Posted in Avarmaa, Eestimaal, Loodusega

Hiie vägi kasvab. Kevadkülv.

Teie ees on esimene videokatsetus, millega Mihkel on hakkama saanud. Sellisele kujule aitas pilti viia värske leid, Magisto. Heli on suurepärastelt vendadelt Johansonidelt. Täname neid!

Usaldasime tulemust ja jagame oma maagilist kevadkülvi. 

Viimaste päikesekiirte kumas käisin ja külvasin ma hiieringi seemneid, mis olid kogunenud ja tahtsid kuhugi kasvama saada: kaer, lina, moon ja midagi vist veel. Vaatame, mis sellest saab. Kõik puud, mis seal praegu kasvavad, on talvega ellu jäänud. Tammedel olid kaitsvad võrgud ümber, nendega on eriti korras. Pärnad jäid võrgutamata ja jänesed-kitsed on neist oma osa võtnud, kuid igalt puult leidsime ka elus pungi – vast suudavad end kokku võtta ja jälle, suurema jõuga, vägevusse kasvada. Tunda on, kuidas hiiepaik ennast ise looma hakkab ja vägi seal koguneb. 

Mõtlesin kord, et kuidas see hiite sünd õige käib – kas inimene otsib paiga ja paneb midagi kasvama või otsib paik inimese ja aitab puud sinna kas inimese või looduse abil kasvama? Püha saab olla küll iga paik, kui eneses on pühadus. Ja kui seda pühadust kohale kutsuda ja kasvatada. 
Tunnen austust ja rõõmu sellest, et vast 100 aasta pärast on mingisugustel inimlastel võimalik hiiepuude varjus end hoituna tunda. Saagu see nii.