Posted in Eestimaal, Permakultuur, Teadaanded

Avar Permakultuur kohtub noorte ja rohelistega Matsalus

Sean end valmis juba käimasolevaks Eesti Rohelise Liikumise suvekooliks, mis toimub Matsalus, Läänemaal. Selleks puhuks olen end kaevanud ühelt poolt toidu teemasse – selle vaatlemisse läbi erinevate perspektiivide. Permakultuur pakub välja huvitavaid vaatenurki, mis ei ole võibolla jõudnud veel suurte otsustajateni, kuid me kõik saame selles lahenduses osaleda. Huvitav on, et kerge on leida materjali selle kohta, mida arvab Euroopa Komisjon, Monsanto või siis erinevad kodanikeühendused/grupid, kes soovivad leida eneste ja maailma jaoks lahendust. Keeruline on aga leida toidu tootjate arvamusi  ning ka kohalike riikide otustajate vaatenurki. Samas on need viimased just kõige rohkem asjade tegelike lahendustega seotud, või ei ole? Sellise vaatlemise abil selgub nii mõndagi, tekib palju huvitavaid mõtteid ning võimalikke edasiliikumisteid.

Teise töötoa raames võtame ette põgusa süvenemise permakultuuri (et kasvaks huvi) ja siis läheme teeme käed mullaseks ning rajame väikese toidusalu-alguse Algallika külalistemaja maadele Läänemere kaldal.

Selge on see, et kõige rohkem on võimalik õppida siis, kui tuleb ise hakata enda õpitut teistele jagama. Enesele juhatuseks märkasin härra Einsteini öeldud mõttetera – “Kui sa ei suuda seda seletada 6-aastasele, ei saa sa sellest aru.”

Arusaamine on nagu taim, mis teeb seemnena idanema hakates suure hüppe tundmatusse ning sirgub siis üha edasi, raskusi trotsides ja endale aina toitu ja valgust leides õitsemise ja uute viljade poole. Olen põnevil sellest, kuhu see rada meid kõiki edasi kannab!

Sündmuse kohta pisut lähemat infot on võimalik leida siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2016/06/08/tule-suvekooli/

Täpne kava on jagatud osalejatele, kuid uskuge mind, seal ma saan olema 🙂

quote-Albert-Einstein-if-you-cant-explain-it-to-a-106152_2

Posted in Meedias, Permakultuur, Teadaanded

Minu Aed näitab Avarmaad

Koostöös maastikuarhitekti Rea Seppinguga kirjutasime kokku sissejuhatava lookese permakultuuri teemadel. Silmale vaatamiseks on pildid Avarmaa permakultuuritalust. Need, kel permakultuur juba tuttav, leiavad vast äratundmisi ja neile, kes soovivad sõnatagust maailma täpsemalt uurida, on esimesed viidad püsti.

Minu Aed_Avarmaa - 1

Aprillikuu keskpaigas (15. aprill) toimub Tartu Rahvaülikoolis sissejuhatav loeng permakultuurist, kust huvilised saavad permakultuuri lõhna ninna ning viiteid ja mõtteid edasisteks uurimisteks. Jagan oma vaateid ja aiapilte ning edastan rõõmu, mida permakultuur pakub – permakultuur on läbinisti positiivne mõttemall, mis tasakaalustab hästi maailmas praegu toimuvat.

Uuri lähemalt: http://www.rahvaylikool.ee/kursus/8/71/1266

Pistsin esimesed seemned juba mulda, tuleb lilli, juursellereid ja katsetan uuesti ka artišokiga. Eelmine kord sõi keegi isukalt juba üsna suured taimed lihtsalt ära. See on ikka arvutitagatöö ja muude mentaalsete tegevuste vahele väga maandav ja rõõmu toov tegevus – muld topsidesse, veega kastmine ja seemned mulda. Sellele eelneb muidugi seemnete välja valimine ja valiku järgi jäätisepulkadele nimede kirjutamine. Suuremaid seemneid (ja vahel ka pisemaid) aitavad lapsed heal meelel (ja nõudmisel!) mulda pista. Tore koostegevus ja kaasamine.

Nüüd jääb üle ainult oodata (ja õigel ajal kasta!).

 

Kohtumiseni ajakirja veergudel, Rahvaülikoolis või kusagil järgmises kohas!

Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Eestimaal, Permakultuur

Pügamine Eestimaal

Ajal, mil muruniidukite mürin täidab puhkepäevade helisfääri, on Jaan Kaplinski kirjutanud nii, et mina, kes ma alustasin just esimest korda elus oma maatükikese niitmisega, mõtlen veelgi hoolikamalt, kui palju seda on vaja teha. Eelmisel suvel oli mul kahju mõelda nende suurte õite ja lopsakuse mahaniitmisele, kuid lõpuks polnud meil lastele paika ringikõndimiseks. Sel aastal tahtsin, et peenrasse ei tungiks nii palju nõgest, orasheina ja suuri sarikalisi ja hakkasin muru niitma. See on vist justkui mingi sisemine imelik sund, mis tahab järjest suuremat ala “korralikuks” korraldada, vallutada uusi maid madalale pügamiskõrgusele. Kogen eneses mõlemaid vaatenurki ning otsin nende vahelist tasakaalu. Kui õue peal on vaid nõgesed ja silmini ulatuvad putked, siis ei saa seal samuti väga hästi toimetada, ei õitse võilill ega ristikhein. Kuid kui järgi on jäänud vaid madalad rohelised lehed, siis ei õitse seal enam samuti midagi.

Olen alati kujutanud oma ideaalset aeda ette nii, et seal on sees rajad, mille ääres kasvavad igasugused lopsakad ja õitsevad taimed ja põõsad, on salajasi soppe ja istumiskohti, veesilmi ja suhu sobivaid taimi-marju-vilju. Ma olen sinna teel, kuid see tee pole sirgelt maha märgitud. Iga paiga, koosluse ja mulla jaoks kehtivad pisut isemoodi reeglid, ning neid saab tundma õppida ajapikku. Tihedat orasheinavälja aitab rikastada just niitmine, kuid kindlasti pole seda vaja teha igal nädalal. See, mis maa peal kasvab, on märk sellest, millises olukorras muld on. Umbrohud on omamoodi mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning “plaasterdavad” Emakest Maad. On kiiremaid ja aeglasemaid teid. Inimene saab loodusele vastu tulla. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu. Proovime järele!

Nõnda saab oma aeda jätta raja, mis viib sinna kuhu vaja ning tee peal on kõikvõimalikku kasvamas. Rada võib olla ka murune. Igal pool ei pea olema jalgpalliväljak, eriti kui lapsed jalgpalli ei mängigi.
Ja just nii ilus kui kunstiteos, võib olla üks aiarada. Seda ma teha proovingi.

Viitan siinkohal juba artikli ära, et huvilised saaksid teemasse veelgi rohkem sisse: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa

Minu kodualevis nägin just sedasama, artikliski mainitud pargi korrastamist. Rikas välu angervaksade ning veel vähemasti üheksa õitseva lillega on muutunud roheliseks kõrbeks, kus asuvad valge-mustad kasetüved. Seda kutsutakse Kase pargiks. Korjasin sealt viimased õied ning nautisin nende magusat lõhna. Enam sealt õisi ei leia. Mesilastel seal enam midagi teha pole.  Inimese lõhnatajud enam elamust ei saa. Mille nimel? Kas see ongi ilu? Kust tuleb selline ilu?

Olen selle üle mõelnud, olen permakultuurist ja oma aia veesilmadega rikastamisest rääkides kuulnud inimesi ütlevat: “Väkk, kui mu aias oleks palju konnasid!” Konnad kaovad aedadest siis, kui neil pole seal enam kusagil varjuda. Seda protsessi olen isegi näinud – lapsena krundil oli konnasid igal pool. Nüüd, kui krundist on saanud vanemate kena koduaed, seal enam konnasid leida pole. Pole isegi enam neid suuri rohelisi ritsikaid, kes võisid vahest sõrme hammustada, kui neid liiga lähedalt uurida. Tuleb tõele au anda, et isegi mu lähedases oereringis on toime pandud ökoloogilist hävitustööd. See käib nii kergelt, nii loomulikult ja mõtetes “ilu ja korra ja puhtuse” nimel, et mingit probleemi esmapilgul ei paistagi. Kuidas kõnelda sellest kõigest nii, et ei tekiks konflikti? Nii, et (vana)vanemad ei pööraks selga ja isoleeriks-ignoreeriks mind neis teemades?

Sellise korravajaduse juured paiknevad vist kusagil meie hämarate mitte-teadlikkuse aladel. See on seotud inimeste lühikese pilgu, väheldase vaatlemis- ja seostamisoskuse taga. Pragmaatilised põhjused või vähemasti usud-ebausud panevad meid mõningaid tegusid pidama ilmselgelt turvalisust pakkuvamateks kui teised. Me tahame, et kõik oleks kontrolli all. Et põrandal poleks sodisid ja õue peal poleks alasid, kus võivad elada jumal-teab-kes’id.

Ma niitsin muru ja nägin väikest kärnkonna. Peatusin, kutsusin lapsed kohale ning me kõik imetlesime tema olemasolu ja liikumist. See kohtumine jäi mulle meelde, küllap ka lastele. Veelgi reaalsemaks sai see mõte, et oma aeda tuleb rajada veesilmi ning veelgi rohkem põõsaaluseid! Tuleb mõelda nagu konn – kus on järgmine varjuline ja turvaline paik?

Iga kord, kui ma muruniiduki tööle panen, lausun: “Olgu kõik olendid terved ja hoitud.” Mõtlen, et mesilased, konnad, sisalikud ja kõik muud astuvad mu rajalt kõrvale ja ma märkan neid õigel hetkel. Arvan, et selline väike loits aitab samuti kaasa. Kuigi veel vähem muruniitmist aitab kindlasti veelgi rohkem kaasa! Leiame tasakaalu ning märkame seda, mis veel olemas on.

Permakultuur õnneks sellega tegelebki – elurikkuse võimaldamisega. Ja siinkohal ongi paras veelkord üle lugeda Jaan Kaplinski üleskutse, mis sobib täpselt ka permakultuuri üleskutseks ning palveks, mis aitab meie Eestimaad, Emakest Maad, Isamaad meie ja kõigi teiste jaoks ellu jätta.

“Kallid kaasmaalased! Me elame murrangute ajal. Eestimaa on kiiresti muutumas monokultuurseks, intensiivne põllumajandus kaotab senised aasad, nurmed, kaovad liigirikkad niidud, kaovad paljud taimed, linnud ja liblikad. See pole ainult esteetiline, vaid ka tõsine ökoloogiline probleem. Tegemist on ökokriisiga, mis mõjutab meid kõiki mitmel viisil. Oma osa selle ökokriisi süvenemisel on meil kõigil, kes me oma kodumuru, koduaeda püüame ülemäära korda teha, niita, kaotada kõik, mida peame umbrohuks, olgu võililled või nõgesed. On aeg muuta oma suhtumist. Kutsun kõiki maapidajaid ja maaharijaid vähem võitlema võilillede ja muude murus kasvavate õitsvate taimedega, jätma mõned lapid oma maal sööti, niites neid vaid korra-paar aastas. Kutsun üles katsetama lagedate murutraktori-murude asemel rajada lilleaasasid, leidma selleks sobiva agrotehnika, kasvatama niidutaimede seemneid enda kui teiste tarbeks. Kutsun ka üles istutama parkidesse ja haljasaladele rohkem põõsaid, maal kasutama haljastuses elupuude ja muu eksootika asemel meie oma looduslikke liike, näiteks pajude mitmesuguseid vorme. Nii sulaksid meie kujundatud alad paremini kokku põlise loodusega ja aitaksid ohustatud liikidel üle elada praegused suured muutused meie maastikus. Kutsun üles nägema looduse enda korda ja vähem püüdma seda asendada primitiivse sileda korralikkusega. Kutsun üles murutraktorite ja muruniidukite kõrval vahel kasutama ka vikatit, jätma aianurgas kasvama lapi maad nõgeste, putkede, pujude ja võililledega. Selle eest tänavad meid põõsalinnud, pääsusabad, kimalased, mesilased ja kord meie omad järeltulijad.”

 

Posted in Permakultuur

Kuidas läheneda permakultuurile?

Toimekad aprillikuupäevad andsid mulle võimaluse jagada permakultuurialaseid mõtteid Rohelise Tee Õhtul Tartu Loodusmajas (15.04.2015). Esialgsete plaanide kohaselt on see selline mõnus aruteluõhtu 20-30 inimesega. Paar päeva enne sündmust märkasin, et FB andmetel plaanib kohale tulla u. 150 inimest! See pani mind asjale pisut teistmoodi lähenema ning päevad enne esinemist olid täis tihedat uurimist ja kirjutamist ning esitluse tegemist.

Nüüd, kui kõik on rahulikult seljataga, olen väga rõõmus ja tänulik, et selline asi juhtus. Sain suurele publikule esinemise kogemuse (kohal oli küll üle 100 inimese!) ning esimest korda rääkisin permakultuurist niimoodi avalikult. Ma arvan, et läks hästi. Tagasiside, mis minuni on jõudnud, on positiivne. Tegelikult on ikka päris keeruline ettekandjana aru saada, mida publik arvab-mõtleb-tunneb. Küsimusi küsiti ja esimese reas olijate silmist paistis ka ikka pisut huvi. Magajaid ka polnud näha. Mõni läks varem ära ja mõni läks natuke hiljem ka ära, kui ettekanne juba teise tunni lõppu  tiksus 🙂 Aga lõpuni jääjaid oli samuti päris palju.

Mõtlesin oma loengutele juuraõpingutel. Ülikooli õppejõud ei saa ju üldse tagasisidet loengu lõpus – keegi ei lähe ütlema, et kas oli hea või jäi midagi vajaka… ja vahest ju jääbki vajaka, kuid sellist tagasisidet ei julge vähemasti õppejõududele küll keegi otse välja öelda, ehk pärast tagasiside käigus õppeinfosüsteemi kaudu. Mina küll tundsin, et tagasiside ja üldse suhtlemine publikuga on ikka nii vajalik ja kuidagi loomulik asi – siis tekib suhe ja mõistmine ning arenemine.

Ometi on ka neid, kes on tahtnud ettekannet uuesti üle vaadata – laadisin selle üles siia: k: http://avar.ee/permakultuur/materjalid/ (Menüüs: Permakultuur – Materjalid)

Raamatud, mida ettekandel näitasin (ja natuke juurde) panin kirja siia: http://avar.ee/permakultuur/raamatukogu/ (Menüüs: Permakultuur – Raamatukogu)

Lisaks on Eesti Roheline Liikumise Kadri (armas klassiõde, kes sellise idee üldse välja pakkus ning ma olen talle väga tänulik!) teinud teeõhtust väikese kokkuvõtte ning seda on võimalik lugeda siit: http://www.roheline.ee/uudised/uudis/2015/04/20/permakultuurist-ja-koostoost-loodusega

Mind võib jälle kutsuda permakultuurist rääkima, kindlasti saab iga uus kord aina parem. Selleks, et ise juurde õppida, on vaja otsast õpetama hakata – see vana tarkusetera sai endale taas uue tähenduse.

Posted in Eestimaal, Permakultuur, Toitumine

Värske pilguga Eestimaal. Võta tasuta. Üleminekul Eesti.

Olemegi tagasi. Suur rutt sai nädala ajaga läbi kui Mihkel autoga praami poole sõitma asus. Nüüd on mulle järgi jäänud aeglane elu, mediteeriv olek, sest vaid nõnda on võimalik end rõõmsa, rahuliku ning õnnelikuna tunda.

Mul on hea meel selle pärast, et ikka veel jagub minu sisse seda pilku, mis näeb paljut varem teada olnut teise pilguga. Ma soovin kõigest südamest, et seda sisemist värskust oskan ma nüüdsest aina edasi elus hoida, sest see on miski, mis annab palju innustavaid mõtteid ja tundeid ning sellelt pinnalt on võimalik teha teistsuguseid tegusid.

Üks suur naudinguhetk, mida kogesin, kui sõitsime laevalt kodupoole, oli esimene metsapeatus. Sinililled särasid tagasihoidlikult ja mets laulis südamlikult. Lõhn, see oli ka õige. Teate küll sellist eestipärast kevadist teeäärset metsa, isegi võsa? See on imeline! Imeline on seegi, et autoga sõites saab nii kergesti seisma jääda ja kohe ongi mets. Ei pea 50 km sõitma, ei pea kiirteelt maha keerama! Rootsis ma ei tundnudki sellist päris kevade lõhna, aga siin leidsin selle jälle üles. Selline tunne, et loodus ja maa tundis mind ära ja mina tundsin teda. Meelde tuli Mikk Sarvega Hallo, Kosmose saade, kus ta rääkis saami naisest, kes “ostis” ära kõik paigad, kus ta käis. Näiteks viskas mündi üle Soome-Eesti praami parda ja ütles, et ostis nüüd selle mere ära. Ja kui ta jalad Eestimaale jõudsid, “ostis” ta samamoodi ka selle maa ära. See pidavat olema hea suhte sisse seadmiseks üks võimalikke tegusid. Olen seda infot läbi seedinud ja mulle tundub, et selles on oma iva sees. Ja kui ma seal metsas nautisin koduMaaga taaskohtumist, sain kuidagi aru, et ma ei pea seda maad ostma. See on maa, millega mul on juba suhe sees. Ma olen maale andnud ja seepärast annab maa mulle. Sellepärast ongi olemas andamite andmise komme, lintide sidumine, müntide puistamine, hõbeda kraapimine ja muud taolised taigad. Need töötavad, minu ja maa suhtes küll. Poiste suvine varrupidu äratas sellise selgema ja kindlama äratundmise selles osas minus üles. Siis tegin esimest korda teadlikke taigasid.

Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline! Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg
Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline!
Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg

Avarmaal kogesin teist suurt naudingut, kui meil oli õhtupoolik, mil käisime läbi kõik sealsed paigad-puud-nurgatagused. Hiis kasvab. Isegi äranäritud pärnad paistsid kusagilt otsast elus olevad, mõni pungki! Tammed, millele sügisel võrgud ümber panime, olid täitsa korras. Seal hiieringis külvasin ma veel enne loojangut seemneid – lina ja mooni ja kaera ning mõnda muud seemet, mis mulle pihku oli sattunud. Tundsin, et vägi seal paigas kasvab iga teoga ja see vägi suunab jälle omakorda neid tegusid. On justkui see küsimus, millele vastust ei teata – kumb oli enne, kas muna või kana?

Kui jalad on maas, siis on elul teine maik. Välismaal olemise tunnet kirjeldab kõige paremini sõna pidetu.

Nüüd ma tean, mis tunne on tunda ja märgata seda, mis on muidu nii omane, et ei pane tähelegi. Nahka enda peal ju ka ei pane tähele, kui sellega kõik korras on. Aga kui poleks nahka, küll siis alles paneks tähele! Sellepärast on nii väärtuslik see äraolemine, et ärganud on tajud, mis varem olid argisusse mattunud. Kodupimedus, nagu Margo Mitt ikka on öelnud. Kuidas küll olla aina nägija?!

Kolmas suur nauding oli Tartu turul käimine. Toit nii odav ja päris! Istusime kuuse all parkla juures pärast ja sõime tõelist pekist suitsuliha, Mihkel lürpis mahedat hapukoort ja päike paistis nii soojalt. Värske hapukurk ka. See on küllus. Meil siin Eestimaal on ikka veel tarkust õigest toidust teada ja luua. Jah, varem polnudki ma turgu nii palju väärtustanud kui sel hetkel. Huvitav on, et sees peab midagi muutuma, et selline tunne peale tuleks. Ja sisemised muutused on vahest seotud millegi välisega. Või siis algab kõik ikkagi seest…?

Neljas toredus, millega me hakkama saime – koristasime kodu (et Rootsis kaasas olnud asjad jälle koju ära mahuks), sest värske pilguga on hea millestki mittevajalikust lahti lasta. Mihklil tuli hea mõte, et äkki on nüüd käes paras aeg, et katsetada seda mu Kanadas, Vancouveri saarel kogetud tava ka siin, Rakkes. Mõeldud-tehtud! Kaks väiksemat pappkasti peamiselt köögikraamiga alates kardinatest ja lõpetades korgitseriga, paigutasime me majaotsa. Mihkel kopsis kiirelt kokku ka korraliku laudadest sildi, kuhu ma kirjutasin peale: “Võta tasuta!” Kui hakkasime just ise Avarmaale minema, siis kõndisin ise ka meie väljapanekust mööda ja mulle tuli vastu üks poiss, kes küsis: “Kas sa tead, kes need asjad sinna pani?” Korraks tundsin kohmetust ja tahtsin eht-rakkelaslikult öelda: “Ma ei tea..?” aga siis sai ausus minus võitu ja ütlesin: “Mina panin. Kõik võivad neid võtta. Meil jäi üle.” Paari tunni pärast, kui Mihkel mööda liikus sealt jälle, oli kõik läinud. Ainult üks tühi pappkast alles. 

Isegi kui “lapsed vedasid träna laiali” või muud taolist, mida mõned võivad ju mõelda sellise asja peale, taipasin ma, et kõige tähtsam on see kogemus. Need lapsed, kes näevad, et selliseid asju võib maailmas juhtuda, võtavad endaga sellise võimalikkuse kaasa. Ja see on kõige suurem kingitus, mida ma neile teha oskan. Jagamise kingitus. Asjad ju kaovad, aga enese sisemuslik avarus ja ettekujutus, et midagi taolist on võimalik, ehk püsib. Kasvõi ühes inimeses.

Võta tasuta!
Pilti me ei jõudnud ise teha, kõik käis nii ruttu, aga illustratsiooniks üks ameerikalik võimalikkus. Meil nii suur väljapanek polnud, aga äkki järgmine kord? Või äkki Sinu pool?

Viimaks, jagan seda filmi, mida siin oma unetundide ja toakoristamise arvelt vaatasin (kui lapsed magasid) – Üleminekul 2.0. See on inspireeriv pildijada sellest, kuidas kogukonnad maailmas otsivad ja leiavad uusi lahendusi, väestavad oma kodupaikasid ja seeläbi kogu planeeti. See on liikumine Transition Network. See on permakultuuri “retsept”, see on juhend, kuidas pihta hakata ja muudatusi teha. Miks mitte Eestis? Miks mitte seal, kus Sina elad? Kõik on võimalik. Eestikeelsed subtiitrid on ka olemas. 

https://www.youtube.com/watch?v=5CQX5OjRXvw

P.S. Samal päeval kui me kodumaale saabusime, avalduski Postimehe Maaelu lisas lugu, kus me täiesti esindatud, suure ja värvilise pildiga isegi. Ja paistab, et nii mõningi tuttav on seda lugenud, nagu tänaval ja kohtudeski selgub. Ehk saan varsti selle siia ka üles.

Posted in Lood, Permakultuur, toidusalu

Aiapidamine industriaalpildis ja metsade tähtsus.

Loen raamatut “Edible Forest Gardens. Volume one: Vision & Theory” ja ei saa kohe muidu, kui tõlgin sealt ühe lõigukese emakeelde. Märkuseks veel, et kirjanikud on ameeriklased ja seega on meie maal mõned asjad ehk teisiti ja isegi paremini. Lugedes sinna kõrvale “Lingvistilise metsa” raamatut, tunnen, et metsateema on igati õhus ja tähtis. Seepärast on ka söödavad metsad, ehk toidusalud ehk “edible forest garden’id” meie reaalsuse jaoks vajalikud mõtteavardused ning reaalsuseloomed. 

Taevaste rada.
Taevaste rada.

AIAPIDAMINE INDUSTRIAALPILDIS

Talud/farmid, millest meist enamike toidulauad sõltuvad, sõltuvad omakorda pea täielikult saakidest, mis vajavad suuri seemnete, väetiste, energia ja tehnika sisendeid. Need sisendid kõik tulevad kaugetest planeedi paikadest. Meie toitu veetakse edasi ja tagasi mööda maakera suure ökoloogilise kulukusega. Pea alati on farmide põldudel muld paljas ja paljas muld tähendab kahjustunud mulda. Need põllud on halvimal juhul kaetud vaid ühe liiguga, parimal juhul kümne või kahekümne liigiga. Kõik või peaaegu kõik need taimed on üheaastased ja enamik neist on geneetiliselt identsed hübriidid, mis on toodetud kusagil kaugel ning “disainitud” nii, et nad vajavadki suuri industriaalse energia, kemikaalide, tööriistade ja tehnika sisendeid. Ökoloogiliselt vaadatunda on moodsa põllumajanduse kulud:

  • kadunud mulla A-horisont, huumuskiht (mõned ütlevad, et see on suurim U.S.A. eksportiartikkel kaalu järgi);
  • kadunud seemnete geneetiline mitmekesisus;
  • vähenevad veevarud;
  • keemiline saastumine (vee, muldade, toidu, töötajate ja eluslooduse);
  • suurenev hulk pestitsiidi- ja herbitsiidikindlaid “kahjureid” ja “umbrohte”;
  • ja kümme või rohkem kalorit energiat kulutatud iga kalori toidu tootmiseks.

Samasugune korratus, eraldatud mõtlemine ja monokultuurne mõtteviis on läbiv moodsas industriaalses põllumajanduses ning see toodab tööd, prügi ja saastet.

Enamik koduseid toiduaedu on miniatuursed versioonid suurtest põllumajandusüksustest, kuna nad vajavad samuti suurt hulka sisendeid energia, töö ja materjalide näol. Praegu kompostib küll rohkem inimesi kui kaks kümnendit tagasi. See on samm paremuse poole, kuid see ei muuda suurt pilti eriti palju. Kui meie kaugelelennanud industriaalne süsteem kukuks me ümber kokku, oleks enamik aiapidajaid omadega hädas – ilma väetiste, pestitsiidide (orgaaniliste või keemiliste), pumbatava vee ja mis kõige tähtsam, ilma seemneteta. Lisaks võib vaadata meie aedade struktuuri. Kas sa oled kunagi näinud looduslikku parasvõõtme ökosüsteemi, kus kõik oli paigutatud sirgetesse ridadesse? Kus kõik taimed olid üheaastased või kus üheaastased taimed moodustasid rohkem kui 20% kogu taimede kogukonnast? Kus vertikaalset ruumi on kasutatud vähe või mitte üldse? Suured alad ühe ja sama liigiga okupeeritult on looduses väga ebatavalised ja isegi kui neid esineb, pole kõik teised liigid sealt välja tõrjutud.

See pole öeldud selle mõttega, et sirged read on ilmtingimata halvad. Mõte seisneb selles, et tuleb vaadata nende valikute eelduste taha, mida me teeme. Me peame vaatama küsimust, kuidas me oma maastikke kujundame ja toitu kasvatame, ökoloogilisest vaatenurgast. Kodune toiduaia pidamine on tähtis viis inimeste maaga taasühendamiseks. Kahjuks peegeldab see, kuidas me toitu kasvatame, neid samu disaini põhimõtteid, mida me oleme hävitaval kombel kasutanud metsade asendamisel eeslinnadega ja ka suureskaalalises põllumajanduses. Need moodsad maastikud on kõik otsesed tulemused samast lineaarsest, monokultuursest mõtteviisist, mõtteviisist, mis lendab ökoloogilistele reaalsustele otse näkku.

Unistus või õudus?

ÕPITUD ÕPPETUNNID (kokkuvõtteks raamatu peatükist, kuid usun, et on mõistetav ka ilma täielikku eelnevat lugemata)

Mida me saame õppida kõigest olnust? Meie esimene pilk seente ja taimede koostööst näitab meile kätte esimese õppetunni: tervetele ökosüsteemidele omane hämmastav omavaheline seotus. Organismide vaheline koostöö on ökosüsteemide toimimise jaoks ülimalt vajalik. Selle koostöö ulatus on palju laiem kui enamik meist teab. Lugupidamine ja austus on loomulikud vastused sellisele imelisele seotusele, mille looduses olemasolust me nüüd teadlikuks oleme saanud.

Järgmiseks, me leiame, et enamik meie ettekujutusi “ürgmetsast” olid valed. Need metsad ei koosnenud mitte ainult suurtest ja vanadest puudest. Nad sisaldasid paljudes eri vanustes ja igasuguseid puid ning laike erinevatest taimekooslustest, kaasa arvatud savannid ja aasad. Need metsad ei olnud ühetaolised. Eelajalooline mets oli ka dünaamiline, voolav ja muutuv, paljuski mõjutatud inimtegevusest. Tegelikult olid pärismaalased (siin on mõeldud Ameerika indiaanlasi) olid eelajaloolise metsa võtmeliigiks. Nende käitumine lõi metsa, mida nad tundsid, märkimisväärsel moel ja vastupidi. Inimesed ja mets olid ühises arengus, vastastikku toetavad osalejad teineteise eludes.

Toidusalu võimalik küllus.

Kui me toome kontrastiks selle osalise osalemise, kuidas meie kultuur on mõjutanud metsa, näeme me täielikke vastandeid. Nemad (indiaanlased) kooslõid omavahelise sõltuvuse, dünaamiliselt stabiilse külluse ja fuktsionaalse mitmekesisuse; meie oleme loonud killustatuse, tasakaalustamata ülekülluse ja lihtsustunud mitmekesisuse. Me oleme siiani võtmeliigiks Põhja-Ameerika metsades. Meie tegevused ja tegematajätmised on põhilised määrajad ökosüsteemide tervises ja evolutsioneerumises. Kui me vaatame seda, kuidas oleme struktureerinud oma kogukonnad, näeme me sama lahtiühendatuse, mida me oleme loonud metsades, ekstreemset väljendust. Seetõttu on meil suured probleemid jäätmete, töö ja saastega. Nende disainimustrite põhjused peituvad meie monokultuurses nägemises ja asjadest mõtlemises nii ruumis, ajas kui funktsioonis.

Nagu Einstein on mõelnud, ei saame me lahendada neid märkimisväärseid probleeme samasuguse mõtlemisega, millega me neid lõime. Me peame liikuma edasi monokultuursest mõttemaailmast, lahusolemise maailmast. Me peame liikuma osaleva seotuse ja koosloova evolutsiooni maailma koos oma ökosüsteemiga. Me peame nägema nii metsa kui ka puid. Meil kõigil on mets veres. Me peame hakkama mõtlema nii, tegutsema nii ja aeda pidama nii nagu mets.

 

Posted in Lood, Permakultuur

Permakultuuri disainer – oh milline rõõm!

Mõned teist ehk märkasid minu eilset äkkteadet, mis sotsiaalmeedias leidis suurt jagamist ning mille tulemusena sain endale kohe ette vähemasti 8 projekti millega tegeleda!

See on natuke nagu Edvin Aedma lugu mõõgameistristri tütrest. Vabas vormis ja oma mälu järgi oli see põhiliselt selline: 
Isa küsis tütrelt: “Kas sa tahaksid mõõgameistri tütreks saada?”
Tütar vastas: “Tahaksin küll.”
Isa: “Ju ma siis pean mõõgameistriks hakkama.”

Jah, ma ütlesin välja, et võin teha permakultuuri disaine/nõustamisi ning nüüd siis tulebki mul neid tegema hakata. See on väga põnev ja samas väljakutsuv. On selline hämmastav tunne, mis tuleb siis, kui taipad, et kõnnidki rada, millest oled unistanud – vaatad ringi ja saad aru, et see ongi tegelikkus, see ongi enese loodud reaalsus.

Ma tunnen suurt rõõmu ja rahu tunnet olles selle tee alguses. Nüüd on mu ees reaalne ülesanne, mille täitmiseks saan rakendada kõiki omi oskuseid ja tarkusi ning juurde õppimist on kuhjaga. Ent kõik see on väärtuslik ja tähendust omav. See on mõnus protsess, millesse end sisse sulandada ja teha kõike seda, mis paneb südame põksuma ja sees rõkatama.

Huvitav on see, et kui ees on konkreetsed ülesanded, on kohe palju selgem, mida tuleb teha, milliseid materjale on vaja koostama hakata. Meenub kunagi kuuldud mõte, et selleks, et midagi tõesti selgeks saada, tuleb õpetama hakata. Ju siis on aeg käes, isegi kui vahest võib mõelda, et “ah, mis nüüd mina”. Ent see viimane mõte on selline, mis kuhugi edasi ei vii. Ja mina tunnen, et on aeg edasi liikuda. Julgustan iga lugejatki tegema midagi sellist, mida ta ammu oodanud on. Paistab, et maailm on vastu võtmas häid ja südames tunnetatud asju, mis siis saavad toetatud ja edasi aidatud selle imelise kõiksuse poolt, mis ON.

Mõnusat aega nädala vahetusel. Käes on märts, käes on aeg, veel enne pööripäeva, öelda välja oma unistused ja soovid, sest siis saavad varsti teoks. Mina küll usun.

Need on need viljad, mis tulevad siis, kui seemned mulda panna, lisada sinna juurde armastust ja hoolt ja tähelepanu ning lasta loodusel toimida omades rütmides, oma rahu ja tasakaalukusega. Goumiberry ehk hõbepuu ehk Elaeagnus multiflora
Need on need viljad, mis tulevad siis, kui seemned mulda panna, lisada sinna juurde armastust ja hoolt ja tähelepanu ning lasta loodusel toimida omades rütmides, oma rahu ja tasakaalukusega.
Goumiberry ehk hõbepuu ehk Elaeagnus multiflora Holma toidusalus, Rootsis