Posted in Lood, Permakultuur, toidusalu

Aiapidamine industriaalpildis ja metsade tähtsus.

Loen raamatut “Edible Forest Gardens. Volume one: Vision & Theory” ja ei saa kohe muidu, kui tõlgin sealt ühe lõigukese emakeelde. Märkuseks veel, et kirjanikud on ameeriklased ja seega on meie maal mõned asjad ehk teisiti ja isegi paremini. Lugedes sinna kõrvale “Lingvistilise metsa” raamatut, tunnen, et metsateema on igati õhus ja tähtis. Seepärast on ka söödavad metsad, ehk toidusalud ehk “edible forest garden’id” meie reaalsuse jaoks vajalikud mõtteavardused ning reaalsuseloomed. 

Taevaste rada.
Taevaste rada.

AIAPIDAMINE INDUSTRIAALPILDIS

Talud/farmid, millest meist enamike toidulauad sõltuvad, sõltuvad omakorda pea täielikult saakidest, mis vajavad suuri seemnete, väetiste, energia ja tehnika sisendeid. Need sisendid kõik tulevad kaugetest planeedi paikadest. Meie toitu veetakse edasi ja tagasi mööda maakera suure ökoloogilise kulukusega. Pea alati on farmide põldudel muld paljas ja paljas muld tähendab kahjustunud mulda. Need põllud on halvimal juhul kaetud vaid ühe liiguga, parimal juhul kümne või kahekümne liigiga. Kõik või peaaegu kõik need taimed on üheaastased ja enamik neist on geneetiliselt identsed hübriidid, mis on toodetud kusagil kaugel ning “disainitud” nii, et nad vajavadki suuri industriaalse energia, kemikaalide, tööriistade ja tehnika sisendeid. Ökoloogiliselt vaadatunda on moodsa põllumajanduse kulud:

  • kadunud mulla A-horisont, huumuskiht (mõned ütlevad, et see on suurim U.S.A. eksportiartikkel kaalu järgi);
  • kadunud seemnete geneetiline mitmekesisus;
  • vähenevad veevarud;
  • keemiline saastumine (vee, muldade, toidu, töötajate ja eluslooduse);
  • suurenev hulk pestitsiidi- ja herbitsiidikindlaid “kahjureid” ja “umbrohte”;
  • ja kümme või rohkem kalorit energiat kulutatud iga kalori toidu tootmiseks.

Samasugune korratus, eraldatud mõtlemine ja monokultuurne mõtteviis on läbiv moodsas industriaalses põllumajanduses ning see toodab tööd, prügi ja saastet.

Enamik koduseid toiduaedu on miniatuursed versioonid suurtest põllumajandusüksustest, kuna nad vajavad samuti suurt hulka sisendeid energia, töö ja materjalide näol. Praegu kompostib küll rohkem inimesi kui kaks kümnendit tagasi. See on samm paremuse poole, kuid see ei muuda suurt pilti eriti palju. Kui meie kaugelelennanud industriaalne süsteem kukuks me ümber kokku, oleks enamik aiapidajaid omadega hädas – ilma väetiste, pestitsiidide (orgaaniliste või keemiliste), pumbatava vee ja mis kõige tähtsam, ilma seemneteta. Lisaks võib vaadata meie aedade struktuuri. Kas sa oled kunagi näinud looduslikku parasvõõtme ökosüsteemi, kus kõik oli paigutatud sirgetesse ridadesse? Kus kõik taimed olid üheaastased või kus üheaastased taimed moodustasid rohkem kui 20% kogu taimede kogukonnast? Kus vertikaalset ruumi on kasutatud vähe või mitte üldse? Suured alad ühe ja sama liigiga okupeeritult on looduses väga ebatavalised ja isegi kui neid esineb, pole kõik teised liigid sealt välja tõrjutud.

See pole öeldud selle mõttega, et sirged read on ilmtingimata halvad. Mõte seisneb selles, et tuleb vaadata nende valikute eelduste taha, mida me teeme. Me peame vaatama küsimust, kuidas me oma maastikke kujundame ja toitu kasvatame, ökoloogilisest vaatenurgast. Kodune toiduaia pidamine on tähtis viis inimeste maaga taasühendamiseks. Kahjuks peegeldab see, kuidas me toitu kasvatame, neid samu disaini põhimõtteid, mida me oleme hävitaval kombel kasutanud metsade asendamisel eeslinnadega ja ka suureskaalalises põllumajanduses. Need moodsad maastikud on kõik otsesed tulemused samast lineaarsest, monokultuursest mõtteviisist, mõtteviisist, mis lendab ökoloogilistele reaalsustele otse näkku.

Unistus või õudus?

ÕPITUD ÕPPETUNNID (kokkuvõtteks raamatu peatükist, kuid usun, et on mõistetav ka ilma täielikku eelnevat lugemata)

Mida me saame õppida kõigest olnust? Meie esimene pilk seente ja taimede koostööst näitab meile kätte esimese õppetunni: tervetele ökosüsteemidele omane hämmastav omavaheline seotus. Organismide vaheline koostöö on ökosüsteemide toimimise jaoks ülimalt vajalik. Selle koostöö ulatus on palju laiem kui enamik meist teab. Lugupidamine ja austus on loomulikud vastused sellisele imelisele seotusele, mille looduses olemasolust me nüüd teadlikuks oleme saanud.

Järgmiseks, me leiame, et enamik meie ettekujutusi “ürgmetsast” olid valed. Need metsad ei koosnenud mitte ainult suurtest ja vanadest puudest. Nad sisaldasid paljudes eri vanustes ja igasuguseid puid ning laike erinevatest taimekooslustest, kaasa arvatud savannid ja aasad. Need metsad ei olnud ühetaolised. Eelajalooline mets oli ka dünaamiline, voolav ja muutuv, paljuski mõjutatud inimtegevusest. Tegelikult olid pärismaalased (siin on mõeldud Ameerika indiaanlasi) olid eelajaloolise metsa võtmeliigiks. Nende käitumine lõi metsa, mida nad tundsid, märkimisväärsel moel ja vastupidi. Inimesed ja mets olid ühises arengus, vastastikku toetavad osalejad teineteise eludes.

Toidusalu võimalik küllus.

Kui me toome kontrastiks selle osalise osalemise, kuidas meie kultuur on mõjutanud metsa, näeme me täielikke vastandeid. Nemad (indiaanlased) kooslõid omavahelise sõltuvuse, dünaamiliselt stabiilse külluse ja fuktsionaalse mitmekesisuse; meie oleme loonud killustatuse, tasakaalustamata ülekülluse ja lihtsustunud mitmekesisuse. Me oleme siiani võtmeliigiks Põhja-Ameerika metsades. Meie tegevused ja tegematajätmised on põhilised määrajad ökosüsteemide tervises ja evolutsioneerumises. Kui me vaatame seda, kuidas oleme struktureerinud oma kogukonnad, näeme me sama lahtiühendatuse, mida me oleme loonud metsades, ekstreemset väljendust. Seetõttu on meil suured probleemid jäätmete, töö ja saastega. Nende disainimustrite põhjused peituvad meie monokultuurses nägemises ja asjadest mõtlemises nii ruumis, ajas kui funktsioonis.

Nagu Einstein on mõelnud, ei saame me lahendada neid märkimisväärseid probleeme samasuguse mõtlemisega, millega me neid lõime. Me peame liikuma edasi monokultuursest mõttemaailmast, lahusolemise maailmast. Me peame liikuma osaleva seotuse ja koosloova evolutsiooni maailma koos oma ökosüsteemiga. Me peame nägema nii metsa kui ka puid. Meil kõigil on mets veres. Me peame hakkama mõtlema nii, tegutsema nii ja aeda pidama nii nagu mets.

 

Posted in Permakultuur, toidusalu

Jätkuloome ongi meie ökoriik.

Sain positiivse energialaengu just Tartus toimunud arutelult Eesti Ökoriigi võimalikkuse kohta. Jah, ma osalesin sellel üritusel kuulajana tänu sõbrale, kes skype kaudu heli minu ja meieni edastas. Suur on rõõm, et sellised tehnoloogilised lahendused on olemas! Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste edastasid oma mõtteid ning see kõik tekitas minus äratundmisi ning kasvatas lootust, et küllap see ökoriigi mõte kasvab vaikselt omasoodu edasi ja ühel hetkel saab see kõigile nii omaseks, et me olemegi märkamatult ennast ökoriigiks mõelnud.

Sest see kõik ongi mõtlemise küsimus. Me juba oleme ökoriik. Meil tuleb sellest lihtsalt aru saada ja sinna lisada juurde suunatud teod ja mõtted. Eestis on puhast õhku ja vett, on ka mulda, mis vilja kannab ja on metsi, kus saavad elada isegi hundid ja karud! Meie allikatest võib veel juua, sest need veed on rikkumata (suuremas enamuses).

Lugesin just uudist, et Ameerika läänerannikult püütud tuunikalad sisaldavad radioaktiivset tseesiumi, mis on pärit Fukushima tuumajaamast. Ongi väga selge, et me elame ühel planeedil, mille veed on omavahel seotud ja ühed teod või tegematajätmised mõjutavad inimesi isegi teiselpool ookeani. Ja küllap mõjutavad mingil moel ka meid. Sest mina küll ei tea öelda, kust tuleb see tuunikala, mis näiteks Eestis poes konservikarpides on? Või siinsamas Rootsis on? Õnneks minu toidulaud küll suuresti ei kannata, sest ma ei söögi aktiivselt tuunikala või ka muid kalu, kuid mõelge näiteks delfiinide peale, kelle toiduses on tuunikalal kindel roll – nemad ju söövad ikkagi tuunikala, sest nad ei loe ajalehti ja ei saa teada, et see on radioaktiivne. Või kui nad isegi saaksid, siis sööksid nad seda ikkagi kui tahavad ellu jääda. Või söövad teisi kalu, mis on umbes sama suure tõenäosusega radioaktiivseid osakesi sisaldavad. Järelikult tuunikaladest järgmistes toiduvõrgustiku lülides on radioaktiivne saaste veelgi suurem. Kas need organismid peavad vastu sellisele stressile, sellisele reostusele, milleni meie, inimkond, on neid viinud? Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Mul jääb vaid uskuda ja loota. Sest üks minu unistus elus on kohata delfiine ja vaalu, suhelda nendega, õppida nende lähedusest. Kui nad meil siin varsti välja surevad, siis… on ikka kurb küll. 

Jah, see lugu on nii tõsine, et ainuke võimalus on seda tasakaalustada millegi lootustandvaga.

Leidsin, et oma toetuse saab anda järgnevale projektile: http://www.kickstarter.com/projects/oasselin/the-permaculture-orchard-beyond-organic
T
egemist on filmiga, mis räägib maailma suurimast permakultuuri viljapuuaiast Põhja-Ameerika idarannikul. Film on suures osas juba filmitud nende oma kulude ja kirjadega, nad ootavad abi, et see jõuaks tuleval suvel inimesteni ja saaks meid kõiki inspireerida ja julgustada uusi lahendusi looma.
Nimelt on juba enamikele inimestele selge, et toidu mürgitamine ei ole nii hea idee. Selle asemele on tulnud mahepõllumajandus, mis suures osas on ikkagi monokultuuri kasvatamine. Permakultuur astub sellest veel sammu edasi, loodusele lähemale.

Viimase 20 aastsa jooksul on bioloog ja koolitaja Stefan Sobkowiak tegelenud tüüpilise õunapuu-aia muutmisega elurikkaks ja külluslikuks paigaks, mis suudab iseenda eest hoolt kanda. Miracle Farm (Imede Farm) asub tunni aja kaugusel Montrealist, Kanadas ja on 12-aakri (4,86 ha) suurune tööstuslik viljapuuaed, millest 5 aakrit (2,02 ha) on muudetud permakultuurseks ja kus puud, linnud, mesilased ja teised olendid teevad koostööd, et väetada, tolmeldada ja elus hoida nii üle 100 sordi õunu, pirne, ploome, kirsse kui ka lugematul hulgal ürte, põõsaid ja aedvilju. Permakultuuri põhimõtetest inspireerituna suudab see viljapuuaed tõestada, et parem, ennast taasloov mudel on võimalik nii väikese- kui suureskaalaliseks tootmiseks. Me usume, et see on pilguheit sellele, milline tulevik puuviljade kasvatamises võib olla.

Stefan räägib oma õunasortidest. Foto valmivast filmist.

25 Kanada dollari eest saab filmi valmimisel seda endale alla laadida, lisaks siis veel hea karma/dharma ka 😉 
Sisuliselt on see, mida nad seal teevad, ju toidusalu. Toidusalud võivad veel maailma päästa 😉

Kui veel ennast tahta maailmaga harmoonias olemise suunda juhatada, siis on hea kuulata viimast Hallo, Kosmost!, kus räägib zen munk ja teemeister Wu De näiteks sellest, mis on tegelik tervis. Arstidele õpetatakse, et tervis on see, kui haigused puuduvad. Ent see on sama hea öelda sõbrale, kes küsib, et milline on õun: “See ei ole nagu apelsin.” 

Medicine is anything which puts you in harmony with the great spirit and all life on Earth.
Meditsiin (ravim) on kõik see, mis viib sind harmooniasse suure vaimu ja kogu eluga Maa peal.

Ilma pühaduseta ei saa me olla terved. Mida tervemad me oleme, seda suuremas harmoonias oleme me loodusega. Me oleme loodusega üks ja seesama. Õhku reostades reostame ennast. 

Mihkel kuulis koolis ökoloogia õppejõu käest, et mõttetu on otsida iga hinna eest uusi fossiilsete kütuste maardlaid, sest kui me kasutame ära kõik selle, mis siiani leitud on, oleme omadega juba “mäel”. Ehk siis on kõik juba võibolla sellises seisus, millest on väga raske välja tuua. Inimkond loodab vist mingile suurele jumalikule vahelesegamisele või suurele jumalikule “puhastusjaamale”, mis kogu selle jama, mida me tootnud oleme, suudab ära kaotada. Aga teadus ju jumalast ega suurest vaimust ei jutusta, seega ma isegi ei kujuta ette, millele see teadus loodab, mis (ja kes!) projekteerib uusi lahendusi fossiilsete kütuste kätte saamise veelgi sügavamalt Emakese Maa põuest. Nagu mingi vargus käib, mille abil siis vargad rikkaks saavad ja teistel naha üle kõrvade tõmbavad. Ainuke asi, et me kõik elame ühel planeedil. Seega on need “pätid” ka osad inimkonnast ja see inimkond on nii harjunud kütust põletama, tulesid põletama, arvutit kasutama ja kõike sellist. Kuigi teisi lahendusi juba on olemas! Kui me kulutaksime kõik selle raha, mis läheb taastumatute ressursside ammutamise jätkamisele, taastuvatest allikatest energia saamise meetodite väljatöötamisele, oleks need lahendused meil ammu juba käes! 

Lõpetan selle saaga nüüd ikka rõõmsas toonis – meie kavatseme luua oma eludega maailma, mida me julgeme pärandada ka oma lastele ja lastelastele. Hiis on juba kasvama pandud ja me kogume aina teadmisi, mismoodi oma maa peal suurendada mullaviljakust. Sest nagu ütles tänases arutelus majandusteadlane Andres Arrak:

Varsti on muld kallim kui kuld.

 

Lisan siia omalt poolt, et muld tähendab lisaks mineraalsele osale ka elus komponenti. Materjal, mis sisaldab väetist, ei ole muld. Meil tuleb jälle õppida mullaga koostööd tegema, siis olemegi jälle rikkad eestlased oma väikesel, kuid armsal maal.

Muld ongi kuld.