Posted in Permakultuur

Avarmaa Peenrapäev 12. mai 2016

Rahvaülikoolis aset leidnud innukad jätkuloomehuvilised inspireerisid mind kokku kutsuma esimest Avarmaal toimuvat peenrapäeva. Teemaks on kõrgpeenrad (hügelkultuuri peenrad), mida on maailmale tutvustanud Sepp Holzer.

Ametlik info:

Tere jätkuloomesõber!
Kutsun Sind Avarmaa Peenrapäevale – esimesele avalikule jätkuloomeüritusele Avarmaal!
Millal: 12. mai algusega 10:00 (kestab kuni osalised saavad ja jaksavad). On võimalik liituda hiljem.
Kus: Avarmaa, Nõmmküla, Rakke vald, Lääne-Virumaa (täpsemad juhised registreeritutele)
Osaluspanus: 16€ (sisaldab lõunasuppi (gluteenivaba)), lapsed tasuta. Tasuda saab kohapeal või ülekandega (Elionaara OÜ EE917700771001224703)
Mis toimub?
  • Ringkäik ja olemasoleva vaatlemine – erinevad peenrad, puud-põõsad ja toidusalu
  • Kõrgpeenra (hügelkultuuri peenra) tutvustamine ja juhiste jagamine
  • Hügelpeenra rajamine
  • Seemnete külvamine/taimede istutamine
  • Kõikidele küsimustele vastamine
Avarmaa on selline paik, kus me ise püsivalt ei ela, kuid katusealust pinda on (vana rehielamu, ait). Kemps on metsas ja vett saab käsipumbaga kaevust kätte. Seega ees ootab metsik päev loodusega!
Küsimuste korral – kirjuta kas regisreerimislehele või otse mulle.

Rõõmsa kohtumiseni!

 

Posted in Permakultuur

Milliseid taimi kasutada tuuletõkkeks? Osa 2.

Kevadtööde kõrghooajal on olnud vähe aega arvuti taga istuda, pilte laadida, juttu kirjutada. Küllap pärast jõuab rohkem muljetada, kui seemned on mullas!

Siiski saan nüüd anda parema ülevaate sellest, mismoodi meie oma esimesed lohmud maastikule kandsime ja milliseid taimi selleks kasutasime.

See päev, 4. mai, oli talgupäev, kust võtsid osa lähemad pereliikmed, põhiliselt Mihkli pere poolt. Tagantjärgi tuleb tunnistada, et kõige väljakutsuvam oli kindlaks jääda oma ideele isegi siis, kui kõiksuguseid tarkusesõnu ja mõtteterasid siit ja sealt karjakaupa ilmus. Ja iga algus on raske.

Pisut veel eelinfot: maa, millele lohmusid rajama hakkasime on osaliselt eelmisel aastal külvatud ristiku all ja natuke sirutusid meie lohmud välja ka isa värskeltkülvatud hernemaale. “Joonistasime” nad nii kaugele, kuna tundus, et muidu ei saa soovitud tuulekaitset.

Meil oli esialgu plaan lohmu kaevamisel kasutada traktori ja selle kopa abi. Mihkel tegi proovi, kuidas siis on üht lohku maha saada…. aga see oli päris raske, isegi üsna võimatu. See traktor koos oma kopaga polnud sellisteks töödeks just kõige sobivam ja võibolla ei teadnud Mihkel veel nii palju traktorinippe ka. Igatahes tundsin mina kergendust, kui tagasi lihtsamate ja maisemate meetodite juurde jõudsime – labidas!

Niisiis hakkasime kaevama kahe labida laiust ja ühe labida sügavust “kraavi” mööda pajuokstega 2m tagant mahamärgitud samakõrgusjoont. Oli küll küsimusi, et kas ikka peab nii kurviliselt tegema, aga õnneks olid kaevajad siiski nõus oma labidaid keerama. Kaevatud muld sai sinnasamma kraavi kõrvale, allamägekülge, maha pandud. Sinna hakkasimegi kohe ka taimi istutama. Tööjaotus kujunes üsna kiiresti välja. Keegi pumpas kaevust vett ja tõi seda ämbrikaupa kohale. Käruga toodi laagerdunud sõnnikutki igasse istutusauku panemiseks. Mina vaatlesin ja valisin taimi, mida istutada. See töö nõudis omaette keskendumist ja kõikide kogutud teadmiste üheaegset rakendamist. Küll on tööülesannete jagamine vahest ikka keeruline!

Üsna alguses oli kõik veel nii.
Meie tööplats ehk siis läänenõlv.

Pildil on näha, kuidas esimene lohmu (see alumine must joon, mille ääres inimesed toimetavad) on juba tekkimas. Kaevajad ja istutajad on hoos. Selgtuseks veel niipalju, et esimene poolkaardus joon maastikul pole siiski lohmu, vaid eelmisel kevadel alustatud hügelpeenar, mille kontuur sai maastikule üsna suvaliselt paigutatud. Eesmärk oli natuke naabrite pilku hajutada. Seal kasvavad nüüd must- ja punased sõstrad, sekka ka üks tikker. Selgub veel, millise rolli see struktuur meie toidusalus saab.

Nii, asun nüüd taimede valiku juurde. Vaadates peale sellele kõige esimesele lohmule siitsamast, kust pilt on tehtud, istutasime maha järgmised põõsad 1,5 m vahekaugustega (vahekaugus pisut suurem kui soovitas Martin Crawford oma raamatus, kuid mõtlesin, et vast saab sinna teine rivi teisi taimi taha):

  1. kurdlehine roos (et lõhnaks ja ilutseks tee servas)
  2. lepalehine toompihlakas (õied, marjad)
  3. must aroonia (õied, marjad)
  4. 3 ema-astelpaju (N-fikseerimine, marjad)
  5. 1 isa-astelpaju (vast tuul tolmeldab just emaste suunas)
  6. jälle aroonia ja toompihlakas
Tööhoos. Paremal siis muhk ja vasakul lohk. Taimed juba osaliselt istutatud.
Tööhoos. Paremal siis muhk ja vasakul lohk. Taimed juba osaliselt istutatud.

Edasi panime põõsaid 2m vahedega, kuna hakkasime istutama suuremaid põõsaid:

  1. roheline lepp – 10 tk järjest (N-fikseerimine, peaks ilus tihe põõsas, mitte kõrgem kui 5m tulema)
  2. harilik sarapuu – 10 tk (kiire kasv ja lootus ka pähklitele)

Sellega saigi valmis esimene lohmu. Mihkel tõi traktoriga mahajäetud ülepõllutalukohast 10 aastat seisnud põhupalle ka, mida sai mõnusasti lohmude peale taimede vahele laotada.

2013:05:04 14.54.55
Põhk!
Lohmule kuju andmine.
Lohmule kuju andmine.
2013:05:04 17.32.02
Kõrguvad sarapuud. Esimese lohmu viimane ots.
2013:05:04 17.39.42
Esimene lohmu põhuga kaetult. Vaade alguse poole.

Teine lohmu tuli juba lihtsamalt. Inimesed olid vist mõttega rohkem harjunud ja tegid seda, mida nad juba oskasid ja teadsid. Alumisse lohmusse said ritta 28 arukaske 2m vahedega. Nendele tahaksin kindlasti teise rea taha/vahele istutada, kuna kased üksinda väga suurt tuuletõket ikkagi ei paku. Kased said valitud sellepärast, et nad on kiire kasvuga ja olid kättesaadavad ning meie mullastikule sobivad. “Forest Garden’i” raamatu järgi võiks neid 5 aasta pärast hoopis maha lõigata (eeldusel, et vahepeal on sinna kasvama pandud õige kõrgusega aeglasemakasvulisi liike), kuna täispikkuses kased heidavad ikka päris pikka varju ja samas ei anna võibolla nii palju tuulekaitset, kui vaja. Mõtlesin kaskede vahele istutada ka harilikke leppasid, kes annavad mulda lisaks oma kiirele kasvule ka lämmastikku. Vast jõuab seda teha sügisel.

Teise lohmu lohk sai üsna stabiilselt ka põhuga kaetud – arvan, et see on praeguseks hea! Ristik, mis enamuses lohmude vahel kasvab (eelmisel aastal külvatud), hakkab ka lohmude põhjasid vast täitma. Plaanin sinna panna veel ka vast vanu palke-oksi ja ka lehti. Hiljem lisavad kasvavad taimed sinna ka oma orgaanilist materjali.

2013:05:04 18.16.50
Lähivõte kaevamisest. Nagu näha on meie lohmu üsnagi järsu servaga. See, kui kasulik see on, selgub ajapikku. Praegu lihtsalt kaevati nõndamoodi.
2013:05:04 18.16.58
Suuremad ja väiksemad abilised.

Kolmas väike lohmu sai alguse kõige kõrgemal nõlva peal, vana õunapuuaia nurgas. Sinna said maha 5 sarapuud (2m vahedega). Loodan, et nemadki hakkavad tuuletõket seal kõrgemal pakkuma. Panin katsetuseks nende vahele ka 3 nutka vaarikat, mille Järvseljalt allahinnatud taimede hulgast võtsime. Nad vist võivad kohati invasiivseks minna, kuid samas katavad hästi maad ja õitsevad ka. Jään neid siis vaatlema ja silma peal hoidma.

Päike hakkas juba loojanguvärve jagama. Tort ootas söömist. Soe ja saavutusterikas päev jõudis oma finaalini. Maastik on saanud uued vormid. Vaatame põnevusega selle kõige arengut.

2013:05:04 20.01.49
Esimene lohmu selle päeva valmiskujul altpoolt vaadates.
2013:05:04 20.01.56
Teine lohmu “ülevalt alla”. Kaserivi. Paistmas ka eelmisel aastal istutatud Muuga mõisa juurest pärit tamm (paremal, võrgu sees), mille Ihaste vanad Lauritsale kinkisid. Vildakas tokk selle taga on piiripost.

Posted in Permakultuur

Geoff Lawton’i internetipõhine permakultuuri disaini kursus

Jah, see ongi nüüd tõsi – osalen Geoff Lawtoni kursusel, mis toimub läbi interneti ning mis juhatab mind lõpuks ka Permaculture Design Certificate‘ni. Lisaks õpin veel ka “Earthworks“’i, ehk seda, kuis suuremas skaalas maastikku ümber kujundada nii, et see muutuks veelgi praktilisemaks näiteks veekasutuse osas.

 

Alustasin õppimisega, see on väga põnev! Esimene asi, mis minus ära ühendas on järgmine mõte: “Permakultuuri abil tuleb inimene disainida uuesti loodusliku ökosüsteemi sisse.” Me oleme ennast justkui kõrvale tõstnud, oleme küll tippkiskja staatuses, kuid samas oleme üritanud ennast paigutada kuhugi omaette maailma, olles justkui sõltumatud neist ressurssidest, mis tegelikkuses on ju piiratud.

 

See kursus kestab augustikuusse välja ja on enamasti edastatud videote abil. Kursuse sees on ka kaart, kuhu osalejad on end peale märkinud. Siiani pole ma märganud teisi osalejaid Eestist, kuigi äkki neid ikka on? Igal juhul on selliseid teadmisi Eestisse juurde vaja ja ma olen õnnelik, et leidsin ressursid selle info kinni püüdmiseks ja meie maale toomiseks.

Kavatsen koos oma perega (ja sõprade-tuttavatega) neid teadmisi kohe ka omal maal, Avarmaal, rakendada. Nagu Geoff Lawton’gi ütles – teadmised ilma rakendamiseta on vaid jutt.

 

Pisut siis Avarmaast:

Me asume klimaatiliselt 5. tsoonis, lähedal küll 6. tsoonile, kuid vist päris mitte seal veel. Kui loome oma süsteemi targalt, siis saame olla vast rohkem 6. tsoonis 🙂 Asume künkal ja selle nõlvadel, mis on nii lääne-, põhja- kui ka ida-kallakulised. Lõunakallakut on vähe, kuid pisut siiski. Õnneks pole põhjakallak ka väga järsk, vast see meie viljelust suurt ei takista.

Muld on praeguses talukohas enamasti liivane (LkI), kuid rohkem künka peal ka vähem liivane ja viljakam (KI), kohati küll ka rähasem (K). Usun, et laias laastus, on meil siiski muld, millega on võrdlemisi lihtne töötada ning selle mulla viljakust tõsta. Ühe aastase kogemuse järel näen, et kui maa peal on aasta otsa kasvanud punane (või kohati ka valge) ristik, on maa seis juba paranenud – muld on pehmem ja vihmausse on pisutki näha. On ka pisut mullastruktuuri. Eriti vilgas elu käib muidugi peenardes, kuhu panin lisaks mullale juurde ka vana sõnnikut ja peale põhku.

Põhk paistab üldse olema väga väärtuslik ressurss – sellega oleme multšina katnud kõik oma loodud lohmumuhud koos sinna istutatud põõsaste ja puudega. Üldse oleme istutatud taimede aluseid katnud põhuga, kuna see hoiab liivasel maal niiskust, kutsub kohale rohkem elustikku ja kaitseb väikseid põõsaid ja puid ka “umbrohtude” lämmatava mõju eest.

Sellest, kuidas me talgupäeval omale esimesed lohmud-tuuletõkkehekid rajasime, kavatsen kirjutada pikemalt ja koos piltidega. Koos sellega alustasime ka oma esimese toidusalu rajamist, sellestki lähemal ajal pikemalt!

Kevadtööd on hoogsalt käimas, lisaks sinna sekka lähema pere sünnipäevi vähemasti igal nädalal ja partneri lõputöö kirjutamine. Maikuus võiks päevad olla 48-tunnised!

Jätkan nüüd siis PDC-kursusesse süübimist, kindlasti tulen siia jälle jagama põnevaid leide!

www.geofflawton.com – Geoff’i lehekülg, kus on ka videosid üleval ja sealt algas ka minu käesoleval kursusel osalemine.

Posted in Permakultuur

Tuuletõkkest lohmudeni (swales) Avarmaal

Viimased paar nädalat on mul olnud kirge end kaevata sügavamale permakultuuri teemadesse. Talv on olnud täis igasuguseid erinevaid mõtteid seoses edasise elu jätkumisega kas maal või linnas, siin või seal. Kevadel on ent paratamatu jõud panna enesega tegelema. Mõned päevad oleme Avarmaal nüüd pikemalt saanud olla. Lõket teinud ja taimi istutanud.

Eelmiseks sünnipäevaks saadud Martin Crawford’i raamat “Creating a Forest Garden: Working with Nature to Grow Edible Crops” (ehk siis raamat toidusalude loomisest) pole end sugugi ammendanud.

Avarmaa, nagu nimestki lähtub, on avarusega ümbritusetud maa. Avarus toob enesega kaasa ka tuuli. Meie jaoks seda eriti läänest, edelast ja lõunast ja vahest isegi idast. Põhjakaarest oleme metsaga kaitstud, kõikides muudes külgedes ümbritseb meid põld. Mida rohkem lugeda permakultuurist, seda rohkem hakkab tekkima uusi ideid ja nägemusi sellest, kuidas maaga saab ümber käia ning kuidas seda rikkamaks ning eluks sobivamaks kujundada.

“Creating a Forest Garden’i” raamatust olen enda jaoks selgeks teinud põhilised tuuletõkke loomise põhimõtted. 1m kõrgune taimehekk annab ligikaudu 8m tuulevarju. Siis tuleb arvestada maastiku kaldenurka. Vaatlesin Maaameti (www.maaamet.ee) kaardiserverist meie kasutuses olevat maad, selle mullastikku ja piire. Kaldenurgad pole kaardil eriti nähtavad, neid saab vaid koha peal vaadelda. Pidasin läbirääkimisi oma isaga, kes on ümbritsevate põldude harija.

Tavaline talupojamõistus istutab puid ikka mööda kinnistute piire – kandilised kuusehekid või muud hekid. Minagi mõtlesin, et lihne ja loogiline on meie lääneküljes istutada puud mööda kinnistu piiri ja vast siis edasi minna pisut kumeramalt jne. Õnneks olen aru saanud, et minu isa poolt ei ole suuri piiranguid ja tema sõnul sõidab traktor ka kurvilisi radu mööda – seega võin oma plaanides lähtuda ikka pigem sellest, mis konkreetsele kohale kõige sobivam ning minu meele jaoks kõige targem on.

Järgmiseks mõtlesin puuliikide peale. Kõige kiiremini kasvavad lepad ja kased ja pajud. Lepad toodavad enda jaoks ise lämmastikku ja on pioneerliigiks. Neid saame kõrvalt metsa servast vast välja ka kaevata ja ümber istutada. Lepad annavad kütet ja kuni nemad juba hakkavad pisukest tuulevarju pakkuma, saavad teised aeglasema kasvuga ja pikaealisemad liigid suuremaks kasvada ja püsivama heki luua. Olen uurinud Järvselja puukooli nimekirju ja võrrelnud seda nimekirjaga, mida Martin Crawford oma raamatus pakub. Tuleb valida õige kõrgusega puud õige koha jaoks. Tema soovituslike liikide hulgas on paljut, mida meil ei leidu, kuid nii mõndagi, mille peale ise kohe ei tuleks, on tegelikult Eestis ka saadaval. Odavam on muidugi kusagilt metsaservast omale istikuid kaevata. Kuid astelpaju ja marjapõõsaid sealt eriti ei leia. Olen küll märganud kontpuud ja läätspuid kasvamas paikades, kust vast saab ka endale midagi võtta. Vanavanemate aiadki on päris rikkalikud varaaidad, kust marjapõõsaid küll saab! Seega tuleb leidlik olla ja kujundada vastavalt võimalustele ja unistustele.

Paberile plaani teha on ikka päris raske, eriti kui ikka tahaks maastiku järgi seda teha ja meil on see maastik erinevate kaldenurkadega.. ja päris selge pole seegi, kuhu tuleb maja või majad või…

Samas olen aru saanud, et kui mina aru ei saa, ega siis keegi teine meie perest ka rohkem aru ei saa. Pean tarkust koguma.

Eile sattusin Paul Wheaton’i uudiskirja abil peale sellisele Geoff Lawtoni videole: Geoff Lawton’i soovitused maaostjatele, mis avas minu jaoks maastikukujunduses hoopis uusi nurkasid! Paistab, et härra Geoff on oma loomingus päris osav ning innovatiivne, sellest on õppida! Täispikkuses videot näeb siis, kui oma meiliaadress sisestada. Usun, et see on seda väärt! Eelvaade siit: 

Nüüd ei suuda ma mõelda kandilistest nurkadest ja sellest, kuhu köögiviljad kasvama panna. Ma mõtlen hoopis samakõrgusjoonte ja lohmude peale! Usun nüüd, et ka meie väikesekaldelisel maastikul on võimalik edukalt vett koguda ja selle abil hoopis uut maastikulist pilti luua. Ja tegelikult on palju loogilisem läheneda sealt, maastikust alates.

Loen nüüd Mollison’i paksust raamatust külmas kliimas planeerimise kohta järgnevat tähtsuse nimekirja:

  1. Veemajandus
  2. Juurdepääsu planeerimine (teed ja rajad)
  3. Taime- ja loomasüsteemide planeerimine

Mina näe olin muudkui mõelnud taimede peale..ja tuule peale. Meil seal liivasel künkal pole ju ühtki veeallikat ega ojakest… Kuid mõelda, et meil pole vett, on lihtsalt rumal. Me elame ju kliimas, kus aastane sademete hulk on suurem kui aastane aurumise hulk. Vett peab olema!

Seega, mõtlemist tuleb alustada hoopis künka kõige kõrgemast tipust ja sellest, kuidas vett mööda kõige pikemaid teid pidi sealt alla juhida ja vahepeal kasutada, jälgides maapinna samakõrgusjooni. Vahepeale saab luua tamme ja lohmusid, kraave ja teisi energiasüsteeme, et veest kõige suuremat kasu saada. Kõrbes neid süsteeme ju kasutatakse, asi siis välja mõelda, kuidas see meie maal käib!

Lohmu (=lohk+muhk) ehk inglise keeles “swale” on enamasti samakõrgusjooni mööda kulgev kraav, mille täitematerjal on paigutatud allamäge piirkonda. Vesi koguneb lohku ja imbub maasse, taimed aitavad seda säilitada. Kõige parem on ideest aru saada kui vaadata üht pilti või videot:

Lohmu mööda samakõrgusjooni

Kui avaneb järgmine võimalus, lähen maastikule märkima samakõrgusjooni. Siis saab pildi selgemaks. Ja võibolla ei tasu mõelda majast, mis asub künka tipul, vaid hoopis kusagil vahepeal…

Kujundusprotsess jätkub ja tulevatel taimeistutustalgutel märgime võibolla maastikule hoopis lohmude jooni.