Posted in Eestimaal, Permakultuur, Teadaanded

Avar Permakultuur kohtub noorte ja rohelistega Matsalus

Sean end valmis juba käimasolevaks Eesti Rohelise Liikumise suvekooliks, mis toimub Matsalus, Läänemaal. Selleks puhuks olen end kaevanud ühelt poolt toidu teemasse – selle vaatlemisse läbi erinevate perspektiivide. Permakultuur pakub välja huvitavaid vaatenurki, mis ei ole võibolla jõudnud veel suurte otsustajateni, kuid me kõik saame selles lahenduses osaleda. Huvitav on, et kerge on leida materjali selle kohta, mida arvab Euroopa Komisjon, Monsanto või siis erinevad kodanikeühendused/grupid, kes soovivad leida eneste ja maailma jaoks lahendust. Keeruline on aga leida toidu tootjate arvamusi  ning ka kohalike riikide otustajate vaatenurki. Samas on need viimased just kõige rohkem asjade tegelike lahendustega seotud, või ei ole? Sellise vaatlemise abil selgub nii mõndagi, tekib palju huvitavaid mõtteid ning võimalikke edasiliikumisteid.

Teise töötoa raames võtame ette põgusa süvenemise permakultuuri (et kasvaks huvi) ja siis läheme teeme käed mullaseks ning rajame väikese toidusalu-alguse Algallika külalistemaja maadele Läänemere kaldal.

Selge on see, et kõige rohkem on võimalik õppida siis, kui tuleb ise hakata enda õpitut teistele jagama. Enesele juhatuseks märkasin härra Einsteini öeldud mõttetera – “Kui sa ei suuda seda seletada 6-aastasele, ei saa sa sellest aru.”

Arusaamine on nagu taim, mis teeb seemnena idanema hakates suure hüppe tundmatusse ning sirgub siis üha edasi, raskusi trotsides ja endale aina toitu ja valgust leides õitsemise ja uute viljade poole. Olen põnevil sellest, kuhu see rada meid kõiki edasi kannab!

Sündmuse kohta pisut lähemat infot on võimalik leida siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2016/06/08/tule-suvekooli/

Täpne kava on jagatud osalejatele, kuid uskuge mind, seal ma saan olema 🙂

quote-Albert-Einstein-if-you-cant-explain-it-to-a-106152_2

Posted in Meedias, Permakultuur, Teadaanded

Minu Aed näitab Avarmaad

Koostöös maastikuarhitekti Rea Seppinguga kirjutasime kokku sissejuhatava lookese permakultuuri teemadel. Silmale vaatamiseks on pildid Avarmaa permakultuuritalust. Need, kel permakultuur juba tuttav, leiavad vast äratundmisi ja neile, kes soovivad sõnatagust maailma täpsemalt uurida, on esimesed viidad püsti.

Minu Aed_Avarmaa - 1

Aprillikuu keskpaigas (15. aprill) toimub Tartu Rahvaülikoolis sissejuhatav loeng permakultuurist, kust huvilised saavad permakultuuri lõhna ninna ning viiteid ja mõtteid edasisteks uurimisteks. Jagan oma vaateid ja aiapilte ning edastan rõõmu, mida permakultuur pakub – permakultuur on läbinisti positiivne mõttemall, mis tasakaalustab hästi maailmas praegu toimuvat.

Uuri lähemalt: http://www.rahvaylikool.ee/kursus/8/71/1266

Pistsin esimesed seemned juba mulda, tuleb lilli, juursellereid ja katsetan uuesti ka artišokiga. Eelmine kord sõi keegi isukalt juba üsna suured taimed lihtsalt ära. See on ikka arvutitagatöö ja muude mentaalsete tegevuste vahele väga maandav ja rõõmu toov tegevus – muld topsidesse, veega kastmine ja seemned mulda. Sellele eelneb muidugi seemnete välja valimine ja valiku järgi jäätisepulkadele nimede kirjutamine. Suuremaid seemneid (ja vahel ka pisemaid) aitavad lapsed heal meelel (ja nõudmisel!) mulda pista. Tore koostegevus ja kaasamine.

Nüüd jääb üle ainult oodata (ja õigel ajal kasta!).

 

Kohtumiseni ajakirja veergudel, Rahvaülikoolis või kusagil järgmises kohas!

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Eestimaal, Permakultuur

Pügamine Eestimaal

Ajal, mil muruniidukite mürin täidab puhkepäevade helisfääri, on Jaan Kaplinski kirjutanud nii, et mina, kes ma alustasin just esimest korda elus oma maatükikese niitmisega, mõtlen veelgi hoolikamalt, kui palju seda on vaja teha. Eelmisel suvel oli mul kahju mõelda nende suurte õite ja lopsakuse mahaniitmisele, kuid lõpuks polnud meil lastele paika ringikõndimiseks. Sel aastal tahtsin, et peenrasse ei tungiks nii palju nõgest, orasheina ja suuri sarikalisi ja hakkasin muru niitma. See on vist justkui mingi sisemine imelik sund, mis tahab järjest suuremat ala “korralikuks” korraldada, vallutada uusi maid madalale pügamiskõrgusele. Kogen eneses mõlemaid vaatenurki ning otsin nende vahelist tasakaalu. Kui õue peal on vaid nõgesed ja silmini ulatuvad putked, siis ei saa seal samuti väga hästi toimetada, ei õitse võilill ega ristikhein. Kuid kui järgi on jäänud vaid madalad rohelised lehed, siis ei õitse seal enam samuti midagi.

Olen alati kujutanud oma ideaalset aeda ette nii, et seal on sees rajad, mille ääres kasvavad igasugused lopsakad ja õitsevad taimed ja põõsad, on salajasi soppe ja istumiskohti, veesilmi ja suhu sobivaid taimi-marju-vilju. Ma olen sinna teel, kuid see tee pole sirgelt maha märgitud. Iga paiga, koosluse ja mulla jaoks kehtivad pisut isemoodi reeglid, ning neid saab tundma õppida ajapikku. Tihedat orasheinavälja aitab rikastada just niitmine, kuid kindlasti pole seda vaja teha igal nädalal. See, mis maa peal kasvab, on märk sellest, millises olukorras muld on. Umbrohud on omamoodi mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning “plaasterdavad” Emakest Maad. On kiiremaid ja aeglasemaid teid. Inimene saab loodusele vastu tulla. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu. Proovime järele!

Nõnda saab oma aeda jätta raja, mis viib sinna kuhu vaja ning tee peal on kõikvõimalikku kasvamas. Rada võib olla ka murune. Igal pool ei pea olema jalgpalliväljak, eriti kui lapsed jalgpalli ei mängigi.
Ja just nii ilus kui kunstiteos, võib olla üks aiarada. Seda ma teha proovingi.

Viitan siinkohal juba artikli ära, et huvilised saaksid teemasse veelgi rohkem sisse: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa

Minu kodualevis nägin just sedasama, artikliski mainitud pargi korrastamist. Rikas välu angervaksade ning veel vähemasti üheksa õitseva lillega on muutunud roheliseks kõrbeks, kus asuvad valge-mustad kasetüved. Seda kutsutakse Kase pargiks. Korjasin sealt viimased õied ning nautisin nende magusat lõhna. Enam sealt õisi ei leia. Mesilastel seal enam midagi teha pole.  Inimese lõhnatajud enam elamust ei saa. Mille nimel? Kas see ongi ilu? Kust tuleb selline ilu?

Olen selle üle mõelnud, olen permakultuurist ja oma aia veesilmadega rikastamisest rääkides kuulnud inimesi ütlevat: “Väkk, kui mu aias oleks palju konnasid!” Konnad kaovad aedadest siis, kui neil pole seal enam kusagil varjuda. Seda protsessi olen isegi näinud – lapsena krundil oli konnasid igal pool. Nüüd, kui krundist on saanud vanemate kena koduaed, seal enam konnasid leida pole. Pole isegi enam neid suuri rohelisi ritsikaid, kes võisid vahest sõrme hammustada, kui neid liiga lähedalt uurida. Tuleb tõele au anda, et isegi mu lähedases oereringis on toime pandud ökoloogilist hävitustööd. See käib nii kergelt, nii loomulikult ja mõtetes “ilu ja korra ja puhtuse” nimel, et mingit probleemi esmapilgul ei paistagi. Kuidas kõnelda sellest kõigest nii, et ei tekiks konflikti? Nii, et (vana)vanemad ei pööraks selga ja isoleeriks-ignoreeriks mind neis teemades?

Sellise korravajaduse juured paiknevad vist kusagil meie hämarate mitte-teadlikkuse aladel. See on seotud inimeste lühikese pilgu, väheldase vaatlemis- ja seostamisoskuse taga. Pragmaatilised põhjused või vähemasti usud-ebausud panevad meid mõningaid tegusid pidama ilmselgelt turvalisust pakkuvamateks kui teised. Me tahame, et kõik oleks kontrolli all. Et põrandal poleks sodisid ja õue peal poleks alasid, kus võivad elada jumal-teab-kes’id.

Ma niitsin muru ja nägin väikest kärnkonna. Peatusin, kutsusin lapsed kohale ning me kõik imetlesime tema olemasolu ja liikumist. See kohtumine jäi mulle meelde, küllap ka lastele. Veelgi reaalsemaks sai see mõte, et oma aeda tuleb rajada veesilmi ning veelgi rohkem põõsaaluseid! Tuleb mõelda nagu konn – kus on järgmine varjuline ja turvaline paik?

Iga kord, kui ma muruniiduki tööle panen, lausun: “Olgu kõik olendid terved ja hoitud.” Mõtlen, et mesilased, konnad, sisalikud ja kõik muud astuvad mu rajalt kõrvale ja ma märkan neid õigel hetkel. Arvan, et selline väike loits aitab samuti kaasa. Kuigi veel vähem muruniitmist aitab kindlasti veelgi rohkem kaasa! Leiame tasakaalu ning märkame seda, mis veel olemas on.

Permakultuur õnneks sellega tegelebki – elurikkuse võimaldamisega. Ja siinkohal ongi paras veelkord üle lugeda Jaan Kaplinski üleskutse, mis sobib täpselt ka permakultuuri üleskutseks ning palveks, mis aitab meie Eestimaad, Emakest Maad, Isamaad meie ja kõigi teiste jaoks ellu jätta.

“Kallid kaasmaalased! Me elame murrangute ajal. Eestimaa on kiiresti muutumas monokultuurseks, intensiivne põllumajandus kaotab senised aasad, nurmed, kaovad liigirikkad niidud, kaovad paljud taimed, linnud ja liblikad. See pole ainult esteetiline, vaid ka tõsine ökoloogiline probleem. Tegemist on ökokriisiga, mis mõjutab meid kõiki mitmel viisil. Oma osa selle ökokriisi süvenemisel on meil kõigil, kes me oma kodumuru, koduaeda püüame ülemäära korda teha, niita, kaotada kõik, mida peame umbrohuks, olgu võililled või nõgesed. On aeg muuta oma suhtumist. Kutsun kõiki maapidajaid ja maaharijaid vähem võitlema võilillede ja muude murus kasvavate õitsvate taimedega, jätma mõned lapid oma maal sööti, niites neid vaid korra-paar aastas. Kutsun üles katsetama lagedate murutraktori-murude asemel rajada lilleaasasid, leidma selleks sobiva agrotehnika, kasvatama niidutaimede seemneid enda kui teiste tarbeks. Kutsun ka üles istutama parkidesse ja haljasaladele rohkem põõsaid, maal kasutama haljastuses elupuude ja muu eksootika asemel meie oma looduslikke liike, näiteks pajude mitmesuguseid vorme. Nii sulaksid meie kujundatud alad paremini kokku põlise loodusega ja aitaksid ohustatud liikidel üle elada praegused suured muutused meie maastikus. Kutsun üles nägema looduse enda korda ja vähem püüdma seda asendada primitiivse sileda korralikkusega. Kutsun üles murutraktorite ja muruniidukite kõrval vahel kasutama ka vikatit, jätma aianurgas kasvama lapi maad nõgeste, putkede, pujude ja võililledega. Selle eest tänavad meid põõsalinnud, pääsusabad, kimalased, mesilased ja kord meie omad järeltulijad.”

 

Posted in Permakultuur

Kuidas läheneda permakultuurile?

Toimekad aprillikuupäevad andsid mulle võimaluse jagada permakultuurialaseid mõtteid Rohelise Tee Õhtul Tartu Loodusmajas (15.04.2015). Esialgsete plaanide kohaselt on see selline mõnus aruteluõhtu 20-30 inimesega. Paar päeva enne sündmust märkasin, et FB andmetel plaanib kohale tulla u. 150 inimest! See pani mind asjale pisut teistmoodi lähenema ning päevad enne esinemist olid täis tihedat uurimist ja kirjutamist ning esitluse tegemist.

Nüüd, kui kõik on rahulikult seljataga, olen väga rõõmus ja tänulik, et selline asi juhtus. Sain suurele publikule esinemise kogemuse (kohal oli küll üle 100 inimese!) ning esimest korda rääkisin permakultuurist niimoodi avalikult. Ma arvan, et läks hästi. Tagasiside, mis minuni on jõudnud, on positiivne. Tegelikult on ikka päris keeruline ettekandjana aru saada, mida publik arvab-mõtleb-tunneb. Küsimusi küsiti ja esimese reas olijate silmist paistis ka ikka pisut huvi. Magajaid ka polnud näha. Mõni läks varem ära ja mõni läks natuke hiljem ka ära, kui ettekanne juba teise tunni lõppu  tiksus 🙂 Aga lõpuni jääjaid oli samuti päris palju.

Mõtlesin oma loengutele juuraõpingutel. Ülikooli õppejõud ei saa ju üldse tagasisidet loengu lõpus – keegi ei lähe ütlema, et kas oli hea või jäi midagi vajaka… ja vahest ju jääbki vajaka, kuid sellist tagasisidet ei julge vähemasti õppejõududele küll keegi otse välja öelda, ehk pärast tagasiside käigus õppeinfosüsteemi kaudu. Mina küll tundsin, et tagasiside ja üldse suhtlemine publikuga on ikka nii vajalik ja kuidagi loomulik asi – siis tekib suhe ja mõistmine ning arenemine.

Ometi on ka neid, kes on tahtnud ettekannet uuesti üle vaadata – laadisin selle üles siia: k: http://avar.ee/permakultuur/materjalid/ (Menüüs: Permakultuur – Materjalid)

Raamatud, mida ettekandel näitasin (ja natuke juurde) panin kirja siia: http://avar.ee/permakultuur/raamatukogu/ (Menüüs: Permakultuur – Raamatukogu)

Lisaks on Eesti Roheline Liikumise Kadri (armas klassiõde, kes sellise idee üldse välja pakkus ning ma olen talle väga tänulik!) teinud teeõhtust väikese kokkuvõtte ning seda on võimalik lugeda siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2015/04/20/permakultuurist-ja-koostoost-loodusega

Mind võib jälle kutsuda permakultuurist rääkima, kindlasti saab iga uus kord aina parem. Selleks, et ise juurde õppida, on vaja otsast õpetama hakata – see vana tarkusetera sai endale taas uue tähenduse.