Posted in Lood, Permakultuur

Unistus on täitunud. Mul on uus unistus.

Tere head sõbrad, räägin teile minu jaoks suurest sündmusest. Tunnen, et see pani käima paljut mu sees ja sellest sünnib kindlasti järgmisi unistusi ja tegusid. See on selline elamus, et pani mind öösel pärast Koidu toitmist voodist püsti tõusma ja päevikusse plaane kirjutama-joonistama.

Millest ma siis unistasin?

Arvasin, et siin Rootsis on kindlasti permakultuuripaiku, mida külastada ja millest inspiratsiooni saada. Jah, neid siin tõepoolest on. Eile käisime esimest korda toidusalus (food-forest), kus minu sõbra sõber (blogilugejatele juba tuttav Britta, kes elab vagunelamus põllu serval) on ka kaastegev. Tema tutvustaski meile selle olemasolu ja ütles, et ülepühapäeviti on seal tegevuspäevad, mil saab saluga tuttavamaks saada.

Korjasime meiegi end auto peale ja sõitsime u. 50 km põhja poole, Hööri. Ja selle külje all, Holmas, asubki Rootsi vanim näidis-toidusalu. See rajati 2005. aastal ja seega on see juba 8 aastat kasvada saanud. Selle tegemiseks saadi päris palju raha, niiet endine rohumaa muutus täielikult – kaevati 3 tiiki (üks neist päris suur), toodi kohale palju hobusesõnnikut ja pappi/ajalehti ja muidugi taimi, mis siis kõik kasvama pandi.

Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.

Mis see toidusalu on?

Toidusalu on selline paik, mis imiteerib metsa ja avatud maa üleminekuala – kus on piisavalt valgust ja kus on suur mitmekesisus. Seda eristab looduskooslusest teadlikult valitud taimede olemasolu. Seal kasvavad puud-põõsad-taimed, mis seovad õhust lämmastikku (nt. lepad, läätspuud, astelpajud, hõbepuud, ristikud, oad-herned) ja siis puud-põõsad, mis annavad saaki (õunad, pirnid, ploomid, kirsid, marjapõõsad jne), lisaks varju-tuulekaitset andvad taimed ja maad katvad madalad taimed, mis sobivad ka heal juhul söögiks-salatiks-maitseks-putukameelitajaks jne. Toidusalu küsib head planeerimist ja suuremat tööhulka alguses, kuid kui see on toimima saanud, siis vajab vähem hoolitsust ja muutub ise toimivaks ja aina külluslikumaks paigaks. Sealsed taimed on püsikud või siis ise-seemenduvad.

Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.
Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.

 

Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar - nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar – nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.

Britta tegi meile inglise-keelse toidusalu tuuri, millest võtsid osa veel 4 inglise-keelset inimest, 2 neist isegi Vancouverist, Kanadast. Jah, eile oli seal üle-ootuste palju inimesi. Selline päev sai jällegi teoks tänu projektile. Malmöst sõitis sinna isegi tasuta buss! Britta käest sain isegi teada palju uusi taimi, mida süüa saab. Veel ei oska ma kõiki neist eesti keeles nimetada, kuid ma olen kindel, et need kasvavad ka meil ja on isegi kohati täitsa tavalised taimed. Mina lihtsalt pole teadnud, et neid on nii hea söögiks kasutada. Näiteks hundinuia juured pidavat täitsa söödavad olema, saab palju sellist tugevat massi-tärklist. Kindlasti metsavennad teadsid sellist värki… Ja seesama spinatimoodi taim, mille seemneid sõber Kanadast saatis ja mis mul sel suvel Avarmaal kasvas, selle seemned meenutavad quinoad ja on täiesti söödavad.  Lisaks on ta mitme-aastane taim, niiet sobiks toidusallu ideaalselt.

Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.
Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.

Elaeagnus umbellata/sarik-hõbepuu/goumi-berry – jah, ma nägin seda kasvamas ja sain marju süüa ja korjasin kaasa ka portsu seemneid, mida plaanin kasvama panna. Selle taimega sain tuttavaks Kanadas, Victoria kogukondlikus toidusalus, mis parkimisplatsi asemele rajati. Seal kasvas muidugi soojalembelisem variant ja marjad olid suuremad, kuid nüüd nägin, et ka põhja pool saab see taim hakkama ja annab palju saaki. Jään lootma, et mu kogutud seemnetest tuleb ka selliseid taimi, mis meil Eestis hakkama saavad. See põõsas on lisaks mõnusatele marjadele ka lämmastikku-fikseerivate omadustega ja aitab seetõttu toidusalu mulda rikastada. Meil Avarmaal kasvab ka juba üks selline, eelmisel talvel maitses ta hästi ka kohalikele jänestele-kitsedele, kuid jäi ikka ellu ja kasvas suvel jõudsasti edasi. Loodan, et kodused panevad talle selleks talveks võrgu ümber, siis on ta järgmisel aastal juba suurem!

Alnus glutinosa - lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Alnus glutinosa – lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir - nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir – nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.

Mihkel küsis nii minult kui Brittalt, et miks see toidusalu siis hea ja vajalik on? Panen kirja mõned punktid, mis minu jaoks teevad selle eriliseks ja väärt paigaks, mida kindlasti ise luua tahan:

  • see on suure mitmekesisusega paik – liike võib olla isegi kuni 200
  • elupaik lindudele, kahepaiksetele, putukatele, mullaelustikule, mükoriisale jne.
  • ei pea muru niitma ja selle asemel saab süüa marju-puuvilju-salatit-juuri jne.
  • annab mõnusat olemise ruumi endale – nii tuulekaitset kui varju, samas päikselaike, veesilmu
  • õigesti rajatult küsib aina vähem tööd, aga toimib ise edasi ja pakub toidu-turvalisust
  • püsikud, mis on erinevate kasutamisomadustega alates korvipunumis-okstest, küttepuudest ja lõpetades maasikatega
  • on püsivalt kasvava mullaviljakusega
  • mükoriisa saab areneda ja taimede ainevahetuses suuresti kaasa aidata

Üks toidusalu on ajas muutuv objekt ja koos selle loomise ja arenemisega saab ise ka kasvada, targemaks saada ning osata seda paika aina paremaks aidata. See on loodusega sõbraks saamine, looduselt õppimine ja aina parema koostöö tegemine.

Jah, ma kogusin seemneid, millest endalegi uusi taimi kasvama panna. See saab siis juhtuma kas järgmisel või ülejärgmisel suvel. Osad seemned tahavad talvekülma ja need võiks praegu kasvama panna. Aga ma igaks juhuks ei tekita endale suurt puukooli kevadeks, muidu on selle Eestisse transportimine suur tegu. Mõned taimed ehk ainult… 🙂

Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest - maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga - see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest – maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga – see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.

Oh, sõnadesse on seda tõesti raske panna, kuid minu sees on suur rõõmutunne, kui ma mõtlen selle toidusalu peale ja selle peale, et kodumaal on mul ka maad, kuhu selline paik rajada. Saan appi võtta perekonna ja sõbrad ning nende aedades kasvavad taimed ja nende pojad ning edasi liikuda sel avastamist väärt rajal.

Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.
Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.

Seal Holma toidusalus on ka köögipaik, kus on lõkkekoht, millel eilegi süüa tehti, suppi soojendati, vorsti praeti ja nisujahu-vee-soola tainast puupulkade otsa keerutati ja küpsetati. Lapsed käisid ringi ja kogusid seemneid, tegid kaelakeesid pihlakatest-kastanitest-lehtedest-lepakäbidest. Oli lauake põnevate raamatutega, millest enamikke (neid inglisekeelseid) tahaksin isegi lugeda. Üks raamat on mul õnneks juba endal ka! Mihkel kinkis sünnipäevaks – Martin Crawford “Creating a Forest Garden”. Kes tahab aimu, millised inglismaa toidusalud välja võivad näha, vaadaku seda videot.

Jah, minu jaoks on nüüd Rootsi tulek ennast ära tasunud. Sealne toidusalu on meeli avardav ja lõpuks näen päris elus seda, millest juba mõnda aega mõelnud-unistanud olen. Ja me saame sinna jälle minna, me saame isegi näha kevadet seal! Hõissaa!

Igatahes, idee kasvab ja kogub jõudu ning küllap kuulete siis, kuidas saate oma käed külge panna sellele suurele teole, mille me ükskord Eestis teeme.

Posted in Elukogemised, Lood

Fotomeenutus Lommas käimisest

Eelmisel nädalavahetusel läksime Lommasse. Mul oli kohe tunne, et see on üks mõnus paik. Selgus, et ongi! Jõudsime sujuvalt mere äärde, sadamasse, raamatukogu parklasse. Selles raamatukogus oli parasjagu ühe kunstinäituse avamine, sellelegi saime põgusa pilgu heita. Lisaks saime 25 kr eest 5 raamatut – piltidega lasteraamatuid ja inglise keelseid kah. Mihkel märkas, et raamatukogu seinal oli paljudes keeltes sõna “raamatukogu” ja eesti keelne variant oli kõige suuremalt! Selles raamatukogus on palju valgust ja mereläheduse tunnet. Küsisin, et kuidas lugejaks saada – selle jaoks on vaja “social security number’it”. See asjaajamine on meil veel tegemata, kuid vast saab peagi võimalikuks.

Lommas käimine tekitas selgema pildi sellest, millised siinkandis erinevad asulad olla saavad ja millised inimesed seal elada võivad. Nimelt on meie asula, Arlöv, pigem hoopis tööstuslinnak, kuhu suurte lao- ja tööstushoonete vahele on ehitatud majakesi, ridaelamuid ja korterelamuid, et töölistel oleks kusagil asuda. Muidugi on see kõik palju ilusam kui Eestis olla võiks. Siin on rattateed ja põõsad ja puud ja mänguväljakud. Kuid teisalt on puudu selline ühele heale külale omane struktuur ja tänavatevõrgustik. Natuke tekib paralleele isegi meie viimase elupaiga, Rakkega. Ka see on mõneti rohkem tööstusasula kui ajalooline elu koondumise koht.

Lomma jättis hoopis teistmoodi mulje. See on ka täiesti mere lähedal, niiet rannik ja asula on aegade jooksul omavahel integreerunud. Lommal on ka selgesti tajutav kese ja vanad majad ja tänavad. Leidsime mere ääres suure tuulega jalutades ka ühe mõnusa mänguplatsi, mis on künka ja puude poolt tuulte eest kaitstud. Justkui oleks selle peale mõeldud kohe…?

Lommas nägin korralikult ka merd. Seal on pikk sillake, mille lõpus on trepid otse merre. Vesi on seal ümber madal. Oli tõesti päris kutsuv sellel päikselisel päeval. Madal vesi jättis sooja mulje, eriti kuna liiv kumas kollaselt. Maitsesin natuke vett – see oli soolasem kui Eesti vetes, kuid ookeanist kõvasti vähemsoolasem. Eemal tiirutasid väikese purjekad – nad vist tegid trenni.

Kui nüüd selgemini rääkida, siis me käisime seal Lommas suisa kaks päeva järjest. Ühel korral rohkem jahisadamas ja teisel korral Lauritsaga mänguväljakul. Viimasel korral nägime ka neid tuulearmastajaid mehi, kes purje ja lauaga vee peal liiguvad. Kaks tüüpi pakkisid end just kokku – nad liikusid mõlemad rattaga, mitte ei läinud mugavalt auto peale. Seljas oli neil suur kott purjega ja ülejäänud varustus oli pakiraamil. Kalipso oli seljas. Sellest on küll õppida – et rattaga liikumine tuleb endale lihtsalt mugavaks mõelda ja korraldada. Küllap on sellega nii nagu riietusega – pole halba ilma, vaid halb varustus.

Mida Lommast veel leida võib, saame teada järgmise retke ajal.

Jääge meiega.

Posted in Elukogemised, Lood

Aiad ja keeled ja meeled

Meie igapäevane tegemine koos poistega on õues käimine. Siinsamas maja ümber on palju mängukohti, mis paistavad olevat mõeldud erineva vanusega lastele. Näiteks liumägesid on kolme erinevat kõrgust. Ja siis on kiiged ja ronimiskohad veel suurematele lastele.

Laurits leidis ühe vana kardiauto, mille plastrattad on täiesti läbi omadega, aga kuidagi need veel veerevad. Sellest masinast sai tema jaoks murutraktor ja me oleme nüüd mitu päeva käinud murutraktoriga sõitmas ja nõgeseid niitmas. Ühe künka peale on ta seda masinat korduvalt vedanud ja sellega sealt siis alla logistanud.

20130906-083315.jpg

Siinsamas meie maja kõrval on ka lasteaed või midagi seesugust. Väike aed koos mõningate mänguasjade ja liumäega. Lapsi on seal nii kümneringis. Oleme nende laste õueajal sealt mööda sattunud – raske on mitte sattuda, kuna see on siinsamas meie maja juures. Eile oli Laurits seal aia juures ja palus mind, et ma teda sisse laseksin. Lapsed läksid juhtumisi õige pea tuppa, niiet seekord jäi asi sinnapaika.

Täna mängides tuli Lauritsal ühtäkki jälle pähe selle lasteaia juurde minna. Ja seekord tulid aias olevad lapsed ka aia juurde ja seal nad siis vaatasid omavahel tõtt. Laurits vaikis. Nende hulgast osad rääkisid midagi tõenäoliselt rootsi keeles. Mõned, kes nägid vähemrootslased välja, ka vaikisid. Sel hetkel seda kõike kõrvalt vaadates tekkis minu jaoks lasteaiale uus tähendus. See ongi aed, mis piirab lapsi maailma eest ja maailma laste eest. Siin maal on tavaks (Mihkel kuulis koolis), et 2-aastased on kindlasti lasteaias ja 3-sed täiesti kindlasti. Et lapsed pole emadega eriti kodus. Seetõttu ongi mänguväljakud nüüd lastest tühjad, sest kõik on ju lasteaias. Kellega Laurits siis mängib?

Sain sel hetkel ka kuidagi uue selgusega aru, mida see võõral maal ja teises keelekeskkonnas olemine tähendab. Üksinda rändamine, isegi Mehhikos ja hispaania keelt oskamata, oli ikkagi käkitegu. Siis oli ka enese taotlus teine. Perega ja lastega on see enese võimekus muutusi kogeda pisut teistmoodi.

Ja siis uuest nurgast lähenedes saan aru, et kui kõik, mis on, on omaenese looming, on selge, et tuleb muuta omi mõtteid ja tegusid. Iga kogemus, mis toob uut taipamist, suudab potentsiaalselt meid edasi juhatada paremate valikute poole.

Kui käisin õhtul poodides meile süüa hankimas ja sellest tarbimismaailmast natuke ära väsisin, astusin õnneks sisse kunsti-pudipadi poodi, kus käis just õige laul: “Don’t worry, be happy… when you worry you make it double…” Ehk siis: “Ära muretse, ole õnnelik… kui sa muretsed, on mure kahekordne…”

20130906-083413.jpgLõpetuseks siis väike hetk meie ühel päeval toimunud poeskäigust – kaamlid! Dromedarid (nagu mu kadunud vanaisa mulle ikka õpetas) ehk kaheküürulised. Sidney tsirkus on nimelt linnas ja meie juhtusime nägema hetke, kui nad just end paigale hakkasid sättima.

Posted in Elukogemised, Lood, Loodusega

Ekskursioonipäev

Mihklil oli täna ekskursioonipäev. Viidi rahvusparki ja kultuurimõisasse.

 

Pargis nägime pöögimetsa, kus kasvavad Rootsi kõige kõrgemad puud (ca 40 m).

IMG_4766

Nägime metsa maandunud UFO-t.

IMG_4792

 

Nägime Yoko Ono loomingu hulka kuuluvat soovidepuud.

IMG_4803

 

Saime teada, et rootslased kasutavad lehmalauda kütmiseks piima soojust, mille peab niikuinii maha jahutama – päris kaval.

IMG_4776

 

Saime teada, et rootslased suhtuvad tõsiselt muruniitmisesse.

IMG_4811

 

Saime teada rootslaste nipi, kuidas külmad ja kanged põhjamaalased tantsima saada – tantsuplatsi keskel tükike põrandat, mis mootori jõul pidevalt keerleb. Proovisin järgi – piisab vaid peale astuda ja äkilised tantsuliigutused vallanduvad iseenesest.

IMG_4805

 

Nägime, mida saab teha puuoksakestest, kui on käepärast liimipüstol.

IMG_4814

 

Nägime tüüpilise rootsi maja ees tüüpilise rootsi pere autoparki – arvatavasti ema, isa ja poeg.

IMG_4817

 

 

Oli huvitav päev.