Posted in Mõtisklus

Kuidas majandus ja ökoloogia on ühenduses

Pole ime, et meie maailma majandus on praegu sellises seisus – majandusega tegelevad inimesed, kes tegelikult ei tunne seda, mida nad majandavad – loodust, planeeti, süsteemi!

Satish Kumar, kelle raamatust “Soil, Soul, Society” olen ma juba varemgi vaimustunud, on nüüd mu ees kõnelemas, kirglikult, kergelt ja sügavalt.

“Rääkisin Londonis olles õpilastega, kes küsisid minult: mida soovitaksite meil pärast lõpetamist teha? Vastasin neile – ära otsi tööd, mine ja loo endale töö! Kui sinust saab lihtsalt palgatööline, siis sa peatad oma loovuse, kujutlusvõime ja leidlikkuse ning järgid lihtsalt oma ülemuse ja tööandja reegleid.”

Oh, milline retk see jalge all küll on, loovuse-kujutlusvõime-leidlikkuse usaldamine, avastamine ning tegudeks pühitsemine!

Õnneks on Telegram mõned sõnad ka tõlkinud neile, kes inglise keelt veel ei tea.

Posted in Elukogemised, Lood

Kolm kuud Rootsimaal

Taipasin just nüüdsama, et olemegi kolm kuud elanud Rootsis. Nagu lastega ikka, on aeg läinud päris rutakalt. Elan küll iga päeva nii hetkes kui oskan ja eks lastega kodus olemine seda suures osas paratamatult on. Kuid ikka tunnen vahest, et küllap on võimalik end veelgi aeglasemaks krudida ja seda mööduvat aega rohkem märgata ning nautida. Vast õpetab elu sedagi edaspidi selgemaks.

Ikka on vägev, kui merega kohtuda.
Ikka on vägev, kui merega kohtuda.

Koit-poiss on nüüdseks end igapidiselt keerama õppinud. Kõigepealt muidugi kõhult seljale ja siis seljalt kõhule. Naljakas on see, kui ta kõhult seljale rulludes haarab kaasa oma alus-flanell-linakese ja tõmbab selle siis omale pähe ning hingeldab selle all kõvasti, endal samal ajal jalad suure hooga siplemas. Siis võtab korraks näo eest ära ja hingab jälle rahulikumalt ning paneb selle ise jälle näole tagasi ja kordab suurt jalgade tööd ja kiiret hingamist. Nii saab juba temaga peitustki mängida. Lisaks on ta väga huvitatud-pilguliseks muutunud, linaski olles vaatab muudkui ringi, kui kusagil midagi põnevat toimub. Lauritsa ringi sagimine on talle päris huvitav. Kui vannitoas pesemas käime, üritab möödaminnes haarata kinni mõnest rätikust või muust rippuvast asjast. Niiet väikese liikumatu beebikese aeg hakkab mööda saama. Juba vaatan põrandaid uue pilguga – et kas seal on mingeid väikseid asjakesi, mis Koidule suhu ei peaks sattuma. Liikumine kõva pinna peal on tal praegu pigem tagurpidine, vähile kohane. 

Rõõmsalt treenimas
Rõõmsalt treenimas.

Lauritsal on kõne ja kratiks olemise areng üsna sarnase tõusva joonega. Tänase päeva veetis suures osas toolide otsa ronides ja erinevaid kõrgeid ja “keelatud” paiku uurides. Õhtu lõpuks oli Mihkel sunnitud suurtele köögikappidele paigaldama konksukesed, mille suletud asend takistab uste avamist. Laurits muidugi pahandas kõvahäälselt, kuid neid kappe, mis talle avatud on, on ikka veel enamuses. Riiulitest on vaid kõige kõrgem jäänud selliseks, kuhu ta veel ei ulatu. Sinna on siis virna saanud kõik tähtsad asjad 🙂 Täna näitas Laurits ka välja suurt julgust, kui Alnarpi pargis jalutades leidis üles suure künka, mille otsast plaanis oma rattaga alla kimada. Ma esimese hooga ei söandanud teda tipust alla lubada, aga juba teisel korral ta seda tegi ja muidugi mitmeid kordi järjest. Selle väntadeta rattaga on Laurits nüüdseks täielik proff ja näitab juba kalduvust ekstreemspordi poole. Pean emana oma taluvuspiire kindlasti avardama!
Jutuajamised selle poisiga on ka juba väga huvitavad, tema sõnakasutus on pea sama nagu täiskasvanutel, sekka muidugi põnevaid väljendeid nagu “totter ilm” ja “ma ei tee siin midagi, sa võid Koiduga tegeleda!”

Lugeja
Vaderi kingitud raamatuga.

Lastega kodus olemise elu sai minu jaoks põnevamaks, kui kord mänguplatsil kohatud aafrika naine andis mulle telefoninumbri, kuhu helistades juhatati meid julgelt avastama perekeskust. See on siis selline paik, kus ühest suurest mänguruumist viivad uksed nii õdede kui ämmaemandate, sotsiaaltöötaja ja massööri juurde. See on avatud 4 päeva nädalas, kindlatel kellaaegadel ja sinna võivad minna kõik vanemad oma 0-6 aastaste lastega. “Kasvatajad” on ka, üks neist näiteks Montessori pedagoog. Kööginurgas saab väikese raha eest näkileiba juustuga ja teed ning kohvi. Sel päeval, kui me sinna esimest korda läksime, oli juhtumisi rahvuslike köökide päev, kus kõik tõid kaasa midagi maitsvat oma rahvusköögist. Meil vedas! Rättidega naisi oli palju, nende toidud olid midagi erilist ja põnevat – küll lehtedesse keeratud dolmalaadsed, liha, ahjuroad, küpsetised. Maisiteradega magustoit Filipiinidelt ja Ungari “kirju koer” ning kõrvale igasuguseid Rootsi magususi (millest mõned isegi polnud ahvatlevad) – saime kõhu päris täis.
Jah, ütlemata mõnus oli vahelduseks kellegagi juttu rääkida ja uusi inimesi kohata! Käisime seal esimesel nädalal kohe 3 päeva jutti – Lauritsale väga meeldis ja näiteks filipiini naisega saime  juba südamlikkuse tunnetamiseni. Tundsin suuremat mõistmispinda huvitaval kombel just välismaalastega – selle filipiinlanna, taanlanna, iraani mehega. Rootsi emad olid kuidagi tardunumad ja kummalisemate emakommetega ning rätinaistega pole ka veel tekkinud jutukontakti, nad on rohkem omavahel seal toimetanud. 
Sel nädalal oleme karantiinis olnud – kas siis suurte elamuste või haigustekitajate levimise tõttu. Nohu hakkab mööduma, vast oleme varsti jälle rivis ning jätkame uute suhete loomist.

Mihkel õpib hästi, on oma kursuse priimuste seas. Saalihokit mängib kord nädalas koos õppejõududega sõna otseses mõttes jalad villis. Tuleb paremad sussid leida. Koolis toimuv paistab siiani ikka päris asjalik olevat. Sellega seoses lähemegi nüüd väiksele eemalviibimisele, Göteburgi kanti. Nimelt on Mihklil tulemas 10-päevane ekskursioon-välitööd ja otsustasime, et parem on mul poistega ka kodust välja saada, mitte üksi toimetuste sisse hulluda. Niiet läheme väikesele seiklusele. Küllap kuulete sellest lähemalt siis, kui see käes on.

Mihkel jõuab kõike ja kõiki.
Mihkel jõuab kõike ja kõiki.

Rootsi elu-oluga oleme nüüd vast põhiliselt harjunud. Laupäevased turulkäigud Malmös, mil varustame end puu- ja köögiviljadega, on saanud mõnusaks rutiiniks. Suur pood, kuhu tuleb silmaklappidega kohale matkata ning haarata riiulitelt valitud kraami, on ka teada. Teisest ja väiksemast poest saab ka mõnikord midagi. Suureks abiks on kodumaalt vanemate toodud-tellitud proviant ning siiani on alles ka ise kaasa võetud taimeteesid ja ürte, maitseaineid ja seemneid. Oleme siinse toidu seast enam-vähem välja raalinud selle, mida suhu panna tahame. Liigume aina taimsema toidu poole, sest erkpunane liha ei tõmba kohe kuidagi ning on tunne, et mida lihtsam ja looduslikum, seda parem. Nisujahuleivad hakkavad ka menüüst välja nihkuma, sest oleme avastanud paar rukkileivalaadset toodet. Siiani on või meie toidulaual ikka olemas olnud, Mihkel sai kursuse-rootslastelt teada, et sellist puhast võid kasutatakse siinmail ainult küpsetamiseks. Leiva peale panemiseks on ette nähtud kõiksugu määrded. Huvitav, mulle ei tundu need kohe üldse mingi toiduna. Võigi suhu panemine hakkab vähenema.

Puuviljaküllus Malmö turult - graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.
Puuviljaküllus Malmö turult – graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.

Korter on kodunenud, seintel on National Geographicust lõigatud pilte ja muidu silte, magamistoas saame voodi kohal imetleda pöögi ja pihlakaoksi. Mänguasjad katavad ühtlase kihina kogu pinda. Pehmed voodid oleme ukse taha paigutanud ning magame mõnusasti kattemadratsitel, kõik reas. Liftiga on mugav vankriga üles-alla liikuda ja pesuruumis pesu pesemas käimine on Lauritsa jaoks jätkuvalt elamus. Trrrummmelkuivati on tema lemmik – kahjuks me sinna pesu eriti ei pane, sest see “sööb” riided ära. Koidu lappe aga ei taha kohe kuidagi lasta õhemaks kulutada. 

Rootsi loodus on ilus küll, eriti neis looduspaikades, mida kahe käe sõrmedel siin lähikonnas kokku võib lugeda. Auto on meile suureks abiks ja avastamiskaaslaseks. Nüüd, kui ilmad on pisut hallimaks läinud, saime mahti ühel nädalavahetusel ka täitsa kodus olla – seegi oli omamoodi mõnus. Kuigi looduseigatsus on ikka päris suur. Linnapuude vahel maanduse leidmine on kõrgem pilotaaž.

 

Kullabergi kuldsed mäed ja meri
Kullabergi kuldsed mäed ja meri

Vähem kui kuu pärast saame oma Rootsi elu korraks kõrvalt vaadata, kodumaalt siis. Huvitav, mida me näeme? Elame.

Posted in Elukogemised, Lood, Loodusega

Ekskursioonipäev

Mihklil oli täna ekskursioonipäev. Viidi rahvusparki ja kultuurimõisasse.

 

Pargis nägime pöögimetsa, kus kasvavad Rootsi kõige kõrgemad puud (ca 40 m).

IMG_4766

Nägime metsa maandunud UFO-t.

IMG_4792

 

Nägime Yoko Ono loomingu hulka kuuluvat soovidepuud.

IMG_4803

 

Saime teada, et rootslased kasutavad lehmalauda kütmiseks piima soojust, mille peab niikuinii maha jahutama – päris kaval.

IMG_4776

 

Saime teada, et rootslased suhtuvad tõsiselt muruniitmisesse.

IMG_4811

 

Saime teada rootslaste nipi, kuidas külmad ja kanged põhjamaalased tantsima saada – tantsuplatsi keskel tükike põrandat, mis mootori jõul pidevalt keerleb. Proovisin järgi – piisab vaid peale astuda ja äkilised tantsuliigutused vallanduvad iseenesest.

IMG_4805

 

Nägime, mida saab teha puuoksakestest, kui on käepärast liimipüstol.

IMG_4814

 

Nägime tüüpilise rootsi maja ees tüüpilise rootsi pere autoparki – arvatavasti ema, isa ja poeg.

IMG_4817

 

 

Oli huvitav päev.