Posted in Lood

9 kuud on kohanemine välismaailmaga, vahekokkuvõte Rootsi elust. Naistepäev.

Just täna pühitseme me pisipoja 9-kuuseks saamist. Nüüd edaspidi on ta rohkem olnud väljas kui sees ja seda murdepunkti on täitsa võimalik tunda. Homme on see käes ja maarahva kommete kohaselt tuleb ikka pidu eelõhtul pidada. Nii käib ju mardi- ja kadripäevade ning ka enamike muude rahvalike tähtpäevadega. Sünnipäevadega on samuti, siis saab uuele ringile õige hoog sisse lükatud. Hea tunne on.

Kas meie elu on siin muutunud nii tavaliseks, et pole enam tahti kirjutadagi sellest, mis on teisiti, mis on põnev, mis on Eestis parem?
Kellel on kodus kaks last, see küllap teab, et päevad on nagu lained meres, muudkui tulevad ja lähevad ja püsiv on vaid see olek – meri. 

Ometi on nii mõndagi juhtumas ja ka üürikeste hetkede toel saab pisikesi suuri asju korda saata. 

Mihkel sai just hakkama oma kolmanda siinse kursusega. Üks on veel. Seega peaaegu lõpusirge. Mihkel on siiani olnud A-rühmas, viimase kursuse hinnet veel ei tea, kuid küllap jätkab ta oma head staaži. Siinse õppimiviisi kohta arutasime just täna, et kuigi siin on umbes 10 korda rohkem arutamist kui Maaülikoolis või Tartu Ülikoolis, ütleb rahvusvahelistest kursuslastest iga teine, et arutamist võiks veelgi rohkem olla. Nad lõpetasid kursuse ühise kokkuvõtteringiga, kus igaüks sai oma meelt jagada. Sellest sündis pikemaid arutelusid mingitel teemadel ja oli palju teineteise kuulamist. Mihkel ütles, et see suurendas kõvasti grupitunnet ja tekitas mõnusa õhkkonna. Mihkel pakkus veel välja, et selliseid ringe võiks ju toimuda igal nädalal – kas siis alguses või lõpus. Suurtes ja edukates firmades-organisatsioonides ju selliseid praktikaid rakendatakse, miks siis mitte ka ülikoolis? Tõesti. Miks mitte ka Eesti ülikoolides? 
Mina ei mäleta küll üheltki kursuselt Tartu Ülikoolis, et oleks olnud selline ring, kus igaüks saab oma arvamust avaldada ning arutada taipamiste-mõistmiste üle. Justkui ei taheta sellist asja kasvatada, oma meelsust, oma arvamist. Äkki nüüd juba on rohkem selliseid kursuseid Eestimaa avalikes ülikoolides? 

Laurits on juba paar korda öelnud, et: “Lehed on juba puude küljes, läheme nüüd Oru-koju!” Nimelt ma kunagi talvel rääkisin, et siis kui puud roheliseks lähevad, läheme Eestisse tagasi. Siin on juba mõned esimesed põõsad tõesti oma pungad puhkendanud ja rohi kasvab. Ootan, et magnooliapuud õitsele läeksid. Mõnus on teada, et laias laastus vaid kaks kuud veel. Eesti on muutnud selliseks unistuste-muinasjutupaigaks, kus kõik tundub rohkem päris ja metsikum. 

Alustasime Valdur Mikita uue raamatu, “Lingvistiline mets”, lugemist. Mihkel on mulle ette lugenud ja see on mõnus olnud. Isegi paarist lõigust piisab, et tekiks selline äratundmisesegune ulmolek, veendumuslik soov elada enese sügavamate õhkamiste järgi, omal maal. Tõesti mõnus vitamiin kevadesse.

Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud.
Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud. Lund, Rootsi. Foto: Marian Hiire

Rootsimaal näeme jälle üllatusega, kuidas kohale tuleb veoauto mingit laadi kopamoodustisega ja tõmbab ilusad põõsad-puud juurtega maast välja. Niimoodi huugabki siin igal pool kõle tuul ja kusagil mingit mõnusat varju eriti pole leida. Ma ei saa aru, miks rootslased ei talu põõsaid ja puid, mis kasvavad kõrgemaks kui silmad ja on laiemad kui käeulatus. Nimelt leiab siin palju kitsaid-kõrgeid-luuapuid ja madalaks või kohati isegi surnuks pügatud sireli- ja muid põõsaid. Võibolla on sellel kõigel mingi hea põhjendus, millest mina aru ei saa.

Täna jalutasime lastega poodi ja suuremat tänavat ületades nägime kaht usinat töölist kahe sõidusuuna vahelist ala umbrohust puhtaks rookimas. Seal paiknes põhiosas peen värviline kruus ja keskel mõned üksikud püsikud (vist?) ja siis mõned vaprad umbrohud, võililled ja muud, olid sinna oma kandu kinnitanud. Imelik värk – siin on inimestel raha ja tahtmist pühendada enese elude väärtuslikke hetki sellele, et maast välja rebida taimi, mis iga hinna eest üritavad luua ja elus hoida bioloogilist mitmekesisust, looduse värvilisust ja jõukust. Miks ei sobi võililled kuhugi kasvama? Miks peavad puude alused kõik lehtedest puhtaks puhutud olema? Kuidas maa ja muld oma viljakust siin peab taastama? 

Paistab, et inimesed ja loodus on siinkandis teineteisest üsna kaugenenud. Ilma metsata läheb inimese pea tundetuks ja infotäieliseks – lihtsad ja päris olendid, puud ja taimed, enam sinna ei mahu. Loodus on ju lihtne, loodus on. Aga loodus ei reklaami end, ei karju kõrva ja ei ole odavam kui kõrval müüdav toode. Seega see ei satu tihti valikusse.

Rootsi loodusinimest ma praegu ei kavatse üles/ellu äratama hakata. Pigem tegelen enese tajude teravdamise ning meie pere kehade tervendamisega. Meie toidulaud on uutesse harjumustesse jõudnud. Banaani söömine tekitas täna Mihklile sellise tunde, nagu oleks ta alkoholi joonud – just nii see suhkur võibki mõjuda. Imelik küll, et vaid mõned kuud tagasi sõime isegi nii palju banaane, et… 🙂 Aga täna nautisin ma seapõse ahjuprae külma tükikest – pekki koos ürdisoolaga. Ja kui lihakraam välja arvata, siis kohati oleme võrdlemisi toortoidu peal, salateid on menüüs rohkem kui varem. Kõiksugu rohelist ka. 

Ja elus tunnet on rohkem. Sõnadesse see nii hästi kohe ei mahugi, kuid neid sisemisi taipamisi ning rõõmustamisi, et olen enese jaoks vabastavate toitumisteadmiste juurde jõudnud, on olnud korduvalt ja erinevate nurkade alt. Olen ka mõelnud, et tahaks kirjutada natuke “teaduslikuma” ja struktureerituma postituse tasakaalustamaks viimasel ajal üha popimaks saavat “vegan”-värki ja “taimetoitlus-päästab-maailma-teemat”. Ent teisalt mõtlen, et küllap on neid kirjutamisi siin ja seal ja lõppeks ei taha ju keegi kuulda sellest, millest ta parasjagu ei taha kuulda. Taimetoitlus on nii suur mull, sinna juurde veel toortoitlus, et kui keegi seda “kõige õigemat” asja natukenegi murendada katsub, lähevad kõrvad lukku või käed rusikasse. Eks minugagi on seda natuke olnud. Samas olen enda üle rõõmus, et ma pole kunagi olnud 100% täistaimetoitlane. See vist on mind ja ka mu lapsi kõige hullemast säästnud.  

Elu andis mulle just nüüdsama võimaluse näha inimest, kes on ainult puuvilja-juurvilja toidul olnud nii viimased paar kuud, enne seda ka ikka taimetoidul. Just energiate mõttes sain ühtäkki aru, kui hõredaks ja vesiseks läheb siis inimese väli – nagu maailmast oleks kadunud palju elavust, kirge ja nautimist. Võibolla see on vaimne. Võibolla see on puhastav. Kuid see pole tervelt elustav. Vähemasti mitte selle näite varal. Ometi tunnen ka enda lähiminevikule peale vaadates, et just taolisena võisin ka mina kõrvalt paista näiteks oma emale – ludri. Mina pole küll kehaliselt eriti ludriks läinud kunagi, aga just rohkem energia mõttes kindlasti. Näiteks saan nüüd aru, et kuna mu närvidele ei jagunud tõenäoliselt piisavalt rasvu ja sobilikke valke, siis oligi mul raske tunda end enamuses rõõmsana. Olin hoopis enamuses kurb ja pessimistlik. Mõtlesin ise, et küllap see on seotud igasuguste meeleliste protsesside ja arenemiste ja kõige muuga. Eks sellega muidugi ka, aga samas ei saa maha salata biokeemiat – meie keha on pidevate keemiliste reaktsioonide toimumise universum. Kui mõnda vajalikku ainet ei ole, toimuvad teistsugused reaktsioonid. Ja kuigi mõte on kõikvõimas ja loov, on ilmselt väsitav luua vajalikke aineid mittemillestki, pidevalt. Raske on oma teadvust selleni viiagi, keha on keeruline. Meelde tuleb selline mõte: “Muidugi saab vee peal kõndida. Iseasi, kas selle õppimisele tasub oma elu pühendada. Elus on muudki teha.”

Veel kõndimine on võimalik. Palju muudki on võimalik. Foto: interneti avarused, järgi linki.

Kevad on käes ja see tähendab, et käes on ka aeg, kus mõtted manifesteeruvad. Ma aiman seda ja ma ootan rahu ja põnevusega kuidas see kõik juhtub. Julgen enese sees hoida kindlust, et olen õigel ajal õiges kohas ja tean, mida mul on vaja teha.

Rõõm on jagada. Mõelda Sulle, lugejale. Ja olla iga päev natuke osavam, olla just selline, nagu parajasti loomulik on. Ja lubada neil jagamistel siin laulda oma laulu neile, kes seda laulu kuulevad.

Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert
Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert

Illustratsiooniks Rootsi naljakate asjade kohta veel sellised ülesvõtted naistepäeva rongkäikust, mis leidis aset Lundis. Naisõiguslased ja nende sõbrad paistsid eemalt nagu anarhistid ja muud -istid:

Naistepäeva marss-03-2
On musti kasse ja teisi märke. Naised igatahes.

Naistepäeva marss-03-3
Valik naistele?

Naistepäeva marss-03
Suitsu ja pauke, naistele ja naistelt.

 

Posted in Elukogemised, Lood

Kolm kuud Rootsimaal

Taipasin just nüüdsama, et olemegi kolm kuud elanud Rootsis. Nagu lastega ikka, on aeg läinud päris rutakalt. Elan küll iga päeva nii hetkes kui oskan ja eks lastega kodus olemine seda suures osas paratamatult on. Kuid ikka tunnen vahest, et küllap on võimalik end veelgi aeglasemaks krudida ja seda mööduvat aega rohkem märgata ning nautida. Vast õpetab elu sedagi edaspidi selgemaks.

Ikka on vägev, kui merega kohtuda.
Ikka on vägev, kui merega kohtuda.

Koit-poiss on nüüdseks end igapidiselt keerama õppinud. Kõigepealt muidugi kõhult seljale ja siis seljalt kõhule. Naljakas on see, kui ta kõhult seljale rulludes haarab kaasa oma alus-flanell-linakese ja tõmbab selle siis omale pähe ning hingeldab selle all kõvasti, endal samal ajal jalad suure hooga siplemas. Siis võtab korraks näo eest ära ja hingab jälle rahulikumalt ning paneb selle ise jälle näole tagasi ja kordab suurt jalgade tööd ja kiiret hingamist. Nii saab juba temaga peitustki mängida. Lisaks on ta väga huvitatud-pilguliseks muutunud, linaski olles vaatab muudkui ringi, kui kusagil midagi põnevat toimub. Lauritsa ringi sagimine on talle päris huvitav. Kui vannitoas pesemas käime, üritab möödaminnes haarata kinni mõnest rätikust või muust rippuvast asjast. Niiet väikese liikumatu beebikese aeg hakkab mööda saama. Juba vaatan põrandaid uue pilguga – et kas seal on mingeid väikseid asjakesi, mis Koidule suhu ei peaks sattuma. Liikumine kõva pinna peal on tal praegu pigem tagurpidine, vähile kohane. 

Rõõmsalt treenimas
Rõõmsalt treenimas.

Lauritsal on kõne ja kratiks olemise areng üsna sarnase tõusva joonega. Tänase päeva veetis suures osas toolide otsa ronides ja erinevaid kõrgeid ja “keelatud” paiku uurides. Õhtu lõpuks oli Mihkel sunnitud suurtele köögikappidele paigaldama konksukesed, mille suletud asend takistab uste avamist. Laurits muidugi pahandas kõvahäälselt, kuid neid kappe, mis talle avatud on, on ikka veel enamuses. Riiulitest on vaid kõige kõrgem jäänud selliseks, kuhu ta veel ei ulatu. Sinna on siis virna saanud kõik tähtsad asjad 🙂 Täna näitas Laurits ka välja suurt julgust, kui Alnarpi pargis jalutades leidis üles suure künka, mille otsast plaanis oma rattaga alla kimada. Ma esimese hooga ei söandanud teda tipust alla lubada, aga juba teisel korral ta seda tegi ja muidugi mitmeid kordi järjest. Selle väntadeta rattaga on Laurits nüüdseks täielik proff ja näitab juba kalduvust ekstreemspordi poole. Pean emana oma taluvuspiire kindlasti avardama!
Jutuajamised selle poisiga on ka juba väga huvitavad, tema sõnakasutus on pea sama nagu täiskasvanutel, sekka muidugi põnevaid väljendeid nagu “totter ilm” ja “ma ei tee siin midagi, sa võid Koiduga tegeleda!”

Lugeja
Vaderi kingitud raamatuga.

Lastega kodus olemise elu sai minu jaoks põnevamaks, kui kord mänguplatsil kohatud aafrika naine andis mulle telefoninumbri, kuhu helistades juhatati meid julgelt avastama perekeskust. See on siis selline paik, kus ühest suurest mänguruumist viivad uksed nii õdede kui ämmaemandate, sotsiaaltöötaja ja massööri juurde. See on avatud 4 päeva nädalas, kindlatel kellaaegadel ja sinna võivad minna kõik vanemad oma 0-6 aastaste lastega. “Kasvatajad” on ka, üks neist näiteks Montessori pedagoog. Kööginurgas saab väikese raha eest näkileiba juustuga ja teed ning kohvi. Sel päeval, kui me sinna esimest korda läksime, oli juhtumisi rahvuslike köökide päev, kus kõik tõid kaasa midagi maitsvat oma rahvusköögist. Meil vedas! Rättidega naisi oli palju, nende toidud olid midagi erilist ja põnevat – küll lehtedesse keeratud dolmalaadsed, liha, ahjuroad, küpsetised. Maisiteradega magustoit Filipiinidelt ja Ungari “kirju koer” ning kõrvale igasuguseid Rootsi magususi (millest mõned isegi polnud ahvatlevad) – saime kõhu päris täis.
Jah, ütlemata mõnus oli vahelduseks kellegagi juttu rääkida ja uusi inimesi kohata! Käisime seal esimesel nädalal kohe 3 päeva jutti – Lauritsale väga meeldis ja näiteks filipiini naisega saime  juba südamlikkuse tunnetamiseni. Tundsin suuremat mõistmispinda huvitaval kombel just välismaalastega – selle filipiinlanna, taanlanna, iraani mehega. Rootsi emad olid kuidagi tardunumad ja kummalisemate emakommetega ning rätinaistega pole ka veel tekkinud jutukontakti, nad on rohkem omavahel seal toimetanud. 
Sel nädalal oleme karantiinis olnud – kas siis suurte elamuste või haigustekitajate levimise tõttu. Nohu hakkab mööduma, vast oleme varsti jälle rivis ning jätkame uute suhete loomist.

Mihkel õpib hästi, on oma kursuse priimuste seas. Saalihokit mängib kord nädalas koos õppejõududega sõna otseses mõttes jalad villis. Tuleb paremad sussid leida. Koolis toimuv paistab siiani ikka päris asjalik olevat. Sellega seoses lähemegi nüüd väiksele eemalviibimisele, Göteburgi kanti. Nimelt on Mihklil tulemas 10-päevane ekskursioon-välitööd ja otsustasime, et parem on mul poistega ka kodust välja saada, mitte üksi toimetuste sisse hulluda. Niiet läheme väikesele seiklusele. Küllap kuulete sellest lähemalt siis, kui see käes on.

Mihkel jõuab kõike ja kõiki.
Mihkel jõuab kõike ja kõiki.

Rootsi elu-oluga oleme nüüd vast põhiliselt harjunud. Laupäevased turulkäigud Malmös, mil varustame end puu- ja köögiviljadega, on saanud mõnusaks rutiiniks. Suur pood, kuhu tuleb silmaklappidega kohale matkata ning haarata riiulitelt valitud kraami, on ka teada. Teisest ja väiksemast poest saab ka mõnikord midagi. Suureks abiks on kodumaalt vanemate toodud-tellitud proviant ning siiani on alles ka ise kaasa võetud taimeteesid ja ürte, maitseaineid ja seemneid. Oleme siinse toidu seast enam-vähem välja raalinud selle, mida suhu panna tahame. Liigume aina taimsema toidu poole, sest erkpunane liha ei tõmba kohe kuidagi ning on tunne, et mida lihtsam ja looduslikum, seda parem. Nisujahuleivad hakkavad ka menüüst välja nihkuma, sest oleme avastanud paar rukkileivalaadset toodet. Siiani on või meie toidulaual ikka olemas olnud, Mihkel sai kursuse-rootslastelt teada, et sellist puhast võid kasutatakse siinmail ainult küpsetamiseks. Leiva peale panemiseks on ette nähtud kõiksugu määrded. Huvitav, mulle ei tundu need kohe üldse mingi toiduna. Võigi suhu panemine hakkab vähenema.

Puuviljaküllus Malmö turult - graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.
Puuviljaküllus Malmö turult – graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.

Korter on kodunenud, seintel on National Geographicust lõigatud pilte ja muidu silte, magamistoas saame voodi kohal imetleda pöögi ja pihlakaoksi. Mänguasjad katavad ühtlase kihina kogu pinda. Pehmed voodid oleme ukse taha paigutanud ning magame mõnusasti kattemadratsitel, kõik reas. Liftiga on mugav vankriga üles-alla liikuda ja pesuruumis pesu pesemas käimine on Lauritsa jaoks jätkuvalt elamus. Trrrummmelkuivati on tema lemmik – kahjuks me sinna pesu eriti ei pane, sest see “sööb” riided ära. Koidu lappe aga ei taha kohe kuidagi lasta õhemaks kulutada. 

Rootsi loodus on ilus küll, eriti neis looduspaikades, mida kahe käe sõrmedel siin lähikonnas kokku võib lugeda. Auto on meile suureks abiks ja avastamiskaaslaseks. Nüüd, kui ilmad on pisut hallimaks läinud, saime mahti ühel nädalavahetusel ka täitsa kodus olla – seegi oli omamoodi mõnus. Kuigi looduseigatsus on ikka päris suur. Linnapuude vahel maanduse leidmine on kõrgem pilotaaž.

 

Kullabergi kuldsed mäed ja meri
Kullabergi kuldsed mäed ja meri

Vähem kui kuu pärast saame oma Rootsi elu korraks kõrvalt vaadata, kodumaalt siis. Huvitav, mida me näeme? Elame.

Posted in Lood, Permakultuur

Unistus on täitunud. Mul on uus unistus.

Tere head sõbrad, räägin teile minu jaoks suurest sündmusest. Tunnen, et see pani käima paljut mu sees ja sellest sünnib kindlasti järgmisi unistusi ja tegusid. See on selline elamus, et pani mind öösel pärast Koidu toitmist voodist püsti tõusma ja päevikusse plaane kirjutama-joonistama.

Millest ma siis unistasin?

Arvasin, et siin Rootsis on kindlasti permakultuuripaiku, mida külastada ja millest inspiratsiooni saada. Jah, neid siin tõepoolest on. Eile käisime esimest korda toidusalus (food-forest), kus minu sõbra sõber (blogilugejatele juba tuttav Britta, kes elab vagunelamus põllu serval) on ka kaastegev. Tema tutvustaski meile selle olemasolu ja ütles, et ülepühapäeviti on seal tegevuspäevad, mil saab saluga tuttavamaks saada.

Korjasime meiegi end auto peale ja sõitsime u. 50 km põhja poole, Hööri. Ja selle külje all, Holmas, asubki Rootsi vanim näidis-toidusalu. See rajati 2005. aastal ja seega on see juba 8 aastat kasvada saanud. Selle tegemiseks saadi päris palju raha, niiet endine rohumaa muutus täielikult – kaevati 3 tiiki (üks neist päris suur), toodi kohale palju hobusesõnnikut ja pappi/ajalehti ja muidugi taimi, mis siis kõik kasvama pandi.

Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.

Mis see toidusalu on?

Toidusalu on selline paik, mis imiteerib metsa ja avatud maa üleminekuala – kus on piisavalt valgust ja kus on suur mitmekesisus. Seda eristab looduskooslusest teadlikult valitud taimede olemasolu. Seal kasvavad puud-põõsad-taimed, mis seovad õhust lämmastikku (nt. lepad, läätspuud, astelpajud, hõbepuud, ristikud, oad-herned) ja siis puud-põõsad, mis annavad saaki (õunad, pirnid, ploomid, kirsid, marjapõõsad jne), lisaks varju-tuulekaitset andvad taimed ja maad katvad madalad taimed, mis sobivad ka heal juhul söögiks-salatiks-maitseks-putukameelitajaks jne. Toidusalu küsib head planeerimist ja suuremat tööhulka alguses, kuid kui see on toimima saanud, siis vajab vähem hoolitsust ja muutub ise toimivaks ja aina külluslikumaks paigaks. Sealsed taimed on püsikud või siis ise-seemenduvad.

Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.
Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.

 

Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar - nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar – nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.

Britta tegi meile inglise-keelse toidusalu tuuri, millest võtsid osa veel 4 inglise-keelset inimest, 2 neist isegi Vancouverist, Kanadast. Jah, eile oli seal üle-ootuste palju inimesi. Selline päev sai jällegi teoks tänu projektile. Malmöst sõitis sinna isegi tasuta buss! Britta käest sain isegi teada palju uusi taimi, mida süüa saab. Veel ei oska ma kõiki neist eesti keeles nimetada, kuid ma olen kindel, et need kasvavad ka meil ja on isegi kohati täitsa tavalised taimed. Mina lihtsalt pole teadnud, et neid on nii hea söögiks kasutada. Näiteks hundinuia juured pidavat täitsa söödavad olema, saab palju sellist tugevat massi-tärklist. Kindlasti metsavennad teadsid sellist värki… Ja seesama spinatimoodi taim, mille seemneid sõber Kanadast saatis ja mis mul sel suvel Avarmaal kasvas, selle seemned meenutavad quinoad ja on täiesti söödavad.  Lisaks on ta mitme-aastane taim, niiet sobiks toidusallu ideaalselt.

Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.
Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.

Elaeagnus umbellata/sarik-hõbepuu/goumi-berry – jah, ma nägin seda kasvamas ja sain marju süüa ja korjasin kaasa ka portsu seemneid, mida plaanin kasvama panna. Selle taimega sain tuttavaks Kanadas, Victoria kogukondlikus toidusalus, mis parkimisplatsi asemele rajati. Seal kasvas muidugi soojalembelisem variant ja marjad olid suuremad, kuid nüüd nägin, et ka põhja pool saab see taim hakkama ja annab palju saaki. Jään lootma, et mu kogutud seemnetest tuleb ka selliseid taimi, mis meil Eestis hakkama saavad. See põõsas on lisaks mõnusatele marjadele ka lämmastikku-fikseerivate omadustega ja aitab seetõttu toidusalu mulda rikastada. Meil Avarmaal kasvab ka juba üks selline, eelmisel talvel maitses ta hästi ka kohalikele jänestele-kitsedele, kuid jäi ikka ellu ja kasvas suvel jõudsasti edasi. Loodan, et kodused panevad talle selleks talveks võrgu ümber, siis on ta järgmisel aastal juba suurem!

Alnus glutinosa - lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Alnus glutinosa – lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir - nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir – nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.

Mihkel küsis nii minult kui Brittalt, et miks see toidusalu siis hea ja vajalik on? Panen kirja mõned punktid, mis minu jaoks teevad selle eriliseks ja väärt paigaks, mida kindlasti ise luua tahan:

  • see on suure mitmekesisusega paik – liike võib olla isegi kuni 200
  • elupaik lindudele, kahepaiksetele, putukatele, mullaelustikule, mükoriisale jne.
  • ei pea muru niitma ja selle asemel saab süüa marju-puuvilju-salatit-juuri jne.
  • annab mõnusat olemise ruumi endale – nii tuulekaitset kui varju, samas päikselaike, veesilmu
  • õigesti rajatult küsib aina vähem tööd, aga toimib ise edasi ja pakub toidu-turvalisust
  • püsikud, mis on erinevate kasutamisomadustega alates korvipunumis-okstest, küttepuudest ja lõpetades maasikatega
  • on püsivalt kasvava mullaviljakusega
  • mükoriisa saab areneda ja taimede ainevahetuses suuresti kaasa aidata

Üks toidusalu on ajas muutuv objekt ja koos selle loomise ja arenemisega saab ise ka kasvada, targemaks saada ning osata seda paika aina paremaks aidata. See on loodusega sõbraks saamine, looduselt õppimine ja aina parema koostöö tegemine.

Jah, ma kogusin seemneid, millest endalegi uusi taimi kasvama panna. See saab siis juhtuma kas järgmisel või ülejärgmisel suvel. Osad seemned tahavad talvekülma ja need võiks praegu kasvama panna. Aga ma igaks juhuks ei tekita endale suurt puukooli kevadeks, muidu on selle Eestisse transportimine suur tegu. Mõned taimed ehk ainult… 🙂

Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest - maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga - see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest – maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga – see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.

Oh, sõnadesse on seda tõesti raske panna, kuid minu sees on suur rõõmutunne, kui ma mõtlen selle toidusalu peale ja selle peale, et kodumaal on mul ka maad, kuhu selline paik rajada. Saan appi võtta perekonna ja sõbrad ning nende aedades kasvavad taimed ja nende pojad ning edasi liikuda sel avastamist väärt rajal.

Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.
Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.

Seal Holma toidusalus on ka köögipaik, kus on lõkkekoht, millel eilegi süüa tehti, suppi soojendati, vorsti praeti ja nisujahu-vee-soola tainast puupulkade otsa keerutati ja küpsetati. Lapsed käisid ringi ja kogusid seemneid, tegid kaelakeesid pihlakatest-kastanitest-lehtedest-lepakäbidest. Oli lauake põnevate raamatutega, millest enamikke (neid inglisekeelseid) tahaksin isegi lugeda. Üks raamat on mul õnneks juba endal ka! Mihkel kinkis sünnipäevaks – Martin Crawford “Creating a Forest Garden”. Kes tahab aimu, millised inglismaa toidusalud välja võivad näha, vaadaku seda videot.

Jah, minu jaoks on nüüd Rootsi tulek ennast ära tasunud. Sealne toidusalu on meeli avardav ja lõpuks näen päris elus seda, millest juba mõnda aega mõelnud-unistanud olen. Ja me saame sinna jälle minna, me saame isegi näha kevadet seal! Hõissaa!

Igatahes, idee kasvab ja kogub jõudu ning küllap kuulete siis, kuidas saate oma käed külge panna sellele suurele teole, mille me ükskord Eestis teeme.