Posted in Lood, Meedias, Tervis

Avalikult arstindusest ja maailmakorrast

Tahan jagada kuulamist, mida meie siin oleme tähelepanu ning nõustumisega vastu võtnud. Nimelt on Eestkiski juba arste, kes julgevad rääkida meditsiinivaldkonnast pisut teise nurga alt.

Lisan siia Hallo, Kosmose! tutvustuse:

Andres Lindmäe õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja lõpetas cum laude spordimeditsiini osakonna kirurg traumatoloogina ning on töötanud nii traumatoloogi kui manuaalterapeudina. Nõukogude Eesti viimaste aastate elu ei sobinud talle ning ta lahkus USA-sse, kus töötas viis aastat Ford Electronics’i meditsiinikeskuses. Viisteist aastat tagasi kodumaale naastes rajas Andres Lindmäe Pärnusse Villa Medica erakliiniku, mille juhataja ja peaarstina ta praegu leiba teenib. Ta on mänginud korvpalli Eesti noortekoondises ja hiljem ka Eesti Meistriliigas. Lindmäe huvitub terveks olemise saladustest, vabal ajal tegeleb enese ja maailma analüüsimisega. Hiljuti tõusis ta avalikkuse tähelepanu alla oma artiklitega “Korruptiivselt kaaperdatud meditsiin”, “Süsteem, mis võib tappa” ja “Vaktsiinivale”, kus julgeb kahelda hetkel kehtiva meditsiinisüsteemi tõhususes inimese tervise hoidmisel.

Vaata ka Andres Lindmäe kodulehtewww.terviseportaal.com

Kõigest muust olulisest ning illusioonepurustavast kuula juba edasi ise. 

http://heli.er.ee/helid/1523542.mp3

 Ja üks tähtis asi veel – lõpetage flooriga hambapasta kasutamine, see on mürk, mis teeb teid taltsaks ja kuulekaks. 

Posted in Elukogemised, Lood

Kolm kuud Rootsimaal

Taipasin just nüüdsama, et olemegi kolm kuud elanud Rootsis. Nagu lastega ikka, on aeg läinud päris rutakalt. Elan küll iga päeva nii hetkes kui oskan ja eks lastega kodus olemine seda suures osas paratamatult on. Kuid ikka tunnen vahest, et küllap on võimalik end veelgi aeglasemaks krudida ja seda mööduvat aega rohkem märgata ning nautida. Vast õpetab elu sedagi edaspidi selgemaks.

Ikka on vägev, kui merega kohtuda.
Ikka on vägev, kui merega kohtuda.

Koit-poiss on nüüdseks end igapidiselt keerama õppinud. Kõigepealt muidugi kõhult seljale ja siis seljalt kõhule. Naljakas on see, kui ta kõhult seljale rulludes haarab kaasa oma alus-flanell-linakese ja tõmbab selle siis omale pähe ning hingeldab selle all kõvasti, endal samal ajal jalad suure hooga siplemas. Siis võtab korraks näo eest ära ja hingab jälle rahulikumalt ning paneb selle ise jälle näole tagasi ja kordab suurt jalgade tööd ja kiiret hingamist. Nii saab juba temaga peitustki mängida. Lisaks on ta väga huvitatud-pilguliseks muutunud, linaski olles vaatab muudkui ringi, kui kusagil midagi põnevat toimub. Lauritsa ringi sagimine on talle päris huvitav. Kui vannitoas pesemas käime, üritab möödaminnes haarata kinni mõnest rätikust või muust rippuvast asjast. Niiet väikese liikumatu beebikese aeg hakkab mööda saama. Juba vaatan põrandaid uue pilguga – et kas seal on mingeid väikseid asjakesi, mis Koidule suhu ei peaks sattuma. Liikumine kõva pinna peal on tal praegu pigem tagurpidine, vähile kohane. 

Rõõmsalt treenimas
Rõõmsalt treenimas.

Lauritsal on kõne ja kratiks olemise areng üsna sarnase tõusva joonega. Tänase päeva veetis suures osas toolide otsa ronides ja erinevaid kõrgeid ja “keelatud” paiku uurides. Õhtu lõpuks oli Mihkel sunnitud suurtele köögikappidele paigaldama konksukesed, mille suletud asend takistab uste avamist. Laurits muidugi pahandas kõvahäälselt, kuid neid kappe, mis talle avatud on, on ikka veel enamuses. Riiulitest on vaid kõige kõrgem jäänud selliseks, kuhu ta veel ei ulatu. Sinna on siis virna saanud kõik tähtsad asjad 🙂 Täna näitas Laurits ka välja suurt julgust, kui Alnarpi pargis jalutades leidis üles suure künka, mille otsast plaanis oma rattaga alla kimada. Ma esimese hooga ei söandanud teda tipust alla lubada, aga juba teisel korral ta seda tegi ja muidugi mitmeid kordi järjest. Selle väntadeta rattaga on Laurits nüüdseks täielik proff ja näitab juba kalduvust ekstreemspordi poole. Pean emana oma taluvuspiire kindlasti avardama!
Jutuajamised selle poisiga on ka juba väga huvitavad, tema sõnakasutus on pea sama nagu täiskasvanutel, sekka muidugi põnevaid väljendeid nagu “totter ilm” ja “ma ei tee siin midagi, sa võid Koiduga tegeleda!”

Lugeja
Vaderi kingitud raamatuga.

Lastega kodus olemise elu sai minu jaoks põnevamaks, kui kord mänguplatsil kohatud aafrika naine andis mulle telefoninumbri, kuhu helistades juhatati meid julgelt avastama perekeskust. See on siis selline paik, kus ühest suurest mänguruumist viivad uksed nii õdede kui ämmaemandate, sotsiaaltöötaja ja massööri juurde. See on avatud 4 päeva nädalas, kindlatel kellaaegadel ja sinna võivad minna kõik vanemad oma 0-6 aastaste lastega. “Kasvatajad” on ka, üks neist näiteks Montessori pedagoog. Kööginurgas saab väikese raha eest näkileiba juustuga ja teed ning kohvi. Sel päeval, kui me sinna esimest korda läksime, oli juhtumisi rahvuslike köökide päev, kus kõik tõid kaasa midagi maitsvat oma rahvusköögist. Meil vedas! Rättidega naisi oli palju, nende toidud olid midagi erilist ja põnevat – küll lehtedesse keeratud dolmalaadsed, liha, ahjuroad, küpsetised. Maisiteradega magustoit Filipiinidelt ja Ungari “kirju koer” ning kõrvale igasuguseid Rootsi magususi (millest mõned isegi polnud ahvatlevad) – saime kõhu päris täis.
Jah, ütlemata mõnus oli vahelduseks kellegagi juttu rääkida ja uusi inimesi kohata! Käisime seal esimesel nädalal kohe 3 päeva jutti – Lauritsale väga meeldis ja näiteks filipiini naisega saime  juba südamlikkuse tunnetamiseni. Tundsin suuremat mõistmispinda huvitaval kombel just välismaalastega – selle filipiinlanna, taanlanna, iraani mehega. Rootsi emad olid kuidagi tardunumad ja kummalisemate emakommetega ning rätinaistega pole ka veel tekkinud jutukontakti, nad on rohkem omavahel seal toimetanud. 
Sel nädalal oleme karantiinis olnud – kas siis suurte elamuste või haigustekitajate levimise tõttu. Nohu hakkab mööduma, vast oleme varsti jälle rivis ning jätkame uute suhete loomist.

Mihkel õpib hästi, on oma kursuse priimuste seas. Saalihokit mängib kord nädalas koos õppejõududega sõna otseses mõttes jalad villis. Tuleb paremad sussid leida. Koolis toimuv paistab siiani ikka päris asjalik olevat. Sellega seoses lähemegi nüüd väiksele eemalviibimisele, Göteburgi kanti. Nimelt on Mihklil tulemas 10-päevane ekskursioon-välitööd ja otsustasime, et parem on mul poistega ka kodust välja saada, mitte üksi toimetuste sisse hulluda. Niiet läheme väikesele seiklusele. Küllap kuulete sellest lähemalt siis, kui see käes on.

Mihkel jõuab kõike ja kõiki.
Mihkel jõuab kõike ja kõiki.

Rootsi elu-oluga oleme nüüd vast põhiliselt harjunud. Laupäevased turulkäigud Malmös, mil varustame end puu- ja köögiviljadega, on saanud mõnusaks rutiiniks. Suur pood, kuhu tuleb silmaklappidega kohale matkata ning haarata riiulitelt valitud kraami, on ka teada. Teisest ja väiksemast poest saab ka mõnikord midagi. Suureks abiks on kodumaalt vanemate toodud-tellitud proviant ning siiani on alles ka ise kaasa võetud taimeteesid ja ürte, maitseaineid ja seemneid. Oleme siinse toidu seast enam-vähem välja raalinud selle, mida suhu panna tahame. Liigume aina taimsema toidu poole, sest erkpunane liha ei tõmba kohe kuidagi ning on tunne, et mida lihtsam ja looduslikum, seda parem. Nisujahuleivad hakkavad ka menüüst välja nihkuma, sest oleme avastanud paar rukkileivalaadset toodet. Siiani on või meie toidulaual ikka olemas olnud, Mihkel sai kursuse-rootslastelt teada, et sellist puhast võid kasutatakse siinmail ainult küpsetamiseks. Leiva peale panemiseks on ette nähtud kõiksugu määrded. Huvitav, mulle ei tundu need kohe üldse mingi toiduna. Võigi suhu panemine hakkab vähenema.

Puuviljaküllus Malmö turult - graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.
Puuviljaküllus Malmö turult – graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.

Korter on kodunenud, seintel on National Geographicust lõigatud pilte ja muidu silte, magamistoas saame voodi kohal imetleda pöögi ja pihlakaoksi. Mänguasjad katavad ühtlase kihina kogu pinda. Pehmed voodid oleme ukse taha paigutanud ning magame mõnusasti kattemadratsitel, kõik reas. Liftiga on mugav vankriga üles-alla liikuda ja pesuruumis pesu pesemas käimine on Lauritsa jaoks jätkuvalt elamus. Trrrummmelkuivati on tema lemmik – kahjuks me sinna pesu eriti ei pane, sest see “sööb” riided ära. Koidu lappe aga ei taha kohe kuidagi lasta õhemaks kulutada. 

Rootsi loodus on ilus küll, eriti neis looduspaikades, mida kahe käe sõrmedel siin lähikonnas kokku võib lugeda. Auto on meile suureks abiks ja avastamiskaaslaseks. Nüüd, kui ilmad on pisut hallimaks läinud, saime mahti ühel nädalavahetusel ka täitsa kodus olla – seegi oli omamoodi mõnus. Kuigi looduseigatsus on ikka päris suur. Linnapuude vahel maanduse leidmine on kõrgem pilotaaž.

 

Kullabergi kuldsed mäed ja meri
Kullabergi kuldsed mäed ja meri

Vähem kui kuu pärast saame oma Rootsi elu korraks kõrvalt vaadata, kodumaalt siis. Huvitav, mida me näeme? Elame.

Posted in Lood, Mõtisklus

Maailm ärkab üles. Ökoriik? Eesti idee?

Viimastel päevadel olen tundnud suurt infovoogu, mis viib kõik ühes ja samas suunas. Inimesed üle maakera on ärkamas ja taipamas, et meil tuleb muuta oma eluviise, oma ühiskondlikke süsteeme, oma mentaliteete, oma igapäevaseid harjumusi.

See tähendab, et me saame valima hakata uusi lahendusi, mis tegelikult teevad meid kõiki õnnelikumaks. Sest kuna inimene on osa planeedist Maa, siis ei saa inimene olla päriselt õnnelik, kui Emakesel Maal ei lähe hästi. Selle mitte hästi mineku all pean ma silmas, et kasvõi Fukushima tuumajaamas toimuv on osaliselt saladuskatte all ja üldsus ei teagi tegelikult, milline oht seal varitseb või laieneb. Ja Fukushima on ju kõigest üks näide. Alles oli naftakatastroof Mehhiko lahel ja nafta ammutamiseks tehakse järjest järgmisi paiku reostunud tühermaadeks. Ja mis toimub ookeanides? Vaalad-delfiinid-linnud ju juba surevad, sest nende kõhud on plastmassi täis. Milline võib olla ookeani põhi, kui rannad on täis plastitükikesi? Kui minna poodi, siis on raske osta sealt midagi, mis pole plasti sisse pakitud. Ja enamik inimesi vähemasti “arenenud maades” saavad oma toidu ju poest. 

Ameerika põlisrahva vanemad on teinud pöördumise, mis käsitleb paljusid neid teemasid. See pöördumine on nüüd tõlgitud ka meie emakeelde. Loe siit.

Info, mis tuleb erinevatest kanalitest, jookseb aina rohkem ühte kohta kokku. Nii on Eestiski võimaliku ökoriigi teemadel arutelud süvenemas. Kui soovid ise ka kuulama minna, siis 14. november kell 19:30 Tartus, uues loodusmajas, arutavad Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste neil teemadel. Lähemalt ürituse kohta siit.

Eesti ökoriigiks
Eesti ökoriigiks

Lisaks on minu sees elavdunud vajadus uurida aina rohkem permakultuuri teemade kohta ning oma mõtteid ka konkreetsemalt väljendama hakata. Meie kirjutamiste peale on minuga isegi ühendust võetud ühe projekti raames, mis samuti otsib Eesti maaelule, majandusele ja jätkusuutlikkusele lahendust, just permakultuuri majapidamiste, toidusalude ja kodumaalt tegusate tööinimeste koju kutsumise kaudu.

Jah, need teemad on endal lisaks sellepärastki õhus, et ka meie peame otsustama, kes elame järgmisel aastal Eestis või mujal. Haridust omandada saab ju igal pool maailmas. Kus kohas maailmas saab hästi elada? Eestis elamine on kindlasti väljakutse ja võibolla just sellepärast tulebki nõnda teha – hakata oma häid ideid ellu viima ning aitama selle abil ka teisi oma sõpru ja kaasmaalasi koju tagasi kutsuma. Sest see olukord, mis Eestis praegu valitseb, on olukord, mis peab muutuma. Tehtud töö eest on vaja saada väärilist palka, mis võimaldab endale rajada kodu, saada tervislikku sööki kasvatada/osta, katta oma keha kvaliteetsete riietega, lugeda raamatuid, omada aega lastele ja loominguga tegelemisele. See ei saa olla utoopia, vaid hoopis igapäev. Meie riik on ju nii väike, et peab olema võimalik kujundada oma riiki nii, et see ongi koht, kus tahaks elada.

Need mõtted on toonud mind ka küsimuseni, mille esitasin avalikult ka FB-s (Facebookis) – et kas Eestil on arengukava näiteks 50 või 100 aasta peale? Sain vastuseks viiteid Eestis eksisteerivate arengukavade kohta. Ma ei ole neid kõiki läbi lugenud, kuid siiski leidsin, et Eesti Vabariigil ei paista olevat mingit selget ideed selle kohta, kuhu me pürgime ja kuidas see meid õnnelikumaks teeb. Kui reaalsus on selline, et noored ja vanad lähevad välismaale, siis on ju selge, et neil pole mingit sihti, mille pärast pingutada ja Eestis ikkagi elada. Inimene suudab teha paljut, kui ta teab, miks ta seda teeb. Eesti on saavutanud vabaduse (mis oli meie vanemate töö, mille üle saame õnnelikud olla), on selle vabadusega valinud Euroopa Liidu, NATO ja mis kõik veel. Kuid need asjad ei anna meile samuti seda mõtet ja tunnet – miks? Miks me seda teeme? Ja kuhu me sellega liigume? Mis on Eesti idee?

Iga inimene vajab endale unistusi ja sihte, mille poole püüelda, et ta tunneks enda elul tähendust ja vajalikkust. Ja need sihid ja soovid loovadki reaalsust, mida ta enda elus kogeb.

Sama saab ju rakendada riigi kohta – ka riik vajab sihti ja unistust, mille poole liikuda. See, kui aastaks 2030 plaanitakse rajada Ülemiste suur liiklussõlm (Eesti 2030+), ei ole ju idee, mille pärast üks inimene valib Eestis elada. Neid liiklussõlmesid on maailm täis. Ilusad jutud looduse hoidmisest ja muust säärasest, on kenad sõnad, mida muudkui kirjutada, kuid millised on tegelikud plaanid? Kust saab Eesti energiat – kas kildagaasist? Ja mis selle kaevandamine võiks tegelikult tähendada? Kas Rail Balticu rajamisel on tagamaid, millest pole veel räägitud? Suurte rahade liigutamiseks peavad suured kasud mängus olema. Lihtne reisijate transportimine, millest hiigeltulusid ei saa lõigata, ei ole kindlasti motivatsiooniks sellistele investeeringutele. Kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust on isegi õhtulehte jõudnud. Loe siit.

Lugesin ka seda mõttejada, mis tutvustas mulle uut tahku meie arstiabisüsteemis. Kui kiirabis hakkavad tööle 6-kuulise treeningu saanud parameedikud ja see on reaalsuseks just maapiirkonnas, siis on jällegi raskem leida põhjust, miks inimesed maal tahavad elada. Kas Jüri Mõisa plaan, et kõik Tallinnasse kolivad, on tegelikult see plaan, mille järgi Eestis asju aetakse?

Võibolla on kõik need eestlased läinud välismaale just selleks, et paremini aru saada, kuidas asjad Eestis tegelikult on. Kui keegi on autoga puusse sõitnud, ronib ta autost välja ja vaatab, et mis siis nüüd juhtus. Sarnast kõrvalpilku on vaja ka meie Eesti jaoks. Ehk siis need vaatlejad näevadki uusi asju ning maailmas toimuv üleüldine teadvustaseme tõus viib meid kõiki ärksamate taipamisteni, mis kutsub esile ka tegusid. 

Minu enda lähiringkonnas on ka palju noori, kes kas õpivad või töötavad või seiklevad välismaal. Arvan, et see on neile kõigile omal kombel kasuks. Kuid reaalsus on ka see, et nad ju siis saavad varsti lapsed või neil juba on lapsed ja siis need lapsed saavad emakeeleks mingi muu keele ja harjuvad ära selle ühiskonnaga, mis nende ümber on. Lisaks veel maitsed, mis nende keelele omaseks saavad.

Näiteks taipasime siin eile Rootsi erinevamaitselisi heeringaid süües, mis see Eesti maitse ikka on. Hapukoor, mis on Eestis tehtud, on hapu koor – nii tavaline maitse ju. Aga siit poest ei saa hapukoort, vaid Creme Fraiche’d, mis on midagi muud. Ja heeringas on siin magus ja hapukapsas on ka magus. Ja soolaheeringas on kuidagi väga soolane. Ent neid erinevusi märkad alles siis, kui proovid midagi erinevat. Ja omasem tundub see, millega oled üles kasvanud. Seega on päris tähtis see, mida koged oma elu algusaastatel. Õnneks saab paljut muuta ja enese muutmine on jällegi üks põnev ja tänuväärne protsess, mis saab igaühe maailma alati avardada. 

Võibolla ei olegi nii tähtis, et kõik eestlased kogu aeg Eestis elaksid ja et hapukoort tehakse samamoodi edasi. Võib ju olla hoopis toortoitlane ja siis ei tahagi hapukoort üldse süüa. Tähtis on ent see, et planeedil Maa oleks võimalik elada nii, et saab hingata värsket õhku, juua puhast vett ja süüa puhast toitu. Selle kõige jaoks on vaja, et loodus on elus ja toimib nii enese kui inimeste jaoks. 

Millised on lahendused? Neid lahendusi otsivad paljud inimesed maailmas ja ma usun, et lahenduste aeg on saabumas. Olgu see kirjatükk osakeseks, mis aitab kaasa tervikpildi moodustamisele. Killustatuse aeg on otsas. Me oleme liiga targad, et silmaklappidega oma elu elada.

Kui mina oleksin Eesti peaminister, siis ma osaleksin permakultuuri disaini kursusel ja mõtlesin siis edasi, kuidas Eesti riiki juhtida. Probleem on lahendus, nagu ütleb Bill Mollison, permakultuuri idee arendaja.

Posted in Lood, Mõtisklus

Asjade maailm

Täna pesime pesu koos poistega. See on ka üks asi, millest ma pole varem korralikult kirjutanud. Siin on see täiesti teistmoodi kui Eestis. Nimelt asub pesuruum allkorrusel ja seda kasutavad kõik maja elanikud. Igaühel on oma korterinumbriga väike lukuke, mille ta paneb kuupäevade-kellaaegadega aukudega “tabelisse” ja fikseerib sellega endale pesuaja. Pesuruume on kaks. Esimese alla käivad väike pesumasin ja väike trummelkuivati ja kappkuivati. Ja teise alla 2 suurt pesumasinat, suur trummelkuivati ja kappkuivati. Teisele ruumile on muidugi suurem nõudlus, aga keskpäevasele 12-16 ajale nii suurt rebimist ei ole ja see on põhiline aeg, kui mina seal poistega askeldan. Laurits on suur abimees, ta paneb pesu pesumasinatesse ja kui see valmis, siis tõstab selle kärusse ja viib kuivatite juurde. Ta tahab eelkõige, et me trummelkuivatisse ka midagi paneks, aga sinna ma paljusid asju ei taha panna, sest näiteks Koidu mähkmelappidest oleks siis järgi ainult sõrestik, mis enam tõhusalt pissi ei püüa.

Igatahes, olime seal siis pesu pesemas ja Laurits vaatas põnevil poosis kuidas masinad mürisevad. Mina vaatasin aknast välja ja nägin kahte meest, kes sõitsid kohale väikese traktori ja käruga ja hakkasid laste liivakasti kõplama ja riisuma ja pühkima ja labidaga rohtu ära võtma servast. Päris huvitav oli näha just mehi selliseid töid tegemas ja siis muidugi liivakasti kallal. Ma ei tea, kas selliseid asju võib Eestis linnades ka juhtuda – keegi ju ikka hooldab seal ka mänguväljakuid? Aga mina polnud sellist asja näinud. Lisaks tõstsid nad oma käru peale veel ühe puupaku, mis oli nende arvates ilmselt liiga mädanenud. Ja siis nägin nende käru peal midagi veel – Lauritsa seniarmastatud “murutraktorit” – ehk vana loguratastega kartautot. Ilmselt leidsid need mehed, et selline rüsa pole enam kellelgi meeltmööda ja tuleb prügimäele viia. Ent mina olen õues käies näinud iga päev mõnda last sellele selga istumas ja seda uude kohta lohistamas. Laurits muidugi eriti. Ma ei hakanud aknast üritama midagi hüüda ja paluma neil seda logumasinat maha tõsta…, aga mõtlesin küll, et mis nüüd saab? Laurits märkab kindlasti selle kadumist!

Kui pärast toas olime, sattus Laurits just täpselt siis aknast välja vaatama, kui need samad tüübid sõitsid lõplikult meie majadevahelt minema. Ja muidugi nägi tema terav pilk siit viiendalt korruselt otse alla vaadates, et käru peal on tema “murutraktor”. Jah, pisarad. Laurits pakkus välja, et me helistame neile ja palume selle tagasi tuua. Aga mul muidugi pole nende meeste numbrit. Ja siis arvas ta, et saame sellele kuhugi järgi minna. Huh. Lastele on isegi logud asjad vahest nii kallid. Ja Rootsis on jälle pole logud asjad sugugi hinnas. Näen paljudes paikades katkiseid ja isegi terveid mänguasju vedelemas. Laurits on siis jälle rõõmus, kui neid leiab ja hakkab neid tihti enda omaks pidama.

Ent asjad juhatavad mind edasi selleni, et just täna oli meie majade juures ka selline päev, kui kohale toodi hiigelsuur prügikast ja 15-19 olid kohal ka mehed, kes siis võtsid vastu ja paigutasid kõike seda, mida inimesed oma korteritesse enam vajalikuks ei pea. Kahjuks sattusin mööda kõndima. Just siis räntsis üks mees noaga laste vedamise rattakärult riidematerjali küljest ära. Paistis täiesti terve ja töökorras käru muidugi… Olime just ise natuke mõtlemas sellele, et taolised rattakärud on ühed mõnusad asjad ja ehk tulevikus saame meiegi midagi taolist kasutada. Ma kohe seisin ja talusin seda olukorda. Terved asjad saavad ühtäkki prügiks. Laurits oli ka tardunult seda vaatlemas. Nägin seal veel vähemasti kolme ratast, mis tundusid olema paremas seisukorras kui see, mis meie korterisse jäetud. Lisaks veel lameekraaniga telereid ja arvuteid ja diivaneid ja madratseid ja … Siis tuli veel üks naine ilusate korvidega ja puust mingite asjadega, mis paistsid eemalt nagu lõikelauad. Jah, minagi olin mõelnud, et tahaks mingit korvi, mida kööki riputada ja sinna leivad sisse panna. Ja puust asjade vastu on mul ka nõrkus.

Asjad. Lasin neist asjadest lahti, mis polnud ju isegi kunagi minu omad olnud. Lihtsalt kuidagi väga imelik on ette kujutada, et terved ja töökorras asjad kogunevad kuhugi looduspaika või hoopiski teise riiki (näiteks Aafrikasse) ja siis seal mustad osavnäpud võtavad telekaid koost lahti ja saavad selle eest mingeid sente… Need asjad võiksid ju sattuda taaskasutusse, keegi, kes neid vajaks, oleks kindlasti rõõmus! Ent selline see kapitalism on – tootjad ja poed ju ei taha, et inimesed saaksid tasuta teiste vanu asju, mis võivad vahest olla paremad kui need, mis poes hetkel müügil on.

Asjadest lahtilaskmine on ikka suur vabadus. Üks hea asi siin Rootsis elamise juures ongi see, et meie kodus pole nii palju meie asju – autosse lihtsalt ei mahtunud rohkem. Siis on kuidagi kergem tunne – saab olla rohkem külaline siin paigas. Eks ikka mõned armsad asjad on ümber ja ka uusi armsaid asju saab leida ja enda maailma sättida. Ent kõige tähtsam, et need asjad, mis ümber on, ei sega seda peamist – elamist.

Posted in Lood, Permakultuur

Unistus on täitunud. Mul on uus unistus.

Tere head sõbrad, räägin teile minu jaoks suurest sündmusest. Tunnen, et see pani käima paljut mu sees ja sellest sünnib kindlasti järgmisi unistusi ja tegusid. See on selline elamus, et pani mind öösel pärast Koidu toitmist voodist püsti tõusma ja päevikusse plaane kirjutama-joonistama.

Millest ma siis unistasin?

Arvasin, et siin Rootsis on kindlasti permakultuuripaiku, mida külastada ja millest inspiratsiooni saada. Jah, neid siin tõepoolest on. Eile käisime esimest korda toidusalus (food-forest), kus minu sõbra sõber (blogilugejatele juba tuttav Britta, kes elab vagunelamus põllu serval) on ka kaastegev. Tema tutvustaski meile selle olemasolu ja ütles, et ülepühapäeviti on seal tegevuspäevad, mil saab saluga tuttavamaks saada.

Korjasime meiegi end auto peale ja sõitsime u. 50 km põhja poole, Hööri. Ja selle külje all, Holmas, asubki Rootsi vanim näidis-toidusalu. See rajati 2005. aastal ja seega on see juba 8 aastat kasvada saanud. Selle tegemiseks saadi päris palju raha, niiet endine rohumaa muutus täielikult – kaevati 3 tiiki (üks neist päris suur), toodi kohale palju hobusesõnnikut ja pappi/ajalehti ja muidugi taimi, mis siis kõik kasvama pandi.

Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.

Mis see toidusalu on?

Toidusalu on selline paik, mis imiteerib metsa ja avatud maa üleminekuala – kus on piisavalt valgust ja kus on suur mitmekesisus. Seda eristab looduskooslusest teadlikult valitud taimede olemasolu. Seal kasvavad puud-põõsad-taimed, mis seovad õhust lämmastikku (nt. lepad, läätspuud, astelpajud, hõbepuud, ristikud, oad-herned) ja siis puud-põõsad, mis annavad saaki (õunad, pirnid, ploomid, kirsid, marjapõõsad jne), lisaks varju-tuulekaitset andvad taimed ja maad katvad madalad taimed, mis sobivad ka heal juhul söögiks-salatiks-maitseks-putukameelitajaks jne. Toidusalu küsib head planeerimist ja suuremat tööhulka alguses, kuid kui see on toimima saanud, siis vajab vähem hoolitsust ja muutub ise toimivaks ja aina külluslikumaks paigaks. Sealsed taimed on püsikud või siis ise-seemenduvad.

Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.
Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.

 

Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar - nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar – nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.

Britta tegi meile inglise-keelse toidusalu tuuri, millest võtsid osa veel 4 inglise-keelset inimest, 2 neist isegi Vancouverist, Kanadast. Jah, eile oli seal üle-ootuste palju inimesi. Selline päev sai jällegi teoks tänu projektile. Malmöst sõitis sinna isegi tasuta buss! Britta käest sain isegi teada palju uusi taimi, mida süüa saab. Veel ei oska ma kõiki neist eesti keeles nimetada, kuid ma olen kindel, et need kasvavad ka meil ja on isegi kohati täitsa tavalised taimed. Mina lihtsalt pole teadnud, et neid on nii hea söögiks kasutada. Näiteks hundinuia juured pidavat täitsa söödavad olema, saab palju sellist tugevat massi-tärklist. Kindlasti metsavennad teadsid sellist värki… Ja seesama spinatimoodi taim, mille seemneid sõber Kanadast saatis ja mis mul sel suvel Avarmaal kasvas, selle seemned meenutavad quinoad ja on täiesti söödavad.  Lisaks on ta mitme-aastane taim, niiet sobiks toidusallu ideaalselt.

Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.
Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.

Elaeagnus umbellata/sarik-hõbepuu/goumi-berry – jah, ma nägin seda kasvamas ja sain marju süüa ja korjasin kaasa ka portsu seemneid, mida plaanin kasvama panna. Selle taimega sain tuttavaks Kanadas, Victoria kogukondlikus toidusalus, mis parkimisplatsi asemele rajati. Seal kasvas muidugi soojalembelisem variant ja marjad olid suuremad, kuid nüüd nägin, et ka põhja pool saab see taim hakkama ja annab palju saaki. Jään lootma, et mu kogutud seemnetest tuleb ka selliseid taimi, mis meil Eestis hakkama saavad. See põõsas on lisaks mõnusatele marjadele ka lämmastikku-fikseerivate omadustega ja aitab seetõttu toidusalu mulda rikastada. Meil Avarmaal kasvab ka juba üks selline, eelmisel talvel maitses ta hästi ka kohalikele jänestele-kitsedele, kuid jäi ikka ellu ja kasvas suvel jõudsasti edasi. Loodan, et kodused panevad talle selleks talveks võrgu ümber, siis on ta järgmisel aastal juba suurem!

Alnus glutinosa - lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Alnus glutinosa – lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir - nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir – nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.

Mihkel küsis nii minult kui Brittalt, et miks see toidusalu siis hea ja vajalik on? Panen kirja mõned punktid, mis minu jaoks teevad selle eriliseks ja väärt paigaks, mida kindlasti ise luua tahan:

  • see on suure mitmekesisusega paik – liike võib olla isegi kuni 200
  • elupaik lindudele, kahepaiksetele, putukatele, mullaelustikule, mükoriisale jne.
  • ei pea muru niitma ja selle asemel saab süüa marju-puuvilju-salatit-juuri jne.
  • annab mõnusat olemise ruumi endale – nii tuulekaitset kui varju, samas päikselaike, veesilmu
  • õigesti rajatult küsib aina vähem tööd, aga toimib ise edasi ja pakub toidu-turvalisust
  • püsikud, mis on erinevate kasutamisomadustega alates korvipunumis-okstest, küttepuudest ja lõpetades maasikatega
  • on püsivalt kasvava mullaviljakusega
  • mükoriisa saab areneda ja taimede ainevahetuses suuresti kaasa aidata

Üks toidusalu on ajas muutuv objekt ja koos selle loomise ja arenemisega saab ise ka kasvada, targemaks saada ning osata seda paika aina paremaks aidata. See on loodusega sõbraks saamine, looduselt õppimine ja aina parema koostöö tegemine.

Jah, ma kogusin seemneid, millest endalegi uusi taimi kasvama panna. See saab siis juhtuma kas järgmisel või ülejärgmisel suvel. Osad seemned tahavad talvekülma ja need võiks praegu kasvama panna. Aga ma igaks juhuks ei tekita endale suurt puukooli kevadeks, muidu on selle Eestisse transportimine suur tegu. Mõned taimed ehk ainult… 🙂

Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest - maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga - see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest – maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga – see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.

Oh, sõnadesse on seda tõesti raske panna, kuid minu sees on suur rõõmutunne, kui ma mõtlen selle toidusalu peale ja selle peale, et kodumaal on mul ka maad, kuhu selline paik rajada. Saan appi võtta perekonna ja sõbrad ning nende aedades kasvavad taimed ja nende pojad ning edasi liikuda sel avastamist väärt rajal.

Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.
Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.

Seal Holma toidusalus on ka köögipaik, kus on lõkkekoht, millel eilegi süüa tehti, suppi soojendati, vorsti praeti ja nisujahu-vee-soola tainast puupulkade otsa keerutati ja küpsetati. Lapsed käisid ringi ja kogusid seemneid, tegid kaelakeesid pihlakatest-kastanitest-lehtedest-lepakäbidest. Oli lauake põnevate raamatutega, millest enamikke (neid inglisekeelseid) tahaksin isegi lugeda. Üks raamat on mul õnneks juba endal ka! Mihkel kinkis sünnipäevaks – Martin Crawford “Creating a Forest Garden”. Kes tahab aimu, millised inglismaa toidusalud välja võivad näha, vaadaku seda videot.

Jah, minu jaoks on nüüd Rootsi tulek ennast ära tasunud. Sealne toidusalu on meeli avardav ja lõpuks näen päris elus seda, millest juba mõnda aega mõelnud-unistanud olen. Ja me saame sinna jälle minna, me saame isegi näha kevadet seal! Hõissaa!

Igatahes, idee kasvab ja kogub jõudu ning küllap kuulete siis, kuidas saate oma käed külge panna sellele suurele teole, mille me ükskord Eestis teeme.

Posted in Elukogemised, Lood

Alternatiivne eluviis ja “mis maksab Rootsi maa?”

Möödunud nädalavahetus viis meid esimesele päris külaskäigule kohalike inimeste juurde. Nimelt külastasime minu Kanadas kohatud rootsi tüdruku Emily sõpru Stehagis. Stehag asub meist umbes 40 km põhja pool, see on paik, kust edasi põhjapoole tuleb juba rohkem metsa kui siin all lõunas, kus valitsevad põllumaad.

Mõnus oli autoga keerata maja ette, mille trepi pealt vaatas vastu Karin, kes nägi peaaegu täpselt välja nagu ülalpool mainitud Emily’gi. Kohtusime ka tema partneri, Max’iga, kes on osav kontrabassimängija. Ja Karini kõhus on veel viimaseid nädalaid üks uus maailmakodanik.

Maja ise oli üks mõnus elamus – nad elavad kommuunis – ehk siis peale Karini ja Maxi elab seal veel 1 tüdruk ja 1 poiss (naine ja mees küll). Kunagine postimaja on täidetud nutikate pisiasjade ja hubase õhkkonnaga. Jah, paljuski meenutas see minu kogetud Victoria kommuunimajasid. Potid-pannid olid näiteks malmist, mis on selliste inimeste juures hinnas nii siin kui sealpool ookeani. Toit oli neil põhiliselt kõik öko-orgaaniline, oma aias kasvas ka mõnda ning põhilise osa köögiviljasid kasvatavad nad lähedal asuva ökotaluniku (lihakarjakasvataja) juures. Jah, eks võiks ka öelda, et nad on hipid, aga päris hipid ikka ka mitte. Kanepit ei suitseta. Ja peagi elavad pereelu ja on igati mõistlikud, rõõmsad ja tegusad noored inimesed. Nad lihtsalt väärtustavad võibolla pisut muud kui seda, mida peavooluline rahvahulk teeb. Näiteks pole neil ka telekat. Riided ja paljud asjad on hangitud second-handist või kusagilt leitud või kellegi käest saadud. Samas on neil laual mac’i arvuti ja toit on tervislik ning auto asemel on neil jalgrattad.

Mihkli uus lemmikillustratsioon Sõrmuste Isanda saagale.
Mihkli uus lemmikillustratsioon Sõrmuste Isanda saagale.

Väärt kirjandus! Nii mõndagi raamatut siit virnast tahaks isegi lugeda jõuda.
Väärt kirjandus! Nii mõndagi raamatut siit virnast tahaks isegi lugeda jõuda.

Pilvekaart. Mõnus meeldetuletus Karini ja Maxi majanaabri toas, kus Mihkel Koiduga ringi vaatas.
Pilvekaart. Mõnus meeldetuletus Karini ja Maxi majanaabri toas, kus Mihkel Koiduga ringi vaatas.

Mihkel lahkumise peal, läks veel meie veepudelit täitma, kuna Lauritsal tuli janu.
Mihkel lahkumise peal, läks veel meie veepudelit täitma, kuna Lauritsal tuli janu.

Igatahes, tundsin ennast seal majas väga koduselt. Peab tõele au andma, et meiegi ole omaette alternatiivsed inimesed vist, vähemasti kellegi vaatenurgast. Esimese asjana kui oma uude koju jõudsime, tõstsime teleka kunkusse. Ja kuna siinsetes poodides on ökoasju rohkem saada kui Eestis ja hind on ka umbes sama, siis automaatselt valin pigem ökoasju. Nad on enamasti kvaliteetsemate koostisosadega, vähema suhkru ja kummaliste lisaaineteta.

Küsisin Maxilt, et kuidas ta sellise eluviisi peale on jõudnud – ta ütles, et selline kommuunis elamine on teda palju kujundanud sinnapoole. See on kasvatanud teisi väärtuseid kui ta arvab, et üksinda elamine oleks arendanud. Alguses oli ta rohkem anarhist, nüüd rohkem lihtsalt ökoinimene. Heh, ega mingeid silte ja nimetusi on muidugi raske ja piirav anda, kuid vast annab see mingisugustki suuremat selgust ja ei tekita teisalt eelarvamusi.

Koos Kariniga läksime külla sinna ökotallu, mida varem mainisin. Sel pühapäeval oli toimumas just selline asi nagu Ekorundan, mis tähendab justkui avatud uste päevi Skane maakonna ökotaludes. Talu juures oli palju autosid ja inimesi, grilliti kohaliku talu toodangut ja pakuti kõiksugust muud kraami. Juur- ja köögiviljaväli oli avatud inimestele omaks tarbeks toidu korjamiseks. Pärast käis kaalumine ja raha vahetamine ning paljud inimesed said värskeid porgandeid, kartuleid, peete, maitsetaimi, lillkapsaid, nuikapsaid, saialilli, lehtkapsast ja võibolla midagi veel endale koju kaasa. Selle kõige juures oli toimetamas Britta, kes oli ka selle põllu üheks perenaiseks lisaks Karinile. Britta on samuti Emily sõber ning olime kirja teel juba tuttavaks saanud. Britta ja Victori peres kasvab Koidust 9 päeva vanem poiss. Nad elavad oma perega vagunelamutes, sõbra maanurga peal. Esimene talv on neil veel ees. Igatahes jäi neist kõigist väga kange mulje – nad saavad kindlasti kõiksuguste oludega hakkama!

Vasakul paistab lehtkapsas - see, mis meil Eestis veel üsna vähe tuntud, kuid mis on igati tervislik ja põnev toidulisand. Saab näiteks püreesuppi teha või lisada teistesse toitudesse, pajaroogadesse või kasvõi makaronidele. Lehtkapsas vajab pisukest kuumtöötlemist, muidu on päris kõva ja pisut kibe.
Vasakul paistab lehtkapsas – see, mis meil Eestis veel üsna vähe tuntud, kuid mis on igati tervislik ja põnev toidulisand. Saab näiteks püreesuppi teha või lisada teistesse toitudesse, pajaroogadesse või kasvõi makaronidele. Lehtkapsas vajab pisukest kuumtöötlemist, muidu on päris kõva ja pisut kibe.

Külluslik mitmekesisus, vaata ise!
Külluslik mitmekesisus, vaata ise!

Karin, Mihkel ja Laurits on porgandite maast väljasaamisega hoos.
Karin, Mihkel ja Laurits on porgandite maast väljasaamisega hoos.

Veel vaateid sellele põllule, et teaks paremini malli võtta. Maa on seal savikas ja porgandeid juba niisama välja ei sikuta. Väetiseks on loomade sõnnik ja käsitöö on umbrohud eemale hoidnud. Igal sügisel on maa ära haritud ja kevadel uued vaod sisse tõmmatud.
Veel vaateid sellele põllule, et teaks paremini malli võtta. Maa on seal savikas ja porgandeid juba niisama välja ei sikuta. Väetiseks on loomade sõnnik ja käsitöö on umbrohud eemale hoidnud. Igal sügisel on maa ära haritud ja kevadel uued vaod sisse tõmmatud.

Taamal paistab Britta ja Victo
Taamal paistab Britta ja Victori tagasihoidlik vagunelamuke koos rippuvate lapsemähmetega. Esiplaanil maheveised.

Palun väga, täiesti veatud lillkapsad ökopõllult!
Palun väga, täiesti veatud lillkapsad ökopõllult!

Karin koos Britta beebiga.
Karin koos Britta beebiga.

Victori käest õppisin ära ka uue toidu – keedetud kartulid koos riivitud porgandi, pirnitükkide ja hapendatud põldubadega. Need hapendatud põldoad koos sibulatega on ikka tõeline maiuspala! Huvitav, et Eestis ma neist midagi kuulnud polnud. Kui jälle omad oad õigel ajal võtta on, uurin täpsemalt järgi ja teen ise ka. Ubade asemel tegin täna seda rooga aga hoopis nii: aurutasin tükeldatud kartulid (koos koorega) pehmeks, segasin nad riivitud porgandite, hakitud punase sibula ja õunatükikestega. Kastmeks lisasin oliiviõli koos sinepi ja soola ja tilliga. Kõik see siis ühte kaussi kokku ja kohe sööma!

Ja mis see Rootsimaa siis maksab?

Nimelt rääkis Karin meile, et Britta ja Victor tahtsid hektari põllumaad osta, et seal elada ja endale toitu kasvatada. Maatükk, millele nad silma olid peale pannud, maksis 150 000 rootsi krooni. Aga lõpuks nad ei saanudki seda, sest keegi pakkus rohkem ja müügihinnaks kujunes hoopis 200 000 rootsi krooni. Üks hektar. Pole siis ime, et rootslased ka Eestis maad tahavad osta. Või hoopis mingid muud investeerijad, isegi Hiinast. Skeeme on mitmeid. Loodan, et eestlastel jagub tarkust oma maa ikka endile hoida ja ise sellega hästi ja targalt ümber käia.

Posted in Elukogemised, Lood

Maisihelbed ja õige leiva otsingud + IKEA

 

 

Mihklil on Rootsi tulekuga meeles olnud Kreisiraadio üks osa, kus sõjapõgenikud Rootsi rannikule ja uude koju jõudes hakkasid kohe corn flakes’i sööma. Me proovisime ka järgi. Suisa orgaaniline ja öko. Koos kaerajogurtiga maitses päris hästi.

Oleme juba mõnda aega olnud kaerapiima fännid, Oatly kaerapiima. Ja seda toodetakse Rootsis. Kui esimest korda suurde COOP’i poodi läksin, nägin seal kõikvõimalikke Oatly tooteid – kaerajogurtit ja kaerakoort…, aga selle suure kaubavaliku seest ma õiget meie head tuttavat kaerapiima veel ei leidnud. Loodan, et kui järgmine kord sinna poodi satun, pole mul enam pea nii laiali sellest hiiglaslikust valikust ja tundmatutest toodetest ning ma suudan tuvastada meie lemmiku asukoha.

20130831-214714.jpg

 

Must leib – kus see küll on? Otsisin, et äkki leian mõne leiva, mis ei sisaldaks suhkrut. Aga oh üllatust, enamik siinseid leibu sisaldab suisa glükoosi-fruktoosi siirupit, seda mis juttude järgi ameeriklased paksuks on teinud. Paistab, et siinsetes toodetes on see juba veelgi tavalisem kui Eestis. Ühed koorikleivad leidsin, mis olid isegi üsna rukkised. Fazer toodab neid, on üsna koduse moega. Teisel päeval leidsin lahtist leiba, mille esimene koostisosa oli rukis (teadagi peab seda siis tootes kõige suuremal hulgal leiduma) ja suhkrut seal sees ei olnudki. Selle leiva lõikamiseks kulus marjaks ära suur IKEA leivanuga, mis me sahtlist leidsime.

See juhatab mind järgmise teemani – IKEA. Rootsis on see ikka suur teema. Meiegi korteris on palju asju sealt soetatud. Võib vist tegelikult öelda, et isegi enamik asju. Mihkel kuulis koolis, et Rootsis on peresid, kes ostavad kõik sealt – isegi laste mänguasjad.

Me läksime ka IKEAsse, et Koidule sünnipäeva puhuks vanni hankida. Kusagilt mujalt ei teadnud ka esimese hooga otsima minna ja nagu kuulda saime, leiab IKEAst ju kõike. Malmös nimelt asub üks suurimaid IKEA poode. Silt paistis tõesti kaugele ja parkla oli ka igavene lahmakas. Tore avastus oli seal, et lastega ja vankritega peredele on eraldi parkimiskohad, kus autode vahele on suurem ruum jäetud. Jälle üks tore inimlik asi. Ja need parkimiskohad olid võrdlemisi poe peaukse lähedal ka.

Läksime siis sisse ja küsisime kohe, et kust vanne leiab. Saime selged juhised ja suundusime otsingule. Tõepoolest, nägimegi vanne! Valikut õnneks ei olnud ja õnneks oli sellel vannil ka soodushind. Ja soodushind oli veel väiksel plastpingikesel, mis on lastele mõeldud kraanikausi ja wc-poti peale ulatamiseks. Võtsime siis selle ka. Ja siis sattusime “rajale”. IKEA on nimelt ehitatud nii, et läbi poe kulgeb ussina pearada, mis läbib kõiki erinevaid osakondasid. Mõnes kohas on kaart üleval ja märgitud on ka otseteid. Leidsime sealt veel mõnda, mis meil vaja oli. Paar toidukaussi ja joogiklaasi ja vannitoamati ja riidepuid. Kui IKEA nii kavalalt ehitatud ei oleks, et tuleks meeldegi, et kõiki neid asju vaja on… Sain ka kõige kõrgema poe elamuse, kui jõudsime mööbli osakonda. Isegi Eesti ehituspoed ei ole nii kõrged. Seal poes peavad küll vist spetsiaalsed tõstukid ringi sõitma, et sealt ülemistelt riiulitelt midagi ulatada.

“Mis sina arvad mängimisest?” küsib praegu Laurits. Tal on oma mänguvaip ja kirjutuslaud koos joonistuspliiatsitega. IKEAst saime talle ka tõstuki-kraana, millest ta Rootsi jõudes saati rääkinud on. See on puust ja kraana noole otsas on magnet, millega saab tõsta puust juppe, mille sees on metallist kruvid.

Kas me nüüd oleme tõesti sealmaal omadega, et käime ka IKEAs ja unistame oma kodu kujundamisest selle malli järgi? Õnneks siin pole meie päris kodu ja siia ei tasu suurt kraami kokku koguda, mis auto peale ei mahu või maha ei taha jätta.

IKEAst meil pilti pole, kui sinna jälle satume, siis võime vast teha. Igal juhul on seal suisa oma söökla-restoran ka. Seegi oli mastaapne. Mõtlesin kohe, et kui mu ema siia satuks… siis tuleks vist kohe heaga käruga tulla ja koju uus maja enne valmis ehitada 😉

20130831-214749.jpg

Rahustuseks üks vaade neile väikestele aedadele, millest esimeses postituses kirjutasin. Vaade on mänguvälju poolt, mis meile juba tuttavaks on saanud. Laurits ronib seal väga osavalt liumäe otsa ja laseb hooga alla.

Järgmise postituse materjal on juba olemas – täna oli elamusterohke laupäev. See saab trükki vast koos piltide arvutisse laadimisega.