Posted in Õigus, Mõtisklus, Visioonid

Õigusesse avardumine

Õiguse õppimine on minuga pea igal päeval, sestap jagan permakultuurile tasakaalustuseks pisut ka selles maailmas toimuvat. Nüüdseks on mul seljataga ja pidulikult tunnistusega lõppenud ühekuune praktika advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene. Olen kontoris istunud ja oma aju ragistanud klientide keerulistele olukordadele lahendusi otsides. Tagantjärele sain teada, et teise kursuse tudengina võeti mind praktikale üsna erandlikult (värvika CV tõttu) ja lisaks muudele veel omandamata oskustele pole ma kantselliidis veel kõrgtasemele jõudnud. Kuna praktika veetsin põhiliselt kodust ülesandeid lahendades, sain omale parajaid pähkleid pureda, õnneks sain laias laastus ülesannetega ka hakkama. Esimene tagasiside mu koostatud vaidest oli küll kommentaaridest punane, kuid kuidas siis muidu õppida saaks?

Milline siis on advokaadi maailm praktikandi pilgu läbi?

Kontor asub kesklinnas, see on mugav, sest praktikal sain käia rongiga ning jalutuskäik läbi Raekoja platsi oli just paraja pikkusega. Selga tuli otsida paslikud riided – selles osas mulle muidugi mingisuguseid piiranguid ette ei antud, aga kuuldavasti on mõned bürood praktikantide riietuse osas rangemad – ikka kõrged kontsad ja mitte liiga pikad seelikud ja kleidid. Kontoris sain endale laua koos arvuti kasutajanimega. Istusin akna all ja aken avanes koridori, kust nägin kõiki möödaliikujaid. Tegelikult tutvusin kontori inimestega hoopis rohkem jaanuaris aset leidnud nädalase lühipraktika käigus, mille jooksul oli büroos kohal 5 praktikanti ja igal päeval tegelesime me erineva valdkonna küsimustega, seega kohtusime mitmete advokaatidega. Nüüd sain juba tuttavatele nägudele tervituseks noogutada ja edasi keskenduda.

Õigusalaste küsimuste lahendamisel on kõige tähtsam just see viimane, keskendumine. Eriti, kui tegemist on enese jaoks veel tundmata valdkonnaga ning võõraste õigusaktidega. Oma pea sees tuleb kokku panna pusle infokillukestest, seadusesätetest ja kliendi soovidest ning siis see kirja panna hästi struktureeritult ja argumenteeritult, loogiliselt ja sobivas kirjastiilis. Oli hetki, kus tundsin, et pilt on liiga keeruline ja jupid liiga väikesed…, kuid siis meenutasin endale, et ma olen alles algaja ja ma ei peagi kohe kõiki asju teadma ja oskama, ma lihtsalt annan endast parima. Kuigi õigusteadus on Tartu Ülikoolis nüüdsest sotsiaalteaduskonda kuulub, on ühe õigusliku ülesande lahendamine päris suures osas matemaatilise loomusega, vast pisut loomingulisem vaid ning ees pole nii selgeid valemeid. Ehk ongi seesama ülesande lahendamise nauding see kõige suurem, mida seoses õigusõpingutega on võimalik kogeda ning minus kõlab kokku kunagise armastusega matemaatikatundides – samuti ülesannete lahendamine. Vahepeal ehk minus tugevamini väljendunud lillelapse, rohenäpu ja kirjatšura omadused on tasakaalu leidnud loogika, õiguse ja argumenteerimise oskuste omandamisega. “Connecting the dots” Steve Jobs’i kõnest meenub mulle tihti ning enese jaoks otsin neid ühendusi pidevalt, et kokku panna oma elu tervikpilt.

Õigusalaste õpikute, seaduste kommentaaride ja seaduste virnad on mu kodus kasvanud, kuid viimane värske ja inspireeriv lugemine on hoopis Kiyosaki “Uus võimalus”. Õppimise väärtustamiseks ning maailmapildi avardamiseks sobib see väga hästi ning mulle pisut üllatuslikult võtab see raamat kokku mitmeidki taipamisi seoses maailma toimimise, rikkuse jagunemise, hariduse, meditsiini, õiguse ja võimu teemadel. Ja õnneks on selle raamatu läbiv joon positiivne. Tundub, et kõiksuguse negatiivsuse vohamise aegadel on ülimalt tähtis just see viimane – positiivsega tegelemine ning negatiivsete mõtete mõtlemise lõpetamine. Siiani pidasin enda teada olevatest suundadest just permakultuuri selleks positiivsuse etaloniks ning puhkepaigaks ja õiguse õppimine tõi ja toob mu silmapiirile uusi suuri probleeme, mille lahendusi kohe ei paista. “Uus võimalus”, hoolimata sellest, et raamat pole mul veel poole pealgi, annab lootust. Sest kui maailmas on nii palju asju, mille pärast muretseda ja mis võiks palju paremini olla, on vaja lõpuks taandada suured asjad enda jaoks pisut väiksemaks ning alustada kusagilt otsast tegevusega, millega on võimalik midagi muuta. Kas ma tean täpselt, mis see on? Tahaks öelda jah, öelda jah vähemasti sellele, et ma olen teada saamise teel ja küllap ma midagi juba tean ka.

Tulles tagasi advokaadimaailma juurde, olen hakanud aimama, et valdkonnaüleste teadmiste rakendamiseks tuleb eriti nutikas olla. Kui ma õpin õigusteadust ja lähen advokaadibüroosse praktikale, eeldatakse minult, et ma rakendan oma õigusega seotud teadmisi ning väljendan ennast nii nagu õigusmaailmas väljendatakse. Üks praktikaülesanne oli mul seotud seaduseelnõu teksti kirjutamisega ning “kahjuks” oli teema seotud põllumajanduse ja suuremas plaanis ökoloogiaga. Ma ei osanud enda sees kohe välja lülitada varasemaid teadmisi, suurema pildi tajumist ning kogemusi kodu- ja naaberpõllumeestelt. Kuid ma ei saanud selles tekstis väljendada oma arvamust. Vaid teiste ekspertide sõnu saab kasutada, vaid kliendi huvidest tuleb lähtuda… ja siis loota, et see haakub ehk mingil kummalisel kombel kokku ka kogu suure terviku huvide ja suundadega. Aga milliste suundadega? Valikuid on igasuguseid, suundi on igasuguseid. Jurist peaks justkui olema filter, mitte looja. Hea kirjutaja ja seaduste tundja küll, aga tema argumentatsioon on ette nähtud kedagi teist toetama. Juristi enda mõte, see on ta enda probleem. Poliitikuid ei huvita hea argumentatsioon, neil on omad käsud täita ja koalitsioonilepped järgida. Ja kust tulevad seadused? Ikka läbi poliitikute suude ja häälte. Paljud probleemid, mida advokaadid näevad oma igapäevases praktikas seadusi rakendades, oleks lahendatavad seadusandluse tasandil. Aga isegi kui seaduse muutmine algab õigest kohast, võib ta lõpuks jõuda sellisesse paika, kus ei loe enam hea mõte ja suurepärane argumentatsioon. Seal mõjuvad teised jõud ja kaalutlused. Paksu nahaga poliitik tähendabki paksu nahaga poliitikut – see tähendab seda, et talle loeb vaid omaenda nahk, mitte kellegi teise nahk. Ka selliseid märkamisi leidsin ma oma praktika käigus. Võibolla kohtuniku mõte loeb? Tahaks loota. Aga ka siinkohal võib juhtuda, et kohtunik ei peagi (ja ei saagi) teadma tegelikke tagamaid ning asjaolusid, mille osas ta kohtuotsust langetab. Tema ees on näilik pilt ja selle järgi peab ta otsima õigust. Kas saab see olla seotud ka õiglusega kui see pole isegi seotud reaalsusega? Saan lootma jääda vaid sellele, et suuremas plaanis on see kõik millekski vajalik, siin katsepolügonil Maa.

Ja teiselt poolt – kui ma räägin permakultuurist, on vaja, et ma omaks võimalikult suurt kogemust ja tasakaalustatud teadmisi just selle valdkonna kohta. Siis on parem leida kuulajatega ühine lainetus ning tulla vahetult just taimi paitamast ja sõrmi mullas hoidmast. Samas tahaks iga kodanik, et “seadusi looks” inimesed, kes teavad täpselt nii valdkonda kui ka vajalikku juriidikat – et ei oleks lolle seadusi, mis päris eluga kokku ei käi. Spetsialistid vs generalistid? Meenub, et sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Hoolimata sellest, et valdkondade lõimumist  vähemasti sõnaliselt soositakse ning soovitatakse, tundub, et neil ühendlülitajatel tuleb ise aru saada, kus-kuidas-ja-kellega nad lülituvad ja kuhu oma loomingut suunavad. Ühiskond ei suuda ette näha ja nii kergesti kuhugi paigutada neid, kelle jaoks pole kohta veel olemas, kes pole vorbitud tehases täpselt õige kuju ja otstarbega. Ja samas ühiskond ja maailm vajab selliseid – mis oleks maailm, kui maailmas poleks Buckminister Fuller’i geodeetilisi kupleid, Steve Jobs’i õunu, Kiyosaki rikast ja vaest isa? Neid näiteid on ju palju. Need inimesed, kes midagi uut loovad, peavad edasi liikuma oma sisemise veendumuse toel isegi siis, kui nad mingil ajahetkel ei sobitu. Vaadake või Riina Raudsikuga toimuvat – paistab nagu võitlus nõiapõletajad vs vabadus ja areng. Kas uss sööb ennast juba sabast? Või ehk peabki ennast sabast sööma selleks, et maailm jätkuks?

Praegu on huvitavad ajad ja kõige huvitavam ning väljakutsuvam selle juures ongi igaühel oma raja ära tundmine ning oma hääle järgi juhindumine. Suur pilt saab kokku väikestest hetkedest. Isegi kui kodus mütsi kudumine ja maast legode korjamine tundub mõnikord nii triviaalne ja peas tiksub  soov tegeleda millegi suure ja tähtsaga, tuleb taas meelde tõsiasi, et kõiki suuri tegusid hoiab üleval see tavaline igapäev. Vahest polegi suurte tegude tegemine iseenesest nii tähtis ja kuna kõik on suhteline, on teod ka täpselt nii nagu ilu – vaataja silmades.

Mis sellest kõigest siis nüüd taibata – et õppimine loeb! Iga avardus Su teel on vajalik, võta see vastu. Õpi või õigusteadust ja käi advokaadibüroos praktikal – pilt läheb paratamatult laiemaks ja ühel hetkel jõuab kohale taipamine, mida selle pildiga peale hakata. Kulugu selleks kasvõi terve elu – mida muud, kui avarduda?!

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Permakultuuri eetika = õiguse filosoofia!?

Loen mina siin sellist raamatut nagu “Sissejuhatus õigusfilosoofiasse” Marju Luts’u poolt ja leian enese üllatuseks, et leheküljel 31 on kirjas järgnev:

Niisiis ei ole õigusfilosoofia mingi pilvedes hõljuv teoretiseerimine, millel pole tänase tegelikkusega vähematki pistmist. Inimliku olemise mõtte määratlemises kaasarääkijana on tal vahetu praktiline ja poliitiline roll. Filosofeerimine, ja eriti õigusesse puutuv filosofeerimine tähendab muuhulgas ka poliitilise vastutuse kandmist. Selles suhtes lasub ka õigusfilosoofial süü, mille asetas teadusele aatompommi valmistamine. Mitte ilmaasjata ei määratle A. Kaufmann tänase ja homse õigusfilosoofia ülesannet “hoolena õiguse suhtes, mis tähendab hoolt inimese suhtes ja veelgi enam: hoolt kõige elava suhtes kõigis selle vormides“. (A. Kaufmann. Rechtsphilosophie in der Nach-Neuzeit. Heidelberg 1990, S. 42-43.)

Permakultuur nimelt loeb oma kolmeks tugitalaks järgmisi põhimõtteid (Wikipediast):

  • Maa eest hoolitsemine (ingl. Earth care): arusaam, et Maa on kogu elu allikas ning inimkond on osake Maast, mitte ei asetse sellest eraldi.
  • Inimeste eest hoolitsemine (ingl. People care): Üksteise toetamine ja abistamine viisil, mis ei kahjustaks ennast, teisi ega Maad ja aitaks luua eluterveid ühiskondi.
  • Õiglane jagamine (ehk tarbimisele piiride seadmine) (ingl. Fair share): Maa piiratud looduslike ressursside kasutamine õiglasel ja targal moel, nii inimestele kui ka loodusele (viimane on minu lisand).

Kas ei tundu need põhimõtted mitte võrdlemisi sarnased? Minu jaoks on see elamus – leida ühendusi seal, kus mõistus neid esmapilgul ei leia. Tunde järgi on muidugi kõik ühendatud, kuid mõnes asjalikus vestluses seda tunnet seletada on teine asi.

Leidmine on avastamine, on olemasoleva olemas tundmine, on ühendus kõiksusega.

Illustratsiooniks leidsin looduse (permakultuuri) ja Kaufmanni ühenduse, vähemasti nii tundub saksakeelse pildiallkirja järgi:

Weicher im Wald von Fontainbleau nach A. Kaufmann. Monika Lederbauer

 

Posted in Õigus

Kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema peavad.

Õigusteaduse õpingud on mind toonud Õigusfilosoofia ajaloo aine juurde. Teen parasjagu ettekannet seminari jaoks ning minu teemaks on: Platon: Loomuliku (ideaalse, jumaliku) ja positiivse õiguse vahekord.

See teema seondub üllataval kombel just sellega, mis meie praeguses Eesti Vabariigis toimub – alanud on valimised. Me saame jälle (justkui) valida neid, kes meid juhtima hakkavad. Mille järgi valida? Loe edasi, ma jõuan selleni.

Loen Igor Gräzini 1987 aastal koostatud ja tõlgitud lugemikku “Poliitiliste õpetuste ajaloost. I osa”. Sellise trükikirja oma silme ees nägemine on juba omamoodi elamus, mis annab teatavat aja maiku ja tunnet. Platoni mõtisklused on kirja pandud dialoogi vormis, loogiliste aruteludena, kus üks järeldus juhatab sisse järgmise ning eelkõige on hoopis enda sisse vaja luua kujutluspilti – ehitada tervikut, mis on omavahel seotud ning harmoonias. Ehitan lego-klotsidest maja, sobitan iga juppi oma kohale, kusjuures maja arhitektuuri ma ise ei tea enne, kui maja valmis saab või vähemalt mingitki kuju omandama hakkab. Maja ise ehk ei saagi valmis, vaid seda on võimalik vaadelda lõpmata nurkade alt ja kuigi see on alati sama maja, on vaade alati pisut teistsugune.

Iga nurga alt erisugune, uus ja ikka seesama. Illustratsioon mängust Monument Valley.

Olen kui õitsval aasal, omamoodi imedemaal, ja see on tekkinud mu sisse vaid seda vana teksti lugedes – taipamised ajast enne Kristust. Kas olen ma lummatud või tunnen ehk ära miskit, mis on alati olnud ja mis jääb alati olema? Platon, üks neist inimestest, kes on läbi aegade püüdnud tajuda ühtsust ja ühendust olevaga ning edastada seda kõike läbi inimeksistentsi võimaluste – läbi suhtlemise, keele, kõnelemise, olemise.

Edasi sukeldun ma Akadeemia digiversiooni: Platon, Politeia (VII raamat 514a-521b). – Akadeemia, 1997, 9, lk 1819-1828. http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=101591

Ma seisatun ja vaatan, vaikin ja lasen imenduda sel infol.  Allika lugemine on muidugi kõige parem, kuid püüan mõistetut oma sõnadega edasi anda sealtmaalt, kus ma ise praegu olen. Teen lühidalt.

Minu jaoks on see lugu sellest, kuidas pimedas koopas varjude nägijad ei usu, et kusagil võib olla valge, et kusagil on päike, mis loob seda valgust, mis lõpuks ka varje sinna koopasse loob. Varjud on koopaelanike tegelikkuseks ja tõelisuseks. Kuid juhtub, et on neidki, kes lähevad (või saavad juhatatud) koopast välja, valguse kätte. Nende silmad on alguses valusad, nad ei oska veel paljut näha, kuid tasapisi nad harjuvad. Nad näevad kujusid, mis varje tekitasid. Nad näevad Päikest, mis valguse loob ja kõige nähtavaks teeb. Oh, mis nauding on neil, kes on valust läbi käinud ja mõistnud, et koopas olevad varjud on tõesti vaid tegelikkuse varjud! Seal nad ehk tahaksidki nüüd olla, selles valguses ja taipamises, selles headuses ja tões.
Ometi on nüüd neil, kes on nägijad, vaja tagasi minna sinna koopasse, varjude keskele. See ongi õiglane, sest nemad on selleks sündinud, neil on oma ülesanne nagu igal mesilasel mesilasperes. Nad lähevad ja hoiavad eneses seda valgust, mida nad on näinud. Nemad oskavad vahet teha tõelusel ja illusioonil. Nemad on juhid ja valitsejad, kes peavad tegelikult valitsema.

“Niisiis tuleb minna alla, igaüks omas järjekorras, teiste elupaika ja kohaneda, et kaeda pimedust. Sest kui te olete kohanenud, näete tuhatkord paremini nendest, kes seal, ja tunnete ära iga varjupildi, mis ta on ja millelt, sest teie olete näinud ilusa ja õiglase ja hea tõelisust. Ja sel viisil saab polis (riik) valitsetud meie ja teie poolt, ärkvel ja mitte unes, nagu praegu paljusid poliseid (riike) valitsetakse vastastikku vaenulike varjudega – võitlejate poolt ja võimu pärast mässajate poolt, nagu oleks see võim mingi suur hüve. Aga tõde on selles: polist, kus kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema peavad, juhitakse paratamatult kõige paremini ja kõige vähemate mässudega, aga polisel,mida valitsevad nood teised, läheb vastupidi.”

Seoseid oma ettekande teemaga, leian ma edasi, kuid selle rännaku iva, mida jagan, on nüüd kirja pandud. Tuleb valida neid, kes on sündinud ülesandega olla valitseja. Küllap leidub neid Eestiski. Küllap leidub neid nende hulgas, kes valitsema kipuvad. Nii ma vähemasti loodan. Loodan isegi siis, kui pealispinnal pulbisevad need, kes võitlevad võimu pärast, nagu oleks see võim mingi suur hüve. Võim on töö nagu kingsepal on oma töö. Ja usaldame me ju kingseppa, kes teeb oma tööd hästi, tal peab selleks oskuseid olema. Nõnda peab ka sel, kes meid valitseb, olema erilisi oskuseid ja omadusi. Ei piisa vaid tahtest, vaja on annet.

Olgu Sul tarkust ära tunda ja vahet teha. Olgu Sul julgust arvata oma ja uskuda õiglust.

Posted in Õigus, Lood

Fantastiline võimalus luua õiglast õigust.

“Eesti riigil, Eesti rahva oma riigil, on täna fantastiline võimalus luua meie jaoks head ja õiglast – õigust. Seda võimalust tuleb ära kasutada. Iseloomustamaks Eesti omariikluse ja õiguse vahekorda kasutan R. Iheringu sõnu: seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg.”

Raul Narits. Eesti omariiklus ja õigus. Iuridica II/2001 lk 71-73

Nõnda alustan oma kirjatükke uues valdkonnas, milleks on õigusteadus. Olen üllatunud sellest, milline tundub mulle õigusteadus pärast selle õppimise esimest semestrit. Ülikoolis õppimise esimese laine ajal (kohe pärast keskkooli lõpetamist) nimelt arvasin, et juura pole küll mulle. Mul oli arvamus sellest, kuidas kõige parem on õppida ikkagi midagi, mis on päris – loodus! Riik oli just mu nina alla loonud värske eriala “ökoloogia ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse”. Tagantjärgi küllap võib öelda, et see riiklik tellimus tehti küll vist täiesti õhku – ma pole siiani kohanud ühtki “ökoloogi” ametikohta – ehk olekski seda liig palju tahta…?

Mõnus on loobuda oma eelarvamustest ja kogeda seetõttu midagi uut. Kümne aastaga saab maailmast küll juba mõne grammi võrra rohkem teada. Nüüd näen, kuis õigusteadus annab mulle teada maailmast, mida ma varem pole osanud nõnda tajuda. Õiguse ajalugu räägib näiteks sellest, kuidas müütiline maailmanägemus on arenenud edasi kiriku piitsa ja prääniku, valitsejate võimuiha, majanduslike huvide ja mille kõige kaasabil. Peame end siin Eestis uskmatuteks, kuid süsteem, milles toimime, on läbi imbunud kristikest põhimõtetest ja kunagise Rooma õiguse aadetest. Perspektiiv teeb silmapiiri laiemaks ja ehk kasvab oskus aimata, mis on seal teispool silmapiiri, mis on seal, kuhu praegune elu oma ajalise kestvusega ei ulatu. Struktuur ja kondikava, seaduste ülesehitus ja loogilisuse taotlus – ohjaa, see kõik on mulle juba ühe lühikese semestriga hoopis uut valgust heitnud. Pean ütlema, et see mulle meeldib küll – õiguse taotlus õigluse järele.

Sestap alustangi uut lõiku oma blogimismaailmas. Hakkan jagama neid “heliteoseid”, mis mind õigusmaailmas küllastavad ning rahuldust pakuvad. Ehk saab maailm nõnda avaram. Loon enda pilku ja meeldimisi ning arusaama sellest, mis loob me riigi, me maise toimetamise alustalad. Tere tulemast pardale!

Õiguse kihid.
Illustratsiooniks kihiline pilt ja muster, mida loob loodus. Ehk on seadusi ja õiguseid ka võimalik nõnda vaadata. Kõigest kumab läbi loomuõigus kui sinine taevas. Ometi pole seegi lõpp, vaid algus. Universum. Ehk sealt tulevadki tegelikult seadused. Kuva: Marian Hiire. Rakke 2015.

Tutvustan lõpetuseks põgusalt ka postituse alguses kõnelema lubatud R. Naritsat. Tegemist on “Õiguse entsüklopeedia” (esimene aine temalt) õppejõuga, kellega iga esmaskursuslane tingimata kokku puutub. See mees on ehk pisut pärit ajast, mida on ehk tänapäeval raske leida. Selles on viisakust, aateid, ülevust, ülevaatlikkust ning omapärasust. Võib südamerahuga öelda, et selline õppejõud teeb ülikoolis õppimise just selliseks, nagu võib ette kujutada näiteks kusagil vanal Inglismaal või siis hoopis Sigatüükas. Fantaasia küsimus. Ja tõesti, fantastiline võimalus!