Posted in Lood, Mõtisklus

Asjade maailm

Täna pesime pesu koos poistega. See on ka üks asi, millest ma pole varem korralikult kirjutanud. Siin on see täiesti teistmoodi kui Eestis. Nimelt asub pesuruum allkorrusel ja seda kasutavad kõik maja elanikud. Igaühel on oma korterinumbriga väike lukuke, mille ta paneb kuupäevade-kellaaegadega aukudega “tabelisse” ja fikseerib sellega endale pesuaja. Pesuruume on kaks. Esimese alla käivad väike pesumasin ja väike trummelkuivati ja kappkuivati. Ja teise alla 2 suurt pesumasinat, suur trummelkuivati ja kappkuivati. Teisele ruumile on muidugi suurem nõudlus, aga keskpäevasele 12-16 ajale nii suurt rebimist ei ole ja see on põhiline aeg, kui mina seal poistega askeldan. Laurits on suur abimees, ta paneb pesu pesumasinatesse ja kui see valmis, siis tõstab selle kärusse ja viib kuivatite juurde. Ta tahab eelkõige, et me trummelkuivatisse ka midagi paneks, aga sinna ma paljusid asju ei taha panna, sest näiteks Koidu mähkmelappidest oleks siis järgi ainult sõrestik, mis enam tõhusalt pissi ei püüa.

Igatahes, olime seal siis pesu pesemas ja Laurits vaatas põnevil poosis kuidas masinad mürisevad. Mina vaatasin aknast välja ja nägin kahte meest, kes sõitsid kohale väikese traktori ja käruga ja hakkasid laste liivakasti kõplama ja riisuma ja pühkima ja labidaga rohtu ära võtma servast. Päris huvitav oli näha just mehi selliseid töid tegemas ja siis muidugi liivakasti kallal. Ma ei tea, kas selliseid asju võib Eestis linnades ka juhtuda – keegi ju ikka hooldab seal ka mänguväljakuid? Aga mina polnud sellist asja näinud. Lisaks tõstsid nad oma käru peale veel ühe puupaku, mis oli nende arvates ilmselt liiga mädanenud. Ja siis nägin nende käru peal midagi veel – Lauritsa seniarmastatud “murutraktorit” – ehk vana loguratastega kartautot. Ilmselt leidsid need mehed, et selline rüsa pole enam kellelgi meeltmööda ja tuleb prügimäele viia. Ent mina olen õues käies näinud iga päev mõnda last sellele selga istumas ja seda uude kohta lohistamas. Laurits muidugi eriti. Ma ei hakanud aknast üritama midagi hüüda ja paluma neil seda logumasinat maha tõsta…, aga mõtlesin küll, et mis nüüd saab? Laurits märkab kindlasti selle kadumist!

Kui pärast toas olime, sattus Laurits just täpselt siis aknast välja vaatama, kui need samad tüübid sõitsid lõplikult meie majadevahelt minema. Ja muidugi nägi tema terav pilk siit viiendalt korruselt otse alla vaadates, et käru peal on tema “murutraktor”. Jah, pisarad. Laurits pakkus välja, et me helistame neile ja palume selle tagasi tuua. Aga mul muidugi pole nende meeste numbrit. Ja siis arvas ta, et saame sellele kuhugi järgi minna. Huh. Lastele on isegi logud asjad vahest nii kallid. Ja Rootsis on jälle pole logud asjad sugugi hinnas. Näen paljudes paikades katkiseid ja isegi terveid mänguasju vedelemas. Laurits on siis jälle rõõmus, kui neid leiab ja hakkab neid tihti enda omaks pidama.

Ent asjad juhatavad mind edasi selleni, et just täna oli meie majade juures ka selline päev, kui kohale toodi hiigelsuur prügikast ja 15-19 olid kohal ka mehed, kes siis võtsid vastu ja paigutasid kõike seda, mida inimesed oma korteritesse enam vajalikuks ei pea. Kahjuks sattusin mööda kõndima. Just siis räntsis üks mees noaga laste vedamise rattakärult riidematerjali küljest ära. Paistis täiesti terve ja töökorras käru muidugi… Olime just ise natuke mõtlemas sellele, et taolised rattakärud on ühed mõnusad asjad ja ehk tulevikus saame meiegi midagi taolist kasutada. Ma kohe seisin ja talusin seda olukorda. Terved asjad saavad ühtäkki prügiks. Laurits oli ka tardunult seda vaatlemas. Nägin seal veel vähemasti kolme ratast, mis tundusid olema paremas seisukorras kui see, mis meie korterisse jäetud. Lisaks veel lameekraaniga telereid ja arvuteid ja diivaneid ja madratseid ja … Siis tuli veel üks naine ilusate korvidega ja puust mingite asjadega, mis paistsid eemalt nagu lõikelauad. Jah, minagi olin mõelnud, et tahaks mingit korvi, mida kööki riputada ja sinna leivad sisse panna. Ja puust asjade vastu on mul ka nõrkus.

Asjad. Lasin neist asjadest lahti, mis polnud ju isegi kunagi minu omad olnud. Lihtsalt kuidagi väga imelik on ette kujutada, et terved ja töökorras asjad kogunevad kuhugi looduspaika või hoopiski teise riiki (näiteks Aafrikasse) ja siis seal mustad osavnäpud võtavad telekaid koost lahti ja saavad selle eest mingeid sente… Need asjad võiksid ju sattuda taaskasutusse, keegi, kes neid vajaks, oleks kindlasti rõõmus! Ent selline see kapitalism on – tootjad ja poed ju ei taha, et inimesed saaksid tasuta teiste vanu asju, mis võivad vahest olla paremad kui need, mis poes hetkel müügil on.

Asjadest lahtilaskmine on ikka suur vabadus. Üks hea asi siin Rootsis elamise juures ongi see, et meie kodus pole nii palju meie asju – autosse lihtsalt ei mahtunud rohkem. Siis on kuidagi kergem tunne – saab olla rohkem külaline siin paigas. Eks ikka mõned armsad asjad on ümber ja ka uusi armsaid asju saab leida ja enda maailma sättida. Ent kõige tähtsam, et need asjad, mis ümber on, ei sega seda peamist – elamist.