Posted in Permakultuur

Muld lendab mujale

 Vahest on kerge arvata, et meil siin Eestimaal on mullaga kõik korras -sademeid ju jagub ja hiiglama kuum ka ei ole. Toit, monokuktuur, peaks kasvama hakkama sellel väljal, kust tuul viib praegu viimsegi huumuse. Kuigi ma pole päris kõrbe näinud, on tunne, et seal lendab kõik samamoodi. Kliima muutumisega kaasnevad tugevamad tuuled ning meil tuleb oma harimistrateegiaid viia vastavusse reaalsusega. Põld, kus tüügas on püsti, ei tolma nii nähtavalt. Muld, mis on kaetud rohelise taimestikuga, jääb tuulest puutumata. Metsas on tuul sootuks vaiksem ja mulda ei puudu. Kuidas kasvatada toitu?   

Posted in Permakultuur

Kuidas läheneda permakultuurile?

Toimekad aprillikuupäevad andsid mulle võimaluse jagada permakultuurialaseid mõtteid Rohelise Tee Õhtul Tartu Loodusmajas (15.04.2015). Esialgsete plaanide kohaselt on see selline mõnus aruteluõhtu 20-30 inimesega. Paar päeva enne sündmust märkasin, et FB andmetel plaanib kohale tulla u. 150 inimest! See pani mind asjale pisut teistmoodi lähenema ning päevad enne esinemist olid täis tihedat uurimist ja kirjutamist ning esitluse tegemist.

Nüüd, kui kõik on rahulikult seljataga, olen väga rõõmus ja tänulik, et selline asi juhtus. Sain suurele publikule esinemise kogemuse (kohal oli küll üle 100 inimese!) ning esimest korda rääkisin permakultuurist niimoodi avalikult. Ma arvan, et läks hästi. Tagasiside, mis minuni on jõudnud, on positiivne. Tegelikult on ikka päris keeruline ettekandjana aru saada, mida publik arvab-mõtleb-tunneb. Küsimusi küsiti ja esimese reas olijate silmist paistis ka ikka pisut huvi. Magajaid ka polnud näha. Mõni läks varem ära ja mõni läks natuke hiljem ka ära, kui ettekanne juba teise tunni lõppu  tiksus 🙂 Aga lõpuni jääjaid oli samuti päris palju.

Mõtlesin oma loengutele juuraõpingutel. Ülikooli õppejõud ei saa ju üldse tagasisidet loengu lõpus – keegi ei lähe ütlema, et kas oli hea või jäi midagi vajaka… ja vahest ju jääbki vajaka, kuid sellist tagasisidet ei julge vähemasti õppejõududele küll keegi otse välja öelda, ehk pärast tagasiside käigus õppeinfosüsteemi kaudu. Mina küll tundsin, et tagasiside ja üldse suhtlemine publikuga on ikka nii vajalik ja kuidagi loomulik asi – siis tekib suhe ja mõistmine ning arenemine.

Ometi on ka neid, kes on tahtnud ettekannet uuesti üle vaadata – laadisin selle üles siia: k: http://avar.ee/permakultuur/materjalid/ (Menüüs: Permakultuur – Materjalid)

Raamatud, mida ettekandel näitasin (ja natuke juurde) panin kirja siia: http://avar.ee/permakultuur/raamatukogu/ (Menüüs: Permakultuur – Raamatukogu)

Lisaks on Eesti Roheline Liikumise Kadri (armas klassiõde, kes sellise idee üldse välja pakkus ning ma olen talle väga tänulik!) teinud teeõhtust väikese kokkuvõtte ning seda on võimalik lugeda siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2015/04/20/permakultuurist-ja-koostoost-loodusega

Mind võib jälle kutsuda permakultuurist rääkima, kindlasti saab iga uus kord aina parem. Selleks, et ise juurde õppida, on vaja otsast õpetama hakata – see vana tarkusetera sai endale taas uue tähenduse.

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Permakultuuri eetika = õiguse filosoofia!?

Loen mina siin sellist raamatut nagu “Sissejuhatus õigusfilosoofiasse” Marju Luts’u poolt ja leian enese üllatuseks, et leheküljel 31 on kirjas järgnev:

Niisiis ei ole õigusfilosoofia mingi pilvedes hõljuv teoretiseerimine, millel pole tänase tegelikkusega vähematki pistmist. Inimliku olemise mõtte määratlemises kaasarääkijana on tal vahetu praktiline ja poliitiline roll. Filosofeerimine, ja eriti õigusesse puutuv filosofeerimine tähendab muuhulgas ka poliitilise vastutuse kandmist. Selles suhtes lasub ka õigusfilosoofial süü, mille asetas teadusele aatompommi valmistamine. Mitte ilmaasjata ei määratle A. Kaufmann tänase ja homse õigusfilosoofia ülesannet “hoolena õiguse suhtes, mis tähendab hoolt inimese suhtes ja veelgi enam: hoolt kõige elava suhtes kõigis selle vormides“. (A. Kaufmann. Rechtsphilosophie in der Nach-Neuzeit. Heidelberg 1990, S. 42-43.)

Permakultuur nimelt loeb oma kolmeks tugitalaks järgmisi põhimõtteid (Wikipediast):

  • Maa eest hoolitsemine (ingl. Earth care): arusaam, et Maa on kogu elu allikas ning inimkond on osake Maast, mitte ei asetse sellest eraldi.
  • Inimeste eest hoolitsemine (ingl. People care): Üksteise toetamine ja abistamine viisil, mis ei kahjustaks ennast, teisi ega Maad ja aitaks luua eluterveid ühiskondi.
  • Õiglane jagamine (ehk tarbimisele piiride seadmine) (ingl. Fair share): Maa piiratud looduslike ressursside kasutamine õiglasel ja targal moel, nii inimestele kui ka loodusele (viimane on minu lisand).

Kas ei tundu need põhimõtted mitte võrdlemisi sarnased? Minu jaoks on see elamus – leida ühendusi seal, kus mõistus neid esmapilgul ei leia. Tunde järgi on muidugi kõik ühendatud, kuid mõnes asjalikus vestluses seda tunnet seletada on teine asi.

Leidmine on avastamine, on olemasoleva olemas tundmine, on ühendus kõiksusega.

Illustratsiooniks leidsin looduse (permakultuuri) ja Kaufmanni ühenduse, vähemasti nii tundub saksakeelse pildiallkirja järgi:

Weicher im Wald von Fontainbleau nach A. Kaufmann. Monika Lederbauer

 

Posted in Õigus

Kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema peavad.

Õigusteaduse õpingud on mind toonud Õigusfilosoofia ajaloo aine juurde. Teen parasjagu ettekannet seminari jaoks ning minu teemaks on: Platon: Loomuliku (ideaalse, jumaliku) ja positiivse õiguse vahekord.

See teema seondub üllataval kombel just sellega, mis meie praeguses Eesti Vabariigis toimub – alanud on valimised. Me saame jälle (justkui) valida neid, kes meid juhtima hakkavad. Mille järgi valida? Loe edasi, ma jõuan selleni.

Loen Igor Gräzini 1987 aastal koostatud ja tõlgitud lugemikku “Poliitiliste õpetuste ajaloost. I osa”. Sellise trükikirja oma silme ees nägemine on juba omamoodi elamus, mis annab teatavat aja maiku ja tunnet. Platoni mõtisklused on kirja pandud dialoogi vormis, loogiliste aruteludena, kus üks järeldus juhatab sisse järgmise ning eelkõige on hoopis enda sisse vaja luua kujutluspilti – ehitada tervikut, mis on omavahel seotud ning harmoonias. Ehitan lego-klotsidest maja, sobitan iga juppi oma kohale, kusjuures maja arhitektuuri ma ise ei tea enne, kui maja valmis saab või vähemalt mingitki kuju omandama hakkab. Maja ise ehk ei saagi valmis, vaid seda on võimalik vaadelda lõpmata nurkade alt ja kuigi see on alati sama maja, on vaade alati pisut teistsugune.

Iga nurga alt erisugune, uus ja ikka seesama. Illustratsioon mängust Monument Valley.

Olen kui õitsval aasal, omamoodi imedemaal, ja see on tekkinud mu sisse vaid seda vana teksti lugedes – taipamised ajast enne Kristust. Kas olen ma lummatud või tunnen ehk ära miskit, mis on alati olnud ja mis jääb alati olema? Platon, üks neist inimestest, kes on läbi aegade püüdnud tajuda ühtsust ja ühendust olevaga ning edastada seda kõike läbi inimeksistentsi võimaluste – läbi suhtlemise, keele, kõnelemise, olemise.

Edasi sukeldun ma Akadeemia digiversiooni: Platon, Politeia (VII raamat 514a-521b). – Akadeemia, 1997, 9, lk 1819-1828. http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=101591

Ma seisatun ja vaatan, vaikin ja lasen imenduda sel infol.  Allika lugemine on muidugi kõige parem, kuid püüan mõistetut oma sõnadega edasi anda sealtmaalt, kus ma ise praegu olen. Teen lühidalt.

Minu jaoks on see lugu sellest, kuidas pimedas koopas varjude nägijad ei usu, et kusagil võib olla valge, et kusagil on päike, mis loob seda valgust, mis lõpuks ka varje sinna koopasse loob. Varjud on koopaelanike tegelikkuseks ja tõelisuseks. Kuid juhtub, et on neidki, kes lähevad (või saavad juhatatud) koopast välja, valguse kätte. Nende silmad on alguses valusad, nad ei oska veel paljut näha, kuid tasapisi nad harjuvad. Nad näevad kujusid, mis varje tekitasid. Nad näevad Päikest, mis valguse loob ja kõige nähtavaks teeb. Oh, mis nauding on neil, kes on valust läbi käinud ja mõistnud, et koopas olevad varjud on tõesti vaid tegelikkuse varjud! Seal nad ehk tahaksidki nüüd olla, selles valguses ja taipamises, selles headuses ja tões.
Ometi on nüüd neil, kes on nägijad, vaja tagasi minna sinna koopasse, varjude keskele. See ongi õiglane, sest nemad on selleks sündinud, neil on oma ülesanne nagu igal mesilasel mesilasperes. Nad lähevad ja hoiavad eneses seda valgust, mida nad on näinud. Nemad oskavad vahet teha tõelusel ja illusioonil. Nemad on juhid ja valitsejad, kes peavad tegelikult valitsema.

“Niisiis tuleb minna alla, igaüks omas järjekorras, teiste elupaika ja kohaneda, et kaeda pimedust. Sest kui te olete kohanenud, näete tuhatkord paremini nendest, kes seal, ja tunnete ära iga varjupildi, mis ta on ja millelt, sest teie olete näinud ilusa ja õiglase ja hea tõelisust. Ja sel viisil saab polis (riik) valitsetud meie ja teie poolt, ärkvel ja mitte unes, nagu praegu paljusid poliseid (riike) valitsetakse vastastikku vaenulike varjudega – võitlejate poolt ja võimu pärast mässajate poolt, nagu oleks see võim mingi suur hüve. Aga tõde on selles: polist, kus kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema peavad, juhitakse paratamatult kõige paremini ja kõige vähemate mässudega, aga polisel,mida valitsevad nood teised, läheb vastupidi.”

Seoseid oma ettekande teemaga, leian ma edasi, kuid selle rännaku iva, mida jagan, on nüüd kirja pandud. Tuleb valida neid, kes on sündinud ülesandega olla valitseja. Küllap leidub neid Eestiski. Küllap leidub neid nende hulgas, kes valitsema kipuvad. Nii ma vähemasti loodan. Loodan isegi siis, kui pealispinnal pulbisevad need, kes võitlevad võimu pärast, nagu oleks see võim mingi suur hüve. Võim on töö nagu kingsepal on oma töö. Ja usaldame me ju kingseppa, kes teeb oma tööd hästi, tal peab selleks oskuseid olema. Nõnda peab ka sel, kes meid valitseb, olema erilisi oskuseid ja omadusi. Ei piisa vaid tahtest, vaja on annet.

Olgu Sul tarkust ära tunda ja vahet teha. Olgu Sul julgust arvata oma ja uskuda õiglust.

Posted in Permakultuur, Teadaanded

Avar Permakultuur Facebookis

Olen välja mõelnud uue plaani ja hakanud seda ka juba teostama – nimelt postitan FB-s Avar Permakultuuri lehel videosid ja materjale, mis permakultuurialaselt inspireerivad ja innustavad. Sealsed postitused pole dubleeritud avar.ee leheküljel, materjal on erinev.

Varem kasutasin Avar Maa Elu lehekülge, kuid tundsin, et parem on “spetsialiseeruda” ning kodust avaramalt toimetada. Keskendun praegu permakultuurile, selle jätkuvale avastamisele ning katsetamisele ning selle kõige jagamisele.

avar.ee lehele tuleb ka edaspidi põhjalikum materjal, mõtisklused ja avastused, ka teistel teemadel kui permakultuur. Püsi pulsil!

Niisiis: Avar Permakultuur.

P.S. Joonistasin üles ja toppisin arvutisse ka logo, mis Avarmaaga on algusest saati kaasas käinud. See on nüüd ka siin lehel näha, otsige üles! Silmas on avarus ja mäe peal on kuusk – see suur kuusk on üks esimestest asjadest, mis Avarmaal silma torkab. Silmaga saab näha ja silma taga on suur ilm, mis saab avarduda ka silmapilgu tõttu.

Don’t ask yourself what the world needs.
Ask yourself what makes you come alive and then go do that. Because what the world needs is people who have come alive.

Ära küsi eneselt, mida maailm vajab.
Küsi endalt, mis äratab sind ellu ja siis mine tee seda. Sest maailm vajab inimesi, kes on ellu ärganud.

Howard Thurman

Selle mõttetera leidsin ma Adam Braun’i raamatu “The Promise of a Pencil. How an Ordinary Person Can Create Extraordinary Change” (Pliiatsi lubadus. Kuidas tavaline isik saab luua ebatavalist muutust) sissevaatest.

Ikka ja jälle on vaja endale meelde tuletada ja uuesti avastada, millise tundega on tahtmist elada ning mida tehes see imepärane tunne eneses üles ärkab ning toimetama kutsub. Uuesti ja uuesti tuleb ennast avastada ning kuulata seda häält, mis juhatab, kuid mille juhiste järgimine on Su enese söakuse küsimus. Käsi pead liigutama Sina, kasutama selleks oma mõistust. Seetõttu peab süda veenma mõistust, ehk inimene toimima tasakaalus. Siis saab vaim ja keha kokku ning maailmas saavadki juhtuda erakordsed asjad. Ja Sina saad olla iseenda erakordne väljendus. Sest kui Sina tead, et oled ebatavaline ja erakordne, siis Sa usud endasse ja see teebki Sinu maailma toimivaks ja sätendavaks. Maailmale ongi seda vaja. Sa oled elus!

Mida Sina vajad = mida maailm vajab.

Posted in Õigus, Lood

Fantastiline võimalus luua õiglast õigust.

“Eesti riigil, Eesti rahva oma riigil, on täna fantastiline võimalus luua meie jaoks head ja õiglast – õigust. Seda võimalust tuleb ära kasutada. Iseloomustamaks Eesti omariikluse ja õiguse vahekorda kasutan R. Iheringu sõnu: seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg.”

Raul Narits. Eesti omariiklus ja õigus. Iuridica II/2001 lk 71-73

Nõnda alustan oma kirjatükke uues valdkonnas, milleks on õigusteadus. Olen üllatunud sellest, milline tundub mulle õigusteadus pärast selle õppimise esimest semestrit. Ülikoolis õppimise esimese laine ajal (kohe pärast keskkooli lõpetamist) nimelt arvasin, et juura pole küll mulle. Mul oli arvamus sellest, kuidas kõige parem on õppida ikkagi midagi, mis on päris – loodus! Riik oli just mu nina alla loonud värske eriala “ökoloogia ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse”. Tagantjärgi küllap võib öelda, et see riiklik tellimus tehti küll vist täiesti õhku – ma pole siiani kohanud ühtki “ökoloogi” ametikohta – ehk olekski seda liig palju tahta…?

Mõnus on loobuda oma eelarvamustest ja kogeda seetõttu midagi uut. Kümne aastaga saab maailmast küll juba mõne grammi võrra rohkem teada. Nüüd näen, kuis õigusteadus annab mulle teada maailmast, mida ma varem pole osanud nõnda tajuda. Õiguse ajalugu räägib näiteks sellest, kuidas müütiline maailmanägemus on arenenud edasi kiriku piitsa ja prääniku, valitsejate võimuiha, majanduslike huvide ja mille kõige kaasabil. Peame end siin Eestis uskmatuteks, kuid süsteem, milles toimime, on läbi imbunud kristikest põhimõtetest ja kunagise Rooma õiguse aadetest. Perspektiiv teeb silmapiiri laiemaks ja ehk kasvab oskus aimata, mis on seal teispool silmapiiri, mis on seal, kuhu praegune elu oma ajalise kestvusega ei ulatu. Struktuur ja kondikava, seaduste ülesehitus ja loogilisuse taotlus – ohjaa, see kõik on mulle juba ühe lühikese semestriga hoopis uut valgust heitnud. Pean ütlema, et see mulle meeldib küll – õiguse taotlus õigluse järele.

Sestap alustangi uut lõiku oma blogimismaailmas. Hakkan jagama neid “heliteoseid”, mis mind õigusmaailmas küllastavad ning rahuldust pakuvad. Ehk saab maailm nõnda avaram. Loon enda pilku ja meeldimisi ning arusaama sellest, mis loob me riigi, me maise toimetamise alustalad. Tere tulemast pardale!

Õiguse kihid.
Illustratsiooniks kihiline pilt ja muster, mida loob loodus. Ehk on seadusi ja õiguseid ka võimalik nõnda vaadata. Kõigest kumab läbi loomuõigus kui sinine taevas. Ometi pole seegi lõpp, vaid algus. Universum. Ehk sealt tulevadki tegelikult seadused. Kuva: Marian Hiire. Rakke 2015.

Tutvustan lõpetuseks põgusalt ka postituse alguses kõnelema lubatud R. Naritsat. Tegemist on “Õiguse entsüklopeedia” (esimene aine temalt) õppejõuga, kellega iga esmaskursuslane tingimata kokku puutub. See mees on ehk pisut pärit ajast, mida on ehk tänapäeval raske leida. Selles on viisakust, aateid, ülevust, ülevaatlikkust ning omapärasust. Võib südamerahuga öelda, et selline õppejõud teeb ülikoolis õppimise just selliseks, nagu võib ette kujutada näiteks kusagil vanal Inglismaal või siis hoopis Sigatüükas. Fantaasia küsimus. Ja tõesti, fantastiline võimalus!

 

Posted in Lood, Visioonid

Lood eestlastest. Faehlmanni kirjatööd.

Lugemises on Dr. Fählmanni (tuntud ka kui Faehlmann) kirjatööd, trükitud 1921. Kingitus, mis alles pärast aastaid end avaldama hakkas. See lugemine on nii ilus, et seda ma jagan. Meie vanad lood on meie eneste pärast loodud – selleks, et meil oleks sädet ja indu enestena toimetada, et oleks pisut uhkust ja seljasirgsust, et oleks sihikust kõiksugu maise elu kurvidega toime tulla ja sealjuures oma laulvat vaimu mäletada.

Täna tahan ma teile rea muinaslugusid ette kanda. Muinaslugudel on aga seda suurem väärtus, kui me ka selle rahva tundma õpime, kelle päralt nad on. Nii mõnigi on aastate kaupa Eestimaal elanud, ei ole aga rahvast mitte tundma õppinud; nii mõnigi on koguni seal sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsnud ja ei tea eestlastest midagi rohkem kui et ta mittesaksa keelt kõneleb, musta kuube kannab ja mees on, kes Linne süsteemis nii umbes seda vaheruumi võiks täita, mis inimese ja veolooma vahel on. Vildakud vaated tekivad eelarvamistest ja puudulikust tähelepanemisest. Vaatame meie aga eestlast ilma eelarvamiseta, ilma prillideta, teravalt ja enese silmadega, siis leiame, et ta üsna tore inimene on, mitmetpidi küll piiratud arusaamisega, aga ainult sellepärast, et tal juhus on puudunud haridust saada, aus kannatlik, sügava meeleoluga ja niisuguse iseloomukindlusega, mis tihti paindumatuseks, jonnakuseks muutub. Sakslane on 700 aasta jooksul kõik teinud, mis ta jõus oli, et eestlast veoloomaks alandada – tal ei ole see korda läinud; sõda ja katk on selle õnnetuse ajal siin maakeses sagedamini ja vihasemalt möllanud kui vahest kuskil mujal, ja siiski on eestlane armastuse Jumala ja isamaa vastu alal hoidnud; uued olud, mis maa ümber muutsid, uus usk, mis ennast tema endisele lihtsale jumala-austamisele karmilt vastu seadis, ei ole siiski jõudnud ka teda ennast ümber muuta. Eestlane on osalt veel samaks jäänud, nagu teda Breemeni linna kaupmehed 700 aasta eest leidsid.

Mitmest küljest võib vaatleja katsuda Eesti rahva elule ligineda ja igal pool leiab ta täit rahulolemist. Kui jutumees tahan mina teid täna eestlase muinasjutu-ilma viia. Ühest ilusast muinaslugude ringist tahan ma sedai siin edasi jutustada, mis minu, kahjuks liig puudulik, meelespidamine veel ära pillanud ei ole. Ma mõtlen lugu eestlaste peakangelasest, nende toredast Kalevipojast.

Siinkohal tõmbame hinge, hoiame põnevust ja läheme magama 🙂

OKallis-Kalevipoeg

Posted in Teadaanded

Aasta 2014 ja küsimused Sulle

On ülevaatamise ja tänu tundmise aeg. Jetpack on selline plugin, mis aitab mul lehekülge rämpsust puhtana hoida ja samas annab teateid sellest, kes-mis ja kuidas. Nüüd tervitas ta mind aasta lõpu puhul piduliku ülevaatega.

Ma olen üllatunud, et avar.ee on lugemisel nii kaugetes paikades nagu Brasiilias, Austraalias, Columbias, Indias, Venemaal, Argentiinas… kokku 70-s riigis! Küllap on need kõik armsad eestimaalased, kes on meie planeeti avastamas iga nurga pealt.
Kui huvitab, siis näed aasta ülevaadet siit.

Ma olen tänulik kõikidele lugejatele ja märkajatele, sõnajatele ja tajujatele. Tänu sellele leheküljele olen saanud oma õhinaid õhku lubada ning olen vastu saanud üllatavaid kajasid, koostöömõtteid ja edasiarenguid. See on protsess, mille käigus kasvab minu teadlikkus, ehk ka Sinu oma! Kuna tegelikult on tegemist ju ühisloominguga, siis olen mõelnud et, kuidas paremini aimu saada, mismoodi siin leiduv paistab Sulle?

Mis juba on hästi?
Mis võiks olla paremini?
Millisest teemast tahaks rohkem lugeda-näha?
Mis kutsub Sind siia lehele jälle tagasi?
Mis on Sinu arvates avar.ee keskne teema?

Tahaks küll nii väga kuulda Su arvamisi. Postita kommentaar!

Ma tänan!

Soovide soovimised ja ilu loomised.
Soovide soovimised ja ilu loomised.
Posted in Mõtisklus

Kuidas majandus ja ökoloogia on ühenduses

Pole ime, et meie maailma majandus on praegu sellises seisus – majandusega tegelevad inimesed, kes tegelikult ei tunne seda, mida nad majandavad – loodust, planeeti, süsteemi!

Satish Kumar, kelle raamatust “Soil, Soul, Society” olen ma juba varemgi vaimustunud, on nüüd mu ees kõnelemas, kirglikult, kergelt ja sügavalt.

“Rääkisin Londonis olles õpilastega, kes küsisid minult: mida soovitaksite meil pärast lõpetamist teha? Vastasin neile – ära otsi tööd, mine ja loo endale töö! Kui sinust saab lihtsalt palgatööline, siis sa peatad oma loovuse, kujutlusvõime ja leidlikkuse ning järgid lihtsalt oma ülemuse ja tööandja reegleid.”

Oh, milline retk see jalge all küll on, loovuse-kujutlusvõime-leidlikkuse usaldamine, avastamine ning tegudeks pühitsemine!

Õnneks on Telegram mõned sõnad ka tõlkinud neile, kes inglise keelt veel ei tea.