab, siis saame iga päev ka vähemasti ühe enda vutimuna! 🙂 

20140223-164324.jpg
Siin on vutid veel suurestoas, lambi all. Märkasime, et kui lambi kustu panime, läksid nad palju rahulikumaks. Ja siis lugesime, et köögis on niiskem õhk tavaliselt ja see on neile kasulikum, seepärast on nad nüüdseks juba köögis. Lisaks on köögis ka rahulikum, sest Lauritsa suuremad tuhisemised ja vuhisemised on elutoas.

20140223-164521.jpg

 

5 thoughts on “Toitumisrännak, härjasabasupp ja vutid

  1. Oi kui toredad vutid! 🙂
    Sain samuti jõulude eel teada, et vanaema maitsvate hapukapsaste saladus on natuke searasva. Ja me ei ole ka seda kraami viimasel ajal ära põlanud, alles eile lakkusin tõsimeeli panni ja meenutasin, kuidas vanasti rasvaleiba sõime. Vaatame, kas karv hakkab läikima 🙂
    Toredaid ja külluslikke hetki teile!

  2. Kui panni lakkuma kutsub, siis peab kehale ikka rasva lubama ;), küll karv läikima hakkab!
    Ja vuttidel ei peaks kitsas olema. Lugesin, et neile arvestatakse 100cm2 põrandapinda. Seda meil on küll ja rohkemgi veel. Seega on neil vast päris lahe olla. Nad pole tülli veel läinud ja meie juures eneste kitkumisega tegelenud. Loodame parimat!

      1. Tundub jah, kuid tavaandmete järgi on see paras. Ma pole veel uurinud ametlikku “mahevuttide pidamist” 🙂 Õnneks meie ruum on ikka suurem, nii 40*60cm. See 10*10 on vist see ruum, mida vutil on magamiseks vaja. Ent põrandaruumi võtavad ju ära veel näiteks toidutops ja veetops ja liivanõu, kus nad end pesevad, vahest ka magavad ja niisama ringi kõnnivad.
        üks vuttidest on jätkanud munemist, oleme igal päeval saanud ühe muna! See annab lootust, et ehk on neil meie juures ikka hea ka 🙂
        Küllap mahuks ka teile sinna paar vutti ära 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s