Posted in Avarmaa, Eestimaal, Loodusega

Hiie vägi kasvab. Kevadkülv.

Teie ees on esimene videokatsetus, millega Mihkel on hakkama saanud. Sellisele kujule aitas pilti viia värske leid, Magisto. Heli on suurepärastelt vendadelt Johansonidelt. Täname neid!

Usaldasime tulemust ja jagame oma maagilist kevadkülvi. 

Viimaste päikesekiirte kumas käisin ja külvasin ma hiieringi seemneid, mis olid kogunenud ja tahtsid kuhugi kasvama saada: kaer, lina, moon ja midagi vist veel. Vaatame, mis sellest saab. Kõik puud, mis seal praegu kasvavad, on talvega ellu jäänud. Tammedel olid kaitsvad võrgud ümber, nendega on eriti korras. Pärnad jäid võrgutamata ja jänesed-kitsed on neist oma osa võtnud, kuid igalt puult leidsime ka elus pungi – vast suudavad end kokku võtta ja jälle, suurema jõuga, vägevusse kasvada. Tunda on, kuidas hiiepaik ennast ise looma hakkab ja vägi seal koguneb. 

Mõtlesin kord, et kuidas see hiite sünd õige käib – kas inimene otsib paiga ja paneb midagi kasvama või otsib paik inimese ja aitab puud sinna kas inimese või looduse abil kasvama? Püha saab olla küll iga paik, kui eneses on pühadus. Ja kui seda pühadust kohale kutsuda ja kasvatada. 
Tunnen austust ja rõõmu sellest, et vast 100 aasta pärast on mingisugustel inimlastel võimalik hiiepuude varjus end hoituna tunda. Saagu see nii.

Posted in Lood, Loodusega

Söderaseni kuvad

Iga käik Söderaseni looduskaitsealale on olnud imeline, uudne ja küllastav. Oleme läbinud seal ühtsama ringi mitmel eri moel – alustades alt järve äärest ja ülevalt vaatetorni juures, võttes tõuse esimese ja viimasena.

Pöögisügis-22.10.13.jpg
Pöögid oma parimas. Söderasen.
Nende lehed on nii nahksed ja tugevad, et alustaimestikul pole suurt lootuski oma võrseid ajada.
Kuva: Marian Hiire

Esimest korda käisime seal septembri lõpus. Sel nädalavahetusel kinkis ilm päikest ning nägime aimduvat sügist. Puude lehed olid siis veel põhiliselt rohelised. Oma ringi alustasime kõige kõrgemalt ja viimaste jõupingutustena pidime samuti mäkke üles ronima.

Selle käigu kohta vaata galeriid siit.

Teine kord läksime parki koos Londonist külla tulnud Kaarli ja Karoliniga oktoobri keskpaigas. Nende jaoks oli see rahuldustpakkuv looduselamus suurlinna kivielu vahele. Värvid olid siis täies hoos ja imelisuses. Seekord alustasime järve äärest ja võtsime kõigepealt tõusu mäkke ning tulime tagasi allika kaudu.

Galeriid näed siit.

Kolmas käik juhtus siis, kui Eestimaalt tulid külla Hiired. Seekord alustasime samuti järve äärest, kuid suundusime esmalt mööda orupõhja rada ja siis tipus ning pärast mööda treppi alla järve juurde tagasi. See ring tundus isegi kõige kergem. Lehti oli siis juba rohkem maas, kuid leidus ka värve ja sära. 

Vaata käiku siit.

Suurimad tänud sellele imelisele looduspaigale. Ehk kirjutan sellest kunagi ka oodi, sest just nii võimas on see koht, mille nägemine on selles elus tõeline kingitus!

Posted in Lood, Loodusega

“Ma tahan nüüd vett juua!”

Just nii kõlab praegu Laurits, kes on magamamineku toimetustes. Ikka ja jälle tahab ta just enne uinumist vett juua. Vahest kohe mitu satsi järjest. Kuidas sa siis ei anna lapsele juua, kui ta küsib? Ja siis tuleb keset ööd millalgi tema kriuksumise peale ta vastu tahtmist potile venitada ja pärast saab ta kergendunult edasi põõnata.

Mina joon ka tihti õhtuti kohe palju vett – siis saan kuidagi aru sellest, et päeval pole alati piisavalt joonud. 

Jah, siin Rootsis on vesi teistsugune kui meil Eestis oli. Siinne vesi on näiteks selline, et kui me alguses veekeetja katlakivist äädikaga puhtaks tegime, siis siiamaani on ta sama puhas kui alguses. Roostevabale kraanikausile ei jää veepritsmete jälgi. Dušinurga seinad ja põrand pole ka katlakivi sugugi kogunud. Ent kõige selle lõbu eest tuleb lõivu ka maksta.

Tunnen, et alles nüüd hakkan selle veega siin leppima ja suudan juua vett sellistes kogustes, mis mu keha tegelikult vajab. Lõplikult joodavaks teeb selle vee ikkagi kodust kaasa võetud karahvin. Siinne vesi on kindlasti kõrgeimate standardite järgi ära puhastatud, kuid millegipärast kaasneb selle puhtusega ka eripärane maitse. Seda maitset ent näiteks ei tundnud meie tuttavad rootslased, kes joovad sama vett. Nende maitsepungakesed on sellega vist juba harjunud. Värskelt Eestist tulnuna ent tundsin mina seda maitset väga selgelt. Vesi on kuidagi vähem päris vesi, kui see, mis puurkaevust kodumaal tuleb. Meie siinoleku alguses vaatasin isukalt kõiksuguseid looduslikke veekogusid – selline tunne oli, et tahaks oma kehal lasta selles puhtas ja päris vees liguneda, et nii oma veevajadus kaetud saada. Seda ma paraku ei teinud, sügis oli juba käes ja ei tundnud end piisavalt karastatuna, et neid riske võtta. 

Söderasenis, lähimal looduskaitsealal, on üks allikas, mille vesi on sellise maitsega, et kasvataks meidki pikemaks nagu kääbikuid, kes entide metsas nende allikast jõid (vihje Sõrmuste Isanda triloogiale). Sealne vesi on kuuldavasti ka võrdlusvesi, millega teiste allkate ja vete puhtust mõõdetakse. Kui ma sealt allikast esimest korda juua sain, tundsin, kuis taastub mu tasakaal ning keha kohe rõõmustas seda puhtust enesesse imedes.

Kõigile janustele on olemas ka kulp. Hüva sõõmu!
Kõigile janustele on olemas ka kulp. Hüva sõõmu!

Söderaseni allikas. Siinne vesi kasvatab kõrgeid puid ja tugevaid kehasid.
Söderaseni allikas. Siinne vesi kasvatab kõrgeid puid ja tugevaid kehasid.

Olen nüüd korduvalt sattunud info otsa, et tuleks rohkem vett juua. See ei saa ju ometi nii raske ülesanne olla? Tuleb lihtsalt rohkem vett juua! Ma tegin nõnda eile. Ja pean tunnistama, et isegi ühel päeval suurema koguse vee joomine toob kaasa tunnetuslikke muudatusi kehaga. On kergem ja voolavam tunne.

Niiet siis nüüdseks on minu maitse hakanud selle veega siin rohkem leppima ja loodan, et selles vees midagi kohutavat ei leidu ja selle suuremates kogustes tarbimine toob mulle ikka pigem kasu kui kahju. 

Näiteks oleme me mõlemad Mihkliga end peeglist vaadates märganud nahal kuidagi rohkem kurde-korsukesi. Mulle tundub, et need on ka veepuudusest tekkinud. Rakkude siserõhk on ju väiksem, kui neil on veega kitsas käes. Selleks, et mitte enneaegselt vananäoliseks muutuda, tuleb ka rohkem vett juua. Vähemasti senikaua, kui pole veel päris toortoidule üle läinud ja saanud tarbitavatest puu-, köögi- ja aedviljadest piisavalt suurt veeprotsenti ilma paljast vett rüüpamatagi kätte. Aga see on juba teine jutt.

 Meenuvad veel Leesoja nõia sõnad, et milleks vett vaja muudkui “heaks” muuta – tuleb veendunud olla, et see vesi ongi hea. Selle veendumusega ma nüüd joongi ja luban oma kehal saada seda, mida talle on vaja. Kõik veed tulevad allikast.

Posted in Elukogemised, Lood, Loodusega

Ekskursioonipäev

Mihklil oli täna ekskursioonipäev. Viidi rahvusparki ja kultuurimõisasse.

 

Pargis nägime pöögimetsa, kus kasvavad Rootsi kõige kõrgemad puud (ca 40 m).

IMG_4766

Nägime metsa maandunud UFO-t.

IMG_4792

 

Nägime Yoko Ono loomingu hulka kuuluvat soovidepuud.

IMG_4803

 

Saime teada, et rootslased kasutavad lehmalauda kütmiseks piima soojust, mille peab niikuinii maha jahutama – päris kaval.

IMG_4776

 

Saime teada, et rootslased suhtuvad tõsiselt muruniitmisesse.

IMG_4811

 

Saime teada rootslaste nipi, kuidas külmad ja kanged põhjamaalased tantsima saada – tantsuplatsi keskel tükike põrandat, mis mootori jõul pidevalt keerleb. Proovisin järgi – piisab vaid peale astuda ja äkilised tantsuliigutused vallanduvad iseenesest.

IMG_4805

 

Nägime, mida saab teha puuoksakestest, kui on käepärast liimipüstol.

IMG_4814

 

Nägime tüüpilise rootsi maja ees tüüpilise rootsi pere autoparki – arvatavasti ema, isa ja poeg.

IMG_4817

 

 

Oli huvitav päev.