Posted in Lood, Toitumine

Taimetoitlasest rasvasöödikuks. Ürgdieet, ka paleo.

Meil siin on ilm kevadisemaks läinud ja päike on hakanud end jälle rohkem näitama, kuid senini on väljas valitsenud vihmad ja tuuled. See tähendab, et oleme vahepeal palju toas olnud ja tegelenud kõige sellega, mis juhtub siseruumides, nii füüsilistes kui meelelistes.

Kõige raputavam minu jaoks on olnud toitumisesse süüvimine. See teema sai põhjalikumalt ette võetud, kuna vanemal poisil oli pikemat aega tagumik dermatiidist punane, põsed kõrvale. Ennejõulune nisu ja piimavaba dieet ei toonud oodatavaid tulemusi. Eks aitas kaasa ka jõuluaeg, mil piparkookide ja vanaemade ja külluslike toidulaudade abil juhtus ikka neid nisuampse siin ja seal. Ent paar nädalat tagasi Rootsis ei toonud mingit erinevust. Isegi spetsiaalne dermatiidikreem pani Lauritsa kümneks minutiks nutma, kui seda õhtuti peale määrisime – nii kõvasti kipitas. 

See oli vist Mihkel, kes tuli selle peale, et äkki ei ole asi ainult nisus, vaid üldse teraviljades? Olime ju just külluslikult nautinud kodumaalt kaasa toodud rukkileibasid ning hakkasime sisse seadma hommikuse kaerahelbepudru rutiini…

Hakkasin otsima. Kes otsib see leiab. Internetis on palju materjali gluteeni ja dermatiidi vahelistest seostest. Ja kuidas see siis juhtus, et ma sattusin paleodieedi lehekülgedele, pole mulle endalegi päris selge. Olin paleost ju varem ka kuulnud, me isegi katsetasime seda mingil viisil kunagi, kuid siis ei olnud arusaam piisav ja valikud ka piisavalt põhjendatud. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem hakkas info omale kohale liikuma ja andma vastuseid küsimustele, mis minu sees oodanud olid.

Päris huvitav on kogeda eneses mõtete ja arusaamade muutumist. Viimatine uurimine toiduvaldkonnas oli mul toortaimetoidu kohta, 80/10/10 (süsivesikud/rasvad/valgud) kaloriprotsendilise lähenemise kohta. Kui lugesin, siis tundus seegi väga loogiline ja teoorias ideaalse terviseni viiv. Ega me seda muidugi ei suutnud jälgida. Troopikasse kolimine paistis ainukese sellist toitumist soodustava tegurina. Aga meie oleme põhjamaa inimesed. Ma kohe ei sanaud kuidagi üle kirest süüa võid leivaga.
Üldises plaanis olime taimetoitlased. Lihast ei keeldunud, kui seda olid valmistanud sõbrad, lähedased või kui see mingil heal viisil ette tuli. Vorstid ja singid, mis tegelikult sisaldavad gluteeni ja sojat ja kõiksugu muud keemiat, polnud meie toidulaual juba aastaid. Puuvilju sõime võrdlemisi palju, poes ikka müüjad vaatasid üllatunult, kui ostsin mitmeid kilosid banaane…

Ema muidugi oli mulle ka jõulude ajal öelnud, et olen kahvatuks läinud. Ise on sellest teinekord raske aru saada, näen ju ennast igapäev peeglist ja võrdlusmomenti kõrval ei ole. Aga tundsin, et nahk on kuidagi õhuke ja hambad ka tundlikuks läinud (kuigi banaanisaar.ee leheküljelt lugesin, et toor-veganlus teeb hambad terveks ja naha klaariks). Lauritsal on juba lapsest saati olnud ka küüned kuidagi haprad ja kihilisusele kalduvad. Arvasin juba ammu, et mingi häda peab ikka toitumisega olema. Samas ei öelnud perearst ka midagi selle peale ja mineraale andsin talle ikka ka, kuid tulemusteta.

Nojah, lugesin siis neid paleo materjale. Eestisse on ka see nüüd suurema hooga jõudnud. paleo.ee lehekülg on ilus ja aktiivne ning tõlgib infot emakeelde. Lugesin muidugi ka ingliskeelseid materjale. Hakkasin otsima, et kas keegi on olnud nt. 20 aastat paleotoidul ja nii jõudsingi Nora Gedgaudaseni (jah, ta on päritolult leedukas) – kuulasin üht podcasti, kus ta rääkis inimliigile iseloomulikust toitumisest ja viitas oma raamatule ja koduleheküljele. http://www.primalbody-primalmind.com/ 
Imestasin e-maailma võimekusele – mõned hetked pärast otsuse langetamist oli minu Kindle e-lugeris juba tema raamat ja võisingi alustada oma teed “püha tõe” juurde. 

Nora Gedgaudas oma toidupüramiidiga.

Ohhohhoo. Jah, see raamat on põhjalik. Peaaegu nagu ülikoolikirjandus. Viiteid on küllaga ja ma tunnen, kuidas kasuks tulevad mu varasemad õpingud inimese füsioloogiast, metabolismist ja biokeemiast. Loen seda nüüd igal vabal hetkel ja rakendan seda, mida loen kohe kui infot on piisaval hulgal. 

Pisut rohkem kui kaks nädalat oleme nüüd elanud ilma teraviljadeta. See tähendab, et ka ilma riisi, speltanisu, quinoa, amaranti, hirsi, tatrata. Lisaks oleme loobunud ubade söömisest. Rapsiõli on ka menüüst väljas. Võid pole ka Lauritsale andnud ja ise ka põhiliselt pole seda tarvitanud. 

Mida me siis sööme?

Kookosrasva, juurvilju, natuke puuvilju (nendest pole veel päris üle saanud ja ju ei peagi, aga teeme vähendusi) ja kala ning liha, munasid. Liha ja kala on meie toidulaual nüüd hoopis rohkem. Ükskord ökopoest liha ostes olime Mihkliga mõlemad hämmeldunud ja taipasime, et me polegi kunagi nii palju liha-kalakraami varem ostnud. See on täitsa uus kogemus küll. Teha ahjukana ja ahjukala ja praadida liha… 

Ega ma selles postituses ei hakka detailidesse laskuma, sest neid detaile on palju. Aga selle panen küll kirja, et liha ja munade ning ka või (kui me seda ehk hiljem rohkem sööma hakkame) juures on tähtis, et need loomad, oleksid söönud nende loomuomast toitu. Veised rohtu ja mitte kalajahu ja soja ja teravilju (sest siis see on pea sama kui süüa ise teravilju) – see muudab liha rasvhappelist koostist. Kalad peavad olema merest-ookeanist püütud, mitte kalakasvatustest, sest muidu pole ka kalade “koostis” õige. 

Kõige tähtsamad on hoopis rasvad. Sööd rasva, kaotad keharasva. Kes oleks seda võinud arvata? Ja aju on suures osas “rasvane” ning hormoonid kehas ja rakkude lipiidsed membraanid. Rasva on kehal vaja. Ja seda ta juba süsivesikutest ei tooda.

Enne kui kired liiga suureks kasvavad, ma selleks korraks lõpetan. Usun, et neid toitumise alaseid kirjutamisi tuleb mul nüüd veel ette. Sest kui kogun, siis pean ka jagama hakkama. Ja mulle hakkab tunduma, et see info on tähtis rohkemate kui mu enese pere jaoks. Inimestel on ju soov terve olla. Aga praegune tavadieet ei näita just terveid inimesi – diabeet, südamehaigused, vähid jne – nende esinemine aina kasvab. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et Lauritsa nahk on silmnähtavalt paranenud. Tagumik enam ei puneta ja näitab selgeid taastumise märke. Põsed pole üldse enam dermatiitsed. Koidul veel natuke on, sest ma kahlustan, et minu kehal kulub kauem puhastumiseks ja minu piima kaudu saab ta mingeid aineid ikka veel. Või on seal mõni teine teema, millest ma pole veel sotti saanud.

Ja minu huuled on tõesti punased jälle. Mihkli omad ka. Lisaks on põsed ka roosakamad, nägu pole enam nii kahvatu. Ja hambad ei tundu nii tundlikud enam.

Pean üles tunnistama, et siis kui mul veel lapsi üldse ei olnud ja ma töötasin kunagi Haapsalus ökopoes, mõtlesin salaja, et kui mul kunagi lapsed on, siis ehk nad näitavad oma tundlikkuse ja/või allergiaga välja selle, mida oma toidulaual muuta – näitavad, kuidas on tervislik toituda. Nii see siis nüüd on. Ma ei saa ignoreerida oma lapse nahahädasid. Minu soov on täitunud ja ma loodan, et Laurits andestab, et see on tema naha hinnaga tulnud. Loodan, et tema keha pole liiga kahjustunud ja jõuab peagi tervisesse tagasi.

Küsige, kui on küsimusi!