Posted in Õigus, Mõtisklus, Visioonid

Õigusesse avardumine

Õiguse õppimine on minuga pea igal päeval, sestap jagan permakultuurile tasakaalustuseks pisut ka selles maailmas toimuvat. Nüüdseks on mul seljataga ja pidulikult tunnistusega lõppenud ühekuune praktika advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene. Olen kontoris istunud ja oma aju ragistanud klientide keerulistele olukordadele lahendusi otsides. Tagantjärele sain teada, et teise kursuse tudengina võeti mind praktikale üsna erandlikult (värvika CV tõttu) ja lisaks muudele veel omandamata oskustele pole ma kantselliidis veel kõrgtasemele jõudnud. Kuna praktika veetsin põhiliselt kodust ülesandeid lahendades, sain omale parajaid pähkleid pureda, õnneks sain laias laastus ülesannetega ka hakkama. Esimene tagasiside mu koostatud vaidest oli küll kommentaaridest punane, kuid kuidas siis muidu õppida saaks?

Milline siis on advokaadi maailm praktikandi pilgu läbi?

Kontor asub kesklinnas, see on mugav, sest praktikal sain käia rongiga ning jalutuskäik läbi Raekoja platsi oli just paraja pikkusega. Selga tuli otsida paslikud riided – selles osas mulle muidugi mingisuguseid piiranguid ette ei antud, aga kuuldavasti on mõned bürood praktikantide riietuse osas rangemad – ikka kõrged kontsad ja mitte liiga pikad seelikud ja kleidid. Kontoris sain endale laua koos arvuti kasutajanimega. Istusin akna all ja aken avanes koridori, kust nägin kõiki möödaliikujaid. Tegelikult tutvusin kontori inimestega hoopis rohkem jaanuaris aset leidnud nädalase lühipraktika käigus, mille jooksul oli büroos kohal 5 praktikanti ja igal päeval tegelesime me erineva valdkonna küsimustega, seega kohtusime mitmete advokaatidega. Nüüd sain juba tuttavatele nägudele tervituseks noogutada ja edasi keskenduda.

Õigusalaste küsimuste lahendamisel on kõige tähtsam just see viimane, keskendumine. Eriti, kui tegemist on enese jaoks veel tundmata valdkonnaga ning võõraste õigusaktidega. Oma pea sees tuleb kokku panna pusle infokillukestest, seadusesätetest ja kliendi soovidest ning siis see kirja panna hästi struktureeritult ja argumenteeritult, loogiliselt ja sobivas kirjastiilis. Oli hetki, kus tundsin, et pilt on liiga keeruline ja jupid liiga väikesed…, kuid siis meenutasin endale, et ma olen alles algaja ja ma ei peagi kohe kõiki asju teadma ja oskama, ma lihtsalt annan endast parima. Kuigi õigusteadus on Tartu Ülikoolis nüüdsest sotsiaalteaduskonda kuulub, on ühe õigusliku ülesande lahendamine päris suures osas matemaatilise loomusega, vast pisut loomingulisem vaid ning ees pole nii selgeid valemeid. Ehk ongi seesama ülesande lahendamise nauding see kõige suurem, mida seoses õigusõpingutega on võimalik kogeda ning minus kõlab kokku kunagise armastusega matemaatikatundides – samuti ülesannete lahendamine. Vahepeal ehk minus tugevamini väljendunud lillelapse, rohenäpu ja kirjatšura omadused on tasakaalu leidnud loogika, õiguse ja argumenteerimise oskuste omandamisega. “Connecting the dots” Steve Jobs’i kõnest meenub mulle tihti ning enese jaoks otsin neid ühendusi pidevalt, et kokku panna oma elu tervikpilt.

Õigusalaste õpikute, seaduste kommentaaride ja seaduste virnad on mu kodus kasvanud, kuid viimane värske ja inspireeriv lugemine on hoopis Kiyosaki “Uus võimalus”. Õppimise väärtustamiseks ning maailmapildi avardamiseks sobib see väga hästi ning mulle pisut üllatuslikult võtab see raamat kokku mitmeidki taipamisi seoses maailma toimimise, rikkuse jagunemise, hariduse, meditsiini, õiguse ja võimu teemadel. Ja õnneks on selle raamatu läbiv joon positiivne. Tundub, et kõiksuguse negatiivsuse vohamise aegadel on ülimalt tähtis just see viimane – positiivsega tegelemine ning negatiivsete mõtete mõtlemise lõpetamine. Siiani pidasin enda teada olevatest suundadest just permakultuuri selleks positiivsuse etaloniks ning puhkepaigaks ja õiguse õppimine tõi ja toob mu silmapiirile uusi suuri probleeme, mille lahendusi kohe ei paista. “Uus võimalus”, hoolimata sellest, et raamat pole mul veel poole pealgi, annab lootust. Sest kui maailmas on nii palju asju, mille pärast muretseda ja mis võiks palju paremini olla, on vaja lõpuks taandada suured asjad enda jaoks pisut väiksemaks ning alustada kusagilt otsast tegevusega, millega on võimalik midagi muuta. Kas ma tean täpselt, mis see on? Tahaks öelda jah, öelda jah vähemasti sellele, et ma olen teada saamise teel ja küllap ma midagi juba tean ka.

Tulles tagasi advokaadimaailma juurde, olen hakanud aimama, et valdkonnaüleste teadmiste rakendamiseks tuleb eriti nutikas olla. Kui ma õpin õigusteadust ja lähen advokaadibüroosse praktikale, eeldatakse minult, et ma rakendan oma õigusega seotud teadmisi ning väljendan ennast nii nagu õigusmaailmas väljendatakse. Üks praktikaülesanne oli mul seotud seaduseelnõu teksti kirjutamisega ning “kahjuks” oli teema seotud põllumajanduse ja suuremas plaanis ökoloogiaga. Ma ei osanud enda sees kohe välja lülitada varasemaid teadmisi, suurema pildi tajumist ning kogemusi kodu- ja naaberpõllumeestelt. Kuid ma ei saanud selles tekstis väljendada oma arvamust. Vaid teiste ekspertide sõnu saab kasutada, vaid kliendi huvidest tuleb lähtuda… ja siis loota, et see haakub ehk mingil kummalisel kombel kokku ka kogu suure terviku huvide ja suundadega. Aga milliste suundadega? Valikuid on igasuguseid, suundi on igasuguseid. Jurist peaks justkui olema filter, mitte looja. Hea kirjutaja ja seaduste tundja küll, aga tema argumentatsioon on ette nähtud kedagi teist toetama. Juristi enda mõte, see on ta enda probleem. Poliitikuid ei huvita hea argumentatsioon, neil on omad käsud täita ja koalitsioonilepped järgida. Ja kust tulevad seadused? Ikka läbi poliitikute suude ja häälte. Paljud probleemid, mida advokaadid näevad oma igapäevases praktikas seadusi rakendades, oleks lahendatavad seadusandluse tasandil. Aga isegi kui seaduse muutmine algab õigest kohast, võib ta lõpuks jõuda sellisesse paika, kus ei loe enam hea mõte ja suurepärane argumentatsioon. Seal mõjuvad teised jõud ja kaalutlused. Paksu nahaga poliitik tähendabki paksu nahaga poliitikut – see tähendab seda, et talle loeb vaid omaenda nahk, mitte kellegi teise nahk. Ka selliseid märkamisi leidsin ma oma praktika käigus. Võibolla kohtuniku mõte loeb? Tahaks loota. Aga ka siinkohal võib juhtuda, et kohtunik ei peagi (ja ei saagi) teadma tegelikke tagamaid ning asjaolusid, mille osas ta kohtuotsust langetab. Tema ees on näilik pilt ja selle järgi peab ta otsima õigust. Kas saab see olla seotud ka õiglusega kui see pole isegi seotud reaalsusega? Saan lootma jääda vaid sellele, et suuremas plaanis on see kõik millekski vajalik, siin katsepolügonil Maa.

Ja teiselt poolt – kui ma räägin permakultuurist, on vaja, et ma omaks võimalikult suurt kogemust ja tasakaalustatud teadmisi just selle valdkonna kohta. Siis on parem leida kuulajatega ühine lainetus ning tulla vahetult just taimi paitamast ja sõrmi mullas hoidmast. Samas tahaks iga kodanik, et “seadusi looks” inimesed, kes teavad täpselt nii valdkonda kui ka vajalikku juriidikat – et ei oleks lolle seadusi, mis päris eluga kokku ei käi. Spetsialistid vs generalistid? Meenub, et sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Hoolimata sellest, et valdkondade lõimumist  vähemasti sõnaliselt soositakse ning soovitatakse, tundub, et neil ühendlülitajatel tuleb ise aru saada, kus-kuidas-ja-kellega nad lülituvad ja kuhu oma loomingut suunavad. Ühiskond ei suuda ette näha ja nii kergesti kuhugi paigutada neid, kelle jaoks pole kohta veel olemas, kes pole vorbitud tehases täpselt õige kuju ja otstarbega. Ja samas ühiskond ja maailm vajab selliseid – mis oleks maailm, kui maailmas poleks Buckminister Fuller’i geodeetilisi kupleid, Steve Jobs’i õunu, Kiyosaki rikast ja vaest isa? Neid näiteid on ju palju. Need inimesed, kes midagi uut loovad, peavad edasi liikuma oma sisemise veendumuse toel isegi siis, kui nad mingil ajahetkel ei sobitu. Vaadake või Riina Raudsikuga toimuvat – paistab nagu võitlus nõiapõletajad vs vabadus ja areng. Kas uss sööb ennast juba sabast? Või ehk peabki ennast sabast sööma selleks, et maailm jätkuks?

Praegu on huvitavad ajad ja kõige huvitavam ning väljakutsuvam selle juures ongi igaühel oma raja ära tundmine ning oma hääle järgi juhindumine. Suur pilt saab kokku väikestest hetkedest. Isegi kui kodus mütsi kudumine ja maast legode korjamine tundub mõnikord nii triviaalne ja peas tiksub  soov tegeleda millegi suure ja tähtsaga, tuleb taas meelde tõsiasi, et kõiki suuri tegusid hoiab üleval see tavaline igapäev. Vahest polegi suurte tegude tegemine iseenesest nii tähtis ja kuna kõik on suhteline, on teod ka täpselt nii nagu ilu – vaataja silmades.

Mis sellest kõigest siis nüüd taibata – et õppimine loeb! Iga avardus Su teel on vajalik, võta see vastu. Õpi või õigusteadust ja käi advokaadibüroos praktikal – pilt läheb paratamatult laiemaks ja ühel hetkel jõuab kohale taipamine, mida selle pildiga peale hakata. Kulugu selleks kasvõi terve elu – mida muud, kui avarduda?!

 

Posted in Eestimaal, Mõtisklus, Visioonid

Lindvistika on käes

Lugesin Lindvistikat, kuni jõudsin selle lauseni:
“Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog.”

Mu öise oleskelu lõpetuseks jooksis kohale paljas põngerjas, kes teatas, et tahab emmega magada.

Niisiis. Kohtumiseni.

Lindvistika Valdur Mikita poolt lööb müüti.

Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia.
Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia. Avarmaa.

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Permakultuuri eetika = õiguse filosoofia!?

Loen mina siin sellist raamatut nagu “Sissejuhatus õigusfilosoofiasse” Marju Luts’u poolt ja leian enese üllatuseks, et leheküljel 31 on kirjas järgnev:

Niisiis ei ole õigusfilosoofia mingi pilvedes hõljuv teoretiseerimine, millel pole tänase tegelikkusega vähematki pistmist. Inimliku olemise mõtte määratlemises kaasarääkijana on tal vahetu praktiline ja poliitiline roll. Filosofeerimine, ja eriti õigusesse puutuv filosofeerimine tähendab muuhulgas ka poliitilise vastutuse kandmist. Selles suhtes lasub ka õigusfilosoofial süü, mille asetas teadusele aatompommi valmistamine. Mitte ilmaasjata ei määratle A. Kaufmann tänase ja homse õigusfilosoofia ülesannet “hoolena õiguse suhtes, mis tähendab hoolt inimese suhtes ja veelgi enam: hoolt kõige elava suhtes kõigis selle vormides“. (A. Kaufmann. Rechtsphilosophie in der Nach-Neuzeit. Heidelberg 1990, S. 42-43.)

Permakultuur nimelt loeb oma kolmeks tugitalaks järgmisi põhimõtteid (Wikipediast):

  • Maa eest hoolitsemine (ingl. Earth care): arusaam, et Maa on kogu elu allikas ning inimkond on osake Maast, mitte ei asetse sellest eraldi.
  • Inimeste eest hoolitsemine (ingl. People care): Üksteise toetamine ja abistamine viisil, mis ei kahjustaks ennast, teisi ega Maad ja aitaks luua eluterveid ühiskondi.
  • Õiglane jagamine (ehk tarbimisele piiride seadmine) (ingl. Fair share): Maa piiratud looduslike ressursside kasutamine õiglasel ja targal moel, nii inimestele kui ka loodusele (viimane on minu lisand).

Kas ei tundu need põhimõtted mitte võrdlemisi sarnased? Minu jaoks on see elamus – leida ühendusi seal, kus mõistus neid esmapilgul ei leia. Tunde järgi on muidugi kõik ühendatud, kuid mõnes asjalikus vestluses seda tunnet seletada on teine asi.

Leidmine on avastamine, on olemasoleva olemas tundmine, on ühendus kõiksusega.

Illustratsiooniks leidsin looduse (permakultuuri) ja Kaufmanni ühenduse, vähemasti nii tundub saksakeelse pildiallkirja järgi:

Weicher im Wald von Fontainbleau nach A. Kaufmann. Monika Lederbauer

 

Posted in Mõtisklus

Kuidas majandus ja ökoloogia on ühenduses

Pole ime, et meie maailma majandus on praegu sellises seisus – majandusega tegelevad inimesed, kes tegelikult ei tunne seda, mida nad majandavad – loodust, planeeti, süsteemi!

Satish Kumar, kelle raamatust “Soil, Soul, Society” olen ma juba varemgi vaimustunud, on nüüd mu ees kõnelemas, kirglikult, kergelt ja sügavalt.

“Rääkisin Londonis olles õpilastega, kes küsisid minult: mida soovitaksite meil pärast lõpetamist teha? Vastasin neile – ära otsi tööd, mine ja loo endale töö! Kui sinust saab lihtsalt palgatööline, siis sa peatad oma loovuse, kujutlusvõime ja leidlikkuse ning järgid lihtsalt oma ülemuse ja tööandja reegleid.”

Oh, milline retk see jalge all küll on, loovuse-kujutlusvõime-leidlikkuse usaldamine, avastamine ning tegudeks pühitsemine!

Õnneks on Telegram mõned sõnad ka tõlkinud neile, kes inglise keelt veel ei tea.

Posted in Lood, Mõtisklus

Rõõmu tee 2.

Hing on tulnud kehasse ja keha ellu arenemise esmärgil. Sa arened kogu aeg, sa saad kellekski. Ja sa kasutad oma suhet kõigega, et otsustada, missuguseks sa oled saamas.

See on ülesanne, milleks sa oled siia tulnud. See on rõõm oma mina loomisest, selle tundmisest, saamisest teadlikult selleks, missugune sa tahad olla. Seda tähendabki olla Eneseteadlik.

Sa oled toonud oma mina suhtelisse maailma, et sul oleksid vahendid, mille abil aru saada ja kogeda, KES SA TEGELIKULT OLED. KES SA OLED on see, kelleks sa lood enda, et olla suhtes kõige ülejäänuga.

Sinu isiklikud suhted on selles protsessis kõige tähtsamad elemendid. Seepärast on sinu isiklikud suhted püha pinnas. Neil pole peaaegu mitte mdiagi tegemist teisega, ometi, kuna kaasa on haaratud teine inimene, on neil kõiges tegemist selle teisega.

Neal Donald Walsh “Jutuajamised Jumalaga” lk. 153-154.

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Linna või minna? Rõõmu tee.

Sügis on kohale jõudnud ja küllap nii, nagu rändlindudelgi, on hingelindudel ka vahest komme kuhugi rändama tahta.

Ense tõdede otsimine käib elus ikka lainete ja loksumistega. Huvitav on, et isegi kui arvan, et olen pidevalt teadlik iseendast, ilmub ellu ühtäkki hetki, mil tundub, et kus ma vahepeal elanud/olnud olen? Kas maganud või und näinud? Kas unustanud või kustutanud?

Ja siis läheb jälle leidmine lahti! See on protsess, mis tegelikult pakub suurimat rahuldust, kui ainult suuta rõõmu tunda kõigi nende kohati õõvastavate avastuste üle iseendas 🙂 Meenub, et kunagi hobukaravanil ütles keegi: “Dirt is never dirty, its from the Earth. Earth is not dirty.” Laias laastus tähendab see seda, et looduses pole midagi räpast, Maa võib ju olla mudane, aga see on ikka Maa. Ehk siis – et iseenese mudased mülkad on ju tegelikult ikka iseenes (kas nii võib kirjutada?). Ja küll võib olla pärast hea tunne, kui mudas sumpamisele järgneb soe ja puhastav saun või supelus!

Minul tuli peale inimestega suhtlemise igatsus, või siis selle puuduse märkamine. Vahepeal hakkas juba tunduma, et targem on mõneks ajaks minna sinna, kus inimesi tõesti ongi rohkem. Inimesi, kellega koos vaim vaimustub ja hing heliseb ning keha kargab kergusest.
Siin planeedil kehtivad ent igasugused tavad ja reeglid ja faktid ja nii. Ühesõnaga esitas Mihkel mõtiskluse, mis tekitas tunde, et võimalik on olla ühenduses ka siit, kus praegu olla. Rakkest. Rongid sõidavad, tuba on soe, internet on ja nädalas on ka päevi, mil ma võin minna ja olla omaette. Ehk on nii hoopis lihtsam kui siis, kui end jälle kokku pakkima hakata ja kusagil võõras üürikas koduselt proovida tunda.

See otsing ja ringivaatamine ent tõi lagedale miskit, mida ma ei osanudki otsida, aga leidsin ometi – et maailmas on olemas konteinermajad! Ja et need võivad olla suurepäraselt ilusad! Ja liigutatavad 🙂 Seega on justkui kaks kärbest ühe hoobiga – oma kodu, aga vabadus liikuda. Meil siin Eestis tuleb pidevalt tööd teha, et taevas tunduks avar ja maa väga ei kammitseks. Kodu on ju kõige rohkem südames ja süda tahab kõige rohkem rõõmustada, seega tuleb teha elus seda, mis südant rõõmustab. Ja liikumine ning muutumine vaimustumise suunas on kindel hüva suund.

Mõtisklused sellest, millist elupaika endale soovida, on praeguseks leidnud ühe põneva suuna. Oma hämmastuseks leidsin pildid kodust, mis on tõesti peaaegu-et-ideaalne. Kõigest eelmisel aastal oli see pakkumises. Kas varsti jälle? Eks siis ole näha. Ilusat lugemist ja vaatamist leiad edasi siit.

Tuleb kohe selline ilusa elu tunne peale, et peaaegu ei usugi, et midagi sellist võiks Eestimaal olla olemas ;)
Tuleb kohe selline ilusa elu tunne peale, et peaaegu ei usugi, et midagi sellist võiks Eestimaal olla olemas 😉 Foto: Terje Talpsepp (terjephoto.blogspot.com)

Minna või linna?

Ehk on see minemine hoopis seotud oma isikliku vabadusetundega – et kui on lubatus ja piiritus, siis ühtäkki polegi enam nii tähtis, kus ja mis. Või õigupoolest pole siis enam muret, sest selge on, et tee on jalge all ja tee viib sinna kuhu ta peab. Ja see pidamine pole selline raske ja kohustusliku tundega, vaid hoopis nagu püha tee, kuhu kogu universumi tarkus on sisse kätketud ja milles võib lihtsalt iseenesest kindel olla, sest see on kõik ja mittemidagi korraga.

Nüüd ma siis kasvatangi oma rõõmukihti ja vaatan uue pilguga sellele kõigele, mida ma juba tean ja kus ma olen. Nagu sõber kirjutas, et Vana-Võrumaal öeldakse: “Rõõmukiht om hää pelitamaks nutuvõru ümmer suu.”

Lisan juurde, omast kogemusest, et üks korralik nutt on parem kui nutuvõru ja see korralik nutt võib rõõmukihti ka hoopis paksemaks teha. Katsetamise asi!

Kuu hakkas uue hooga kasvama ja mina panin sellel korral oma soovid paberile kirja, stendi peale. Jään põnevusega vaatlema nende elustumist.

Küll meil siin elu sees on ikka igasugu kogemusi varnast võtta. Ja kust tuli see varn?

🙂

Posted in Lapsed, Mõtisklus

Lapsed, kes ei mahu läänemaailma.

Nüüd kui mina käin kaugõppelises koolis ja Mihkel hakkas tööle tekib küsimus – mida lapsed teevad, need ühene ja kolmene? See on selline suurem ja filosoofilisem küsimustekohver, mis end jälle ja jälle siit ja sealtküljest näitab.

Oma vabadel hetkedel võiksin justkui õppida, aga kuna lapsed tahavad teha just sedasama, mida täiskasvanud teevad, siis arvuti taga istumine pole eriline valik. Loogika aluste raamatu lugemine ei tundu ka reaalne.

Mulle tundub, et tänapäevane lääneühiskond pole lastele ette nähtud. Sellepärast neid vist üldiselt vähe sünnibki.

Nägin just Mehhiko huitchol’e ja kuulsin, et vanapaari 10 last on neile toonud üle 60 lapselapse! Kas sellist asja suudaks üks tegus vanaema Eestis üldse ette kujutada? See peab tähendama, et elu, mida nad elavad, on hoopis teistsugune. Seda see ongi.

Kui ma lähtun eeldusest, et lastele meeldib teha seda, mida vanemadki teevad, osaleda, on lihtne jõuda järelduseni, et arvutite taga istumine ja tubades viibimine viivad kiiresti sisemise ja välimise kriisini. Lapsed on metsikud ja kui nad on seda korteris, siis see tähendab  esimesi halle juukseid enne kolmekümnendat (juhul muidugi kui lapsed on selleks ajaks juba saadud!). Sealt tulevad muidugi ka probleemid sellest, et lapsed on ainult nutitelefonides ja arvutites, sest mida muud on neid neljaseinalistes puurides asfaldi vahel teha? Vanematelgi ju tegelikult pole…

Jõudsime Mihkliga järelduseni, et põhjus, miks meie vendadel pole veel lapsi (loe: meie lastel mängukaaslasi lähedalt võtta) saab seisneda ainult selles, et nad on targemad kui meie. Esimesed lapsed peavad ikka ju ette näitama asju, millest teised õppida saavad.

Lapsed on tänapäeva ühiskonnas põhiliselt oma vanemate asi. Ja kui vanemad ei ela pärimuslikku päriselu, siis see tähendab, et paljude tegevuste juures pole lastel võimalik osaleda. No ei taha ju neid oma seljataha arvutiekraani vahtima! Jääb üle paar varianti – kas lastega võrdlemisi pidevalt mängida ja ise ainult uneajast millegiga tegelema või siis peab keegi teine inimene neid vaatama (hoidja või lasteaed) või siis tuleb elada hoopis teistmoodi elu, lõkke ja loomadega.

Vanavanemad on ju ka, vähemasti geneetiliselt olemas. Reaalsuses on nad aga eriti just esimeste laste laste puhul veel selles eas, et neil on targematki teha kui lapsi vaadata. Ja enamasti on nad ka kusagil kaugel või kaugemal. Pered ju koos ei oska ega saa enam elada.

Kust leida lapsehoidja maapiirkonnas? Palgata vanaema üle?

Ületäitunud lasteaiarühmad kasvatavad sõdureid, pakuvad suhkrut ja nisu ja pealegi on kohad täis, isegi siin maal.

Kui tundub, et selles tekstis esineb süüdistusi ja virisemisi siis see ainult tundub nii 🙂 Selleks, et säilitada terve mõistus, tuleb vahepeal auru välja lasta. Internetiajastul asuvad inimesed ju teiselpool ekraane. Ma pean nendega suhtlemiseks siia kirjutama, sest ma ei mäleta, millal mul viimati keegi väljaspool pereliikmetest külas käis.

Peast käivad läbi ka mõtted, et äkki peab ikka linna kolima, kus on näiteks õuelastehoid, on sõpru koos oma lastega, kellega kohtumas käia. Lisaks on kohti, kus vahest ka enese meelt tuulutada ilma 2h autosõiduta. Aga seal pole suurt maad, tuult ja lõkkekohta. Loomi on ka vähe. Pole oma korterit, on kallid üürihinnad, autod ja bussid ja mürin.

Ikka veel ei tea ma, mis on hea ja mis on parim ja mida on vaja valida. Vahel vaid mõtlen, et kuidas jälle teada saada, mis tähendab üksi olemine, oma aeg ja mis sellega peale hakata, lõpetatud omaenda tegemised, igapäevased sõprussuhted, laste rahulik koosmängimine, väljapuhanud meeleseisnud ja lõdvestunud kehahoiak? Võibolla ma saan kunagi jälle teada.

Seniks – kõik noored, kes te veel lapsi saanud ei ole – mida targemaks te saate, seda väiksem on tõenäosus, et te lapsi saada julgete, eriti oma praeguse eluviisi juures!

Ent magavad lapsed on kõige armsamad olendid maailmas ja seda tunnet on võimatu kogeda siis, kui lapsi pole 😉

Tammetaevas-08
Siis kui seista puu all ja vaadata üles, on kõik hoopis lihtsam. Seda tahan ma endale meelde tuletada.
Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Kuidas leida värskust leitsakus?

Ma alustan selle mõttega, mis mind seekord “käima lükkas”:

Anything the human mind can believe, the human mind can achieve.” Napoleon Hill

Nimelt on mul käes selline raamat nagu “Think and grow rich”, kirjutet sellesama Napoleon Hill’i poolt. See raamat on stiilselt must ja kaante seestpoolt roosa. Lehed on mõnusalt tihedad ja toon on neil malbe. Jah, see raamat on esteetiline nauding. Veel ei tea mu mõistus palju selle sisust, kuid mu tunne ütleb, et selles raamatus on paljut, mis teeb olemise värskeks ja ehk aitab enesel muutuda.

Enese muutumine – viimasel ajal olen mõtisklenud selle üle, kuidas see enese muutmine ikka käib? Varem, kui lugesin palju vastavatemaatilist kirjandust, tegin regulaarselt energatrenni ja elasin üksinda, tundus see kuidagi lihtne ja märgatav protsess. Nüüd, tagantjärgi, mõtlen isegi vahest, et mis siis tegelikult muutus ja kas muutus ja kuidas muutus? Mina olen ju ikka mina. Nüüd on mu ümber lapsed ja elukaaslane, on tihedad päevad täis intensiivseid väljapääsmatuid hetki. Vahest tundub, et midagit ei saagi muuta. Et asjadel on oma rütm ja kulg ja mina saan parimal juhul voolus püsida. Et suuri, maailmamuutvaid samme, polegi enam võimalik astuda, sest vaja on arvestada teiste inimestega. Kas siis muutuda saab ka nii, et väliselt midagi ei muudagi?

Ma usun, et saab. Ja pean tunnistama, et ma usun ka, et ma tegelikult muutungi aiva teadlikumaks ja ärvelolevamaks. Ainult et nüüd tundub see selline vähemärgatav ja triviaalne kulg, mitte suurejooneliselt vaimne kihutamine, nagu see varasemalt paistis. 

Vahest tahaks, et midagi juhtuks kohe ja praegu. Et valmis oleks maja ja seal ümber jookseksid hobused ja kõik taimed kasvaksid nii mis mühiseb sel ellu ärganud mullal… 

Protsess. See on ju see, mida hoopis nautida tuleb ja saab. Hetk, mis on möödunud, enam tagasi ei tule. Lapsed on ainult korra väiksed.

Nii ma siis paningi käima ühe kõige rõõmsama loo, mida ma tean: 

Ja me tantsisime – mina ja poisid. Põrand põdises me jalge all. Naer rõkkas ja nakatas. Ja see lugu kordus muudkui ja aina, sest Laurits ütles: “Veel!” Koit istus tolmuimeja juures, vehkis dirigentlikult vahepeal kätega, naeratas kaasa, ja nautis seda, et teoksil on midagi nii elevat.

Seda rõõmu kogedes sain ma ühtäkki aru, et selline see tore elu ongi – ise teed toredaks, ise tantsid, ise liigutad end paindlikuks, ise teed oma lastele hea tuju, ise loed raamatuid, mis muudavad elu ja ise muudadki oma uskumusi nii, et kõike saab ja kõike võib. 

See siis nüüd ongi see värskus, mille ma tänase päeva leitsakus leidsin.

Leidsin veel ka oma vanaisa ja vanaema, keda märkasin aeglaselt vaadata samal ajal kui nemad ärevalt oma pliidi lammutamist ja korstna ehitamist jälgisid-korraldasid. Nägin neid kui inimesi. Neid suuremana ja kõrvalseisvamana kui nad mu vanavanematena on. See on selline sisemine pilk ja taipamine, mida sõnadesse on kummalinegi panna. Ehk mõni teab.

Usk, et seal on põhi.
Usk, et seal on põhi.

 

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Puuduta mind.

Ma olen puudutatud sellest, mida eestimaalased koos luua oskavad. Need lainetavad tantsijad oma käest-kinni tulemise tugeva sammuga kõndisid otse mu sisse, sügavale. Need lauljad ja rahvas, kes ühise voona rõkkas ja sünnitas laulmise lugu. See suurus ja väiksus, mis on korraga meie, mis toob kaugelt kodumaale neidki, kes siit ammu on läinud.

Mingil kummalisel ja targal kombel on eestlased loonud endale rituaali, mis neid tõstab ja ülendab ka siis, kui nad ise sellest alati aru ei saa. Kui olla seal koos, Laulukaare juures, siis on küll selline tunne, et maailmas ei ole jõudu, mis seda väge olematuks saaks teha. Ja kusagil mujal maailmas pole eestlase jaoks kohta ja sündmust, mille sees olles ta end nii kodusena saab tunda. Me kõik mõistame neid laule, neid kätelaineid, neid rahvariideid, seda ühist tunglemist, mille pärast me ikka ja jälle kokku tuleme. Ja läheme taas laulma ning tantsima, saadame sinna oma lapsed ja lapselapsed ning kui ise enam ei jaksa minna, siis näeme seda pidu televusserist, mis kannab ehk ülevaatlikumaltki sedasama edasi. Ehk kannab ka tunnet.

Hetk elust enesest. Tornituli on kõigi osalejate südametuleks saanud.
Hetk elust enesest. Väsinud õnnelikkus on kontides.

Isegi kui väikeste lastega laulupeol käimine on paras ekstreemsport, olen ma õnnelik, et me selle ette võtsime. Ma leidsin endale hetki, mis mind liigutasid ja puudutasid. Ma tunnen, et olen osa sellest, et olen osa meist. 

Lastega laulupeol - ehk oleme lihtsalt kõige sees.
Lastega laulupeol – ehk oleme lihtsalt kõige sees.

Vanemate inimeste lahked pilgud pisikeste laste tegemiste peale. Seisjad ja istujad ja istet pakkujad.
Lõpmatuse märgid naise pluusitikandil – väemustreid leiab ka kodumaalt!
Kusagil selle hulga sees on pere ja sõbrad, isegi kui telefoni abil nendega kohtumisi korraldada pole mõtet. Kui näeb, siis näeb. Ja siis on rõõm seda suurem!
Igaüks on välja otsinud oma parimad riided. Isegi kui need pole linased ega triibused, on nad ehk seelikud või heegelmütsid või on käeski lipuke. 
Ühes rütmis plaksutamine, mis isegi siis, kui ta lauljaist-tantsijaist ette tormab, jõuab ikka sünkroonsusesse tagasi, mingil imelisel kombel. Ja plaksutajaid on ju kümneid tuhandeid!
Lühikene rahuhetk, mil laps istub süles ja vaatab kogu seda laulu, ei nuta.
Kodutee loojangukumas – ka Taevaisa on silmnähtavalt rõõmustanud – ja juba 70 km kaugusel pealinnast võib kohata teid, kus vastu ei sõida mitte ükski auto. Meie maa on metsik.

Kui me kogunesime sõprade ja perega Avarmaale juunikuu lõpul, sain teadma, et kokkusaamine jõuab uuele tasemele, kui me ühel hetkel läheme kõik tipisse, ühisesse ringi ümber lõkke, ja sõname igaüks kasvõi ühe lause. Juhtub midagi, mis ühendab. Tekib mingisugune soojus, mida meist igaüks tahab ja igatseb tegelikult tunda. Selline positiivne rituaal on ka see tantsu- ja laulupidu, mis meid kokku tuues kõiki natukenegi ülendab. Ja koju minnes pole me keegi enam seesama. 

Ma tänan me esiemasid ja esiisasid, maaemasid ja maaisasid, kes on osanud nõnda luua. Ja ma tänan neid, kes oskavad seda kõike tänini luua, kes ikka ja jälle julgevad sünnitada, isegi kui see vahest võib olla valus. Ernesaksa taktikepp, mille ta oli andnud Eri Klas’ile, jõudis nüüd Eri käe läbi Hirvo Surva kätte. See üks hetk üleandmist kannab eneses ilu ja väge – nii ma tundsin seal rahvahulgas neid sõnu kuuldes. Ja nii tunnen ma veelgi enam nüüd kodus, kui taipasin, et sellist andmist ma kogesin. 

Me teeme siin Eestimaal ikka tegusid, mille tähendust me alati ei taipagi, kuid mis kõrvaltvaatajatele võivad paista vägagi iidsed ja müstilised. Võtame kasvõi tanud, mida kannavad rahvarõivais tantsijad (enamasti ikka need kes kas siis abielus või juba emad), keda küll keegi päriselt ei pruugi olla tanutanud. Ent ikkagi me peame seda auasjaks, kui tanu on peas. Küllap olid esivanemad ka lihtsalt praktilised – siis oli kohe külapeol näha, et kes on tanu all ja kes tanuta. Ja tanud elavad edasi, isegi kui tanutamine pole meie kommetesse veel nii tugevalt tagasi tulnud. Vast tuleb taas.

Me oleme rikkad, me eestlased. Meil on oma maa, oma keel ja omad kombed. Ja me ärkame tasapisi ikete unest ning loome jälle. Ma usun, et isegi paikades, kus tantsupeo asemel sõidetakse ratast või juuakse viina, on veel lootust. See lootus on lihtsalt kaane all ja nurga taga. 

“Ma ei jaksa oodata, kuni me koju jõuame!” ütles me 3-ne kui teed oli tulla veel 100km. Me soovitasime tal mitte oodata, siis pole seda mittejaksamise muret. Sedasama soovitan ma endale kui taban end mõtlemast: “Ma ei jaksa oodata, millal Rakkes elu õitsema hakkab, millal mu sõbrad mulle naabreiks tulevad ja millal on kodukandis õlg-õla-kõrval-tunne ja sünnivad hinge helisema panevad teod!” 
Enam ma ei oota. Kui oleme kohal, siis oleme. Ja teekond on mõnus.