Posted in Õigus, Mõtisklus, Visioonid

Õigusesse avardumine

Õiguse õppimine on minuga pea igal päeval, sestap jagan permakultuurile tasakaalustuseks pisut ka selles maailmas toimuvat. Nüüdseks on mul seljataga ja pidulikult tunnistusega lõppenud ühekuune praktika advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene. Olen kontoris istunud ja oma aju ragistanud klientide keerulistele olukordadele lahendusi otsides. Tagantjärele sain teada, et teise kursuse tudengina võeti mind praktikale üsna erandlikult (värvika CV tõttu) ja lisaks muudele veel omandamata oskustele pole ma kantselliidis veel kõrgtasemele jõudnud. Kuna praktika veetsin põhiliselt kodust ülesandeid lahendades, sain omale parajaid pähkleid pureda, õnneks sain laias laastus ülesannetega ka hakkama. Esimene tagasiside mu koostatud vaidest oli küll kommentaaridest punane, kuid kuidas siis muidu õppida saaks?

Milline siis on advokaadi maailm praktikandi pilgu läbi?

Kontor asub kesklinnas, see on mugav, sest praktikal sain käia rongiga ning jalutuskäik läbi Raekoja platsi oli just paraja pikkusega. Selga tuli otsida paslikud riided – selles osas mulle muidugi mingisuguseid piiranguid ette ei antud, aga kuuldavasti on mõned bürood praktikantide riietuse osas rangemad – ikka kõrged kontsad ja mitte liiga pikad seelikud ja kleidid. Kontoris sain endale laua koos arvuti kasutajanimega. Istusin akna all ja aken avanes koridori, kust nägin kõiki möödaliikujaid. Tegelikult tutvusin kontori inimestega hoopis rohkem jaanuaris aset leidnud nädalase lühipraktika käigus, mille jooksul oli büroos kohal 5 praktikanti ja igal päeval tegelesime me erineva valdkonna küsimustega, seega kohtusime mitmete advokaatidega. Nüüd sain juba tuttavatele nägudele tervituseks noogutada ja edasi keskenduda.

Õigusalaste küsimuste lahendamisel on kõige tähtsam just see viimane, keskendumine. Eriti, kui tegemist on enese jaoks veel tundmata valdkonnaga ning võõraste õigusaktidega. Oma pea sees tuleb kokku panna pusle infokillukestest, seadusesätetest ja kliendi soovidest ning siis see kirja panna hästi struktureeritult ja argumenteeritult, loogiliselt ja sobivas kirjastiilis. Oli hetki, kus tundsin, et pilt on liiga keeruline ja jupid liiga väikesed…, kuid siis meenutasin endale, et ma olen alles algaja ja ma ei peagi kohe kõiki asju teadma ja oskama, ma lihtsalt annan endast parima. Kuigi õigusteadus on Tartu Ülikoolis nüüdsest sotsiaalteaduskonda kuulub, on ühe õigusliku ülesande lahendamine päris suures osas matemaatilise loomusega, vast pisut loomingulisem vaid ning ees pole nii selgeid valemeid. Ehk ongi seesama ülesande lahendamise nauding see kõige suurem, mida seoses õigusõpingutega on võimalik kogeda ning minus kõlab kokku kunagise armastusega matemaatikatundides – samuti ülesannete lahendamine. Vahepeal ehk minus tugevamini väljendunud lillelapse, rohenäpu ja kirjatšura omadused on tasakaalu leidnud loogika, õiguse ja argumenteerimise oskuste omandamisega. “Connecting the dots” Steve Jobs’i kõnest meenub mulle tihti ning enese jaoks otsin neid ühendusi pidevalt, et kokku panna oma elu tervikpilt.

Õigusalaste õpikute, seaduste kommentaaride ja seaduste virnad on mu kodus kasvanud, kuid viimane värske ja inspireeriv lugemine on hoopis Kiyosaki “Uus võimalus”. Õppimise väärtustamiseks ning maailmapildi avardamiseks sobib see väga hästi ning mulle pisut üllatuslikult võtab see raamat kokku mitmeidki taipamisi seoses maailma toimimise, rikkuse jagunemise, hariduse, meditsiini, õiguse ja võimu teemadel. Ja õnneks on selle raamatu läbiv joon positiivne. Tundub, et kõiksuguse negatiivsuse vohamise aegadel on ülimalt tähtis just see viimane – positiivsega tegelemine ning negatiivsete mõtete mõtlemise lõpetamine. Siiani pidasin enda teada olevatest suundadest just permakultuuri selleks positiivsuse etaloniks ning puhkepaigaks ja õiguse õppimine tõi ja toob mu silmapiirile uusi suuri probleeme, mille lahendusi kohe ei paista. “Uus võimalus”, hoolimata sellest, et raamat pole mul veel poole pealgi, annab lootust. Sest kui maailmas on nii palju asju, mille pärast muretseda ja mis võiks palju paremini olla, on vaja lõpuks taandada suured asjad enda jaoks pisut väiksemaks ning alustada kusagilt otsast tegevusega, millega on võimalik midagi muuta. Kas ma tean täpselt, mis see on? Tahaks öelda jah, öelda jah vähemasti sellele, et ma olen teada saamise teel ja küllap ma midagi juba tean ka.

Tulles tagasi advokaadimaailma juurde, olen hakanud aimama, et valdkonnaüleste teadmiste rakendamiseks tuleb eriti nutikas olla. Kui ma õpin õigusteadust ja lähen advokaadibüroosse praktikale, eeldatakse minult, et ma rakendan oma õigusega seotud teadmisi ning väljendan ennast nii nagu õigusmaailmas väljendatakse. Üks praktikaülesanne oli mul seotud seaduseelnõu teksti kirjutamisega ning “kahjuks” oli teema seotud põllumajanduse ja suuremas plaanis ökoloogiaga. Ma ei osanud enda sees kohe välja lülitada varasemaid teadmisi, suurema pildi tajumist ning kogemusi kodu- ja naaberpõllumeestelt. Kuid ma ei saanud selles tekstis väljendada oma arvamust. Vaid teiste ekspertide sõnu saab kasutada, vaid kliendi huvidest tuleb lähtuda… ja siis loota, et see haakub ehk mingil kummalisel kombel kokku ka kogu suure terviku huvide ja suundadega. Aga milliste suundadega? Valikuid on igasuguseid, suundi on igasuguseid. Jurist peaks justkui olema filter, mitte looja. Hea kirjutaja ja seaduste tundja küll, aga tema argumentatsioon on ette nähtud kedagi teist toetama. Juristi enda mõte, see on ta enda probleem. Poliitikuid ei huvita hea argumentatsioon, neil on omad käsud täita ja koalitsioonilepped järgida. Ja kust tulevad seadused? Ikka läbi poliitikute suude ja häälte. Paljud probleemid, mida advokaadid näevad oma igapäevases praktikas seadusi rakendades, oleks lahendatavad seadusandluse tasandil. Aga isegi kui seaduse muutmine algab õigest kohast, võib ta lõpuks jõuda sellisesse paika, kus ei loe enam hea mõte ja suurepärane argumentatsioon. Seal mõjuvad teised jõud ja kaalutlused. Paksu nahaga poliitik tähendabki paksu nahaga poliitikut – see tähendab seda, et talle loeb vaid omaenda nahk, mitte kellegi teise nahk. Ka selliseid märkamisi leidsin ma oma praktika käigus. Võibolla kohtuniku mõte loeb? Tahaks loota. Aga ka siinkohal võib juhtuda, et kohtunik ei peagi (ja ei saagi) teadma tegelikke tagamaid ning asjaolusid, mille osas ta kohtuotsust langetab. Tema ees on näilik pilt ja selle järgi peab ta otsima õigust. Kas saab see olla seotud ka õiglusega kui see pole isegi seotud reaalsusega? Saan lootma jääda vaid sellele, et suuremas plaanis on see kõik millekski vajalik, siin katsepolügonil Maa.

Ja teiselt poolt – kui ma räägin permakultuurist, on vaja, et ma omaks võimalikult suurt kogemust ja tasakaalustatud teadmisi just selle valdkonna kohta. Siis on parem leida kuulajatega ühine lainetus ning tulla vahetult just taimi paitamast ja sõrmi mullas hoidmast. Samas tahaks iga kodanik, et “seadusi looks” inimesed, kes teavad täpselt nii valdkonda kui ka vajalikku juriidikat – et ei oleks lolle seadusi, mis päris eluga kokku ei käi. Spetsialistid vs generalistid? Meenub, et sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Hoolimata sellest, et valdkondade lõimumist  vähemasti sõnaliselt soositakse ning soovitatakse, tundub, et neil ühendlülitajatel tuleb ise aru saada, kus-kuidas-ja-kellega nad lülituvad ja kuhu oma loomingut suunavad. Ühiskond ei suuda ette näha ja nii kergesti kuhugi paigutada neid, kelle jaoks pole kohta veel olemas, kes pole vorbitud tehases täpselt õige kuju ja otstarbega. Ja samas ühiskond ja maailm vajab selliseid – mis oleks maailm, kui maailmas poleks Buckminister Fuller’i geodeetilisi kupleid, Steve Jobs’i õunu, Kiyosaki rikast ja vaest isa? Neid näiteid on ju palju. Need inimesed, kes midagi uut loovad, peavad edasi liikuma oma sisemise veendumuse toel isegi siis, kui nad mingil ajahetkel ei sobitu. Vaadake või Riina Raudsikuga toimuvat – paistab nagu võitlus nõiapõletajad vs vabadus ja areng. Kas uss sööb ennast juba sabast? Või ehk peabki ennast sabast sööma selleks, et maailm jätkuks?

Praegu on huvitavad ajad ja kõige huvitavam ning väljakutsuvam selle juures ongi igaühel oma raja ära tundmine ning oma hääle järgi juhindumine. Suur pilt saab kokku väikestest hetkedest. Isegi kui kodus mütsi kudumine ja maast legode korjamine tundub mõnikord nii triviaalne ja peas tiksub  soov tegeleda millegi suure ja tähtsaga, tuleb taas meelde tõsiasi, et kõiki suuri tegusid hoiab üleval see tavaline igapäev. Vahest polegi suurte tegude tegemine iseenesest nii tähtis ja kuna kõik on suhteline, on teod ka täpselt nii nagu ilu – vaataja silmades.

Mis sellest kõigest siis nüüd taibata – et õppimine loeb! Iga avardus Su teel on vajalik, võta see vastu. Õpi või õigusteadust ja käi advokaadibüroos praktikal – pilt läheb paratamatult laiemaks ja ühel hetkel jõuab kohale taipamine, mida selle pildiga peale hakata. Kulugu selleks kasvõi terve elu – mida muud, kui avarduda?!

 

Posted in Eestimaal, Mõtisklus, Visioonid

Lindvistika on käes

Lugesin Lindvistikat, kuni jõudsin selle lauseni:
“Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog.”

Mu öise oleskelu lõpetuseks jooksis kohale paljas põngerjas, kes teatas, et tahab emmega magada.

Niisiis. Kohtumiseni.

Lindvistika Valdur Mikita poolt lööb müüti.

Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia.
Rehetalu kumab, tuli sütitab ja õhk on magusaist lõhnaist paks. See on maailma parim maagia. Avarmaa.

 

Don’t ask yourself what the world needs.
Ask yourself what makes you come alive and then go do that. Because what the world needs is people who have come alive.

Ära küsi eneselt, mida maailm vajab.
Küsi endalt, mis äratab sind ellu ja siis mine tee seda. Sest maailm vajab inimesi, kes on ellu ärganud.

Howard Thurman

Selle mõttetera leidsin ma Adam Braun’i raamatu “The Promise of a Pencil. How an Ordinary Person Can Create Extraordinary Change” (Pliiatsi lubadus. Kuidas tavaline isik saab luua ebatavalist muutust) sissevaatest.

Ikka ja jälle on vaja endale meelde tuletada ja uuesti avastada, millise tundega on tahtmist elada ning mida tehes see imepärane tunne eneses üles ärkab ning toimetama kutsub. Uuesti ja uuesti tuleb ennast avastada ning kuulata seda häält, mis juhatab, kuid mille juhiste järgimine on Su enese söakuse küsimus. Käsi pead liigutama Sina, kasutama selleks oma mõistust. Seetõttu peab süda veenma mõistust, ehk inimene toimima tasakaalus. Siis saab vaim ja keha kokku ning maailmas saavadki juhtuda erakordsed asjad. Ja Sina saad olla iseenda erakordne väljendus. Sest kui Sina tead, et oled ebatavaline ja erakordne, siis Sa usud endasse ja see teebki Sinu maailma toimivaks ja sätendavaks. Maailmale ongi seda vaja. Sa oled elus!

Mida Sina vajad = mida maailm vajab.

Posted in Lood, Visioonid

Lood eestlastest. Faehlmanni kirjatööd.

Lugemises on Dr. Fählmanni (tuntud ka kui Faehlmann) kirjatööd, trükitud 1921. Kingitus, mis alles pärast aastaid end avaldama hakkas. See lugemine on nii ilus, et seda ma jagan. Meie vanad lood on meie eneste pärast loodud – selleks, et meil oleks sädet ja indu enestena toimetada, et oleks pisut uhkust ja seljasirgsust, et oleks sihikust kõiksugu maise elu kurvidega toime tulla ja sealjuures oma laulvat vaimu mäletada.

Täna tahan ma teile rea muinaslugusid ette kanda. Muinaslugudel on aga seda suurem väärtus, kui me ka selle rahva tundma õpime, kelle päralt nad on. Nii mõnigi on aastate kaupa Eestimaal elanud, ei ole aga rahvast mitte tundma õppinud; nii mõnigi on koguni seal sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsnud ja ei tea eestlastest midagi rohkem kui et ta mittesaksa keelt kõneleb, musta kuube kannab ja mees on, kes Linne süsteemis nii umbes seda vaheruumi võiks täita, mis inimese ja veolooma vahel on. Vildakud vaated tekivad eelarvamistest ja puudulikust tähelepanemisest. Vaatame meie aga eestlast ilma eelarvamiseta, ilma prillideta, teravalt ja enese silmadega, siis leiame, et ta üsna tore inimene on, mitmetpidi küll piiratud arusaamisega, aga ainult sellepärast, et tal juhus on puudunud haridust saada, aus kannatlik, sügava meeleoluga ja niisuguse iseloomukindlusega, mis tihti paindumatuseks, jonnakuseks muutub. Sakslane on 700 aasta jooksul kõik teinud, mis ta jõus oli, et eestlast veoloomaks alandada – tal ei ole see korda läinud; sõda ja katk on selle õnnetuse ajal siin maakeses sagedamini ja vihasemalt möllanud kui vahest kuskil mujal, ja siiski on eestlane armastuse Jumala ja isamaa vastu alal hoidnud; uued olud, mis maa ümber muutsid, uus usk, mis ennast tema endisele lihtsale jumala-austamisele karmilt vastu seadis, ei ole siiski jõudnud ka teda ennast ümber muuta. Eestlane on osalt veel samaks jäänud, nagu teda Breemeni linna kaupmehed 700 aasta eest leidsid.

Mitmest küljest võib vaatleja katsuda Eesti rahva elule ligineda ja igal pool leiab ta täit rahulolemist. Kui jutumees tahan mina teid täna eestlase muinasjutu-ilma viia. Ühest ilusast muinaslugude ringist tahan ma sedai siin edasi jutustada, mis minu, kahjuks liig puudulik, meelespidamine veel ära pillanud ei ole. Ma mõtlen lugu eestlaste peakangelasest, nende toredast Kalevipojast.

Siinkohal tõmbame hinge, hoiame põnevust ja läheme magama 🙂

OKallis-Kalevipoeg

Posted in Eestimaal, Visioonid

Kuidas Mõelda Suurelt? Karl Kaddak näitab ette.

Terve elu olen ma näinud seda suurt korstent, kus on kirjas “Kaddak 1910”. Infokilde selle kohta on järjest juurde tilkunud ja nüüd, keset ööd, tabas mind ühtäkki taipamine, et kui tahta mõelda suurelt, siis inspiratsiooni ja eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Seesama korsten tuletab suurelt mõtlemise kunsti tegelikult iga kord meelde, kui ma aknast välja vaatan.

Suurelt Mõtlemise Tegu. Isegi nõukogude võim ei jaksanud suurelt mõtlemise märki maha tõmmata.  Kas praegune vabariik ka ei jaksa? Elame, näeme.
Suurelt Mõtlemise Tegu. Isegi nõukogude võim ei jaksanud suurelt mõtlemise märki maha tõmmata. Kas praegune vabariik ka ei jaksa? Elame, näeme.

Mida ma mõtlen suurelt mõtlemise all?

Seda, kui tekib suutlikkus mõelda piirideta, unistada väljaspool seda, mis on praegu teada. Avardada oma mõtlemise ruumi nii, et sinna mahub midagi, mis on suurem kui praegune Sina, kui praegune ettekujutus võimalikust ja võimalikkusest. Suures plaanis on ju kõik võimalik. Ja siis väikesed inimesed võtavad enda osaks mingi väikese hulga seda võimalikkust. Suurem mõtlemine ongi juba kõik see, mis on natuke laiem kui esialgne võimalikkus, mida sa ette kujutada oskad.

Lapsed on hea näide suurelt mõtlemisest – nemad veel ei tea kõike seda, mis ei ole võimalik, nemad teavad seda, mis on võimalik. Kõige suurem kunst on jätta neile nende ettekujutus võimalikkusest – sest mine Sa tea, võibolla ongi võimalik rohkem kui see, mida Sina pead võimalikuks?

Mõelda ennast karjapoisist lubjakuningaks ja seda enne esimest Eesti Vabariiki, on üks vapustavalt vägev mõtlemine! Luua üks Euroopa suurimaid lubjapõletusahje 19. sajandi alguses, on üks vaimustavalt suur tegu. See jõud ja tarkus ning sihikindlus, mis sellise reaalsuseloomise taga pidi olema, tabab mind ühtäkki nagu sahmakas vett kaela. Armastus ja suuremeelsus, mis selle mehe sisse mahtus, on ajaski edasi kandunud – olen kuulnud lugu sellest, kuidas Karl Kadak olevat rongiga Tallinna vahet sõitnud ja ükskord tahtnud keegi ta kohvrit ära varastada. Selle peale olnud ta öelnud – sa oleks võinud küsida, ma oleks ju niisamagi andnud. Lehte “luges” ta ka tagurpidi ning hoolimata sellest saatis korda vägevaid tegusid. (Vihje: ka tänapäeval saab ilma lehti lugemata edukalt elada 😉

Just nüüdsama on raud tuline – Karl Kaddak ja tegemised on jõudnud ka Eesti meediapilti, kohe mitmelt poolt.

Esiteks on hea vaadata Mati Talviku tehtud saatesarja Ajavaod, kus lugu on Ärimehest: Lubjakuningast.

http://etv.err.ee/v/50f878d5-8ede-4a69-a402-b69ab7ca5af6

Järgmisena 19.11.2014 eetris olnud Pealtnägijat, kus Andrew Kadak, varemnimetatud Karl Kaddak’i lapselaps, räägib oma juhtiva tuumafüüsiku elust ja õnnest, mis temani vast ta vanaisa kaudu kuidagi on imbunud.

http://etv.err.ee/v/elusaated/pealtnagija/pealtnagija_lood/2bf9ed43-79b1-46f5-9ba9-96ed5c92742f

Rauda ju taotakse, kui see parasjagu tuline on. Vaatame, kas seda sepa tarkust on võimalik ka nüüd rakendada. Nagu esimesest saatest nähtub, on 100 aastat ikka oma tööd ka teinud. Ehitised, millest eest ei hoolitseta, kipuvad ikka lagunema. Kas veel on võimalik teha midagi, mis korstna püsti jätab ja sellest midagi uut edasi sünnitab? Ma tahan teada!

Suurelt Mõtlemine – nii lihtne see ongi. Võtad kätte ja teed seda, mida enese kõrgeim armastus-tarkus-vägi juhatab. Olen põnevil, mis veel võimalik on?

Posted in Eestimaal, Teadaanded, Visioonid

Elu iseendana

See siin on nüüd millegi lõpp ja millegi algus. See on avastus ja taipamine, mida ma tahan teiega jagada.

Ma tunnen, kuidas õlgadelt on langenud raskus – võin lihtsalt olla see, kes ma olen ja teha seda, mis mul kõige paremini välja tuleb.

Niisiis.

Iga inimene on hea mingis asjas. Nagu vanasti oli külas igaühel oma ülesanne. Üks oli sepp, teine põllumees, kolmas sõjamees ja neljas tark ja nii edasi. Igaühel oli vahel vaja minna ja targa või nõia käest nõu küsida. Selleks, et nõiaks saada, polnud vaja läbida palju kursuseid ja riputada seinale sertifikaate. Tark lihtsalt elas oma elu oma parima äranägemise järgi. Inimesed läksid nõia juurde, tema onni ja leidsid sealt nõu ja juhatust.

Kõigil pole aega, et käia mööda vaimseid kursuseid ja seminare, aga ikka on vaja kuulavaid kõrvu, kõrvalpilku või suunaviita.

Sain ühtäkki aru, et sellist nõu on maailmas vaja ja mina, Marian, saan seda pakkuda. Minu sees rakendub sellistel hetkedel teele miski teadmine, mis saab teiste teenistuses olla. Minu senielatud elu on sellele pühendunud, isegi kui ma seda alles nüüd taipama hakkan. Vaatame, mis saab ja kuidas see kõik võimalik on.

Marian tipi ees

Sellise andmise ja vastuvõtmise jaoks on nüüd avatud Avar Nõukoda, mis asub Avarmaal, tipis. Sellisel kujul on see avatud ilmade võimaldamiseni. Edasi selgub.

Aeg on kokkuleppel.
Tasu on tunde järgi.
Ühendume: marian @ avar.ee või 52 60906

Avarmaal-tipi-20.05.12_1_original
Avar Nõukoda ehk tipi ehk indiaani püstkoda Avarmaal