Posted in Lood, Visioonid

Lood eestlastest. Faehlmanni kirjatööd.

Lugemises on Dr. Fählmanni (tuntud ka kui Faehlmann) kirjatööd, trükitud 1921. Kingitus, mis alles pärast aastaid end avaldama hakkas. See lugemine on nii ilus, et seda ma jagan. Meie vanad lood on meie eneste pärast loodud – selleks, et meil oleks sädet ja indu enestena toimetada, et oleks pisut uhkust ja seljasirgsust, et oleks sihikust kõiksugu maise elu kurvidega toime tulla ja sealjuures oma laulvat vaimu mäletada.

Täna tahan ma teile rea muinaslugusid ette kanda. Muinaslugudel on aga seda suurem väärtus, kui me ka selle rahva tundma õpime, kelle päralt nad on. Nii mõnigi on aastate kaupa Eestimaal elanud, ei ole aga rahvast mitte tundma õppinud; nii mõnigi on koguni seal sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsnud ja ei tea eestlastest midagi rohkem kui et ta mittesaksa keelt kõneleb, musta kuube kannab ja mees on, kes Linne süsteemis nii umbes seda vaheruumi võiks täita, mis inimese ja veolooma vahel on. Vildakud vaated tekivad eelarvamistest ja puudulikust tähelepanemisest. Vaatame meie aga eestlast ilma eelarvamiseta, ilma prillideta, teravalt ja enese silmadega, siis leiame, et ta üsna tore inimene on, mitmetpidi küll piiratud arusaamisega, aga ainult sellepärast, et tal juhus on puudunud haridust saada, aus kannatlik, sügava meeleoluga ja niisuguse iseloomukindlusega, mis tihti paindumatuseks, jonnakuseks muutub. Sakslane on 700 aasta jooksul kõik teinud, mis ta jõus oli, et eestlast veoloomaks alandada – tal ei ole see korda läinud; sõda ja katk on selle õnnetuse ajal siin maakeses sagedamini ja vihasemalt möllanud kui vahest kuskil mujal, ja siiski on eestlane armastuse Jumala ja isamaa vastu alal hoidnud; uued olud, mis maa ümber muutsid, uus usk, mis ennast tema endisele lihtsale jumala-austamisele karmilt vastu seadis, ei ole siiski jõudnud ka teda ennast ümber muuta. Eestlane on osalt veel samaks jäänud, nagu teda Breemeni linna kaupmehed 700 aasta eest leidsid.

Mitmest küljest võib vaatleja katsuda Eesti rahva elule ligineda ja igal pool leiab ta täit rahulolemist. Kui jutumees tahan mina teid täna eestlase muinasjutu-ilma viia. Ühest ilusast muinaslugude ringist tahan ma sedai siin edasi jutustada, mis minu, kahjuks liig puudulik, meelespidamine veel ära pillanud ei ole. Ma mõtlen lugu eestlaste peakangelasest, nende toredast Kalevipojast.

Siinkohal tõmbame hinge, hoiame põnevust ja läheme magama 🙂

OKallis-Kalevipoeg