Posted in Lood, Permakultuur, toidusalu

Aiapidamine industriaalpildis ja metsade tähtsus.

Loen raamatut “Edible Forest Gardens. Volume one: Vision & Theory” ja ei saa kohe muidu, kui tõlgin sealt ühe lõigukese emakeelde. Märkuseks veel, et kirjanikud on ameeriklased ja seega on meie maal mõned asjad ehk teisiti ja isegi paremini. Lugedes sinna kõrvale “Lingvistilise metsa” raamatut, tunnen, et metsateema on igati õhus ja tähtis. Seepärast on ka söödavad metsad, ehk toidusalud ehk “edible forest garden’id” meie reaalsuse jaoks vajalikud mõtteavardused ning reaalsuseloomed. 

Taevaste rada.
Taevaste rada.

AIAPIDAMINE INDUSTRIAALPILDIS

Talud/farmid, millest meist enamike toidulauad sõltuvad, sõltuvad omakorda pea täielikult saakidest, mis vajavad suuri seemnete, väetiste, energia ja tehnika sisendeid. Need sisendid kõik tulevad kaugetest planeedi paikadest. Meie toitu veetakse edasi ja tagasi mööda maakera suure ökoloogilise kulukusega. Pea alati on farmide põldudel muld paljas ja paljas muld tähendab kahjustunud mulda. Need põllud on halvimal juhul kaetud vaid ühe liiguga, parimal juhul kümne või kahekümne liigiga. Kõik või peaaegu kõik need taimed on üheaastased ja enamik neist on geneetiliselt identsed hübriidid, mis on toodetud kusagil kaugel ning “disainitud” nii, et nad vajavadki suuri industriaalse energia, kemikaalide, tööriistade ja tehnika sisendeid. Ökoloogiliselt vaadatunda on moodsa põllumajanduse kulud:

  • kadunud mulla A-horisont, huumuskiht (mõned ütlevad, et see on suurim U.S.A. eksportiartikkel kaalu järgi);
  • kadunud seemnete geneetiline mitmekesisus;
  • vähenevad veevarud;
  • keemiline saastumine (vee, muldade, toidu, töötajate ja eluslooduse);
  • suurenev hulk pestitsiidi- ja herbitsiidikindlaid “kahjureid” ja “umbrohte”;
  • ja kümme või rohkem kalorit energiat kulutatud iga kalori toidu tootmiseks.

Samasugune korratus, eraldatud mõtlemine ja monokultuurne mõtteviis on läbiv moodsas industriaalses põllumajanduses ning see toodab tööd, prügi ja saastet.

Enamik koduseid toiduaedu on miniatuursed versioonid suurtest põllumajandusüksustest, kuna nad vajavad samuti suurt hulka sisendeid energia, töö ja materjalide näol. Praegu kompostib küll rohkem inimesi kui kaks kümnendit tagasi. See on samm paremuse poole, kuid see ei muuda suurt pilti eriti palju. Kui meie kaugelelennanud industriaalne süsteem kukuks me ümber kokku, oleks enamik aiapidajaid omadega hädas – ilma väetiste, pestitsiidide (orgaaniliste või keemiliste), pumbatava vee ja mis kõige tähtsam, ilma seemneteta. Lisaks võib vaadata meie aedade struktuuri. Kas sa oled kunagi näinud looduslikku parasvõõtme ökosüsteemi, kus kõik oli paigutatud sirgetesse ridadesse? Kus kõik taimed olid üheaastased või kus üheaastased taimed moodustasid rohkem kui 20% kogu taimede kogukonnast? Kus vertikaalset ruumi on kasutatud vähe või mitte üldse? Suured alad ühe ja sama liigiga okupeeritult on looduses väga ebatavalised ja isegi kui neid esineb, pole kõik teised liigid sealt välja tõrjutud.

See pole öeldud selle mõttega, et sirged read on ilmtingimata halvad. Mõte seisneb selles, et tuleb vaadata nende valikute eelduste taha, mida me teeme. Me peame vaatama küsimust, kuidas me oma maastikke kujundame ja toitu kasvatame, ökoloogilisest vaatenurgast. Kodune toiduaia pidamine on tähtis viis inimeste maaga taasühendamiseks. Kahjuks peegeldab see, kuidas me toitu kasvatame, neid samu disaini põhimõtteid, mida me oleme hävitaval kombel kasutanud metsade asendamisel eeslinnadega ja ka suureskaalalises põllumajanduses. Need moodsad maastikud on kõik otsesed tulemused samast lineaarsest, monokultuursest mõtteviisist, mõtteviisist, mis lendab ökoloogilistele reaalsustele otse näkku.

Unistus või õudus?

ÕPITUD ÕPPETUNNID (kokkuvõtteks raamatu peatükist, kuid usun, et on mõistetav ka ilma täielikku eelnevat lugemata)

Mida me saame õppida kõigest olnust? Meie esimene pilk seente ja taimede koostööst näitab meile kätte esimese õppetunni: tervetele ökosüsteemidele omane hämmastav omavaheline seotus. Organismide vaheline koostöö on ökosüsteemide toimimise jaoks ülimalt vajalik. Selle koostöö ulatus on palju laiem kui enamik meist teab. Lugupidamine ja austus on loomulikud vastused sellisele imelisele seotusele, mille looduses olemasolust me nüüd teadlikuks oleme saanud.

Järgmiseks, me leiame, et enamik meie ettekujutusi “ürgmetsast” olid valed. Need metsad ei koosnenud mitte ainult suurtest ja vanadest puudest. Nad sisaldasid paljudes eri vanustes ja igasuguseid puid ning laike erinevatest taimekooslustest, kaasa arvatud savannid ja aasad. Need metsad ei olnud ühetaolised. Eelajalooline mets oli ka dünaamiline, voolav ja muutuv, paljuski mõjutatud inimtegevusest. Tegelikult olid pärismaalased (siin on mõeldud Ameerika indiaanlasi) olid eelajaloolise metsa võtmeliigiks. Nende käitumine lõi metsa, mida nad tundsid, märkimisväärsel moel ja vastupidi. Inimesed ja mets olid ühises arengus, vastastikku toetavad osalejad teineteise eludes.

Toidusalu võimalik küllus.

Kui me toome kontrastiks selle osalise osalemise, kuidas meie kultuur on mõjutanud metsa, näeme me täielikke vastandeid. Nemad (indiaanlased) kooslõid omavahelise sõltuvuse, dünaamiliselt stabiilse külluse ja fuktsionaalse mitmekesisuse; meie oleme loonud killustatuse, tasakaalustamata ülekülluse ja lihtsustunud mitmekesisuse. Me oleme siiani võtmeliigiks Põhja-Ameerika metsades. Meie tegevused ja tegematajätmised on põhilised määrajad ökosüsteemide tervises ja evolutsioneerumises. Kui me vaatame seda, kuidas oleme struktureerinud oma kogukonnad, näeme me sama lahtiühendatuse, mida me oleme loonud metsades, ekstreemset väljendust. Seetõttu on meil suured probleemid jäätmete, töö ja saastega. Nende disainimustrite põhjused peituvad meie monokultuurses nägemises ja asjadest mõtlemises nii ruumis, ajas kui funktsioonis.

Nagu Einstein on mõelnud, ei saame me lahendada neid märkimisväärseid probleeme samasuguse mõtlemisega, millega me neid lõime. Me peame liikuma edasi monokultuursest mõttemaailmast, lahusolemise maailmast. Me peame liikuma osaleva seotuse ja koosloova evolutsiooni maailma koos oma ökosüsteemiga. Me peame nägema nii metsa kui ka puid. Meil kõigil on mets veres. Me peame hakkama mõtlema nii, tegutsema nii ja aeda pidama nii nagu mets.

 

Posted in Lood, Permakultuur

Kirg iseõppida

Õppimine ongi ju see põnev tegevus, mis ajab Sind hommikul üles ja paneb midagi tuhinal uurima. Lugema uusi raamatuid, täitma enese välja mõeldud ülesandeid, looma midagi uut sellest infost, mida Sa oled saanud.

Taipasin eile õhtul, et mulle meeldib õppida. See on rahuldustpakkuv. Põnev. Avardav. 

Täiskuule kohaselt olin muutunud pisut rahutuks ja rahulolematuks, käisin kodus ringi nagu pisut torisev härjapõlvlane, vihastasin rohkem kui tahtsin ja urkisin kõikides asjades, mis paistsid halvad. Ja neid asju paistis palju.

Minu tark elukaaslane tuli koolist ja soovitas mul ise minna kooli raamatukokku ja leida üles need raamatud, mida tahaksin uurida. Sellist pakkumist ei jätnud ma kasutamata. Läksin, karmata välja näidata oma sinist-punast silmaalust, mille sain vanema poisi ja mutrivõtmega kokkupõrkest (see paraneb!). 

Juba raamatukokku sisse jõudes tabas mind eripärane huvi visata pilk peale infostendidele. Pildistasin isegi paari plakatit, arvates, et seal oli midagi, mida pärast järele uurida. Minu ettekujutus hakkas kohe tööle – tunnetades kõiki neid võimalusi, mis saavad elu rikastada. Piiksutasin Mihkli ülikoolikaarti ja vajutasin õigeid koodinumbreid ning uks tegi plõksu ja lasi mind sisse.

Otsinguarvutis oli ikka veel ees see otsing, mida Mihkel minu palvel seal oli teinud: “permaculture”. Uurisin natuke seda ja sain siis aru, kuidas näha, millised raamatud on Alnarpi raamatukogus olemas ja kus on nende kohaviidad. Hakkasin otsima. Konkreetsete otsingute kõrvalt vaatasin ka teisi raamatuid, mis minus mingit huvi äratasid. Raamatud – oh, mis varalaekad! Mõned raamatud on oma pealkirjas kutsuvamad kui neid sirvides paistab. Ja küllap on mõned ka huvitavamad kui nad sirvides paistavad. Kuid jätsin need praegu järgmiseks korraks. Võtsin ainult need, mis igati huvitavad paistsid. Võtsin ka mõne, mis ehk Mihklile huvi võiks pakkuda.

See otsing oli küllastav. Jagan teiega ka neid raamatuid, mille enesega kaasa võtsin:

  • Edible Forest Gardens. Ecological Vision and Theory for Temperate Climate Permaculture. Volume One: Vision and Theory. Dave Jacke with Eric Toensmeier
  • Edible Forest Gardens. Ecological Vision and Theory for Temperate Climate Permaculture. Volume Two: Design & Practice. Dave Jacke with Eric Toensmeier
    • Need kaks raamatut paistavad eriti põnevad, toidusaludest ja nende loomisest. Viskasin pilgu sisse ja oh, tahaks kohe kõike jõuda endasse ahmida! Olen nende lugemist juba ammu oodanud.
  • Plants For A Future. Edible & Useful Plants For A Healthier World. Ken Fern
    • Tuleviku taimed, kasulikud ja söödavad taimed tervema maailma jaoks – Inglise info, kuid kindlasti osalt laiendatav ka Eesti kliimasse. Põnevad uued vaatenurgad juba tuttavate taimede lähemaks tundma õppimiseks ja kasutamiseks. Sissejuhatus ütleb, et aiapidamine ja ökoloogia saavad tõusta uutesse dimensioonidesse – palun!
  • The Woodland Way. A Permaculture Approach to Sustainable Woodland Management. Ben Law
    • Tuntud raamat sellest, kuidas permakultuuri vaatenurgast metsale pilku visata. Sirvides nägin nimekirja puudest ja nende laiadest kasutamisvõimalustest, soovitusi salude rajamiseks ja inspiratsiooni, kuidas metsaga koostöös elada, ehitada, planeerida. Esikaane pilt on juba vaimustav:
    • Oh, milline hubane tegutsemispaik!
      Oh, milline hubane tegutsemispaik!
  • Ecological and Silvicultural Strategies for Sustainable Forest Management. Takao Fujimori.
    • See raamat jäi mulle silma, võtsin ta Mihklile mõeldes: ökoloogilised ja metsanduslikud strateegiad jätkusuutlikuks metsa majandamiseks. Mõned joonised, mis paistsid, olid põnevad. Küllap on see natuke ka mulle endale mõeldes – et metsandusest rohkem sotti saada ja kui, siis juba ikka ökoloogilisest metsandusest.
  • Building With Hemp. Steve Allin
    • See raamat on pilditihe ja praktiline juhendmaterjal oma maja kanepist ehitamise kohta. Uued võimalused ja vaatenurgad oma maja ehitamisele on ikka kasulikud. Ja kanep ning tema võimalused on mind juba varemgi köitnud.

Neid raamatuid saan nüüd südamerahus uurida. Laenutamine osutus tegelikult võimaliks vaid seetõttu, et nägin raamatukogus üht Hollandi tüdrukut, kes õpib agroökoloogiat. Mihklile jäi ta kunagi kooli alguses silma kui keegi, kes on ka huvitatud permakultuurist. Olime korra trehvanud. Küsisin siis tema käest, et kuidas see laenutamine käib ja kas tal on seda kaarti, mida selgus, et Mihklil pole. Jah, ta lubas enese kaardile laenutada selle posu raamatuid. Lisaks on siis põhjus ka edasi suhelda, kui neid raamatuid tagastada vaja on. Mul oli õnne.

Veel üks hea raamat, mille esimene lugemine viis mind äratundmisele, et selle infoga tahan ma edasi kohtuda: “Kaasav juhtimine”. Tegemist on e-raamatuga, mida igaüks saab tasuta lugeda: http://www.kaasamine.ee/images/stories/raamat-ruumi-loojad-140109.pdf 
Suurimad tänud Helina Kärgenberg’ile, kes on selle raamatu kaasloojate hulgas ning kelle kaudu see raamat minu reaalsusesse jõudis. Ma tunnen, et sellest võib veel midagi põnevat sündida!

Lõpetuseks veel üks viide vabakoolilaste tegemistele: http://unschoolery.com/goals
Lugu on sellest, kuidas nemad perega uueks aastaks plaane teevad ja sellest, et heade ja õigete asjade teoks tegemiseks pole plaane vajagi – tuleb vaid hoolitseda selle eest, et tahta teha seda, mida on tõesti tahtmine teha!

Head talveaega! Meiegi maad katab valge kirmetis. Pisem poiss liigub suure hooga ringi ja suurem poiss ravitseb vee ja massaažiga. Rootsimaa meile veel väga lahkelt oma numbreid ei jaga, tahab teada, kas Mihkel ikka on oma laste isa ja et kui palju raha meie pangakontodelt läbi liigub. Naljakas kontrolliühiskond.