Esimene nädal kursusest hakkab nüüd läbi saama. Loetud tunnid on jäänud uue materjali, seekord juba sisulisema, avaldamisest. Esimene nädal oli sissejuhatav. Kursus põhineb Bill Mollisoni suurel ja paksul raamatul “Permaculture: A Designers’ Manual”. Geoff ütles ka, et pärast seda kursust muutub see raamat palju mõistetavamaks ning ka kasutatavamaks. Paistab, et see on tõepoolest manuaal ning põhi.
Permakultuur on endast alati hästi suure ja kompleksse mulje jätnud. Vahest on tulnud tunne, et ei tea, kust pihta hakata ja mis see kõige põhilisem siis on.
Selles osas sain uut selgust – permakultuur on justkui riidekapp, mis on hästi disainitud ja organiseeritud, et sinna saaks riidepuudele riputada rõivaid ja kübarariiulile kaabusid sättida – kõik panna omale kohale. See ongi süsteem, mis suudabki endasse mahutada paljut.
Siin väike vaade, milline kursus ise välja näeb. Praegu oleme siis “Intro” osas.
Tähtis on leida ja aru saada sellest, mis on põhiväärtused ning nende järgi langeb kõik muu oma õigele kohale. Need on:
- Maa eest hoolitsemine
- Inimeste eest hoolitsemine
- Ülejäägi kasutamine
Viimane, kolmas punkt seostub kahe esimesega, saadab sinnapoole oma ressursid.
Teine punkt võimaldab ümber defineerida rikkuse ja selle, kuidas olla positiivne. Geoff’i sõnul on selge, et mida rohkem ressursse sa inimestele annad, seda vähemviljakad nad on.
Esimeses punktis on üheks põhiliseks arusaamaks see, et kõik elusorganismid on väärtuslikud. See, mismoodi inimene vaatab enda ümber olevat, sõltub tihti tema emotsioonist ja mõtlemisest – nende abil tekib pilt ümbritsevast. Permakultuuri põhieetika kutsub meid üles loobuma enda jaoks teadaolevast, looma uusi seoseid, nägema asju uues valguses. See on päris suur vaimne väljakutse!
Inimesed tegelikult ei loogi midagi, nad disainivad ja permakultuuri puhul on disain suunatud positiivsele lahendusele. Näiteks:
- majad, mida saab parandada ja mis pole mürgised
- toit, mida võib julgelt sööta ka lastele (praegu on loomatoidu kohta rohkem kvaliteedireegleid kui inimtoidu jaoks)
Tõesti hämmastav on mõelda sellest, et kui praegu ehitatavad majad hakkavad lagunema, et mis neist siis saab? Kuhu see prügi panna? Kes seda koristab? Praegu ilmestavad meie Eestimaa maakohti lagunevad talukohad – katused vajuvad kumeralt sisse, seinapalgid lainetavad ja vajuvad maasse, sammal ja samblik rohetab, puud kasvavad majades, kivimüürid sulanduvad maastikku… Aga mida teeb makrofleks ja penoplast 50 aasta pärast? Kivivill? Kes selle kõige eest vastutab? Need, kes ehitasid, ju kaovad.
Siinkohal meenutan positiivse noodi säilitamiseks äsja Halloo, Kosmosest kuulatud Mari Metsalliku mõtet: “Emakest Maad aitab see, kui me keskendume positiivsele. Maailmas pole midagi, millest loov mõte poleks tugevam. Kasvab see, millele me oma energiat pühendame.”
Sellepärast tuleb minevikust õppida, nii kaugemast kui lähemast minevikust. Ja minna edasi juba hoopis uute lahendustega. Leida neid avali silmi ning vahest kogu teadaolevat unustades.