Posted in Eestimaal, Permakultuur, Teadaanded

Avar Permakultuur kohtub noorte ja rohelistega Matsalus

Sean end valmis juba käimasolevaks Eesti Rohelise Liikumise suvekooliks, mis toimub Matsalus, Läänemaal. Selleks puhuks olen end kaevanud ühelt poolt toidu teemasse – selle vaatlemisse läbi erinevate perspektiivide. Permakultuur pakub välja huvitavaid vaatenurki, mis ei ole võibolla jõudnud veel suurte otsustajateni, kuid me kõik saame selles lahenduses osaleda. Huvitav on, et kerge on leida materjali selle kohta, mida arvab Euroopa Komisjon, Monsanto või siis erinevad kodanikeühendused/grupid, kes soovivad leida eneste ja maailma jaoks lahendust. Keeruline on aga leida toidu tootjate arvamusi  ning ka kohalike riikide otustajate vaatenurki. Samas on need viimased just kõige rohkem asjade tegelike lahendustega seotud, või ei ole? Sellise vaatlemise abil selgub nii mõndagi, tekib palju huvitavaid mõtteid ning võimalikke edasiliikumisteid.

Teise töötoa raames võtame ette põgusa süvenemise permakultuuri (et kasvaks huvi) ja siis läheme teeme käed mullaseks ning rajame väikese toidusalu-alguse Algallika külalistemaja maadele Läänemere kaldal.

Selge on see, et kõige rohkem on võimalik õppida siis, kui tuleb ise hakata enda õpitut teistele jagama. Enesele juhatuseks märkasin härra Einsteini öeldud mõttetera – “Kui sa ei suuda seda seletada 6-aastasele, ei saa sa sellest aru.”

Arusaamine on nagu taim, mis teeb seemnena idanema hakates suure hüppe tundmatusse ning sirgub siis üha edasi, raskusi trotsides ja endale aina toitu ja valgust leides õitsemise ja uute viljade poole. Olen põnevil sellest, kuhu see rada meid kõiki edasi kannab!

Sündmuse kohta pisut lähemat infot on võimalik leida siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2016/06/08/tule-suvekooli/

Täpne kava on jagatud osalejatele, kuid uskuge mind, seal ma saan olema 🙂

quote-Albert-Einstein-if-you-cant-explain-it-to-a-106152_2

Posted in Eestimaal, Mõtisklus, Visioonid

Lindvistika on käes

Lugesin Lindvistikat, kuni jõudsin selle lauseni:
“Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog.”

Mu öise oleskelu lõpetuseks jooksis kohale paljas põngerjas, kes teatas, et tahab emmega magada.

Niisiis. Kohtumiseni.

Lindvistika Valdur Mikita poolt lööb müüti.

Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia.
Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia. Avarmaa.

 

Posted in Eestimaal, Permakultuur

Pügamine Eestimaal

Ajal, mil muruniidukite mürin täidab puhkepäevade helisfääri, on Jaan Kaplinski kirjutanud nii, et mina, kes ma alustasin just esimest korda elus oma maatükikese niitmisega, mõtlen veelgi hoolikamalt, kui palju seda on vaja teha. Eelmisel suvel oli mul kahju mõelda nende suurte õite ja lopsakuse mahaniitmisele, kuid lõpuks polnud meil lastele paika ringikõndimiseks. Sel aastal tahtsin, et peenrasse ei tungiks nii palju nõgest, orasheina ja suuri sarikalisi ja hakkasin muru niitma. See on vist justkui mingi sisemine imelik sund, mis tahab järjest suuremat ala “korralikuks” korraldada, vallutada uusi maid madalale pügamiskõrgusele. Kogen eneses mõlemaid vaatenurki ning otsin nende vahelist tasakaalu. Kui õue peal on vaid nõgesed ja silmini ulatuvad putked, siis ei saa seal samuti väga hästi toimetada, ei õitse võilill ega ristikhein. Kuid kui järgi on jäänud vaid madalad rohelised lehed, siis ei õitse seal enam samuti midagi.

Olen alati kujutanud oma ideaalset aeda ette nii, et seal on sees rajad, mille ääres kasvavad igasugused lopsakad ja õitsevad taimed ja põõsad, on salajasi soppe ja istumiskohti, veesilmi ja suhu sobivaid taimi-marju-vilju. Ma olen sinna teel, kuid see tee pole sirgelt maha märgitud. Iga paiga, koosluse ja mulla jaoks kehtivad pisut isemoodi reeglid, ning neid saab tundma õppida ajapikku. Tihedat orasheinavälja aitab rikastada just niitmine, kuid kindlasti pole seda vaja teha igal nädalal. See, mis maa peal kasvab, on märk sellest, millises olukorras muld on. Umbrohud on omamoodi mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning “plaasterdavad” Emakest Maad. On kiiremaid ja aeglasemaid teid. Inimene saab loodusele vastu tulla. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu. Proovime järele!

Nõnda saab oma aeda jätta raja, mis viib sinna kuhu vaja ning tee peal on kõikvõimalikku kasvamas. Rada võib olla ka murune. Igal pool ei pea olema jalgpalliväljak, eriti kui lapsed jalgpalli ei mängigi.
Ja just nii ilus kui kunstiteos, võib olla üks aiarada. Seda ma teha proovingi.

Viitan siinkohal juba artikli ära, et huvilised saaksid teemasse veelgi rohkem sisse: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa

Minu kodualevis nägin just sedasama, artikliski mainitud pargi korrastamist. Rikas välu angervaksade ning veel vähemasti üheksa õitseva lillega on muutunud roheliseks kõrbeks, kus asuvad valge-mustad kasetüved. Seda kutsutakse Kase pargiks. Korjasin sealt viimased õied ning nautisin nende magusat lõhna. Enam sealt õisi ei leia. Mesilastel seal enam midagi teha pole.  Inimese lõhnatajud enam elamust ei saa. Mille nimel? Kas see ongi ilu? Kust tuleb selline ilu?

Olen selle üle mõelnud, olen permakultuurist ja oma aia veesilmadega rikastamisest rääkides kuulnud inimesi ütlevat: “Väkk, kui mu aias oleks palju konnasid!” Konnad kaovad aedadest siis, kui neil pole seal enam kusagil varjuda. Seda protsessi olen isegi näinud – lapsena krundil oli konnasid igal pool. Nüüd, kui krundist on saanud vanemate kena koduaed, seal enam konnasid leida pole. Pole isegi enam neid suuri rohelisi ritsikaid, kes võisid vahest sõrme hammustada, kui neid liiga lähedalt uurida. Tuleb tõele au anda, et isegi mu lähedases oereringis on toime pandud ökoloogilist hävitustööd. See käib nii kergelt, nii loomulikult ja mõtetes “ilu ja korra ja puhtuse” nimel, et mingit probleemi esmapilgul ei paistagi. Kuidas kõnelda sellest kõigest nii, et ei tekiks konflikti? Nii, et (vana)vanemad ei pööraks selga ja isoleeriks-ignoreeriks mind neis teemades?

Sellise korravajaduse juured paiknevad vist kusagil meie hämarate mitte-teadlikkuse aladel. See on seotud inimeste lühikese pilgu, väheldase vaatlemis- ja seostamisoskuse taga. Pragmaatilised põhjused või vähemasti usud-ebausud panevad meid mõningaid tegusid pidama ilmselgelt turvalisust pakkuvamateks kui teised. Me tahame, et kõik oleks kontrolli all. Et põrandal poleks sodisid ja õue peal poleks alasid, kus võivad elada jumal-teab-kes’id.

Ma niitsin muru ja nägin väikest kärnkonna. Peatusin, kutsusin lapsed kohale ning me kõik imetlesime tema olemasolu ja liikumist. See kohtumine jäi mulle meelde, küllap ka lastele. Veelgi reaalsemaks sai see mõte, et oma aeda tuleb rajada veesilmi ning veelgi rohkem põõsaaluseid! Tuleb mõelda nagu konn – kus on järgmine varjuline ja turvaline paik?

Iga kord, kui ma muruniiduki tööle panen, lausun: “Olgu kõik olendid terved ja hoitud.” Mõtlen, et mesilased, konnad, sisalikud ja kõik muud astuvad mu rajalt kõrvale ja ma märkan neid õigel hetkel. Arvan, et selline väike loits aitab samuti kaasa. Kuigi veel vähem muruniitmist aitab kindlasti veelgi rohkem kaasa! Leiame tasakaalu ning märkame seda, mis veel olemas on.

Permakultuur õnneks sellega tegelebki – elurikkuse võimaldamisega. Ja siinkohal ongi paras veelkord üle lugeda Jaan Kaplinski üleskutse, mis sobib täpselt ka permakultuuri üleskutseks ning palveks, mis aitab meie Eestimaad, Emakest Maad, Isamaad meie ja kõigi teiste jaoks ellu jätta.

“Kallid kaasmaalased! Me elame murrangute ajal. Eestimaa on kiiresti muutumas monokultuurseks, intensiivne põllumajandus kaotab senised aasad, nurmed, kaovad liigirikkad niidud, kaovad paljud taimed, linnud ja liblikad. See pole ainult esteetiline, vaid ka tõsine ökoloogiline probleem. Tegemist on ökokriisiga, mis mõjutab meid kõiki mitmel viisil. Oma osa selle ökokriisi süvenemisel on meil kõigil, kes me oma kodumuru, koduaeda püüame ülemäära korda teha, niita, kaotada kõik, mida peame umbrohuks, olgu võililled või nõgesed. On aeg muuta oma suhtumist. Kutsun kõiki maapidajaid ja maaharijaid vähem võitlema võilillede ja muude murus kasvavate õitsvate taimedega, jätma mõned lapid oma maal sööti, niites neid vaid korra-paar aastas. Kutsun üles katsetama lagedate murutraktori-murude asemel rajada lilleaasasid, leidma selleks sobiva agrotehnika, kasvatama niidutaimede seemneid enda kui teiste tarbeks. Kutsun ka üles istutama parkidesse ja haljasaladele rohkem põõsaid, maal kasutama haljastuses elupuude ja muu eksootika asemel meie oma looduslikke liike, näiteks pajude mitmesuguseid vorme. Nii sulaksid meie kujundatud alad paremini kokku põlise loodusega ja aitaksid ohustatud liikidel üle elada praegused suured muutused meie maastikus. Kutsun üles nägema looduse enda korda ja vähem püüdma seda asendada primitiivse sileda korralikkusega. Kutsun üles murutraktorite ja muruniidukite kõrval vahel kasutama ka vikatit, jätma aianurgas kasvama lapi maad nõgeste, putkede, pujude ja võililledega. Selle eest tänavad meid põõsalinnud, pääsusabad, kimalased, mesilased ja kord meie omad järeltulijad.”

 

Posted in Eestimaal

Avar laul, mille Mari Pokinen on taevast alla toonud

“Tunnen kuidas läbib mind see suure ilma vaim

ei tea kas autor olengi, vaid taeva vahendaja vaid

…sest rohkem mul ei ole kui see käidud poolik tee

millest tarkust hoidmise ja kannatlikkuse läbi

ehk olen siin et teilgi oleks vähem häbi

ja et kinkida teil taevast, mis minust voolab läbi”

 

Aitäh Mari Pokinen kinni püüdmast ja aitäh Karolin Ott kohale juhatamast. Nii ilus on avastada midagi, mis puudutab ja kõneleb samast, mis eneselegi püha.

 

Posted in Eestimaal, Visioonid

Kuidas Mõelda Suurelt? Karl Kaddak näitab ette.

Terve elu olen ma näinud seda suurt korstent, kus on kirjas “Kaddak 1910”. Infokilde selle kohta on järjest juurde tilkunud ja nüüd, keset ööd, tabas mind ühtäkki taipamine, et kui tahta mõelda suurelt, siis inspiratsiooni ja eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Seesama korsten tuletab suurelt mõtlemise kunsti tegelikult iga kord meelde, kui ma aknast välja vaatan.

Suurelt Mõtlemise Tegu. Isegi nõukogude võim ei jaksanud suurelt mõtlemise märki maha tõmmata.  Kas praegune vabariik ka ei jaksa? Elame, näeme.
Suurelt Mõtlemise Tegu. Isegi nõukogude võim ei jaksanud suurelt mõtlemise märki maha tõmmata. Kas praegune vabariik ka ei jaksa? Elame, näeme.

Mida ma mõtlen suurelt mõtlemise all?

Seda, kui tekib suutlikkus mõelda piirideta, unistada väljaspool seda, mis on praegu teada. Avardada oma mõtlemise ruumi nii, et sinna mahub midagi, mis on suurem kui praegune Sina, kui praegune ettekujutus võimalikust ja võimalikkusest. Suures plaanis on ju kõik võimalik. Ja siis väikesed inimesed võtavad enda osaks mingi väikese hulga seda võimalikkust. Suurem mõtlemine ongi juba kõik see, mis on natuke laiem kui esialgne võimalikkus, mida sa ette kujutada oskad.

Lapsed on hea näide suurelt mõtlemisest – nemad veel ei tea kõike seda, mis ei ole võimalik, nemad teavad seda, mis on võimalik. Kõige suurem kunst on jätta neile nende ettekujutus võimalikkusest – sest mine Sa tea, võibolla ongi võimalik rohkem kui see, mida Sina pead võimalikuks?

Mõelda ennast karjapoisist lubjakuningaks ja seda enne esimest Eesti Vabariiki, on üks vapustavalt vägev mõtlemine! Luua üks Euroopa suurimaid lubjapõletusahje 19. sajandi alguses, on üks vaimustavalt suur tegu. See jõud ja tarkus ning sihikindlus, mis sellise reaalsuseloomise taga pidi olema, tabab mind ühtäkki nagu sahmakas vett kaela. Armastus ja suuremeelsus, mis selle mehe sisse mahtus, on ajaski edasi kandunud – olen kuulnud lugu sellest, kuidas Karl Kadak olevat rongiga Tallinna vahet sõitnud ja ükskord tahtnud keegi ta kohvrit ära varastada. Selle peale olnud ta öelnud – sa oleks võinud küsida, ma oleks ju niisamagi andnud. Lehte “luges” ta ka tagurpidi ning hoolimata sellest saatis korda vägevaid tegusid. (Vihje: ka tänapäeval saab ilma lehti lugemata edukalt elada 😉

Just nüüdsama on raud tuline – Karl Kaddak ja tegemised on jõudnud ka Eesti meediapilti, kohe mitmelt poolt.

Esiteks on hea vaadata Mati Talviku tehtud saatesarja Ajavaod, kus lugu on Ärimehest: Lubjakuningast.

http://etv.err.ee/v/50f878d5-8ede-4a69-a402-b69ab7ca5af6

Järgmisena 19.11.2014 eetris olnud Pealtnägijat, kus Andrew Kadak, varemnimetatud Karl Kaddak’i lapselaps, räägib oma juhtiva tuumafüüsiku elust ja õnnest, mis temani vast ta vanaisa kaudu kuidagi on imbunud.

http://etv.err.ee/v/elusaated/pealtnagija/pealtnagija_lood/2bf9ed43-79b1-46f5-9ba9-96ed5c92742f

Rauda ju taotakse, kui see parasjagu tuline on. Vaatame, kas seda sepa tarkust on võimalik ka nüüd rakendada. Nagu esimesest saatest nähtub, on 100 aastat ikka oma tööd ka teinud. Ehitised, millest eest ei hoolitseta, kipuvad ikka lagunema. Kas veel on võimalik teha midagi, mis korstna püsti jätab ja sellest midagi uut edasi sünnitab? Ma tahan teada!

Suurelt Mõtlemine – nii lihtne see ongi. Võtad kätte ja teed seda, mida enese kõrgeim armastus-tarkus-vägi juhatab. Olen põnevil, mis veel võimalik on?

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Linna või minna? Rõõmu tee.

Sügis on kohale jõudnud ja küllap nii, nagu rändlindudelgi, on hingelindudel ka vahest komme kuhugi rändama tahta.

Ense tõdede otsimine käib elus ikka lainete ja loksumistega. Huvitav on, et isegi kui arvan, et olen pidevalt teadlik iseendast, ilmub ellu ühtäkki hetki, mil tundub, et kus ma vahepeal elanud/olnud olen? Kas maganud või und näinud? Kas unustanud või kustutanud?

Ja siis läheb jälle leidmine lahti! See on protsess, mis tegelikult pakub suurimat rahuldust, kui ainult suuta rõõmu tunda kõigi nende kohati õõvastavate avastuste üle iseendas 🙂 Meenub, et kunagi hobukaravanil ütles keegi: “Dirt is never dirty, its from the Earth. Earth is not dirty.” Laias laastus tähendab see seda, et looduses pole midagi räpast, Maa võib ju olla mudane, aga see on ikka Maa. Ehk siis – et iseenese mudased mülkad on ju tegelikult ikka iseenes (kas nii võib kirjutada?). Ja küll võib olla pärast hea tunne, kui mudas sumpamisele järgneb soe ja puhastav saun või supelus!

Minul tuli peale inimestega suhtlemise igatsus, või siis selle puuduse märkamine. Vahepeal hakkas juba tunduma, et targem on mõneks ajaks minna sinna, kus inimesi tõesti ongi rohkem. Inimesi, kellega koos vaim vaimustub ja hing heliseb ning keha kargab kergusest.
Siin planeedil kehtivad ent igasugused tavad ja reeglid ja faktid ja nii. Ühesõnaga esitas Mihkel mõtiskluse, mis tekitas tunde, et võimalik on olla ühenduses ka siit, kus praegu olla. Rakkest. Rongid sõidavad, tuba on soe, internet on ja nädalas on ka päevi, mil ma võin minna ja olla omaette. Ehk on nii hoopis lihtsam kui siis, kui end jälle kokku pakkima hakata ja kusagil võõras üürikas koduselt proovida tunda.

See otsing ja ringivaatamine ent tõi lagedale miskit, mida ma ei osanudki otsida, aga leidsin ometi – et maailmas on olemas konteinermajad! Ja et need võivad olla suurepäraselt ilusad! Ja liigutatavad 🙂 Seega on justkui kaks kärbest ühe hoobiga – oma kodu, aga vabadus liikuda. Meil siin Eestis tuleb pidevalt tööd teha, et taevas tunduks avar ja maa väga ei kammitseks. Kodu on ju kõige rohkem südames ja süda tahab kõige rohkem rõõmustada, seega tuleb teha elus seda, mis südant rõõmustab. Ja liikumine ning muutumine vaimustumise suunas on kindel hüva suund.

Mõtisklused sellest, millist elupaika endale soovida, on praeguseks leidnud ühe põneva suuna. Oma hämmastuseks leidsin pildid kodust, mis on tõesti peaaegu-et-ideaalne. Kõigest eelmisel aastal oli see pakkumises. Kas varsti jälle? Eks siis ole näha. Ilusat lugemist ja vaatamist leiad edasi siit.

Tuleb kohe selline ilusa elu tunne peale, et peaaegu ei usugi, et midagi sellist võiks Eestimaal olla olemas ;)
Tuleb kohe selline ilusa elu tunne peale, et peaaegu ei usugi, et midagi sellist võiks Eestimaal olla olemas 😉 Foto: Terje Talpsepp (terjephoto.blogspot.com)

Minna või linna?

Ehk on see minemine hoopis seotud oma isikliku vabadusetundega – et kui on lubatus ja piiritus, siis ühtäkki polegi enam nii tähtis, kus ja mis. Või õigupoolest pole siis enam muret, sest selge on, et tee on jalge all ja tee viib sinna kuhu ta peab. Ja see pidamine pole selline raske ja kohustusliku tundega, vaid hoopis nagu püha tee, kuhu kogu universumi tarkus on sisse kätketud ja milles võib lihtsalt iseenesest kindel olla, sest see on kõik ja mittemidagi korraga.

Nüüd ma siis kasvatangi oma rõõmukihti ja vaatan uue pilguga sellele kõigele, mida ma juba tean ja kus ma olen. Nagu sõber kirjutas, et Vana-Võrumaal öeldakse: “Rõõmukiht om hää pelitamaks nutuvõru ümmer suu.”

Lisan juurde, omast kogemusest, et üks korralik nutt on parem kui nutuvõru ja see korralik nutt võib rõõmukihti ka hoopis paksemaks teha. Katsetamise asi!

Kuu hakkas uue hooga kasvama ja mina panin sellel korral oma soovid paberile kirja, stendi peale. Jään põnevusega vaatlema nende elustumist.

Küll meil siin elu sees on ikka igasugu kogemusi varnast võtta. Ja kust tuli see varn?

🙂

Posted in Eestimaal, Teadaanded, Visioonid

Elu iseendana

See siin on nüüd millegi lõpp ja millegi algus. See on avastus ja taipamine, mida ma tahan teiega jagada.

Ma tunnen, kuidas õlgadelt on langenud raskus – võin lihtsalt olla see, kes ma olen ja teha seda, mis mul kõige paremini välja tuleb.

Niisiis.

Iga inimene on hea mingis asjas. Nagu vanasti oli külas igaühel oma ülesanne. Üks oli sepp, teine põllumees, kolmas sõjamees ja neljas tark ja nii edasi. Igaühel oli vahel vaja minna ja targa või nõia käest nõu küsida. Selleks, et nõiaks saada, polnud vaja läbida palju kursuseid ja riputada seinale sertifikaate. Tark lihtsalt elas oma elu oma parima äranägemise järgi. Inimesed läksid nõia juurde, tema onni ja leidsid sealt nõu ja juhatust.

Kõigil pole aega, et käia mööda vaimseid kursuseid ja seminare, aga ikka on vaja kuulavaid kõrvu, kõrvalpilku või suunaviita.

Sain ühtäkki aru, et sellist nõu on maailmas vaja ja mina, Marian, saan seda pakkuda. Minu sees rakendub sellistel hetkedel teele miski teadmine, mis saab teiste teenistuses olla. Minu senielatud elu on sellele pühendunud, isegi kui ma seda alles nüüd taipama hakkan. Vaatame, mis saab ja kuidas see kõik võimalik on.

Marian tipi ees

Sellise andmise ja vastuvõtmise jaoks on nüüd avatud Avar Nõukoda, mis asub Avarmaal, tipis. Sellisel kujul on see avatud ilmade võimaldamiseni. Edasi selgub.

Aeg on kokkuleppel.
Tasu on tunde järgi.
Ühendume: marian @ avar.ee või 52 60906

Avarmaal-tipi-20.05.12_1_original
Avar Nõukoda ehk tipi ehk indiaani püstkoda Avarmaal

 

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Kuidas leida värskust leitsakus?

Ma alustan selle mõttega, mis mind seekord “käima lükkas”:

Anything the human mind can believe, the human mind can achieve.” Napoleon Hill

Nimelt on mul käes selline raamat nagu “Think and grow rich”, kirjutet sellesama Napoleon Hill’i poolt. See raamat on stiilselt must ja kaante seestpoolt roosa. Lehed on mõnusalt tihedad ja toon on neil malbe. Jah, see raamat on esteetiline nauding. Veel ei tea mu mõistus palju selle sisust, kuid mu tunne ütleb, et selles raamatus on paljut, mis teeb olemise värskeks ja ehk aitab enesel muutuda.

Enese muutumine – viimasel ajal olen mõtisklenud selle üle, kuidas see enese muutmine ikka käib? Varem, kui lugesin palju vastavatemaatilist kirjandust, tegin regulaarselt energatrenni ja elasin üksinda, tundus see kuidagi lihtne ja märgatav protsess. Nüüd, tagantjärgi, mõtlen isegi vahest, et mis siis tegelikult muutus ja kas muutus ja kuidas muutus? Mina olen ju ikka mina. Nüüd on mu ümber lapsed ja elukaaslane, on tihedad päevad täis intensiivseid väljapääsmatuid hetki. Vahest tundub, et midagit ei saagi muuta. Et asjadel on oma rütm ja kulg ja mina saan parimal juhul voolus püsida. Et suuri, maailmamuutvaid samme, polegi enam võimalik astuda, sest vaja on arvestada teiste inimestega. Kas siis muutuda saab ka nii, et väliselt midagi ei muudagi?

Ma usun, et saab. Ja pean tunnistama, et ma usun ka, et ma tegelikult muutungi aiva teadlikumaks ja ärvelolevamaks. Ainult et nüüd tundub see selline vähemärgatav ja triviaalne kulg, mitte suurejooneliselt vaimne kihutamine, nagu see varasemalt paistis. 

Vahest tahaks, et midagi juhtuks kohe ja praegu. Et valmis oleks maja ja seal ümber jookseksid hobused ja kõik taimed kasvaksid nii mis mühiseb sel ellu ärganud mullal… 

Protsess. See on ju see, mida hoopis nautida tuleb ja saab. Hetk, mis on möödunud, enam tagasi ei tule. Lapsed on ainult korra väiksed.

Nii ma siis paningi käima ühe kõige rõõmsama loo, mida ma tean: 

Ja me tantsisime – mina ja poisid. Põrand põdises me jalge all. Naer rõkkas ja nakatas. Ja see lugu kordus muudkui ja aina, sest Laurits ütles: “Veel!” Koit istus tolmuimeja juures, vehkis dirigentlikult vahepeal kätega, naeratas kaasa, ja nautis seda, et teoksil on midagi nii elevat.

Seda rõõmu kogedes sain ma ühtäkki aru, et selline see tore elu ongi – ise teed toredaks, ise tantsid, ise liigutad end paindlikuks, ise teed oma lastele hea tuju, ise loed raamatuid, mis muudavad elu ja ise muudadki oma uskumusi nii, et kõike saab ja kõike võib. 

See siis nüüd ongi see värskus, mille ma tänase päeva leitsakus leidsin.

Leidsin veel ka oma vanaisa ja vanaema, keda märkasin aeglaselt vaadata samal ajal kui nemad ärevalt oma pliidi lammutamist ja korstna ehitamist jälgisid-korraldasid. Nägin neid kui inimesi. Neid suuremana ja kõrvalseisvamana kui nad mu vanavanematena on. See on selline sisemine pilk ja taipamine, mida sõnadesse on kummalinegi panna. Ehk mõni teab.

Usk, et seal on põhi.
Usk, et seal on põhi.

 

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Puuduta mind.

Ma olen puudutatud sellest, mida eestimaalased koos luua oskavad. Need lainetavad tantsijad oma käest-kinni tulemise tugeva sammuga kõndisid otse mu sisse, sügavale. Need lauljad ja rahvas, kes ühise voona rõkkas ja sünnitas laulmise lugu. See suurus ja väiksus, mis on korraga meie, mis toob kaugelt kodumaale neidki, kes siit ammu on läinud.

Mingil kummalisel ja targal kombel on eestlased loonud endale rituaali, mis neid tõstab ja ülendab ka siis, kui nad ise sellest alati aru ei saa. Kui olla seal koos, Laulukaare juures, siis on küll selline tunne, et maailmas ei ole jõudu, mis seda väge olematuks saaks teha. Ja kusagil mujal maailmas pole eestlase jaoks kohta ja sündmust, mille sees olles ta end nii kodusena saab tunda. Me kõik mõistame neid laule, neid kätelaineid, neid rahvariideid, seda ühist tunglemist, mille pärast me ikka ja jälle kokku tuleme. Ja läheme taas laulma ning tantsima, saadame sinna oma lapsed ja lapselapsed ning kui ise enam ei jaksa minna, siis näeme seda pidu televusserist, mis kannab ehk ülevaatlikumaltki sedasama edasi. Ehk kannab ka tunnet.

Hetk elust enesest. Tornituli on kõigi osalejate südametuleks saanud.
Hetk elust enesest. Väsinud õnnelikkus on kontides.

Isegi kui väikeste lastega laulupeol käimine on paras ekstreemsport, olen ma õnnelik, et me selle ette võtsime. Ma leidsin endale hetki, mis mind liigutasid ja puudutasid. Ma tunnen, et olen osa sellest, et olen osa meist. 

Lastega laulupeol - ehk oleme lihtsalt kõige sees.
Lastega laulupeol – ehk oleme lihtsalt kõige sees.

Vanemate inimeste lahked pilgud pisikeste laste tegemiste peale. Seisjad ja istujad ja istet pakkujad.
Lõpmatuse märgid naise pluusitikandil – väemustreid leiab ka kodumaalt!
Kusagil selle hulga sees on pere ja sõbrad, isegi kui telefoni abil nendega kohtumisi korraldada pole mõtet. Kui näeb, siis näeb. Ja siis on rõõm seda suurem!
Igaüks on välja otsinud oma parimad riided. Isegi kui need pole linased ega triibused, on nad ehk seelikud või heegelmütsid või on käeski lipuke. 
Ühes rütmis plaksutamine, mis isegi siis, kui ta lauljaist-tantsijaist ette tormab, jõuab ikka sünkroonsusesse tagasi, mingil imelisel kombel. Ja plaksutajaid on ju kümneid tuhandeid!
Lühikene rahuhetk, mil laps istub süles ja vaatab kogu seda laulu, ei nuta.
Kodutee loojangukumas – ka Taevaisa on silmnähtavalt rõõmustanud – ja juba 70 km kaugusel pealinnast võib kohata teid, kus vastu ei sõida mitte ükski auto. Meie maa on metsik.

Kui me kogunesime sõprade ja perega Avarmaale juunikuu lõpul, sain teadma, et kokkusaamine jõuab uuele tasemele, kui me ühel hetkel läheme kõik tipisse, ühisesse ringi ümber lõkke, ja sõname igaüks kasvõi ühe lause. Juhtub midagi, mis ühendab. Tekib mingisugune soojus, mida meist igaüks tahab ja igatseb tegelikult tunda. Selline positiivne rituaal on ka see tantsu- ja laulupidu, mis meid kokku tuues kõiki natukenegi ülendab. Ja koju minnes pole me keegi enam seesama. 

Ma tänan me esiemasid ja esiisasid, maaemasid ja maaisasid, kes on osanud nõnda luua. Ja ma tänan neid, kes oskavad seda kõike tänini luua, kes ikka ja jälle julgevad sünnitada, isegi kui see vahest võib olla valus. Ernesaksa taktikepp, mille ta oli andnud Eri Klas’ile, jõudis nüüd Eri käe läbi Hirvo Surva kätte. See üks hetk üleandmist kannab eneses ilu ja väge – nii ma tundsin seal rahvahulgas neid sõnu kuuldes. Ja nii tunnen ma veelgi enam nüüd kodus, kui taipasin, et sellist andmist ma kogesin. 

Me teeme siin Eestimaal ikka tegusid, mille tähendust me alati ei taipagi, kuid mis kõrvaltvaatajatele võivad paista vägagi iidsed ja müstilised. Võtame kasvõi tanud, mida kannavad rahvarõivais tantsijad (enamasti ikka need kes kas siis abielus või juba emad), keda küll keegi päriselt ei pruugi olla tanutanud. Ent ikkagi me peame seda auasjaks, kui tanu on peas. Küllap olid esivanemad ka lihtsalt praktilised – siis oli kohe külapeol näha, et kes on tanu all ja kes tanuta. Ja tanud elavad edasi, isegi kui tanutamine pole meie kommetesse veel nii tugevalt tagasi tulnud. Vast tuleb taas.

Me oleme rikkad, me eestlased. Meil on oma maa, oma keel ja omad kombed. Ja me ärkame tasapisi ikete unest ning loome jälle. Ma usun, et isegi paikades, kus tantsupeo asemel sõidetakse ratast või juuakse viina, on veel lootust. See lootus on lihtsalt kaane all ja nurga taga. 

“Ma ei jaksa oodata, kuni me koju jõuame!” ütles me 3-ne kui teed oli tulla veel 100km. Me soovitasime tal mitte oodata, siis pole seda mittejaksamise muret. Sedasama soovitan ma endale kui taban end mõtlemast: “Ma ei jaksa oodata, millal Rakkes elu õitsema hakkab, millal mu sõbrad mulle naabreiks tulevad ja millal on kodukandis õlg-õla-kõrval-tunne ja sünnivad hinge helisema panevad teod!” 
Enam ma ei oota. Kui oleme kohal, siis oleme. Ja teekond on mõnus.