Posted in Elukogemised, Lood

Aiad ja keeled ja meeled

Meie igapäevane tegemine koos poistega on õues käimine. Siinsamas maja ümber on palju mängukohti, mis paistavad olevat mõeldud erineva vanusega lastele. Näiteks liumägesid on kolme erinevat kõrgust. Ja siis on kiiged ja ronimiskohad veel suurematele lastele.

Laurits leidis ühe vana kardiauto, mille plastrattad on täiesti läbi omadega, aga kuidagi need veel veerevad. Sellest masinast sai tema jaoks murutraktor ja me oleme nüüd mitu päeva käinud murutraktoriga sõitmas ja nõgeseid niitmas. Ühe künka peale on ta seda masinat korduvalt vedanud ja sellega sealt siis alla logistanud.

20130906-083315.jpg

Siinsamas meie maja kõrval on ka lasteaed või midagi seesugust. Väike aed koos mõningate mänguasjade ja liumäega. Lapsi on seal nii kümneringis. Oleme nende laste õueajal sealt mööda sattunud – raske on mitte sattuda, kuna see on siinsamas meie maja juures. Eile oli Laurits seal aia juures ja palus mind, et ma teda sisse laseksin. Lapsed läksid juhtumisi õige pea tuppa, niiet seekord jäi asi sinnapaika.

Täna mängides tuli Lauritsal ühtäkki jälle pähe selle lasteaia juurde minna. Ja seekord tulid aias olevad lapsed ka aia juurde ja seal nad siis vaatasid omavahel tõtt. Laurits vaikis. Nende hulgast osad rääkisid midagi tõenäoliselt rootsi keeles. Mõned, kes nägid vähemrootslased välja, ka vaikisid. Sel hetkel seda kõike kõrvalt vaadates tekkis minu jaoks lasteaiale uus tähendus. See ongi aed, mis piirab lapsi maailma eest ja maailma laste eest. Siin maal on tavaks (Mihkel kuulis koolis), et 2-aastased on kindlasti lasteaias ja 3-sed täiesti kindlasti. Et lapsed pole emadega eriti kodus. Seetõttu ongi mänguväljakud nüüd lastest tühjad, sest kõik on ju lasteaias. Kellega Laurits siis mängib?

Sain sel hetkel ka kuidagi uue selgusega aru, mida see võõral maal ja teises keelekeskkonnas olemine tähendab. Üksinda rändamine, isegi Mehhikos ja hispaania keelt oskamata, oli ikkagi käkitegu. Siis oli ka enese taotlus teine. Perega ja lastega on see enese võimekus muutusi kogeda pisut teistmoodi.

Ja siis uuest nurgast lähenedes saan aru, et kui kõik, mis on, on omaenese looming, on selge, et tuleb muuta omi mõtteid ja tegusid. Iga kogemus, mis toob uut taipamist, suudab potentsiaalselt meid edasi juhatada paremate valikute poole.

Kui käisin õhtul poodides meile süüa hankimas ja sellest tarbimismaailmast natuke ära väsisin, astusin õnneks sisse kunsti-pudipadi poodi, kus käis just õige laul: “Don’t worry, be happy… when you worry you make it double…” Ehk siis: “Ära muretse, ole õnnelik… kui sa muretsed, on mure kahekordne…”

20130906-083413.jpgLõpetuseks siis väike hetk meie ühel päeval toimunud poeskäigust – kaamlid! Dromedarid (nagu mu kadunud vanaisa mulle ikka õpetas) ehk kaheküürulised. Sidney tsirkus on nimelt linnas ja meie juhtusime nägema hetke, kui nad just end paigale hakkasid sättima.