Posted in Õigus, Mõtisklus, Visioonid

Õigusesse avardumine

Õiguse õppimine on minuga pea igal päeval, sestap jagan permakultuurile tasakaalustuseks pisut ka selles maailmas toimuvat. Nüüdseks on mul seljataga ja pidulikult tunnistusega lõppenud ühekuune praktika advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene. Olen kontoris istunud ja oma aju ragistanud klientide keerulistele olukordadele lahendusi otsides. Tagantjärele sain teada, et teise kursuse tudengina võeti mind praktikale üsna erandlikult (värvika CV tõttu) ja lisaks muudele veel omandamata oskustele pole ma kantselliidis veel kõrgtasemele jõudnud. Kuna praktika veetsin põhiliselt kodust ülesandeid lahendades, sain omale parajaid pähkleid pureda, õnneks sain laias laastus ülesannetega ka hakkama. Esimene tagasiside mu koostatud vaidest oli küll kommentaaridest punane, kuid kuidas siis muidu õppida saaks?

Milline siis on advokaadi maailm praktikandi pilgu läbi?

Kontor asub kesklinnas, see on mugav, sest praktikal sain käia rongiga ning jalutuskäik läbi Raekoja platsi oli just paraja pikkusega. Selga tuli otsida paslikud riided – selles osas mulle muidugi mingisuguseid piiranguid ette ei antud, aga kuuldavasti on mõned bürood praktikantide riietuse osas rangemad – ikka kõrged kontsad ja mitte liiga pikad seelikud ja kleidid. Kontoris sain endale laua koos arvuti kasutajanimega. Istusin akna all ja aken avanes koridori, kust nägin kõiki möödaliikujaid. Tegelikult tutvusin kontori inimestega hoopis rohkem jaanuaris aset leidnud nädalase lühipraktika käigus, mille jooksul oli büroos kohal 5 praktikanti ja igal päeval tegelesime me erineva valdkonna küsimustega, seega kohtusime mitmete advokaatidega. Nüüd sain juba tuttavatele nägudele tervituseks noogutada ja edasi keskenduda.

Õigusalaste küsimuste lahendamisel on kõige tähtsam just see viimane, keskendumine. Eriti, kui tegemist on enese jaoks veel tundmata valdkonnaga ning võõraste õigusaktidega. Oma pea sees tuleb kokku panna pusle infokillukestest, seadusesätetest ja kliendi soovidest ning siis see kirja panna hästi struktureeritult ja argumenteeritult, loogiliselt ja sobivas kirjastiilis. Oli hetki, kus tundsin, et pilt on liiga keeruline ja jupid liiga väikesed…, kuid siis meenutasin endale, et ma olen alles algaja ja ma ei peagi kohe kõiki asju teadma ja oskama, ma lihtsalt annan endast parima. Kuigi õigusteadus on Tartu Ülikoolis nüüdsest sotsiaalteaduskonda kuulub, on ühe õigusliku ülesande lahendamine päris suures osas matemaatilise loomusega, vast pisut loomingulisem vaid ning ees pole nii selgeid valemeid. Ehk ongi seesama ülesande lahendamise nauding see kõige suurem, mida seoses õigusõpingutega on võimalik kogeda ning minus kõlab kokku kunagise armastusega matemaatikatundides – samuti ülesannete lahendamine. Vahepeal ehk minus tugevamini väljendunud lillelapse, rohenäpu ja kirjatšura omadused on tasakaalu leidnud loogika, õiguse ja argumenteerimise oskuste omandamisega. “Connecting the dots” Steve Jobs’i kõnest meenub mulle tihti ning enese jaoks otsin neid ühendusi pidevalt, et kokku panna oma elu tervikpilt.

Õigusalaste õpikute, seaduste kommentaaride ja seaduste virnad on mu kodus kasvanud, kuid viimane värske ja inspireeriv lugemine on hoopis Kiyosaki “Uus võimalus”. Õppimise väärtustamiseks ning maailmapildi avardamiseks sobib see väga hästi ning mulle pisut üllatuslikult võtab see raamat kokku mitmeidki taipamisi seoses maailma toimimise, rikkuse jagunemise, hariduse, meditsiini, õiguse ja võimu teemadel. Ja õnneks on selle raamatu läbiv joon positiivne. Tundub, et kõiksuguse negatiivsuse vohamise aegadel on ülimalt tähtis just see viimane – positiivsega tegelemine ning negatiivsete mõtete mõtlemise lõpetamine. Siiani pidasin enda teada olevatest suundadest just permakultuuri selleks positiivsuse etaloniks ning puhkepaigaks ja õiguse õppimine tõi ja toob mu silmapiirile uusi suuri probleeme, mille lahendusi kohe ei paista. “Uus võimalus”, hoolimata sellest, et raamat pole mul veel poole pealgi, annab lootust. Sest kui maailmas on nii palju asju, mille pärast muretseda ja mis võiks palju paremini olla, on vaja lõpuks taandada suured asjad enda jaoks pisut väiksemaks ning alustada kusagilt otsast tegevusega, millega on võimalik midagi muuta. Kas ma tean täpselt, mis see on? Tahaks öelda jah, öelda jah vähemasti sellele, et ma olen teada saamise teel ja küllap ma midagi juba tean ka.

Tulles tagasi advokaadimaailma juurde, olen hakanud aimama, et valdkonnaüleste teadmiste rakendamiseks tuleb eriti nutikas olla. Kui ma õpin õigusteadust ja lähen advokaadibüroosse praktikale, eeldatakse minult, et ma rakendan oma õigusega seotud teadmisi ning väljendan ennast nii nagu õigusmaailmas väljendatakse. Üks praktikaülesanne oli mul seotud seaduseelnõu teksti kirjutamisega ning “kahjuks” oli teema seotud põllumajanduse ja suuremas plaanis ökoloogiaga. Ma ei osanud enda sees kohe välja lülitada varasemaid teadmisi, suurema pildi tajumist ning kogemusi kodu- ja naaberpõllumeestelt. Kuid ma ei saanud selles tekstis väljendada oma arvamust. Vaid teiste ekspertide sõnu saab kasutada, vaid kliendi huvidest tuleb lähtuda… ja siis loota, et see haakub ehk mingil kummalisel kombel kokku ka kogu suure terviku huvide ja suundadega. Aga milliste suundadega? Valikuid on igasuguseid, suundi on igasuguseid. Jurist peaks justkui olema filter, mitte looja. Hea kirjutaja ja seaduste tundja küll, aga tema argumentatsioon on ette nähtud kedagi teist toetama. Juristi enda mõte, see on ta enda probleem. Poliitikuid ei huvita hea argumentatsioon, neil on omad käsud täita ja koalitsioonilepped järgida. Ja kust tulevad seadused? Ikka läbi poliitikute suude ja häälte. Paljud probleemid, mida advokaadid näevad oma igapäevases praktikas seadusi rakendades, oleks lahendatavad seadusandluse tasandil. Aga isegi kui seaduse muutmine algab õigest kohast, võib ta lõpuks jõuda sellisesse paika, kus ei loe enam hea mõte ja suurepärane argumentatsioon. Seal mõjuvad teised jõud ja kaalutlused. Paksu nahaga poliitik tähendabki paksu nahaga poliitikut – see tähendab seda, et talle loeb vaid omaenda nahk, mitte kellegi teise nahk. Ka selliseid märkamisi leidsin ma oma praktika käigus. Võibolla kohtuniku mõte loeb? Tahaks loota. Aga ka siinkohal võib juhtuda, et kohtunik ei peagi (ja ei saagi) teadma tegelikke tagamaid ning asjaolusid, mille osas ta kohtuotsust langetab. Tema ees on näilik pilt ja selle järgi peab ta otsima õigust. Kas saab see olla seotud ka õiglusega kui see pole isegi seotud reaalsusega? Saan lootma jääda vaid sellele, et suuremas plaanis on see kõik millekski vajalik, siin katsepolügonil Maa.

Ja teiselt poolt – kui ma räägin permakultuurist, on vaja, et ma omaks võimalikult suurt kogemust ja tasakaalustatud teadmisi just selle valdkonna kohta. Siis on parem leida kuulajatega ühine lainetus ning tulla vahetult just taimi paitamast ja sõrmi mullas hoidmast. Samas tahaks iga kodanik, et “seadusi looks” inimesed, kes teavad täpselt nii valdkonda kui ka vajalikku juriidikat – et ei oleks lolle seadusi, mis päris eluga kokku ei käi. Spetsialistid vs generalistid? Meenub, et sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Hoolimata sellest, et valdkondade lõimumist  vähemasti sõnaliselt soositakse ning soovitatakse, tundub, et neil ühendlülitajatel tuleb ise aru saada, kus-kuidas-ja-kellega nad lülituvad ja kuhu oma loomingut suunavad. Ühiskond ei suuda ette näha ja nii kergesti kuhugi paigutada neid, kelle jaoks pole kohta veel olemas, kes pole vorbitud tehases täpselt õige kuju ja otstarbega. Ja samas ühiskond ja maailm vajab selliseid – mis oleks maailm, kui maailmas poleks Buckminister Fuller’i geodeetilisi kupleid, Steve Jobs’i õunu, Kiyosaki rikast ja vaest isa? Neid näiteid on ju palju. Need inimesed, kes midagi uut loovad, peavad edasi liikuma oma sisemise veendumuse toel isegi siis, kui nad mingil ajahetkel ei sobitu. Vaadake või Riina Raudsikuga toimuvat – paistab nagu võitlus nõiapõletajad vs vabadus ja areng. Kas uss sööb ennast juba sabast? Või ehk peabki ennast sabast sööma selleks, et maailm jätkuks?

Praegu on huvitavad ajad ja kõige huvitavam ning väljakutsuvam selle juures ongi igaühel oma raja ära tundmine ning oma hääle järgi juhindumine. Suur pilt saab kokku väikestest hetkedest. Isegi kui kodus mütsi kudumine ja maast legode korjamine tundub mõnikord nii triviaalne ja peas tiksub  soov tegeleda millegi suure ja tähtsaga, tuleb taas meelde tõsiasi, et kõiki suuri tegusid hoiab üleval see tavaline igapäev. Vahest polegi suurte tegude tegemine iseenesest nii tähtis ja kuna kõik on suhteline, on teod ka täpselt nii nagu ilu – vaataja silmades.

Mis sellest kõigest siis nüüd taibata – et õppimine loeb! Iga avardus Su teel on vajalik, võta see vastu. Õpi või õigusteadust ja käi advokaadibüroos praktikal – pilt läheb paratamatult laiemaks ja ühel hetkel jõuab kohale taipamine, mida selle pildiga peale hakata. Kulugu selleks kasvõi terve elu – mida muud, kui avarduda?!

 

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Kuidas leida värskust leitsakus?

Ma alustan selle mõttega, mis mind seekord “käima lükkas”:

Anything the human mind can believe, the human mind can achieve.” Napoleon Hill

Nimelt on mul käes selline raamat nagu “Think and grow rich”, kirjutet sellesama Napoleon Hill’i poolt. See raamat on stiilselt must ja kaante seestpoolt roosa. Lehed on mõnusalt tihedad ja toon on neil malbe. Jah, see raamat on esteetiline nauding. Veel ei tea mu mõistus palju selle sisust, kuid mu tunne ütleb, et selles raamatus on paljut, mis teeb olemise värskeks ja ehk aitab enesel muutuda.

Enese muutumine – viimasel ajal olen mõtisklenud selle üle, kuidas see enese muutmine ikka käib? Varem, kui lugesin palju vastavatemaatilist kirjandust, tegin regulaarselt energatrenni ja elasin üksinda, tundus see kuidagi lihtne ja märgatav protsess. Nüüd, tagantjärgi, mõtlen isegi vahest, et mis siis tegelikult muutus ja kas muutus ja kuidas muutus? Mina olen ju ikka mina. Nüüd on mu ümber lapsed ja elukaaslane, on tihedad päevad täis intensiivseid väljapääsmatuid hetki. Vahest tundub, et midagit ei saagi muuta. Et asjadel on oma rütm ja kulg ja mina saan parimal juhul voolus püsida. Et suuri, maailmamuutvaid samme, polegi enam võimalik astuda, sest vaja on arvestada teiste inimestega. Kas siis muutuda saab ka nii, et väliselt midagi ei muudagi?

Ma usun, et saab. Ja pean tunnistama, et ma usun ka, et ma tegelikult muutungi aiva teadlikumaks ja ärvelolevamaks. Ainult et nüüd tundub see selline vähemärgatav ja triviaalne kulg, mitte suurejooneliselt vaimne kihutamine, nagu see varasemalt paistis. 

Vahest tahaks, et midagi juhtuks kohe ja praegu. Et valmis oleks maja ja seal ümber jookseksid hobused ja kõik taimed kasvaksid nii mis mühiseb sel ellu ärganud mullal… 

Protsess. See on ju see, mida hoopis nautida tuleb ja saab. Hetk, mis on möödunud, enam tagasi ei tule. Lapsed on ainult korra väiksed.

Nii ma siis paningi käima ühe kõige rõõmsama loo, mida ma tean: 

Ja me tantsisime – mina ja poisid. Põrand põdises me jalge all. Naer rõkkas ja nakatas. Ja see lugu kordus muudkui ja aina, sest Laurits ütles: “Veel!” Koit istus tolmuimeja juures, vehkis dirigentlikult vahepeal kätega, naeratas kaasa, ja nautis seda, et teoksil on midagi nii elevat.

Seda rõõmu kogedes sain ma ühtäkki aru, et selline see tore elu ongi – ise teed toredaks, ise tantsid, ise liigutad end paindlikuks, ise teed oma lastele hea tuju, ise loed raamatuid, mis muudavad elu ja ise muudadki oma uskumusi nii, et kõike saab ja kõike võib. 

See siis nüüd ongi see värskus, mille ma tänase päeva leitsakus leidsin.

Leidsin veel ka oma vanaisa ja vanaema, keda märkasin aeglaselt vaadata samal ajal kui nemad ärevalt oma pliidi lammutamist ja korstna ehitamist jälgisid-korraldasid. Nägin neid kui inimesi. Neid suuremana ja kõrvalseisvamana kui nad mu vanavanematena on. See on selline sisemine pilk ja taipamine, mida sõnadesse on kummalinegi panna. Ehk mõni teab.

Usk, et seal on põhi.
Usk, et seal on põhi.

 

Posted in Lood, Mõtisklus, Permakultuur

Olla rahul või olla õnnelik?

Ikka ja jälle tekib neid hetki, kui maailmas toimuv ja selle märkamine tekitab vastuolulisi tundeid. Nii palju on seda, mis on kuidagi väga tagurpidi ja lihtsalt hämmastavalt jabur, kui sellele vähegi avarama pilguga peale vaadata. Näiteks ei olegi enam ka Euroopa Liidu plaanides sees järeltulevatele põlvedele sama rikka looduskeskkonna alles jätmine. See lihtsalt polegi enam võimalik. Valitsused loodavad nüüd sellele, et inimesed suudavad tehnoloogia abil asendada midagi, mis varem oli loomulik, oli osa loodusest.

Sellised teadmised tekitavad palju küsimusi ka enese valikute ja toimimise kohta. Et kuidas elada ise nii, et lastel oleks ka koht, kus elada? Et neil oleks võimalik täita oma unistusi, et korda ja seadusi loov valitsejate kiht oleks ka tegelikult tajutavalt osa meist, inimkonnast, kes vastutab planeet Maaga koostöös toimimise üle. Ilmselgelt ei oska me veel sellist vastutust võtta.

Ja kui tunda seda vahest pisarateni jõudvat õudust kõikide nende surmade üle, mida me igapäevaselt (ja osaliselt teadvustamatult) loome, olles ise korrastatud ja kinnimakstud elu mullis, tuleb selle kurbuse tasakaalustamiseks leida maailmast üles midagi, mis on ilus, mis on hea ja mis teeb südame rõõmsaks.

Saab vaadata lapsi ja nende mänge, nende laia naeratust ja kuulata, kuis nad ütlevad: “Emme, ma armastan Sind ikkagi!” Saab olla lahke enese vastu ja teiste vastu, kes ikkagi annavad endast parima, et hoida seda tasakaalu 51/49.

Praeguses hetkes sobib maailmasse heledust looma Mari kirjutatud essee, mida saab täispikkuses lugeda siit. Soovitan pilgu peale visata ka teistele Mari loomingutele, neis on ajatust.

Õnnelikud inimesed on alati nii rahul kui ka rahulolematud samal ajal, sest maailmas on nii palju head ja ilusat – ja nii palju kurja ja koledat. Aga nad ei seosta õnne kunagi millegi saavutamisega. Tõeliselt õnnelikud inimesed on need, kes näevad läbi polaarsuse loorist ja tajuvad, et palju on teha, aga palju on ka juba tehtud. Nad ei ole kunagi rahul, aga nad on alati rahus. Lihtsalt ärkvel.

Vahel ütleb Mihkel mulle, et parem oleks, kui ma ei teaks liiga palju sellest, mis maailmas on praegu sassi. Seegi on tõsi. Ja samamoodi on tõsi see, et ei pea olema selle kõigega ometi rahul, isegi kui suuremas pildis olen ikka rahus. Ärkvel.

Ja ma soovin ärkvel olemist ka kõigile nendele inimestele, kes oma päevi teleka või arvuti ees praegu veedavad. Ma näen neid oma akendest, näen pidevalt mängivaid telekaid, varahommikust hilisõhtuni. Ja need on nii suured telekad, et kui tahaks, saaks ma isegi oma aknast neid jälgida.

Kel on soovi end mõnes teemas äratada, võib lugeda:

Posted in Lood, Mõtisklus

Asjade maailm

Täna pesime pesu koos poistega. See on ka üks asi, millest ma pole varem korralikult kirjutanud. Siin on see täiesti teistmoodi kui Eestis. Nimelt asub pesuruum allkorrusel ja seda kasutavad kõik maja elanikud. Igaühel on oma korterinumbriga väike lukuke, mille ta paneb kuupäevade-kellaaegadega aukudega “tabelisse” ja fikseerib sellega endale pesuaja. Pesuruume on kaks. Esimese alla käivad väike pesumasin ja väike trummelkuivati ja kappkuivati. Ja teise alla 2 suurt pesumasinat, suur trummelkuivati ja kappkuivati. Teisele ruumile on muidugi suurem nõudlus, aga keskpäevasele 12-16 ajale nii suurt rebimist ei ole ja see on põhiline aeg, kui mina seal poistega askeldan. Laurits on suur abimees, ta paneb pesu pesumasinatesse ja kui see valmis, siis tõstab selle kärusse ja viib kuivatite juurde. Ta tahab eelkõige, et me trummelkuivatisse ka midagi paneks, aga sinna ma paljusid asju ei taha panna, sest näiteks Koidu mähkmelappidest oleks siis järgi ainult sõrestik, mis enam tõhusalt pissi ei püüa.

Igatahes, olime seal siis pesu pesemas ja Laurits vaatas põnevil poosis kuidas masinad mürisevad. Mina vaatasin aknast välja ja nägin kahte meest, kes sõitsid kohale väikese traktori ja käruga ja hakkasid laste liivakasti kõplama ja riisuma ja pühkima ja labidaga rohtu ära võtma servast. Päris huvitav oli näha just mehi selliseid töid tegemas ja siis muidugi liivakasti kallal. Ma ei tea, kas selliseid asju võib Eestis linnades ka juhtuda – keegi ju ikka hooldab seal ka mänguväljakuid? Aga mina polnud sellist asja näinud. Lisaks tõstsid nad oma käru peale veel ühe puupaku, mis oli nende arvates ilmselt liiga mädanenud. Ja siis nägin nende käru peal midagi veel – Lauritsa seniarmastatud “murutraktorit” – ehk vana loguratastega kartautot. Ilmselt leidsid need mehed, et selline rüsa pole enam kellelgi meeltmööda ja tuleb prügimäele viia. Ent mina olen õues käies näinud iga päev mõnda last sellele selga istumas ja seda uude kohta lohistamas. Laurits muidugi eriti. Ma ei hakanud aknast üritama midagi hüüda ja paluma neil seda logumasinat maha tõsta…, aga mõtlesin küll, et mis nüüd saab? Laurits märkab kindlasti selle kadumist!

Kui pärast toas olime, sattus Laurits just täpselt siis aknast välja vaatama, kui need samad tüübid sõitsid lõplikult meie majadevahelt minema. Ja muidugi nägi tema terav pilk siit viiendalt korruselt otse alla vaadates, et käru peal on tema “murutraktor”. Jah, pisarad. Laurits pakkus välja, et me helistame neile ja palume selle tagasi tuua. Aga mul muidugi pole nende meeste numbrit. Ja siis arvas ta, et saame sellele kuhugi järgi minna. Huh. Lastele on isegi logud asjad vahest nii kallid. Ja Rootsis on jälle pole logud asjad sugugi hinnas. Näen paljudes paikades katkiseid ja isegi terveid mänguasju vedelemas. Laurits on siis jälle rõõmus, kui neid leiab ja hakkab neid tihti enda omaks pidama.

Ent asjad juhatavad mind edasi selleni, et just täna oli meie majade juures ka selline päev, kui kohale toodi hiigelsuur prügikast ja 15-19 olid kohal ka mehed, kes siis võtsid vastu ja paigutasid kõike seda, mida inimesed oma korteritesse enam vajalikuks ei pea. Kahjuks sattusin mööda kõndima. Just siis räntsis üks mees noaga laste vedamise rattakärult riidematerjali küljest ära. Paistis täiesti terve ja töökorras käru muidugi… Olime just ise natuke mõtlemas sellele, et taolised rattakärud on ühed mõnusad asjad ja ehk tulevikus saame meiegi midagi taolist kasutada. Ma kohe seisin ja talusin seda olukorda. Terved asjad saavad ühtäkki prügiks. Laurits oli ka tardunult seda vaatlemas. Nägin seal veel vähemasti kolme ratast, mis tundusid olema paremas seisukorras kui see, mis meie korterisse jäetud. Lisaks veel lameekraaniga telereid ja arvuteid ja diivaneid ja madratseid ja … Siis tuli veel üks naine ilusate korvidega ja puust mingite asjadega, mis paistsid eemalt nagu lõikelauad. Jah, minagi olin mõelnud, et tahaks mingit korvi, mida kööki riputada ja sinna leivad sisse panna. Ja puust asjade vastu on mul ka nõrkus.

Asjad. Lasin neist asjadest lahti, mis polnud ju isegi kunagi minu omad olnud. Lihtsalt kuidagi väga imelik on ette kujutada, et terved ja töökorras asjad kogunevad kuhugi looduspaika või hoopiski teise riiki (näiteks Aafrikasse) ja siis seal mustad osavnäpud võtavad telekaid koost lahti ja saavad selle eest mingeid sente… Need asjad võiksid ju sattuda taaskasutusse, keegi, kes neid vajaks, oleks kindlasti rõõmus! Ent selline see kapitalism on – tootjad ja poed ju ei taha, et inimesed saaksid tasuta teiste vanu asju, mis võivad vahest olla paremad kui need, mis poes hetkel müügil on.

Asjadest lahtilaskmine on ikka suur vabadus. Üks hea asi siin Rootsis elamise juures ongi see, et meie kodus pole nii palju meie asju – autosse lihtsalt ei mahtunud rohkem. Siis on kuidagi kergem tunne – saab olla rohkem külaline siin paigas. Eks ikka mõned armsad asjad on ümber ja ka uusi armsaid asju saab leida ja enda maailma sättida. Ent kõige tähtsam, et need asjad, mis ümber on, ei sega seda peamist – elamist.

Posted in Lood, Mõtisklus

…Eestimaa lapsed ei lähe, vaid tulevad koju…

Möödunud Maa pöörlemise ümber Päikese ja enda pisukese rinnapõletiku-alguse väljapuhkamise päeval jõudsin ometi kuulata Hallo Kosmose osa Tarmo Urbiga. See saade kõnetas mind mitmes kohas ja pani mõtlema asjade üle nii, et ärkasin nüüd öösel pärast Koidu imetamist üles ja otsustasin mõned read üles tähendada.

Pealkiri on paljudele tuttavast laulust “Moosi ja teed”. Loomulikult ka kõlas see laul üsna saate lõpus ja sel hektel oli see nii mõjuv, et keset söögitegu ja laulule kaasa lauldes hakkasin nutma kui oli see koht:

“Me kodumaa lapsed ei lähe vaid tulevad koju
ja iidsetes haudades õndsad on vanade luud
Ei lõhuta Eestimaal ammugi ühtegi talu
Ma tean, et see nii on, mis sest et näen midagi muud

Ma tean, et nii pole ta, kuid nii ta saab olema…

Me kodumaa laulikud laulavad armust ja õnnest
et vaikida valust mis hingena põletab sees
Kui palju on maailma metsades meiegi linde
Kes laulavad seal hirmust kodumaa puuride eest”

Küllap on see laul jälle uue tähendusega just sellepärast, et praegu olen ju minagi see kodumaa laps, kes on läinud, olen see lind maailma metsas, kes on jätnud kodumaa puurid.

Tarmo rääkis sellest, et meie riigis saavad asjad muutuda, kui meie riigi valitsejad on kodumaa-armastajad ja patrioodid ja nad teevad tegusid, mis on meie rahva hüveks ning tekitavad tunde, et Eestis on põnev. See idee käivitas minus midagi. Mõte sellest, et Eestis elades võiks olla selline tunne, et saab teha just neid kõige paremaid ja põnevamaid tegusid, mis loovad ilusamaks kogu elu ja rõõmsamaks kogu rahvast. Tulevad jälle ju kohalikud valimised, jälle saame uued vallavanemad ja -volikogud. Jah, “saame” on näe sõna, mille isegi kirjutasin. Justkui tuleks sinna juhipositsioonile ise keegi, keda mina ei pruugi tahta ja kelle tegevuste ja mõtetega ma pean leppima. Vahest on nii raske leppida sellega, kui tehakse tegusid, mis hävitavad inimeste rõõmu, tahet midagi teha ja tunnet, et midagi on võimalik. Need tunded muidugi on iga inimese enese luua, kuid kuna inimene on kontaktis selle maailmaga, mille sees ta elab, siis ometi puutub ta kokku ka teiste mõtete ja tegudega.

Mõtlen, siit välismaa Rootsist, pisut sarnaselt praegu nagu ka siis, kui elasin oma rännuaastat Mehhikos ja Kanadas. Eemalt vaadates on Eestimaa nii armas ja lihtsamalt saab mõelda kõikide asjade tegemisest kodumaal, kõik tundub võimalikum ja tehtavam. Ja ometi, vahepealsel kodumaa olemise ajal, kogesin jälle seda tunnet, et ei ole võimalik ja pole mõtet oma aega raisata ning üritada teha asju, mis on liiga radikaalselt uudsed, “maailmapäästvad” või head. Milleks ometi tuleb kodumaal olles selline tunne peale? Et lagi on liiga madalal ja hea on, kui enese isiklikus elus suudad alal hoida kõikvõimalikkuse tunnet.

Ju me, eestlased, oleme tõesti kuuri taga korraks ütlemas “kurat!”, kui midagi pole meile meeltmööda, mis me oma külas või riigis toimub. Ja siis saab valituks jälle härra Edgar või mõni sarnane kohalik kuju, kelle mõttemaailma ei mahu looming, uudsed mõtted ja tõeline ning siiras südamesoov teha tegusid, mis muudaksid elu inimeste jaoks nauditavamaks, rõõmsamaks!

Minu kodukülaski joovad noored mehed end oimetuks ja arutuks. No mikspärast? Ja linna noored mehed saavad kokku ja joovad lihtsalt kallimaid jooke ja natuke harvemini vast. Kuid nemadki ei tegele ilusate ja õilsate tegude tegemisega ka meie ühise kodumaa tarbeks. Vist on neiski tunne, et neil pole lubatud oma loomingut väljendada. Kiruvad saunalaval ja purjus peaga.

Mismoodi siis?

Kas meie maale ongi vaja luua kuningriik? Kuidas juhtuks see, et riiki valitsevad inimesed, kelle mõistus ja süda töötavad käsikäes ning harmoonias “jumaliku plaaniga”?

Ma tunnen vähemasti kohalike valimiste peale mõeldes seekord rõõmu, et saan valida oma isa. Esimest korda on tunne, et on kedagi tõesti valida ning et kui juhtub, et temagi saab kaasa aidata valla valitsemises, siis on tõesti mõtet tulla tagasi, on mõtet üldse mõelda, et mingeid edasiviivaid tegusid saab ehk ellu viia! Võibolla on seegi naiivne lootus ja mõte, mis tuleb pähe välismaal olles. Kuid ma loon sellist maailma vähemasti oma tunnetuses, teades, et nii pole ta, kuid nii ta saab olema.

Moosi ja teed laul on ikka vägev ja tark. See ju lõppeb ideega sellest, mismoodi asjad olema saavad. See on loomise laul:

Me kodumaa põldude kohal on lõhnamas tuuled
ja agara lollpea eest kaitstud on Emake Maa
See pole ju nii – kuulen lausuvad kellegi huuled
Kuid nõnda see olema peab ja nii olema saab

Agarad lollpead teevad tegusid, mis tasuvad neile endile kõige rohkem ära. Muidugi mõjutab see kogu maad ja kogu maailma, kuid ükskord rakendub ikkagi karma või dharma ning oma tegude eest tuleb vastutust kanda. Vihmametsade maha võtmine jätab meid kõiki hapnikuvaegusse ja vast on valged inimesed vähemasti ideeliselt juba selle vastu. Aga eks need valged inimesed on ka need, kes maksavad raha ja ostavad asju, mis on tehtud sellest puust. Mihkel sai koolist teada, et 1/3 maailma puidust tuleb illegaalsetest raietest. Ja skeemid on nii kavalad, et müük toimub läbi sertifikaate omavate firmade. See tähendab, et ostetakse näiteks enda arvates puitu, mis on kirjade järgi loodust säästvalt või vähemasti mingit luba omavalt maha võetud, aga tegelikult raiuti maha pärismaalaste kodumetsad ja rikkad ravimtaimede-külluslikud looduskooslused, mis nüüd ei anna enam oma osa meie järgmise hingetõmbe tarbeks. Kuidas saab nii juhtuda? Kuidas saab see lõppeda? Iga kord, kui ostan midagi, mis on tehtud puust (ja eriti eksootilisest puidust), peaksin ma küsima selle tootjalt, et kust see puu tuli ja kui see on röövraiest, siis seda, et kuidas nad kavatsevad hapnikku mulle anda, kuna puud seda enam ei anna. Kuna sellised asjad maailmas juhtuvad isegi siis, kui sellest ollakse teadlikud, tähendab, et pole ikkagi veel piisavalt suurt vastutusvõimet, julgust ning tõetunnet. Seda soovin ma neile rahameestele. Värkset kartulit tilliga ka. Vähemasti seda saavad “vaesed” eestlased endale lubada, isegi maal elades. Ja rikkad tüübid unistavad puhkusest maal ja värsketest kartulitest tilliga. Sama lugu nagu see anekdoot banaaniga, kus valge mees soovitab mustal mehel lõpetada puu all istumine ja banaani söömine ning selle asemel banaani müüa ja äri teha… Ja must mees taipab, et siis teeb ta lihtsalt palju tööd selleks, et leida ikkagi aega, et lihtsalt puu all istuda ja banaani süüa. Austraalia aborigeenid olevad ka seda juba taibanud, oma 400 000 aastase ajaloo jooksul. Sellepärast on nad jälle paljalt metsas, mitte rikkalt linnas.

Rootsis on näiteks kasepuud peetud nii viletsaks ja “umbrohuks”, et üks praegune SLU (Rootsi MaaÜlikool, kus Mihkel õpib) õppejõud ütles, et tema õppis omal ajal koolis vaid seda, millist keemilist segu teha, et kaske metsast välja pritsida. Uskumatu! Inimesed teevad keemiat, mis tapab isegi metsataimi! Ja no muidugi väetatakse siin pea kõiki metsasid. Ja samal ajal on teada, et see hävitab mulla elustikku…, aga seda mulla elustikku on nii keeruline uurida, et siiamaani pole seda suurt tehtud. Ja ikka hävitatakse ära see, mida isegi veel pole suudetud mõistma hakata. Teaduslikult mõistma. Kuid seda on ju ometi võimalik mõista oma aruga ja südamega ka ilma teaduseta!

Mullas on elu. Elu on väärtuslik. Elu ei tohi tappa. See elu loob meid. Loodus on targem kui inimene. See on ju siililegi selge. Iga tegu tehes mäleta seda.

Kas siis seda ei õpigi iga laps? Koolis vist küll mitte.

Peaasi on raha, meie praeguses maailmas. Ja raha on laen. Ja raha ei tee mitte kedagi õnnelikuks.

See mõttearendus viib tundeni, et meie maailm on lihtsalt nii jabur. Ja võibolla olen minagi toetanud vihmametsade maha raiumist ja looduse reostamist. Iga Made in China/P.R.C. või analoogne toode, on suure tõenäosusega loodust reostamas. See tähendab palju rohkemat kui lihtsalt see sõnapaar. See tähendab tervet maailma!

Ainuke asi, mis mind sellist mõtete juures rahustab, on teadmine, et kui on olemas jumal või kõiksus, siis on olemas ka jumalik plaan. Ja kui tehakse asju, mis pole jumaliku plaani kohased, siis nad lõppevad.

Oma elu sees katsun ma aru saada, mis on minu ülesanne siin planeedil olles. Ja siis ma elan seda. Ja iga minu tegu on kooskõlas loodusega. Meie, eestlased, oleme päris-maalased. Meie sees on suurt tarkust ja hingejõudu. Meie keel on helisev ja meie veres on jaksu. Seda on vaja välja elada. On vaja mäletada omaenda kõrgeimat ülesannet ja seda täide viia. On vaja luua ilusat maailma, milles ka meie lastel ja lastelastel on võimalik juua allikavett, ujuda järvedes, hingata õhku ja süüa toitu, mis on kasvanud maa peal.

Sellepärast tulen mina Eestimaale tagasi ja istutan puid. Ja sellepärast olen ma igal elu päeval rõõmus.

Aitäh, Tarmo Urb, et panid mind mõnd asja selgemini mäletama.