Lehtkapsas e. kale on igal juhul maitsev kraam. Nüüd, mõned nädalad hiljem, paistab, et ka minu toidulauale jääb rohkem – külm on söödikud ära võtnud, aga lehed on ilusad ja terved.
Ihastest saime kolm pähklipuud. Käisin käruga ringi ja otsisin neile kohti. Üks sai siia, täitsa õue peale. Näis siis, kas saab kunagi midagi maitsta ka 😉
Aidakatuse salailu.
Maasikapeenar täies jõus – kasvud lähevad suisa uusi jahimaid otsima! Istutasin need siia kevadel, sain mõned marjad saaki, järgmine aasta paistab praegu lootusrikas.
Salvei, väravataim ja väetaim.
Põhupidu! Isa jättis osa põhku peenestamata kui ta Avarmaa ümbert vilja lõikas. Selle vedasime meie siia ja sinna. Toidusalu sai kõige suurema osa.
Murel meelika, puukoolist. Söödikuid talle jagus ja kuivus hoidis kasvamist ka tagasi. Ehk on järgmine aasta soodsam!
Kollane omajuurne murel, mis on pärit Ihastest. Kohe näha, et elujõudu on sellel puul rohkem kui puukooli murelil.
Siin pildil on aimata üht lohmut. Esiplaanil roheline lepp ja edasi tuleb astelpajusid ja arooniaid ja …
Naabreid näeb! Aga tegelikult näeb ka huvitavat piiri kahe erineva maakasutuse vahel: vasakul on “looduslik uuendus” – ehk maa jäi lihtsalt sööti. Seal kasvavad kõiksugu niidutaimed, palju oblikat (happeline maa) ja palju muud, kasv pole väga kõrge. Paremal on ala, kuhu on külvatud punast ristikut ja aruheina, seal kasvab ka korralikult orasheina sees. Seal loodusliku uuenduse maa peal orasheina eriti pole. Mõistatus, mille vastust ma veel ei tea.
Siin on see kahe maakasutuse piir samuti lähemalt nähtav. All paistab kõige alumine lohmu (seal kasvavad kased pujude vahel).
Roheline lepp, meie lohmutaim, mis on hea kasvuhoo sisse saanud.
Tänavused söödikud tegid kased päris paljaks, võibolla kaitseks kuivuse eest. Puud on igal juhul elus.
Istutasin kreegi kaskede vahele, lohmusse.
Kuldvits – tuli meile Tartust, Taara tänavalt. Jah, tegemist on võrdlemisi invasiivse taimega ja sestap olen ma mõelnud ka tema hukkamise peale. Õiteilu on siiski muljetavaldav ja toad on magusat meelõhna ning külluslikku lillesuurust täis.
Sügisaster – tema korjasin (loe: kaevasin) üles mahajäetud naabertalust üleeelmisel aastal. Sel sügisel näen esimesi õisi. Vanad taluaia taimed on tõepoolest vastupidavad ja just sellised sobivad ka Avarmaa metsikutesse tingimustesse kõige paremini.
Uus peenar, toidusalu esimene, on suve jooksul end valmis saanud ja suisa heaks kasvukohaks muutunud. Vasakul taldrikkõrvits (väikese saagiga) ja paremal roheline kabatšokk.
Sel aastal oli kõrvitsaliste kasvustart õite pikaldane, kuid soojad päevad aitasid saagil siiski valmida!
Strawberry ehk “põhumari” ehk maasikas oma õigel viisil.