Posted in Lood, Mõtisklus, Permakultuur

Olla rahul või olla õnnelik?

Ikka ja jälle tekib neid hetki, kui maailmas toimuv ja selle märkamine tekitab vastuolulisi tundeid. Nii palju on seda, mis on kuidagi väga tagurpidi ja lihtsalt hämmastavalt jabur, kui sellele vähegi avarama pilguga peale vaadata. Näiteks ei olegi enam ka Euroopa Liidu plaanides sees järeltulevatele põlvedele sama rikka looduskeskkonna alles jätmine. See lihtsalt polegi enam võimalik. Valitsused loodavad nüüd sellele, et inimesed suudavad tehnoloogia abil asendada midagi, mis varem oli loomulik, oli osa loodusest.

Sellised teadmised tekitavad palju küsimusi ka enese valikute ja toimimise kohta. Et kuidas elada ise nii, et lastel oleks ka koht, kus elada? Et neil oleks võimalik täita oma unistusi, et korda ja seadusi loov valitsejate kiht oleks ka tegelikult tajutavalt osa meist, inimkonnast, kes vastutab planeet Maaga koostöös toimimise üle. Ilmselgelt ei oska me veel sellist vastutust võtta.

Ja kui tunda seda vahest pisarateni jõudvat õudust kõikide nende surmade üle, mida me igapäevaselt (ja osaliselt teadvustamatult) loome, olles ise korrastatud ja kinnimakstud elu mullis, tuleb selle kurbuse tasakaalustamiseks leida maailmast üles midagi, mis on ilus, mis on hea ja mis teeb südame rõõmsaks.

Saab vaadata lapsi ja nende mänge, nende laia naeratust ja kuulata, kuis nad ütlevad: “Emme, ma armastan Sind ikkagi!” Saab olla lahke enese vastu ja teiste vastu, kes ikkagi annavad endast parima, et hoida seda tasakaalu 51/49.

Praeguses hetkes sobib maailmasse heledust looma Mari kirjutatud essee, mida saab täispikkuses lugeda siit. Soovitan pilgu peale visata ka teistele Mari loomingutele, neis on ajatust.

Õnnelikud inimesed on alati nii rahul kui ka rahulolematud samal ajal, sest maailmas on nii palju head ja ilusat – ja nii palju kurja ja koledat. Aga nad ei seosta õnne kunagi millegi saavutamisega. Tõeliselt õnnelikud inimesed on need, kes näevad läbi polaarsuse loorist ja tajuvad, et palju on teha, aga palju on ka juba tehtud. Nad ei ole kunagi rahul, aga nad on alati rahus. Lihtsalt ärkvel.

Vahel ütleb Mihkel mulle, et parem oleks, kui ma ei teaks liiga palju sellest, mis maailmas on praegu sassi. Seegi on tõsi. Ja samamoodi on tõsi see, et ei pea olema selle kõigega ometi rahul, isegi kui suuremas pildis olen ikka rahus. Ärkvel.

Ja ma soovin ärkvel olemist ka kõigile nendele inimestele, kes oma päevi teleka või arvuti ees praegu veedavad. Ma näen neid oma akendest, näen pidevalt mängivaid telekaid, varahommikust hilisõhtuni. Ja need on nii suured telekad, et kui tahaks, saaks ma isegi oma aknast neid jälgida.

Kel on soovi end mõnes teemas äratada, võib lugeda: