Posted in Eestimaal, Permakultuur, Toitumine

Värske pilguga Eestimaal. Võta tasuta. Üleminekul Eesti.

Olemegi tagasi. Suur rutt sai nädala ajaga läbi kui Mihkel autoga praami poole sõitma asus. Nüüd on mulle järgi jäänud aeglane elu, mediteeriv olek, sest vaid nõnda on võimalik end rõõmsa, rahuliku ning õnnelikuna tunda.

Mul on hea meel selle pärast, et ikka veel jagub minu sisse seda pilku, mis näeb paljut varem teada olnut teise pilguga. Ma soovin kõigest südamest, et seda sisemist värskust oskan ma nüüdsest aina edasi elus hoida, sest see on miski, mis annab palju innustavaid mõtteid ja tundeid ning sellelt pinnalt on võimalik teha teistsuguseid tegusid.

Üks suur naudinguhetk, mida kogesin, kui sõitsime laevalt kodupoole, oli esimene metsapeatus. Sinililled särasid tagasihoidlikult ja mets laulis südamlikult. Lõhn, see oli ka õige. Teate küll sellist eestipärast kevadist teeäärset metsa, isegi võsa? See on imeline! Imeline on seegi, et autoga sõites saab nii kergesti seisma jääda ja kohe ongi mets. Ei pea 50 km sõitma, ei pea kiirteelt maha keerama! Rootsis ma ei tundnudki sellist päris kevade lõhna, aga siin leidsin selle jälle üles. Selline tunne, et loodus ja maa tundis mind ära ja mina tundsin teda. Meelde tuli Mikk Sarvega Hallo, Kosmose saade, kus ta rääkis saami naisest, kes “ostis” ära kõik paigad, kus ta käis. Näiteks viskas mündi üle Soome-Eesti praami parda ja ütles, et ostis nüüd selle mere ära. Ja kui ta jalad Eestimaale jõudsid, “ostis” ta samamoodi ka selle maa ära. See pidavat olema hea suhte sisse seadmiseks üks võimalikke tegusid. Olen seda infot läbi seedinud ja mulle tundub, et selles on oma iva sees. Ja kui ma seal metsas nautisin koduMaaga taaskohtumist, sain kuidagi aru, et ma ei pea seda maad ostma. See on maa, millega mul on juba suhe sees. Ma olen maale andnud ja seepärast annab maa mulle. Sellepärast ongi olemas andamite andmise komme, lintide sidumine, müntide puistamine, hõbeda kraapimine ja muud taolised taigad. Need töötavad, minu ja maa suhtes küll. Poiste suvine varrupidu äratas sellise selgema ja kindlama äratundmise selles osas minus üles. Siis tegin esimest korda teadlikke taigasid.

Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline! Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg
Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline!
Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg

Avarmaal kogesin teist suurt naudingut, kui meil oli õhtupoolik, mil käisime läbi kõik sealsed paigad-puud-nurgatagused. Hiis kasvab. Isegi äranäritud pärnad paistsid kusagilt otsast elus olevad, mõni pungki! Tammed, millele sügisel võrgud ümber panime, olid täitsa korras. Seal hiieringis külvasin ma veel enne loojangut seemneid – lina ja mooni ja kaera ning mõnda muud seemet, mis mulle pihku oli sattunud. Tundsin, et vägi seal paigas kasvab iga teoga ja see vägi suunab jälle omakorda neid tegusid. On justkui see küsimus, millele vastust ei teata – kumb oli enne, kas muna või kana?

Kui jalad on maas, siis on elul teine maik. Välismaal olemise tunnet kirjeldab kõige paremini sõna pidetu.

Nüüd ma tean, mis tunne on tunda ja märgata seda, mis on muidu nii omane, et ei pane tähelegi. Nahka enda peal ju ka ei pane tähele, kui sellega kõik korras on. Aga kui poleks nahka, küll siis alles paneks tähele! Sellepärast on nii väärtuslik see äraolemine, et ärganud on tajud, mis varem olid argisusse mattunud. Kodupimedus, nagu Margo Mitt ikka on öelnud. Kuidas küll olla aina nägija?!

Kolmas suur nauding oli Tartu turul käimine. Toit nii odav ja päris! Istusime kuuse all parkla juures pärast ja sõime tõelist pekist suitsuliha, Mihkel lürpis mahedat hapukoort ja päike paistis nii soojalt. Värske hapukurk ka. See on küllus. Meil siin Eestimaal on ikka veel tarkust õigest toidust teada ja luua. Jah, varem polnudki ma turgu nii palju väärtustanud kui sel hetkel. Huvitav on, et sees peab midagi muutuma, et selline tunne peale tuleks. Ja sisemised muutused on vahest seotud millegi välisega. Või siis algab kõik ikkagi seest…?

Neljas toredus, millega me hakkama saime – koristasime kodu (et Rootsis kaasas olnud asjad jälle koju ära mahuks), sest värske pilguga on hea millestki mittevajalikust lahti lasta. Mihklil tuli hea mõte, et äkki on nüüd käes paras aeg, et katsetada seda mu Kanadas, Vancouveri saarel kogetud tava ka siin, Rakkes. Mõeldud-tehtud! Kaks väiksemat pappkasti peamiselt köögikraamiga alates kardinatest ja lõpetades korgitseriga, paigutasime me majaotsa. Mihkel kopsis kiirelt kokku ka korraliku laudadest sildi, kuhu ma kirjutasin peale: “Võta tasuta!” Kui hakkasime just ise Avarmaale minema, siis kõndisin ise ka meie väljapanekust mööda ja mulle tuli vastu üks poiss, kes küsis: “Kas sa tead, kes need asjad sinna pani?” Korraks tundsin kohmetust ja tahtsin eht-rakkelaslikult öelda: “Ma ei tea..?” aga siis sai ausus minus võitu ja ütlesin: “Mina panin. Kõik võivad neid võtta. Meil jäi üle.” Paari tunni pärast, kui Mihkel mööda liikus sealt jälle, oli kõik läinud. Ainult üks tühi pappkast alles. 

Isegi kui “lapsed vedasid träna laiali” või muud taolist, mida mõned võivad ju mõelda sellise asja peale, taipasin ma, et kõige tähtsam on see kogemus. Need lapsed, kes näevad, et selliseid asju võib maailmas juhtuda, võtavad endaga sellise võimalikkuse kaasa. Ja see on kõige suurem kingitus, mida ma neile teha oskan. Jagamise kingitus. Asjad ju kaovad, aga enese sisemuslik avarus ja ettekujutus, et midagi taolist on võimalik, ehk püsib. Kasvõi ühes inimeses.

Võta tasuta!
Pilti me ei jõudnud ise teha, kõik käis nii ruttu, aga illustratsiooniks üks ameerikalik võimalikkus. Meil nii suur väljapanek polnud, aga äkki järgmine kord? Või äkki Sinu pool?

Viimaks, jagan seda filmi, mida siin oma unetundide ja toakoristamise arvelt vaatasin (kui lapsed magasid) – Üleminekul 2.0. See on inspireeriv pildijada sellest, kuidas kogukonnad maailmas otsivad ja leiavad uusi lahendusi, väestavad oma kodupaikasid ja seeläbi kogu planeeti. See on liikumine Transition Network. See on permakultuuri “retsept”, see on juhend, kuidas pihta hakata ja muudatusi teha. Miks mitte Eestis? Miks mitte seal, kus Sina elad? Kõik on võimalik. Eestikeelsed subtiitrid on ka olemas. 

https://www.youtube.com/watch?v=5CQX5OjRXvw

P.S. Samal päeval kui me kodumaale saabusime, avalduski Postimehe Maaelu lisas lugu, kus me täiesti esindatud, suure ja värvilise pildiga isegi. Ja paistab, et nii mõningi tuttav on seda lugenud, nagu tänaval ja kohtudeski selgub. Ehk saan varsti selle siia ka üles.

Posted in Lood, Permakultuur, toidusalu

Aiapidamine industriaalpildis ja metsade tähtsus.

Loen raamatut “Edible Forest Gardens. Volume one: Vision & Theory” ja ei saa kohe muidu, kui tõlgin sealt ühe lõigukese emakeelde. Märkuseks veel, et kirjanikud on ameeriklased ja seega on meie maal mõned asjad ehk teisiti ja isegi paremini. Lugedes sinna kõrvale “Lingvistilise metsa” raamatut, tunnen, et metsateema on igati õhus ja tähtis. Seepärast on ka söödavad metsad, ehk toidusalud ehk “edible forest garden’id” meie reaalsuse jaoks vajalikud mõtteavardused ning reaalsuseloomed. 

Taevaste rada.
Taevaste rada.

AIAPIDAMINE INDUSTRIAALPILDIS

Talud/farmid, millest meist enamike toidulauad sõltuvad, sõltuvad omakorda pea täielikult saakidest, mis vajavad suuri seemnete, väetiste, energia ja tehnika sisendeid. Need sisendid kõik tulevad kaugetest planeedi paikadest. Meie toitu veetakse edasi ja tagasi mööda maakera suure ökoloogilise kulukusega. Pea alati on farmide põldudel muld paljas ja paljas muld tähendab kahjustunud mulda. Need põllud on halvimal juhul kaetud vaid ühe liiguga, parimal juhul kümne või kahekümne liigiga. Kõik või peaaegu kõik need taimed on üheaastased ja enamik neist on geneetiliselt identsed hübriidid, mis on toodetud kusagil kaugel ning “disainitud” nii, et nad vajavadki suuri industriaalse energia, kemikaalide, tööriistade ja tehnika sisendeid. Ökoloogiliselt vaadatunda on moodsa põllumajanduse kulud:

  • kadunud mulla A-horisont, huumuskiht (mõned ütlevad, et see on suurim U.S.A. eksportiartikkel kaalu järgi);
  • kadunud seemnete geneetiline mitmekesisus;
  • vähenevad veevarud;
  • keemiline saastumine (vee, muldade, toidu, töötajate ja eluslooduse);
  • suurenev hulk pestitsiidi- ja herbitsiidikindlaid “kahjureid” ja “umbrohte”;
  • ja kümme või rohkem kalorit energiat kulutatud iga kalori toidu tootmiseks.

Samasugune korratus, eraldatud mõtlemine ja monokultuurne mõtteviis on läbiv moodsas industriaalses põllumajanduses ning see toodab tööd, prügi ja saastet.

Enamik koduseid toiduaedu on miniatuursed versioonid suurtest põllumajandusüksustest, kuna nad vajavad samuti suurt hulka sisendeid energia, töö ja materjalide näol. Praegu kompostib küll rohkem inimesi kui kaks kümnendit tagasi. See on samm paremuse poole, kuid see ei muuda suurt pilti eriti palju. Kui meie kaugelelennanud industriaalne süsteem kukuks me ümber kokku, oleks enamik aiapidajaid omadega hädas – ilma väetiste, pestitsiidide (orgaaniliste või keemiliste), pumbatava vee ja mis kõige tähtsam, ilma seemneteta. Lisaks võib vaadata meie aedade struktuuri. Kas sa oled kunagi näinud looduslikku parasvõõtme ökosüsteemi, kus kõik oli paigutatud sirgetesse ridadesse? Kus kõik taimed olid üheaastased või kus üheaastased taimed moodustasid rohkem kui 20% kogu taimede kogukonnast? Kus vertikaalset ruumi on kasutatud vähe või mitte üldse? Suured alad ühe ja sama liigiga okupeeritult on looduses väga ebatavalised ja isegi kui neid esineb, pole kõik teised liigid sealt välja tõrjutud.

See pole öeldud selle mõttega, et sirged read on ilmtingimata halvad. Mõte seisneb selles, et tuleb vaadata nende valikute eelduste taha, mida me teeme. Me peame vaatama küsimust, kuidas me oma maastikke kujundame ja toitu kasvatame, ökoloogilisest vaatenurgast. Kodune toiduaia pidamine on tähtis viis inimeste maaga taasühendamiseks. Kahjuks peegeldab see, kuidas me toitu kasvatame, neid samu disaini põhimõtteid, mida me oleme hävitaval kombel kasutanud metsade asendamisel eeslinnadega ja ka suureskaalalises põllumajanduses. Need moodsad maastikud on kõik otsesed tulemused samast lineaarsest, monokultuursest mõtteviisist, mõtteviisist, mis lendab ökoloogilistele reaalsustele otse näkku.

Unistus või õudus?

ÕPITUD ÕPPETUNNID (kokkuvõtteks raamatu peatükist, kuid usun, et on mõistetav ka ilma täielikku eelnevat lugemata)

Mida me saame õppida kõigest olnust? Meie esimene pilk seente ja taimede koostööst näitab meile kätte esimese õppetunni: tervetele ökosüsteemidele omane hämmastav omavaheline seotus. Organismide vaheline koostöö on ökosüsteemide toimimise jaoks ülimalt vajalik. Selle koostöö ulatus on palju laiem kui enamik meist teab. Lugupidamine ja austus on loomulikud vastused sellisele imelisele seotusele, mille looduses olemasolust me nüüd teadlikuks oleme saanud.

Järgmiseks, me leiame, et enamik meie ettekujutusi “ürgmetsast” olid valed. Need metsad ei koosnenud mitte ainult suurtest ja vanadest puudest. Nad sisaldasid paljudes eri vanustes ja igasuguseid puid ning laike erinevatest taimekooslustest, kaasa arvatud savannid ja aasad. Need metsad ei olnud ühetaolised. Eelajalooline mets oli ka dünaamiline, voolav ja muutuv, paljuski mõjutatud inimtegevusest. Tegelikult olid pärismaalased (siin on mõeldud Ameerika indiaanlasi) olid eelajaloolise metsa võtmeliigiks. Nende käitumine lõi metsa, mida nad tundsid, märkimisväärsel moel ja vastupidi. Inimesed ja mets olid ühises arengus, vastastikku toetavad osalejad teineteise eludes.

Toidusalu võimalik küllus.

Kui me toome kontrastiks selle osalise osalemise, kuidas meie kultuur on mõjutanud metsa, näeme me täielikke vastandeid. Nemad (indiaanlased) kooslõid omavahelise sõltuvuse, dünaamiliselt stabiilse külluse ja fuktsionaalse mitmekesisuse; meie oleme loonud killustatuse, tasakaalustamata ülekülluse ja lihtsustunud mitmekesisuse. Me oleme siiani võtmeliigiks Põhja-Ameerika metsades. Meie tegevused ja tegematajätmised on põhilised määrajad ökosüsteemide tervises ja evolutsioneerumises. Kui me vaatame seda, kuidas oleme struktureerinud oma kogukonnad, näeme me sama lahtiühendatuse, mida me oleme loonud metsades, ekstreemset väljendust. Seetõttu on meil suured probleemid jäätmete, töö ja saastega. Nende disainimustrite põhjused peituvad meie monokultuurses nägemises ja asjadest mõtlemises nii ruumis, ajas kui funktsioonis.

Nagu Einstein on mõelnud, ei saame me lahendada neid märkimisväärseid probleeme samasuguse mõtlemisega, millega me neid lõime. Me peame liikuma edasi monokultuursest mõttemaailmast, lahusolemise maailmast. Me peame liikuma osaleva seotuse ja koosloova evolutsiooni maailma koos oma ökosüsteemiga. Me peame nägema nii metsa kui ka puid. Meil kõigil on mets veres. Me peame hakkama mõtlema nii, tegutsema nii ja aeda pidama nii nagu mets.

 

Posted in Lood

9 kuud on kohanemine välismaailmaga, vahekokkuvõte Rootsi elust. Naistepäev.

Just täna pühitseme me pisipoja 9-kuuseks saamist. Nüüd edaspidi on ta rohkem olnud väljas kui sees ja seda murdepunkti on täitsa võimalik tunda. Homme on see käes ja maarahva kommete kohaselt tuleb ikka pidu eelõhtul pidada. Nii käib ju mardi- ja kadripäevade ning ka enamike muude rahvalike tähtpäevadega. Sünnipäevadega on samuti, siis saab uuele ringile õige hoog sisse lükatud. Hea tunne on.

Kas meie elu on siin muutunud nii tavaliseks, et pole enam tahti kirjutadagi sellest, mis on teisiti, mis on põnev, mis on Eestis parem?
Kellel on kodus kaks last, see küllap teab, et päevad on nagu lained meres, muudkui tulevad ja lähevad ja püsiv on vaid see olek – meri. 

Ometi on nii mõndagi juhtumas ja ka üürikeste hetkede toel saab pisikesi suuri asju korda saata. 

Mihkel sai just hakkama oma kolmanda siinse kursusega. Üks on veel. Seega peaaegu lõpusirge. Mihkel on siiani olnud A-rühmas, viimase kursuse hinnet veel ei tea, kuid küllap jätkab ta oma head staaži. Siinse õppimiviisi kohta arutasime just täna, et kuigi siin on umbes 10 korda rohkem arutamist kui Maaülikoolis või Tartu Ülikoolis, ütleb rahvusvahelistest kursuslastest iga teine, et arutamist võiks veelgi rohkem olla. Nad lõpetasid kursuse ühise kokkuvõtteringiga, kus igaüks sai oma meelt jagada. Sellest sündis pikemaid arutelusid mingitel teemadel ja oli palju teineteise kuulamist. Mihkel ütles, et see suurendas kõvasti grupitunnet ja tekitas mõnusa õhkkonna. Mihkel pakkus veel välja, et selliseid ringe võiks ju toimuda igal nädalal – kas siis alguses või lõpus. Suurtes ja edukates firmades-organisatsioonides ju selliseid praktikaid rakendatakse, miks siis mitte ka ülikoolis? Tõesti. Miks mitte ka Eesti ülikoolides? 
Mina ei mäleta küll üheltki kursuselt Tartu Ülikoolis, et oleks olnud selline ring, kus igaüks saab oma arvamust avaldada ning arutada taipamiste-mõistmiste üle. Justkui ei taheta sellist asja kasvatada, oma meelsust, oma arvamist. Äkki nüüd juba on rohkem selliseid kursuseid Eestimaa avalikes ülikoolides? 

Laurits on juba paar korda öelnud, et: “Lehed on juba puude küljes, läheme nüüd Oru-koju!” Nimelt ma kunagi talvel rääkisin, et siis kui puud roheliseks lähevad, läheme Eestisse tagasi. Siin on juba mõned esimesed põõsad tõesti oma pungad puhkendanud ja rohi kasvab. Ootan, et magnooliapuud õitsele läeksid. Mõnus on teada, et laias laastus vaid kaks kuud veel. Eesti on muutnud selliseks unistuste-muinasjutupaigaks, kus kõik tundub rohkem päris ja metsikum. 

Alustasime Valdur Mikita uue raamatu, “Lingvistiline mets”, lugemist. Mihkel on mulle ette lugenud ja see on mõnus olnud. Isegi paarist lõigust piisab, et tekiks selline äratundmisesegune ulmolek, veendumuslik soov elada enese sügavamate õhkamiste järgi, omal maal. Tõesti mõnus vitamiin kevadesse.

Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud.
Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud. Lund, Rootsi. Foto: Marian Hiire

Rootsimaal näeme jälle üllatusega, kuidas kohale tuleb veoauto mingit laadi kopamoodustisega ja tõmbab ilusad põõsad-puud juurtega maast välja. Niimoodi huugabki siin igal pool kõle tuul ja kusagil mingit mõnusat varju eriti pole leida. Ma ei saa aru, miks rootslased ei talu põõsaid ja puid, mis kasvavad kõrgemaks kui silmad ja on laiemad kui käeulatus. Nimelt leiab siin palju kitsaid-kõrgeid-luuapuid ja madalaks või kohati isegi surnuks pügatud sireli- ja muid põõsaid. Võibolla on sellel kõigel mingi hea põhjendus, millest mina aru ei saa.

Täna jalutasime lastega poodi ja suuremat tänavat ületades nägime kaht usinat töölist kahe sõidusuuna vahelist ala umbrohust puhtaks rookimas. Seal paiknes põhiosas peen värviline kruus ja keskel mõned üksikud püsikud (vist?) ja siis mõned vaprad umbrohud, võililled ja muud, olid sinna oma kandu kinnitanud. Imelik värk – siin on inimestel raha ja tahtmist pühendada enese elude väärtuslikke hetki sellele, et maast välja rebida taimi, mis iga hinna eest üritavad luua ja elus hoida bioloogilist mitmekesisust, looduse värvilisust ja jõukust. Miks ei sobi võililled kuhugi kasvama? Miks peavad puude alused kõik lehtedest puhtaks puhutud olema? Kuidas maa ja muld oma viljakust siin peab taastama? 

Paistab, et inimesed ja loodus on siinkandis teineteisest üsna kaugenenud. Ilma metsata läheb inimese pea tundetuks ja infotäieliseks – lihtsad ja päris olendid, puud ja taimed, enam sinna ei mahu. Loodus on ju lihtne, loodus on. Aga loodus ei reklaami end, ei karju kõrva ja ei ole odavam kui kõrval müüdav toode. Seega see ei satu tihti valikusse.

Rootsi loodusinimest ma praegu ei kavatse üles/ellu äratama hakata. Pigem tegelen enese tajude teravdamise ning meie pere kehade tervendamisega. Meie toidulaud on uutesse harjumustesse jõudnud. Banaani söömine tekitas täna Mihklile sellise tunde, nagu oleks ta alkoholi joonud – just nii see suhkur võibki mõjuda. Imelik küll, et vaid mõned kuud tagasi sõime isegi nii palju banaane, et… 🙂 Aga täna nautisin ma seapõse ahjuprae külma tükikest – pekki koos ürdisoolaga. Ja kui lihakraam välja arvata, siis kohati oleme võrdlemisi toortoidu peal, salateid on menüüs rohkem kui varem. Kõiksugu rohelist ka. 

Ja elus tunnet on rohkem. Sõnadesse see nii hästi kohe ei mahugi, kuid neid sisemisi taipamisi ning rõõmustamisi, et olen enese jaoks vabastavate toitumisteadmiste juurde jõudnud, on olnud korduvalt ja erinevate nurkade alt. Olen ka mõelnud, et tahaks kirjutada natuke “teaduslikuma” ja struktureerituma postituse tasakaalustamaks viimasel ajal üha popimaks saavat “vegan”-värki ja “taimetoitlus-päästab-maailma-teemat”. Ent teisalt mõtlen, et küllap on neid kirjutamisi siin ja seal ja lõppeks ei taha ju keegi kuulda sellest, millest ta parasjagu ei taha kuulda. Taimetoitlus on nii suur mull, sinna juurde veel toortoitlus, et kui keegi seda “kõige õigemat” asja natukenegi murendada katsub, lähevad kõrvad lukku või käed rusikasse. Eks minugagi on seda natuke olnud. Samas olen enda üle rõõmus, et ma pole kunagi olnud 100% täistaimetoitlane. See vist on mind ja ka mu lapsi kõige hullemast säästnud.  

Elu andis mulle just nüüdsama võimaluse näha inimest, kes on ainult puuvilja-juurvilja toidul olnud nii viimased paar kuud, enne seda ka ikka taimetoidul. Just energiate mõttes sain ühtäkki aru, kui hõredaks ja vesiseks läheb siis inimese väli – nagu maailmast oleks kadunud palju elavust, kirge ja nautimist. Võibolla see on vaimne. Võibolla see on puhastav. Kuid see pole tervelt elustav. Vähemasti mitte selle näite varal. Ometi tunnen ka enda lähiminevikule peale vaadates, et just taolisena võisin ka mina kõrvalt paista näiteks oma emale – ludri. Mina pole küll kehaliselt eriti ludriks läinud kunagi, aga just rohkem energia mõttes kindlasti. Näiteks saan nüüd aru, et kuna mu närvidele ei jagunud tõenäoliselt piisavalt rasvu ja sobilikke valke, siis oligi mul raske tunda end enamuses rõõmsana. Olin hoopis enamuses kurb ja pessimistlik. Mõtlesin ise, et küllap see on seotud igasuguste meeleliste protsesside ja arenemiste ja kõige muuga. Eks sellega muidugi ka, aga samas ei saa maha salata biokeemiat – meie keha on pidevate keemiliste reaktsioonide toimumise universum. Kui mõnda vajalikku ainet ei ole, toimuvad teistsugused reaktsioonid. Ja kuigi mõte on kõikvõimas ja loov, on ilmselt väsitav luua vajalikke aineid mittemillestki, pidevalt. Raske on oma teadvust selleni viiagi, keha on keeruline. Meelde tuleb selline mõte: “Muidugi saab vee peal kõndida. Iseasi, kas selle õppimisele tasub oma elu pühendada. Elus on muudki teha.”

Veel kõndimine on võimalik. Palju muudki on võimalik. Foto: interneti avarused, järgi linki.

Kevad on käes ja see tähendab, et käes on ka aeg, kus mõtted manifesteeruvad. Ma aiman seda ja ma ootan rahu ja põnevusega kuidas see kõik juhtub. Julgen enese sees hoida kindlust, et olen õigel ajal õiges kohas ja tean, mida mul on vaja teha.

Rõõm on jagada. Mõelda Sulle, lugejale. Ja olla iga päev natuke osavam, olla just selline, nagu parajasti loomulik on. Ja lubada neil jagamistel siin laulda oma laulu neile, kes seda laulu kuulevad.

Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert
Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert

Illustratsiooniks Rootsi naljakate asjade kohta veel sellised ülesvõtted naistepäeva rongkäikust, mis leidis aset Lundis. Naisõiguslased ja nende sõbrad paistsid eemalt nagu anarhistid ja muud -istid:

Naistepäeva marss-03-2
On musti kasse ja teisi märke. Naised igatahes.

Naistepäeva marss-03-3
Valik naistele?

Naistepäeva marss-03
Suitsu ja pauke, naistele ja naistelt.