Posted in Lapsed, Mõtisklus

Lapsed, kes ei mahu läänemaailma.

Nüüd kui mina käin kaugõppelises koolis ja Mihkel hakkas tööle tekib küsimus – mida lapsed teevad, need ühene ja kolmene? See on selline suurem ja filosoofilisem küsimustekohver, mis end jälle ja jälle siit ja sealtküljest näitab.

Oma vabadel hetkedel võiksin justkui õppida, aga kuna lapsed tahavad teha just sedasama, mida täiskasvanud teevad, siis arvuti taga istumine pole eriline valik. Loogika aluste raamatu lugemine ei tundu ka reaalne.

Mulle tundub, et tänapäevane lääneühiskond pole lastele ette nähtud. Sellepärast neid vist üldiselt vähe sünnibki.

Nägin just Mehhiko huitchol’e ja kuulsin, et vanapaari 10 last on neile toonud üle 60 lapselapse! Kas sellist asja suudaks üks tegus vanaema Eestis üldse ette kujutada? See peab tähendama, et elu, mida nad elavad, on hoopis teistsugune. Seda see ongi.

Kui ma lähtun eeldusest, et lastele meeldib teha seda, mida vanemadki teevad, osaleda, on lihtne jõuda järelduseni, et arvutite taga istumine ja tubades viibimine viivad kiiresti sisemise ja välimise kriisini. Lapsed on metsikud ja kui nad on seda korteris, siis see tähendab  esimesi halle juukseid enne kolmekümnendat (juhul muidugi kui lapsed on selleks ajaks juba saadud!). Sealt tulevad muidugi ka probleemid sellest, et lapsed on ainult nutitelefonides ja arvutites, sest mida muud on neid neljaseinalistes puurides asfaldi vahel teha? Vanematelgi ju tegelikult pole…

Jõudsime Mihkliga järelduseni, et põhjus, miks meie vendadel pole veel lapsi (loe: meie lastel mängukaaslasi lähedalt võtta) saab seisneda ainult selles, et nad on targemad kui meie. Esimesed lapsed peavad ikka ju ette näitama asju, millest teised õppida saavad.

Lapsed on tänapäeva ühiskonnas põhiliselt oma vanemate asi. Ja kui vanemad ei ela pärimuslikku päriselu, siis see tähendab, et paljude tegevuste juures pole lastel võimalik osaleda. No ei taha ju neid oma seljataha arvutiekraani vahtima! Jääb üle paar varianti – kas lastega võrdlemisi pidevalt mängida ja ise ainult uneajast millegiga tegelema või siis peab keegi teine inimene neid vaatama (hoidja või lasteaed) või siis tuleb elada hoopis teistmoodi elu, lõkke ja loomadega.

Vanavanemad on ju ka, vähemasti geneetiliselt olemas. Reaalsuses on nad aga eriti just esimeste laste laste puhul veel selles eas, et neil on targematki teha kui lapsi vaadata. Ja enamasti on nad ka kusagil kaugel või kaugemal. Pered ju koos ei oska ega saa enam elada.

Kust leida lapsehoidja maapiirkonnas? Palgata vanaema üle?

Ületäitunud lasteaiarühmad kasvatavad sõdureid, pakuvad suhkrut ja nisu ja pealegi on kohad täis, isegi siin maal.

Kui tundub, et selles tekstis esineb süüdistusi ja virisemisi siis see ainult tundub nii 🙂 Selleks, et säilitada terve mõistus, tuleb vahepeal auru välja lasta. Internetiajastul asuvad inimesed ju teiselpool ekraane. Ma pean nendega suhtlemiseks siia kirjutama, sest ma ei mäleta, millal mul viimati keegi väljaspool pereliikmetest külas käis.

Peast käivad läbi ka mõtted, et äkki peab ikka linna kolima, kus on näiteks õuelastehoid, on sõpru koos oma lastega, kellega kohtumas käia. Lisaks on kohti, kus vahest ka enese meelt tuulutada ilma 2h autosõiduta. Aga seal pole suurt maad, tuult ja lõkkekohta. Loomi on ka vähe. Pole oma korterit, on kallid üürihinnad, autod ja bussid ja mürin.

Ikka veel ei tea ma, mis on hea ja mis on parim ja mida on vaja valida. Vahel vaid mõtlen, et kuidas jälle teada saada, mis tähendab üksi olemine, oma aeg ja mis sellega peale hakata, lõpetatud omaenda tegemised, igapäevased sõprussuhted, laste rahulik koosmängimine, väljapuhanud meeleseisnud ja lõdvestunud kehahoiak? Võibolla ma saan kunagi jälle teada.

Seniks – kõik noored, kes te veel lapsi saanud ei ole – mida targemaks te saate, seda väiksem on tõenäosus, et te lapsi saada julgete, eriti oma praeguse eluviisi juures!

Ent magavad lapsed on kõige armsamad olendid maailmas ja seda tunnet on võimatu kogeda siis, kui lapsi pole 😉

Tammetaevas-08
Siis kui seista puu all ja vaadata üles, on kõik hoopis lihtsam. Seda tahan ma endale meelde tuletada.