Don’t ask yourself what the world needs.
Ask yourself what makes you come alive and then go do that. Because what the world needs is people who have come alive.

Ära küsi eneselt, mida maailm vajab.
Küsi endalt, mis äratab sind ellu ja siis mine tee seda. Sest maailm vajab inimesi, kes on ellu ärganud.

Howard Thurman

Selle mõttetera leidsin ma Adam Braun’i raamatu “The Promise of a Pencil. How an Ordinary Person Can Create Extraordinary Change” (Pliiatsi lubadus. Kuidas tavaline isik saab luua ebatavalist muutust) sissevaatest.

Ikka ja jälle on vaja endale meelde tuletada ja uuesti avastada, millise tundega on tahtmist elada ning mida tehes see imepärane tunne eneses üles ärkab ning toimetama kutsub. Uuesti ja uuesti tuleb ennast avastada ning kuulata seda häält, mis juhatab, kuid mille juhiste järgimine on Su enese söakuse küsimus. Käsi pead liigutama Sina, kasutama selleks oma mõistust. Seetõttu peab süda veenma mõistust, ehk inimene toimima tasakaalus. Siis saab vaim ja keha kokku ning maailmas saavadki juhtuda erakordsed asjad. Ja Sina saad olla iseenda erakordne väljendus. Sest kui Sina tead, et oled ebatavaline ja erakordne, siis Sa usud endasse ja see teebki Sinu maailma toimivaks ja sätendavaks. Maailmale ongi seda vaja. Sa oled elus!

Mida Sina vajad = mida maailm vajab.

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Kuidas leida värskust leitsakus?

Ma alustan selle mõttega, mis mind seekord “käima lükkas”:

Anything the human mind can believe, the human mind can achieve.” Napoleon Hill

Nimelt on mul käes selline raamat nagu “Think and grow rich”, kirjutet sellesama Napoleon Hill’i poolt. See raamat on stiilselt must ja kaante seestpoolt roosa. Lehed on mõnusalt tihedad ja toon on neil malbe. Jah, see raamat on esteetiline nauding. Veel ei tea mu mõistus palju selle sisust, kuid mu tunne ütleb, et selles raamatus on paljut, mis teeb olemise värskeks ja ehk aitab enesel muutuda.

Enese muutumine – viimasel ajal olen mõtisklenud selle üle, kuidas see enese muutmine ikka käib? Varem, kui lugesin palju vastavatemaatilist kirjandust, tegin regulaarselt energatrenni ja elasin üksinda, tundus see kuidagi lihtne ja märgatav protsess. Nüüd, tagantjärgi, mõtlen isegi vahest, et mis siis tegelikult muutus ja kas muutus ja kuidas muutus? Mina olen ju ikka mina. Nüüd on mu ümber lapsed ja elukaaslane, on tihedad päevad täis intensiivseid väljapääsmatuid hetki. Vahest tundub, et midagit ei saagi muuta. Et asjadel on oma rütm ja kulg ja mina saan parimal juhul voolus püsida. Et suuri, maailmamuutvaid samme, polegi enam võimalik astuda, sest vaja on arvestada teiste inimestega. Kas siis muutuda saab ka nii, et väliselt midagi ei muudagi?

Ma usun, et saab. Ja pean tunnistama, et ma usun ka, et ma tegelikult muutungi aiva teadlikumaks ja ärvelolevamaks. Ainult et nüüd tundub see selline vähemärgatav ja triviaalne kulg, mitte suurejooneliselt vaimne kihutamine, nagu see varasemalt paistis. 

Vahest tahaks, et midagi juhtuks kohe ja praegu. Et valmis oleks maja ja seal ümber jookseksid hobused ja kõik taimed kasvaksid nii mis mühiseb sel ellu ärganud mullal… 

Protsess. See on ju see, mida hoopis nautida tuleb ja saab. Hetk, mis on möödunud, enam tagasi ei tule. Lapsed on ainult korra väiksed.

Nii ma siis paningi käima ühe kõige rõõmsama loo, mida ma tean: 

Ja me tantsisime – mina ja poisid. Põrand põdises me jalge all. Naer rõkkas ja nakatas. Ja see lugu kordus muudkui ja aina, sest Laurits ütles: “Veel!” Koit istus tolmuimeja juures, vehkis dirigentlikult vahepeal kätega, naeratas kaasa, ja nautis seda, et teoksil on midagi nii elevat.

Seda rõõmu kogedes sain ma ühtäkki aru, et selline see tore elu ongi – ise teed toredaks, ise tantsid, ise liigutad end paindlikuks, ise teed oma lastele hea tuju, ise loed raamatuid, mis muudavad elu ja ise muudadki oma uskumusi nii, et kõike saab ja kõike võib. 

See siis nüüd ongi see värskus, mille ma tänase päeva leitsakus leidsin.

Leidsin veel ka oma vanaisa ja vanaema, keda märkasin aeglaselt vaadata samal ajal kui nemad ärevalt oma pliidi lammutamist ja korstna ehitamist jälgisid-korraldasid. Nägin neid kui inimesi. Neid suuremana ja kõrvalseisvamana kui nad mu vanavanematena on. See on selline sisemine pilk ja taipamine, mida sõnadesse on kummalinegi panna. Ehk mõni teab.

Usk, et seal on põhi.
Usk, et seal on põhi.

 

Posted in Lood, Permakultuur

Kirg iseõppida

Õppimine ongi ju see põnev tegevus, mis ajab Sind hommikul üles ja paneb midagi tuhinal uurima. Lugema uusi raamatuid, täitma enese välja mõeldud ülesandeid, looma midagi uut sellest infost, mida Sa oled saanud.

Taipasin eile õhtul, et mulle meeldib õppida. See on rahuldustpakkuv. Põnev. Avardav. 

Täiskuule kohaselt olin muutunud pisut rahutuks ja rahulolematuks, käisin kodus ringi nagu pisut torisev härjapõlvlane, vihastasin rohkem kui tahtsin ja urkisin kõikides asjades, mis paistsid halvad. Ja neid asju paistis palju.

Minu tark elukaaslane tuli koolist ja soovitas mul ise minna kooli raamatukokku ja leida üles need raamatud, mida tahaksin uurida. Sellist pakkumist ei jätnud ma kasutamata. Läksin, karmata välja näidata oma sinist-punast silmaalust, mille sain vanema poisi ja mutrivõtmega kokkupõrkest (see paraneb!). 

Juba raamatukokku sisse jõudes tabas mind eripärane huvi visata pilk peale infostendidele. Pildistasin isegi paari plakatit, arvates, et seal oli midagi, mida pärast järele uurida. Minu ettekujutus hakkas kohe tööle – tunnetades kõiki neid võimalusi, mis saavad elu rikastada. Piiksutasin Mihkli ülikoolikaarti ja vajutasin õigeid koodinumbreid ning uks tegi plõksu ja lasi mind sisse.

Otsinguarvutis oli ikka veel ees see otsing, mida Mihkel minu palvel seal oli teinud: “permaculture”. Uurisin natuke seda ja sain siis aru, kuidas näha, millised raamatud on Alnarpi raamatukogus olemas ja kus on nende kohaviidad. Hakkasin otsima. Konkreetsete otsingute kõrvalt vaatasin ka teisi raamatuid, mis minus mingit huvi äratasid. Raamatud – oh, mis varalaekad! Mõned raamatud on oma pealkirjas kutsuvamad kui neid sirvides paistab. Ja küllap on mõned ka huvitavamad kui nad sirvides paistavad. Kuid jätsin need praegu järgmiseks korraks. Võtsin ainult need, mis igati huvitavad paistsid. Võtsin ka mõne, mis ehk Mihklile huvi võiks pakkuda.

See otsing oli küllastav. Jagan teiega ka neid raamatuid, mille enesega kaasa võtsin:

  • Edible Forest Gardens. Ecological Vision and Theory for Temperate Climate Permaculture. Volume One: Vision and Theory. Dave Jacke with Eric Toensmeier
  • Edible Forest Gardens. Ecological Vision and Theory for Temperate Climate Permaculture. Volume Two: Design & Practice. Dave Jacke with Eric Toensmeier
    • Need kaks raamatut paistavad eriti põnevad, toidusaludest ja nende loomisest. Viskasin pilgu sisse ja oh, tahaks kohe kõike jõuda endasse ahmida! Olen nende lugemist juba ammu oodanud.
  • Plants For A Future. Edible & Useful Plants For A Healthier World. Ken Fern
    • Tuleviku taimed, kasulikud ja söödavad taimed tervema maailma jaoks – Inglise info, kuid kindlasti osalt laiendatav ka Eesti kliimasse. Põnevad uued vaatenurgad juba tuttavate taimede lähemaks tundma õppimiseks ja kasutamiseks. Sissejuhatus ütleb, et aiapidamine ja ökoloogia saavad tõusta uutesse dimensioonidesse – palun!
  • The Woodland Way. A Permaculture Approach to Sustainable Woodland Management. Ben Law
    • Tuntud raamat sellest, kuidas permakultuuri vaatenurgast metsale pilku visata. Sirvides nägin nimekirja puudest ja nende laiadest kasutamisvõimalustest, soovitusi salude rajamiseks ja inspiratsiooni, kuidas metsaga koostöös elada, ehitada, planeerida. Esikaane pilt on juba vaimustav:
    • Oh, milline hubane tegutsemispaik!
      Oh, milline hubane tegutsemispaik!
  • Ecological and Silvicultural Strategies for Sustainable Forest Management. Takao Fujimori.
    • See raamat jäi mulle silma, võtsin ta Mihklile mõeldes: ökoloogilised ja metsanduslikud strateegiad jätkusuutlikuks metsa majandamiseks. Mõned joonised, mis paistsid, olid põnevad. Küllap on see natuke ka mulle endale mõeldes – et metsandusest rohkem sotti saada ja kui, siis juba ikka ökoloogilisest metsandusest.
  • Building With Hemp. Steve Allin
    • See raamat on pilditihe ja praktiline juhendmaterjal oma maja kanepist ehitamise kohta. Uued võimalused ja vaatenurgad oma maja ehitamisele on ikka kasulikud. Ja kanep ning tema võimalused on mind juba varemgi köitnud.

Neid raamatuid saan nüüd südamerahus uurida. Laenutamine osutus tegelikult võimaliks vaid seetõttu, et nägin raamatukogus üht Hollandi tüdrukut, kes õpib agroökoloogiat. Mihklile jäi ta kunagi kooli alguses silma kui keegi, kes on ka huvitatud permakultuurist. Olime korra trehvanud. Küsisin siis tema käest, et kuidas see laenutamine käib ja kas tal on seda kaarti, mida selgus, et Mihklil pole. Jah, ta lubas enese kaardile laenutada selle posu raamatuid. Lisaks on siis põhjus ka edasi suhelda, kui neid raamatuid tagastada vaja on. Mul oli õnne.

Veel üks hea raamat, mille esimene lugemine viis mind äratundmisele, et selle infoga tahan ma edasi kohtuda: “Kaasav juhtimine”. Tegemist on e-raamatuga, mida igaüks saab tasuta lugeda: http://www.kaasamine.ee/images/stories/raamat-ruumi-loojad-140109.pdf 
Suurimad tänud Helina Kärgenberg’ile, kes on selle raamatu kaasloojate hulgas ning kelle kaudu see raamat minu reaalsusesse jõudis. Ma tunnen, et sellest võib veel midagi põnevat sündida!

Lõpetuseks veel üks viide vabakoolilaste tegemistele: http://unschoolery.com/goals
Lugu on sellest, kuidas nemad perega uueks aastaks plaane teevad ja sellest, et heade ja õigete asjade teoks tegemiseks pole plaane vajagi – tuleb vaid hoolitseda selle eest, et tahta teha seda, mida on tõesti tahtmine teha!

Head talveaega! Meiegi maad katab valge kirmetis. Pisem poiss liigub suure hooga ringi ja suurem poiss ravitseb vee ja massaažiga. Rootsimaa meile veel väga lahkelt oma numbreid ei jaga, tahab teada, kas Mihkel ikka on oma laste isa ja et kui palju raha meie pangakontodelt läbi liigub. Naljakas kontrolliühiskond. 

Posted in Lood, Permakultuur

Unistus on täitunud. Mul on uus unistus.

Tere head sõbrad, räägin teile minu jaoks suurest sündmusest. Tunnen, et see pani käima paljut mu sees ja sellest sünnib kindlasti järgmisi unistusi ja tegusid. See on selline elamus, et pani mind öösel pärast Koidu toitmist voodist püsti tõusma ja päevikusse plaane kirjutama-joonistama.

Millest ma siis unistasin?

Arvasin, et siin Rootsis on kindlasti permakultuuripaiku, mida külastada ja millest inspiratsiooni saada. Jah, neid siin tõepoolest on. Eile käisime esimest korda toidusalus (food-forest), kus minu sõbra sõber (blogilugejatele juba tuttav Britta, kes elab vagunelamus põllu serval) on ka kaastegev. Tema tutvustaski meile selle olemasolu ja ütles, et ülepühapäeviti on seal tegevuspäevad, mil saab saluga tuttavamaks saada.

Korjasime meiegi end auto peale ja sõitsime u. 50 km põhja poole, Hööri. Ja selle külje all, Holmas, asubki Rootsi vanim näidis-toidusalu. See rajati 2005. aastal ja seega on see juba 8 aastat kasvada saanud. Selle tegemiseks saadi päris palju raha, niiet endine rohumaa muutus täielikult – kaevati 3 tiiki (üks neist päris suur), toodi kohale palju hobusesõnnikut ja pappi/ajalehti ja muidugi taimi, mis siis kõik kasvama pandi.

Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.

Mis see toidusalu on?

Toidusalu on selline paik, mis imiteerib metsa ja avatud maa üleminekuala – kus on piisavalt valgust ja kus on suur mitmekesisus. Seda eristab looduskooslusest teadlikult valitud taimede olemasolu. Seal kasvavad puud-põõsad-taimed, mis seovad õhust lämmastikku (nt. lepad, läätspuud, astelpajud, hõbepuud, ristikud, oad-herned) ja siis puud-põõsad, mis annavad saaki (õunad, pirnid, ploomid, kirsid, marjapõõsad jne), lisaks varju-tuulekaitset andvad taimed ja maad katvad madalad taimed, mis sobivad ka heal juhul söögiks-salatiks-maitseks-putukameelitajaks jne. Toidusalu küsib head planeerimist ja suuremat tööhulka alguses, kuid kui see on toimima saanud, siis vajab vähem hoolitsust ja muutub ise toimivaks ja aina külluslikumaks paigaks. Sealsed taimed on püsikud või siis ise-seemenduvad.

Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.
Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.

 

Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar - nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar – nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.

Britta tegi meile inglise-keelse toidusalu tuuri, millest võtsid osa veel 4 inglise-keelset inimest, 2 neist isegi Vancouverist, Kanadast. Jah, eile oli seal üle-ootuste palju inimesi. Selline päev sai jällegi teoks tänu projektile. Malmöst sõitis sinna isegi tasuta buss! Britta käest sain isegi teada palju uusi taimi, mida süüa saab. Veel ei oska ma kõiki neist eesti keeles nimetada, kuid ma olen kindel, et need kasvavad ka meil ja on isegi kohati täitsa tavalised taimed. Mina lihtsalt pole teadnud, et neid on nii hea söögiks kasutada. Näiteks hundinuia juured pidavat täitsa söödavad olema, saab palju sellist tugevat massi-tärklist. Kindlasti metsavennad teadsid sellist värki… Ja seesama spinatimoodi taim, mille seemneid sõber Kanadast saatis ja mis mul sel suvel Avarmaal kasvas, selle seemned meenutavad quinoad ja on täiesti söödavad.  Lisaks on ta mitme-aastane taim, niiet sobiks toidusallu ideaalselt.

Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.
Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.

Elaeagnus umbellata/sarik-hõbepuu/goumi-berry – jah, ma nägin seda kasvamas ja sain marju süüa ja korjasin kaasa ka portsu seemneid, mida plaanin kasvama panna. Selle taimega sain tuttavaks Kanadas, Victoria kogukondlikus toidusalus, mis parkimisplatsi asemele rajati. Seal kasvas muidugi soojalembelisem variant ja marjad olid suuremad, kuid nüüd nägin, et ka põhja pool saab see taim hakkama ja annab palju saaki. Jään lootma, et mu kogutud seemnetest tuleb ka selliseid taimi, mis meil Eestis hakkama saavad. See põõsas on lisaks mõnusatele marjadele ka lämmastikku-fikseerivate omadustega ja aitab seetõttu toidusalu mulda rikastada. Meil Avarmaal kasvab ka juba üks selline, eelmisel talvel maitses ta hästi ka kohalikele jänestele-kitsedele, kuid jäi ikka ellu ja kasvas suvel jõudsasti edasi. Loodan, et kodused panevad talle selleks talveks võrgu ümber, siis on ta järgmisel aastal juba suurem!

Alnus glutinosa - lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Alnus glutinosa – lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir - nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir – nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.

Mihkel küsis nii minult kui Brittalt, et miks see toidusalu siis hea ja vajalik on? Panen kirja mõned punktid, mis minu jaoks teevad selle eriliseks ja väärt paigaks, mida kindlasti ise luua tahan:

  • see on suure mitmekesisusega paik – liike võib olla isegi kuni 200
  • elupaik lindudele, kahepaiksetele, putukatele, mullaelustikule, mükoriisale jne.
  • ei pea muru niitma ja selle asemel saab süüa marju-puuvilju-salatit-juuri jne.
  • annab mõnusat olemise ruumi endale – nii tuulekaitset kui varju, samas päikselaike, veesilmu
  • õigesti rajatult küsib aina vähem tööd, aga toimib ise edasi ja pakub toidu-turvalisust
  • püsikud, mis on erinevate kasutamisomadustega alates korvipunumis-okstest, küttepuudest ja lõpetades maasikatega
  • on püsivalt kasvava mullaviljakusega
  • mükoriisa saab areneda ja taimede ainevahetuses suuresti kaasa aidata

Üks toidusalu on ajas muutuv objekt ja koos selle loomise ja arenemisega saab ise ka kasvada, targemaks saada ning osata seda paika aina paremaks aidata. See on loodusega sõbraks saamine, looduselt õppimine ja aina parema koostöö tegemine.

Jah, ma kogusin seemneid, millest endalegi uusi taimi kasvama panna. See saab siis juhtuma kas järgmisel või ülejärgmisel suvel. Osad seemned tahavad talvekülma ja need võiks praegu kasvama panna. Aga ma igaks juhuks ei tekita endale suurt puukooli kevadeks, muidu on selle Eestisse transportimine suur tegu. Mõned taimed ehk ainult… 🙂

Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest - maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga - see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest – maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga – see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.

Oh, sõnadesse on seda tõesti raske panna, kuid minu sees on suur rõõmutunne, kui ma mõtlen selle toidusalu peale ja selle peale, et kodumaal on mul ka maad, kuhu selline paik rajada. Saan appi võtta perekonna ja sõbrad ning nende aedades kasvavad taimed ja nende pojad ning edasi liikuda sel avastamist väärt rajal.

Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.
Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.

Seal Holma toidusalus on ka köögipaik, kus on lõkkekoht, millel eilegi süüa tehti, suppi soojendati, vorsti praeti ja nisujahu-vee-soola tainast puupulkade otsa keerutati ja küpsetati. Lapsed käisid ringi ja kogusid seemneid, tegid kaelakeesid pihlakatest-kastanitest-lehtedest-lepakäbidest. Oli lauake põnevate raamatutega, millest enamikke (neid inglisekeelseid) tahaksin isegi lugeda. Üks raamat on mul õnneks juba endal ka! Mihkel kinkis sünnipäevaks – Martin Crawford “Creating a Forest Garden”. Kes tahab aimu, millised inglismaa toidusalud välja võivad näha, vaadaku seda videot.

Jah, minu jaoks on nüüd Rootsi tulek ennast ära tasunud. Sealne toidusalu on meeli avardav ja lõpuks näen päris elus seda, millest juba mõnda aega mõelnud-unistanud olen. Ja me saame sinna jälle minna, me saame isegi näha kevadet seal! Hõissaa!

Igatahes, idee kasvab ja kogub jõudu ning küllap kuulete siis, kuidas saate oma käed külge panna sellele suurele teole, mille me ükskord Eestis teeme.