Posted in Lood

9 kuud on kohanemine välismaailmaga, vahekokkuvõte Rootsi elust. Naistepäev.

Just täna pühitseme me pisipoja 9-kuuseks saamist. Nüüd edaspidi on ta rohkem olnud väljas kui sees ja seda murdepunkti on täitsa võimalik tunda. Homme on see käes ja maarahva kommete kohaselt tuleb ikka pidu eelõhtul pidada. Nii käib ju mardi- ja kadripäevade ning ka enamike muude rahvalike tähtpäevadega. Sünnipäevadega on samuti, siis saab uuele ringile õige hoog sisse lükatud. Hea tunne on.

Kas meie elu on siin muutunud nii tavaliseks, et pole enam tahti kirjutadagi sellest, mis on teisiti, mis on põnev, mis on Eestis parem?
Kellel on kodus kaks last, see küllap teab, et päevad on nagu lained meres, muudkui tulevad ja lähevad ja püsiv on vaid see olek – meri. 

Ometi on nii mõndagi juhtumas ja ka üürikeste hetkede toel saab pisikesi suuri asju korda saata. 

Mihkel sai just hakkama oma kolmanda siinse kursusega. Üks on veel. Seega peaaegu lõpusirge. Mihkel on siiani olnud A-rühmas, viimase kursuse hinnet veel ei tea, kuid küllap jätkab ta oma head staaži. Siinse õppimiviisi kohta arutasime just täna, et kuigi siin on umbes 10 korda rohkem arutamist kui Maaülikoolis või Tartu Ülikoolis, ütleb rahvusvahelistest kursuslastest iga teine, et arutamist võiks veelgi rohkem olla. Nad lõpetasid kursuse ühise kokkuvõtteringiga, kus igaüks sai oma meelt jagada. Sellest sündis pikemaid arutelusid mingitel teemadel ja oli palju teineteise kuulamist. Mihkel ütles, et see suurendas kõvasti grupitunnet ja tekitas mõnusa õhkkonna. Mihkel pakkus veel välja, et selliseid ringe võiks ju toimuda igal nädalal – kas siis alguses või lõpus. Suurtes ja edukates firmades-organisatsioonides ju selliseid praktikaid rakendatakse, miks siis mitte ka ülikoolis? Tõesti. Miks mitte ka Eesti ülikoolides? 
Mina ei mäleta küll üheltki kursuselt Tartu Ülikoolis, et oleks olnud selline ring, kus igaüks saab oma arvamust avaldada ning arutada taipamiste-mõistmiste üle. Justkui ei taheta sellist asja kasvatada, oma meelsust, oma arvamist. Äkki nüüd juba on rohkem selliseid kursuseid Eestimaa avalikes ülikoolides? 

Laurits on juba paar korda öelnud, et: “Lehed on juba puude küljes, läheme nüüd Oru-koju!” Nimelt ma kunagi talvel rääkisin, et siis kui puud roheliseks lähevad, läheme Eestisse tagasi. Siin on juba mõned esimesed põõsad tõesti oma pungad puhkendanud ja rohi kasvab. Ootan, et magnooliapuud õitsele läeksid. Mõnus on teada, et laias laastus vaid kaks kuud veel. Eesti on muutnud selliseks unistuste-muinasjutupaigaks, kus kõik tundub rohkem päris ja metsikum. 

Alustasime Valdur Mikita uue raamatu, “Lingvistiline mets”, lugemist. Mihkel on mulle ette lugenud ja see on mõnus olnud. Isegi paarist lõigust piisab, et tekiks selline äratundmisesegune ulmolek, veendumuslik soov elada enese sügavamate õhkamiste järgi, omal maal. Tõesti mõnus vitamiin kevadesse.

Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud.
Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud. Lund, Rootsi. Foto: Marian Hiire

Rootsimaal näeme jälle üllatusega, kuidas kohale tuleb veoauto mingit laadi kopamoodustisega ja tõmbab ilusad põõsad-puud juurtega maast välja. Niimoodi huugabki siin igal pool kõle tuul ja kusagil mingit mõnusat varju eriti pole leida. Ma ei saa aru, miks rootslased ei talu põõsaid ja puid, mis kasvavad kõrgemaks kui silmad ja on laiemad kui käeulatus. Nimelt leiab siin palju kitsaid-kõrgeid-luuapuid ja madalaks või kohati isegi surnuks pügatud sireli- ja muid põõsaid. Võibolla on sellel kõigel mingi hea põhjendus, millest mina aru ei saa.

Täna jalutasime lastega poodi ja suuremat tänavat ületades nägime kaht usinat töölist kahe sõidusuuna vahelist ala umbrohust puhtaks rookimas. Seal paiknes põhiosas peen värviline kruus ja keskel mõned üksikud püsikud (vist?) ja siis mõned vaprad umbrohud, võililled ja muud, olid sinna oma kandu kinnitanud. Imelik värk – siin on inimestel raha ja tahtmist pühendada enese elude väärtuslikke hetki sellele, et maast välja rebida taimi, mis iga hinna eest üritavad luua ja elus hoida bioloogilist mitmekesisust, looduse värvilisust ja jõukust. Miks ei sobi võililled kuhugi kasvama? Miks peavad puude alused kõik lehtedest puhtaks puhutud olema? Kuidas maa ja muld oma viljakust siin peab taastama? 

Paistab, et inimesed ja loodus on siinkandis teineteisest üsna kaugenenud. Ilma metsata läheb inimese pea tundetuks ja infotäieliseks – lihtsad ja päris olendid, puud ja taimed, enam sinna ei mahu. Loodus on ju lihtne, loodus on. Aga loodus ei reklaami end, ei karju kõrva ja ei ole odavam kui kõrval müüdav toode. Seega see ei satu tihti valikusse.

Rootsi loodusinimest ma praegu ei kavatse üles/ellu äratama hakata. Pigem tegelen enese tajude teravdamise ning meie pere kehade tervendamisega. Meie toidulaud on uutesse harjumustesse jõudnud. Banaani söömine tekitas täna Mihklile sellise tunde, nagu oleks ta alkoholi joonud – just nii see suhkur võibki mõjuda. Imelik küll, et vaid mõned kuud tagasi sõime isegi nii palju banaane, et… 🙂 Aga täna nautisin ma seapõse ahjuprae külma tükikest – pekki koos ürdisoolaga. Ja kui lihakraam välja arvata, siis kohati oleme võrdlemisi toortoidu peal, salateid on menüüs rohkem kui varem. Kõiksugu rohelist ka. 

Ja elus tunnet on rohkem. Sõnadesse see nii hästi kohe ei mahugi, kuid neid sisemisi taipamisi ning rõõmustamisi, et olen enese jaoks vabastavate toitumisteadmiste juurde jõudnud, on olnud korduvalt ja erinevate nurkade alt. Olen ka mõelnud, et tahaks kirjutada natuke “teaduslikuma” ja struktureerituma postituse tasakaalustamaks viimasel ajal üha popimaks saavat “vegan”-värki ja “taimetoitlus-päästab-maailma-teemat”. Ent teisalt mõtlen, et küllap on neid kirjutamisi siin ja seal ja lõppeks ei taha ju keegi kuulda sellest, millest ta parasjagu ei taha kuulda. Taimetoitlus on nii suur mull, sinna juurde veel toortoitlus, et kui keegi seda “kõige õigemat” asja natukenegi murendada katsub, lähevad kõrvad lukku või käed rusikasse. Eks minugagi on seda natuke olnud. Samas olen enda üle rõõmus, et ma pole kunagi olnud 100% täistaimetoitlane. See vist on mind ja ka mu lapsi kõige hullemast säästnud.  

Elu andis mulle just nüüdsama võimaluse näha inimest, kes on ainult puuvilja-juurvilja toidul olnud nii viimased paar kuud, enne seda ka ikka taimetoidul. Just energiate mõttes sain ühtäkki aru, kui hõredaks ja vesiseks läheb siis inimese väli – nagu maailmast oleks kadunud palju elavust, kirge ja nautimist. Võibolla see on vaimne. Võibolla see on puhastav. Kuid see pole tervelt elustav. Vähemasti mitte selle näite varal. Ometi tunnen ka enda lähiminevikule peale vaadates, et just taolisena võisin ka mina kõrvalt paista näiteks oma emale – ludri. Mina pole küll kehaliselt eriti ludriks läinud kunagi, aga just rohkem energia mõttes kindlasti. Näiteks saan nüüd aru, et kuna mu närvidele ei jagunud tõenäoliselt piisavalt rasvu ja sobilikke valke, siis oligi mul raske tunda end enamuses rõõmsana. Olin hoopis enamuses kurb ja pessimistlik. Mõtlesin ise, et küllap see on seotud igasuguste meeleliste protsesside ja arenemiste ja kõige muuga. Eks sellega muidugi ka, aga samas ei saa maha salata biokeemiat – meie keha on pidevate keemiliste reaktsioonide toimumise universum. Kui mõnda vajalikku ainet ei ole, toimuvad teistsugused reaktsioonid. Ja kuigi mõte on kõikvõimas ja loov, on ilmselt väsitav luua vajalikke aineid mittemillestki, pidevalt. Raske on oma teadvust selleni viiagi, keha on keeruline. Meelde tuleb selline mõte: “Muidugi saab vee peal kõndida. Iseasi, kas selle õppimisele tasub oma elu pühendada. Elus on muudki teha.”

Veel kõndimine on võimalik. Palju muudki on võimalik. Foto: interneti avarused, järgi linki.

Kevad on käes ja see tähendab, et käes on ka aeg, kus mõtted manifesteeruvad. Ma aiman seda ja ma ootan rahu ja põnevusega kuidas see kõik juhtub. Julgen enese sees hoida kindlust, et olen õigel ajal õiges kohas ja tean, mida mul on vaja teha.

Rõõm on jagada. Mõelda Sulle, lugejale. Ja olla iga päev natuke osavam, olla just selline, nagu parajasti loomulik on. Ja lubada neil jagamistel siin laulda oma laulu neile, kes seda laulu kuulevad.

Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert
Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert

Illustratsiooniks Rootsi naljakate asjade kohta veel sellised ülesvõtted naistepäeva rongkäikust, mis leidis aset Lundis. Naisõiguslased ja nende sõbrad paistsid eemalt nagu anarhistid ja muud -istid:

Naistepäeva marss-03-2
On musti kasse ja teisi märke. Naised igatahes.

Naistepäeva marss-03-3
Valik naistele?

Naistepäeva marss-03
Suitsu ja pauke, naistele ja naistelt.