Posted in Lood, Permakultuur, toidusalu

Aiapidamine industriaalpildis ja metsade tähtsus.

Loen raamatut “Edible Forest Gardens. Volume one: Vision & Theory” ja ei saa kohe muidu, kui tõlgin sealt ühe lõigukese emakeelde. Märkuseks veel, et kirjanikud on ameeriklased ja seega on meie maal mõned asjad ehk teisiti ja isegi paremini. Lugedes sinna kõrvale “Lingvistilise metsa” raamatut, tunnen, et metsateema on igati õhus ja tähtis. Seepärast on ka söödavad metsad, ehk toidusalud ehk “edible forest garden’id” meie reaalsuse jaoks vajalikud mõtteavardused ning reaalsuseloomed. 

Taevaste rada.
Taevaste rada.

AIAPIDAMINE INDUSTRIAALPILDIS

Talud/farmid, millest meist enamike toidulauad sõltuvad, sõltuvad omakorda pea täielikult saakidest, mis vajavad suuri seemnete, väetiste, energia ja tehnika sisendeid. Need sisendid kõik tulevad kaugetest planeedi paikadest. Meie toitu veetakse edasi ja tagasi mööda maakera suure ökoloogilise kulukusega. Pea alati on farmide põldudel muld paljas ja paljas muld tähendab kahjustunud mulda. Need põllud on halvimal juhul kaetud vaid ühe liiguga, parimal juhul kümne või kahekümne liigiga. Kõik või peaaegu kõik need taimed on üheaastased ja enamik neist on geneetiliselt identsed hübriidid, mis on toodetud kusagil kaugel ning “disainitud” nii, et nad vajavadki suuri industriaalse energia, kemikaalide, tööriistade ja tehnika sisendeid. Ökoloogiliselt vaadatunda on moodsa põllumajanduse kulud:

  • kadunud mulla A-horisont, huumuskiht (mõned ütlevad, et see on suurim U.S.A. eksportiartikkel kaalu järgi);
  • kadunud seemnete geneetiline mitmekesisus;
  • vähenevad veevarud;
  • keemiline saastumine (vee, muldade, toidu, töötajate ja eluslooduse);
  • suurenev hulk pestitsiidi- ja herbitsiidikindlaid “kahjureid” ja “umbrohte”;
  • ja kümme või rohkem kalorit energiat kulutatud iga kalori toidu tootmiseks.

Samasugune korratus, eraldatud mõtlemine ja monokultuurne mõtteviis on läbiv moodsas industriaalses põllumajanduses ning see toodab tööd, prügi ja saastet.

Enamik koduseid toiduaedu on miniatuursed versioonid suurtest põllumajandusüksustest, kuna nad vajavad samuti suurt hulka sisendeid energia, töö ja materjalide näol. Praegu kompostib küll rohkem inimesi kui kaks kümnendit tagasi. See on samm paremuse poole, kuid see ei muuda suurt pilti eriti palju. Kui meie kaugelelennanud industriaalne süsteem kukuks me ümber kokku, oleks enamik aiapidajaid omadega hädas – ilma väetiste, pestitsiidide (orgaaniliste või keemiliste), pumbatava vee ja mis kõige tähtsam, ilma seemneteta. Lisaks võib vaadata meie aedade struktuuri. Kas sa oled kunagi näinud looduslikku parasvõõtme ökosüsteemi, kus kõik oli paigutatud sirgetesse ridadesse? Kus kõik taimed olid üheaastased või kus üheaastased taimed moodustasid rohkem kui 20% kogu taimede kogukonnast? Kus vertikaalset ruumi on kasutatud vähe või mitte üldse? Suured alad ühe ja sama liigiga okupeeritult on looduses väga ebatavalised ja isegi kui neid esineb, pole kõik teised liigid sealt välja tõrjutud.

See pole öeldud selle mõttega, et sirged read on ilmtingimata halvad. Mõte seisneb selles, et tuleb vaadata nende valikute eelduste taha, mida me teeme. Me peame vaatama küsimust, kuidas me oma maastikke kujundame ja toitu kasvatame, ökoloogilisest vaatenurgast. Kodune toiduaia pidamine on tähtis viis inimeste maaga taasühendamiseks. Kahjuks peegeldab see, kuidas me toitu kasvatame, neid samu disaini põhimõtteid, mida me oleme hävitaval kombel kasutanud metsade asendamisel eeslinnadega ja ka suureskaalalises põllumajanduses. Need moodsad maastikud on kõik otsesed tulemused samast lineaarsest, monokultuursest mõtteviisist, mõtteviisist, mis lendab ökoloogilistele reaalsustele otse näkku.

Unistus või õudus?

ÕPITUD ÕPPETUNNID (kokkuvõtteks raamatu peatükist, kuid usun, et on mõistetav ka ilma täielikku eelnevat lugemata)

Mida me saame õppida kõigest olnust? Meie esimene pilk seente ja taimede koostööst näitab meile kätte esimese õppetunni: tervetele ökosüsteemidele omane hämmastav omavaheline seotus. Organismide vaheline koostöö on ökosüsteemide toimimise jaoks ülimalt vajalik. Selle koostöö ulatus on palju laiem kui enamik meist teab. Lugupidamine ja austus on loomulikud vastused sellisele imelisele seotusele, mille looduses olemasolust me nüüd teadlikuks oleme saanud.

Järgmiseks, me leiame, et enamik meie ettekujutusi “ürgmetsast” olid valed. Need metsad ei koosnenud mitte ainult suurtest ja vanadest puudest. Nad sisaldasid paljudes eri vanustes ja igasuguseid puid ning laike erinevatest taimekooslustest, kaasa arvatud savannid ja aasad. Need metsad ei olnud ühetaolised. Eelajalooline mets oli ka dünaamiline, voolav ja muutuv, paljuski mõjutatud inimtegevusest. Tegelikult olid pärismaalased (siin on mõeldud Ameerika indiaanlasi) olid eelajaloolise metsa võtmeliigiks. Nende käitumine lõi metsa, mida nad tundsid, märkimisväärsel moel ja vastupidi. Inimesed ja mets olid ühises arengus, vastastikku toetavad osalejad teineteise eludes.

Toidusalu võimalik küllus.

Kui me toome kontrastiks selle osalise osalemise, kuidas meie kultuur on mõjutanud metsa, näeme me täielikke vastandeid. Nemad (indiaanlased) kooslõid omavahelise sõltuvuse, dünaamiliselt stabiilse külluse ja fuktsionaalse mitmekesisuse; meie oleme loonud killustatuse, tasakaalustamata ülekülluse ja lihtsustunud mitmekesisuse. Me oleme siiani võtmeliigiks Põhja-Ameerika metsades. Meie tegevused ja tegematajätmised on põhilised määrajad ökosüsteemide tervises ja evolutsioneerumises. Kui me vaatame seda, kuidas oleme struktureerinud oma kogukonnad, näeme me sama lahtiühendatuse, mida me oleme loonud metsades, ekstreemset väljendust. Seetõttu on meil suured probleemid jäätmete, töö ja saastega. Nende disainimustrite põhjused peituvad meie monokultuurses nägemises ja asjadest mõtlemises nii ruumis, ajas kui funktsioonis.

Nagu Einstein on mõelnud, ei saame me lahendada neid märkimisväärseid probleeme samasuguse mõtlemisega, millega me neid lõime. Me peame liikuma edasi monokultuursest mõttemaailmast, lahusolemise maailmast. Me peame liikuma osaleva seotuse ja koosloova evolutsiooni maailma koos oma ökosüsteemiga. Me peame nägema nii metsa kui ka puid. Meil kõigil on mets veres. Me peame hakkama mõtlema nii, tegutsema nii ja aeda pidama nii nagu mets.

 

Posted in Permakultuur, toidusalu

Jätkuloome ongi meie ökoriik.

Sain positiivse energialaengu just Tartus toimunud arutelult Eesti Ökoriigi võimalikkuse kohta. Jah, ma osalesin sellel üritusel kuulajana tänu sõbrale, kes skype kaudu heli minu ja meieni edastas. Suur on rõõm, et sellised tehnoloogilised lahendused on olemas! Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste edastasid oma mõtteid ning see kõik tekitas minus äratundmisi ning kasvatas lootust, et küllap see ökoriigi mõte kasvab vaikselt omasoodu edasi ja ühel hetkel saab see kõigile nii omaseks, et me olemegi märkamatult ennast ökoriigiks mõelnud.

Sest see kõik ongi mõtlemise küsimus. Me juba oleme ökoriik. Meil tuleb sellest lihtsalt aru saada ja sinna lisada juurde suunatud teod ja mõtted. Eestis on puhast õhku ja vett, on ka mulda, mis vilja kannab ja on metsi, kus saavad elada isegi hundid ja karud! Meie allikatest võib veel juua, sest need veed on rikkumata (suuremas enamuses).

Lugesin just uudist, et Ameerika läänerannikult püütud tuunikalad sisaldavad radioaktiivset tseesiumi, mis on pärit Fukushima tuumajaamast. Ongi väga selge, et me elame ühel planeedil, mille veed on omavahel seotud ja ühed teod või tegematajätmised mõjutavad inimesi isegi teiselpool ookeani. Ja küllap mõjutavad mingil moel ka meid. Sest mina küll ei tea öelda, kust tuleb see tuunikala, mis näiteks Eestis poes konservikarpides on? Või siinsamas Rootsis on? Õnneks minu toidulaud küll suuresti ei kannata, sest ma ei söögi aktiivselt tuunikala või ka muid kalu, kuid mõelge näiteks delfiinide peale, kelle toiduses on tuunikalal kindel roll – nemad ju söövad ikkagi tuunikala, sest nad ei loe ajalehti ja ei saa teada, et see on radioaktiivne. Või kui nad isegi saaksid, siis sööksid nad seda ikkagi kui tahavad ellu jääda. Või söövad teisi kalu, mis on umbes sama suure tõenäosusega radioaktiivseid osakesi sisaldavad. Järelikult tuunikaladest järgmistes toiduvõrgustiku lülides on radioaktiivne saaste veelgi suurem. Kas need organismid peavad vastu sellisele stressile, sellisele reostusele, milleni meie, inimkond, on neid viinud? Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Mul jääb vaid uskuda ja loota. Sest üks minu unistus elus on kohata delfiine ja vaalu, suhelda nendega, õppida nende lähedusest. Kui nad meil siin varsti välja surevad, siis… on ikka kurb küll. 

Jah, see lugu on nii tõsine, et ainuke võimalus on seda tasakaalustada millegi lootustandvaga.

Leidsin, et oma toetuse saab anda järgnevale projektile: http://www.kickstarter.com/projects/oasselin/the-permaculture-orchard-beyond-organic
T
egemist on filmiga, mis räägib maailma suurimast permakultuuri viljapuuaiast Põhja-Ameerika idarannikul. Film on suures osas juba filmitud nende oma kulude ja kirjadega, nad ootavad abi, et see jõuaks tuleval suvel inimesteni ja saaks meid kõiki inspireerida ja julgustada uusi lahendusi looma.
Nimelt on juba enamikele inimestele selge, et toidu mürgitamine ei ole nii hea idee. Selle asemele on tulnud mahepõllumajandus, mis suures osas on ikkagi monokultuuri kasvatamine. Permakultuur astub sellest veel sammu edasi, loodusele lähemale.

Viimase 20 aastsa jooksul on bioloog ja koolitaja Stefan Sobkowiak tegelenud tüüpilise õunapuu-aia muutmisega elurikkaks ja külluslikuks paigaks, mis suudab iseenda eest hoolt kanda. Miracle Farm (Imede Farm) asub tunni aja kaugusel Montrealist, Kanadas ja on 12-aakri (4,86 ha) suurune tööstuslik viljapuuaed, millest 5 aakrit (2,02 ha) on muudetud permakultuurseks ja kus puud, linnud, mesilased ja teised olendid teevad koostööd, et väetada, tolmeldada ja elus hoida nii üle 100 sordi õunu, pirne, ploome, kirsse kui ka lugematul hulgal ürte, põõsaid ja aedvilju. Permakultuuri põhimõtetest inspireerituna suudab see viljapuuaed tõestada, et parem, ennast taasloov mudel on võimalik nii väikese- kui suureskaalaliseks tootmiseks. Me usume, et see on pilguheit sellele, milline tulevik puuviljade kasvatamises võib olla.

Stefan räägib oma õunasortidest. Foto valmivast filmist.

25 Kanada dollari eest saab filmi valmimisel seda endale alla laadida, lisaks siis veel hea karma/dharma ka 😉 
Sisuliselt on see, mida nad seal teevad, ju toidusalu. Toidusalud võivad veel maailma päästa 😉

Kui veel ennast tahta maailmaga harmoonias olemise suunda juhatada, siis on hea kuulata viimast Hallo, Kosmost!, kus räägib zen munk ja teemeister Wu De näiteks sellest, mis on tegelik tervis. Arstidele õpetatakse, et tervis on see, kui haigused puuduvad. Ent see on sama hea öelda sõbrale, kes küsib, et milline on õun: “See ei ole nagu apelsin.” 

Medicine is anything which puts you in harmony with the great spirit and all life on Earth.
Meditsiin (ravim) on kõik see, mis viib sind harmooniasse suure vaimu ja kogu eluga Maa peal.

Ilma pühaduseta ei saa me olla terved. Mida tervemad me oleme, seda suuremas harmoonias oleme me loodusega. Me oleme loodusega üks ja seesama. Õhku reostades reostame ennast. 

Mihkel kuulis koolis ökoloogia õppejõu käest, et mõttetu on otsida iga hinna eest uusi fossiilsete kütuste maardlaid, sest kui me kasutame ära kõik selle, mis siiani leitud on, oleme omadega juba “mäel”. Ehk siis on kõik juba võibolla sellises seisus, millest on väga raske välja tuua. Inimkond loodab vist mingile suurele jumalikule vahelesegamisele või suurele jumalikule “puhastusjaamale”, mis kogu selle jama, mida me tootnud oleme, suudab ära kaotada. Aga teadus ju jumalast ega suurest vaimust ei jutusta, seega ma isegi ei kujuta ette, millele see teadus loodab, mis (ja kes!) projekteerib uusi lahendusi fossiilsete kütuste kätte saamise veelgi sügavamalt Emakese Maa põuest. Nagu mingi vargus käib, mille abil siis vargad rikkaks saavad ja teistel naha üle kõrvade tõmbavad. Ainuke asi, et me kõik elame ühel planeedil. Seega on need “pätid” ka osad inimkonnast ja see inimkond on nii harjunud kütust põletama, tulesid põletama, arvutit kasutama ja kõike sellist. Kuigi teisi lahendusi juba on olemas! Kui me kulutaksime kõik selle raha, mis läheb taastumatute ressursside ammutamise jätkamisele, taastuvatest allikatest energia saamise meetodite väljatöötamisele, oleks need lahendused meil ammu juba käes! 

Lõpetan selle saaga nüüd ikka rõõmsas toonis – meie kavatseme luua oma eludega maailma, mida me julgeme pärandada ka oma lastele ja lastelastele. Hiis on juba kasvama pandud ja me kogume aina teadmisi, mismoodi oma maa peal suurendada mullaviljakust. Sest nagu ütles tänases arutelus majandusteadlane Andres Arrak:

Varsti on muld kallim kui kuld.

 

Lisan siia omalt poolt, et muld tähendab lisaks mineraalsele osale ka elus komponenti. Materjal, mis sisaldab väetist, ei ole muld. Meil tuleb jälle õppida mullaga koostööd tegema, siis olemegi jälle rikkad eestlased oma väikesel, kuid armsal maal.

Muld ongi kuld.
Posted in Lood, Mõtisklus

Maailm ärkab üles. Ökoriik? Eesti idee?

Viimastel päevadel olen tundnud suurt infovoogu, mis viib kõik ühes ja samas suunas. Inimesed üle maakera on ärkamas ja taipamas, et meil tuleb muuta oma eluviise, oma ühiskondlikke süsteeme, oma mentaliteete, oma igapäevaseid harjumusi.

See tähendab, et me saame valima hakata uusi lahendusi, mis tegelikult teevad meid kõiki õnnelikumaks. Sest kuna inimene on osa planeedist Maa, siis ei saa inimene olla päriselt õnnelik, kui Emakesel Maal ei lähe hästi. Selle mitte hästi mineku all pean ma silmas, et kasvõi Fukushima tuumajaamas toimuv on osaliselt saladuskatte all ja üldsus ei teagi tegelikult, milline oht seal varitseb või laieneb. Ja Fukushima on ju kõigest üks näide. Alles oli naftakatastroof Mehhiko lahel ja nafta ammutamiseks tehakse järjest järgmisi paiku reostunud tühermaadeks. Ja mis toimub ookeanides? Vaalad-delfiinid-linnud ju juba surevad, sest nende kõhud on plastmassi täis. Milline võib olla ookeani põhi, kui rannad on täis plastitükikesi? Kui minna poodi, siis on raske osta sealt midagi, mis pole plasti sisse pakitud. Ja enamik inimesi vähemasti “arenenud maades” saavad oma toidu ju poest. 

Ameerika põlisrahva vanemad on teinud pöördumise, mis käsitleb paljusid neid teemasid. See pöördumine on nüüd tõlgitud ka meie emakeelde. Loe siit.

Info, mis tuleb erinevatest kanalitest, jookseb aina rohkem ühte kohta kokku. Nii on Eestiski võimaliku ökoriigi teemadel arutelud süvenemas. Kui soovid ise ka kuulama minna, siis 14. november kell 19:30 Tartus, uues loodusmajas, arutavad Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste neil teemadel. Lähemalt ürituse kohta siit.

Eesti ökoriigiks
Eesti ökoriigiks

Lisaks on minu sees elavdunud vajadus uurida aina rohkem permakultuuri teemade kohta ning oma mõtteid ka konkreetsemalt väljendama hakata. Meie kirjutamiste peale on minuga isegi ühendust võetud ühe projekti raames, mis samuti otsib Eesti maaelule, majandusele ja jätkusuutlikkusele lahendust, just permakultuuri majapidamiste, toidusalude ja kodumaalt tegusate tööinimeste koju kutsumise kaudu.

Jah, need teemad on endal lisaks sellepärastki õhus, et ka meie peame otsustama, kes elame järgmisel aastal Eestis või mujal. Haridust omandada saab ju igal pool maailmas. Kus kohas maailmas saab hästi elada? Eestis elamine on kindlasti väljakutse ja võibolla just sellepärast tulebki nõnda teha – hakata oma häid ideid ellu viima ning aitama selle abil ka teisi oma sõpru ja kaasmaalasi koju tagasi kutsuma. Sest see olukord, mis Eestis praegu valitseb, on olukord, mis peab muutuma. Tehtud töö eest on vaja saada väärilist palka, mis võimaldab endale rajada kodu, saada tervislikku sööki kasvatada/osta, katta oma keha kvaliteetsete riietega, lugeda raamatuid, omada aega lastele ja loominguga tegelemisele. See ei saa olla utoopia, vaid hoopis igapäev. Meie riik on ju nii väike, et peab olema võimalik kujundada oma riiki nii, et see ongi koht, kus tahaks elada.

Need mõtted on toonud mind ka küsimuseni, mille esitasin avalikult ka FB-s (Facebookis) – et kas Eestil on arengukava näiteks 50 või 100 aasta peale? Sain vastuseks viiteid Eestis eksisteerivate arengukavade kohta. Ma ei ole neid kõiki läbi lugenud, kuid siiski leidsin, et Eesti Vabariigil ei paista olevat mingit selget ideed selle kohta, kuhu me pürgime ja kuidas see meid õnnelikumaks teeb. Kui reaalsus on selline, et noored ja vanad lähevad välismaale, siis on ju selge, et neil pole mingit sihti, mille pärast pingutada ja Eestis ikkagi elada. Inimene suudab teha paljut, kui ta teab, miks ta seda teeb. Eesti on saavutanud vabaduse (mis oli meie vanemate töö, mille üle saame õnnelikud olla), on selle vabadusega valinud Euroopa Liidu, NATO ja mis kõik veel. Kuid need asjad ei anna meile samuti seda mõtet ja tunnet – miks? Miks me seda teeme? Ja kuhu me sellega liigume? Mis on Eesti idee?

Iga inimene vajab endale unistusi ja sihte, mille poole püüelda, et ta tunneks enda elul tähendust ja vajalikkust. Ja need sihid ja soovid loovadki reaalsust, mida ta enda elus kogeb.

Sama saab ju rakendada riigi kohta – ka riik vajab sihti ja unistust, mille poole liikuda. See, kui aastaks 2030 plaanitakse rajada Ülemiste suur liiklussõlm (Eesti 2030+), ei ole ju idee, mille pärast üks inimene valib Eestis elada. Neid liiklussõlmesid on maailm täis. Ilusad jutud looduse hoidmisest ja muust säärasest, on kenad sõnad, mida muudkui kirjutada, kuid millised on tegelikud plaanid? Kust saab Eesti energiat – kas kildagaasist? Ja mis selle kaevandamine võiks tegelikult tähendada? Kas Rail Balticu rajamisel on tagamaid, millest pole veel räägitud? Suurte rahade liigutamiseks peavad suured kasud mängus olema. Lihtne reisijate transportimine, millest hiigeltulusid ei saa lõigata, ei ole kindlasti motivatsiooniks sellistele investeeringutele. Kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust on isegi õhtulehte jõudnud. Loe siit.

Lugesin ka seda mõttejada, mis tutvustas mulle uut tahku meie arstiabisüsteemis. Kui kiirabis hakkavad tööle 6-kuulise treeningu saanud parameedikud ja see on reaalsuseks just maapiirkonnas, siis on jällegi raskem leida põhjust, miks inimesed maal tahavad elada. Kas Jüri Mõisa plaan, et kõik Tallinnasse kolivad, on tegelikult see plaan, mille järgi Eestis asju aetakse?

Võibolla on kõik need eestlased läinud välismaale just selleks, et paremini aru saada, kuidas asjad Eestis tegelikult on. Kui keegi on autoga puusse sõitnud, ronib ta autost välja ja vaatab, et mis siis nüüd juhtus. Sarnast kõrvalpilku on vaja ka meie Eesti jaoks. Ehk siis need vaatlejad näevadki uusi asju ning maailmas toimuv üleüldine teadvustaseme tõus viib meid kõiki ärksamate taipamisteni, mis kutsub esile ka tegusid. 

Minu enda lähiringkonnas on ka palju noori, kes kas õpivad või töötavad või seiklevad välismaal. Arvan, et see on neile kõigile omal kombel kasuks. Kuid reaalsus on ka see, et nad ju siis saavad varsti lapsed või neil juba on lapsed ja siis need lapsed saavad emakeeleks mingi muu keele ja harjuvad ära selle ühiskonnaga, mis nende ümber on. Lisaks veel maitsed, mis nende keelele omaseks saavad.

Näiteks taipasime siin eile Rootsi erinevamaitselisi heeringaid süües, mis see Eesti maitse ikka on. Hapukoor, mis on Eestis tehtud, on hapu koor – nii tavaline maitse ju. Aga siit poest ei saa hapukoort, vaid Creme Fraiche’d, mis on midagi muud. Ja heeringas on siin magus ja hapukapsas on ka magus. Ja soolaheeringas on kuidagi väga soolane. Ent neid erinevusi märkad alles siis, kui proovid midagi erinevat. Ja omasem tundub see, millega oled üles kasvanud. Seega on päris tähtis see, mida koged oma elu algusaastatel. Õnneks saab paljut muuta ja enese muutmine on jällegi üks põnev ja tänuväärne protsess, mis saab igaühe maailma alati avardada. 

Võibolla ei olegi nii tähtis, et kõik eestlased kogu aeg Eestis elaksid ja et hapukoort tehakse samamoodi edasi. Võib ju olla hoopis toortoitlane ja siis ei tahagi hapukoort üldse süüa. Tähtis on ent see, et planeedil Maa oleks võimalik elada nii, et saab hingata värsket õhku, juua puhast vett ja süüa puhast toitu. Selle kõige jaoks on vaja, et loodus on elus ja toimib nii enese kui inimeste jaoks. 

Millised on lahendused? Neid lahendusi otsivad paljud inimesed maailmas ja ma usun, et lahenduste aeg on saabumas. Olgu see kirjatükk osakeseks, mis aitab kaasa tervikpildi moodustamisele. Killustatuse aeg on otsas. Me oleme liiga targad, et silmaklappidega oma elu elada.

Kui mina oleksin Eesti peaminister, siis ma osaleksin permakultuuri disaini kursusel ja mõtlesin siis edasi, kuidas Eesti riiki juhtida. Probleem on lahendus, nagu ütleb Bill Mollison, permakultuuri idee arendaja.

Posted in Lood, Permakultuur

Unistus on täitunud. Mul on uus unistus.

Tere head sõbrad, räägin teile minu jaoks suurest sündmusest. Tunnen, et see pani käima paljut mu sees ja sellest sünnib kindlasti järgmisi unistusi ja tegusid. See on selline elamus, et pani mind öösel pärast Koidu toitmist voodist püsti tõusma ja päevikusse plaane kirjutama-joonistama.

Millest ma siis unistasin?

Arvasin, et siin Rootsis on kindlasti permakultuuripaiku, mida külastada ja millest inspiratsiooni saada. Jah, neid siin tõepoolest on. Eile käisime esimest korda toidusalus (food-forest), kus minu sõbra sõber (blogilugejatele juba tuttav Britta, kes elab vagunelamus põllu serval) on ka kaastegev. Tema tutvustaski meile selle olemasolu ja ütles, et ülepühapäeviti on seal tegevuspäevad, mil saab saluga tuttavamaks saada.

Korjasime meiegi end auto peale ja sõitsime u. 50 km põhja poole, Hööri. Ja selle külje all, Holmas, asubki Rootsi vanim näidis-toidusalu. See rajati 2005. aastal ja seega on see juba 8 aastat kasvada saanud. Selle tegemiseks saadi päris palju raha, niiet endine rohumaa muutus täielikult – kaevati 3 tiiki (üks neist päris suur), toodi kohale palju hobusesõnnikut ja pappi/ajalehti ja muidugi taimi, mis siis kõik kasvama pandi.

Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Selline on toidusalu ümbruskond. Sügisvärvid.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Siin käib õunamahlategu. Võis ise õunu kaasa võtta või toidusalust korjata ja siis neist mahla üheskoos pressida.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.
Algab ringkäik rootsi keeles. Huvilisi on palju.

Mis see toidusalu on?

Toidusalu on selline paik, mis imiteerib metsa ja avatud maa üleminekuala – kus on piisavalt valgust ja kus on suur mitmekesisus. Seda eristab looduskooslusest teadlikult valitud taimede olemasolu. Seal kasvavad puud-põõsad-taimed, mis seovad õhust lämmastikku (nt. lepad, läätspuud, astelpajud, hõbepuud, ristikud, oad-herned) ja siis puud-põõsad, mis annavad saaki (õunad, pirnid, ploomid, kirsid, marjapõõsad jne), lisaks varju-tuulekaitset andvad taimed ja maad katvad madalad taimed, mis sobivad ka heal juhul söögiks-salatiks-maitseks-putukameelitajaks jne. Toidusalu küsib head planeerimist ja suuremat tööhulka alguses, kuid kui see on toimima saanud, siis vajab vähem hoolitsust ja muutub ise toimivaks ja aina külluslikumaks paigaks. Sealsed taimed on püsikud või siis ise-seemenduvad.

Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.
Britta määrib leivale võid. Siin on väike toidulaud kõigile kõhukosutuseks. Suppi saime ka.

 

Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Kividega kaetud vee liikumise tee, mis ühendab kõiki veesilmu. Siin on plaanis päikeseenergia abil veepump tööle panna, mis veel ringelda aitab.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Siin paistavad põhjakülge istutatud mustad lepad, siberi läätspuu ja punetav pihlakas.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Korjasin selle taime seemneid. Ma praegu ei tea eestikeelset nime, aga see lõhnab ja maitseb pisut nagu aniis.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar - nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.
Vasakul paistab Belgia paar ja paremal Vancouveri paar – nad on kõik siin õppimas, Lundis. Meie saime koos nendega siis Brittalt inglisekeelse tuuri.

Britta tegi meile inglise-keelse toidusalu tuuri, millest võtsid osa veel 4 inglise-keelset inimest, 2 neist isegi Vancouverist, Kanadast. Jah, eile oli seal üle-ootuste palju inimesi. Selline päev sai jällegi teoks tänu projektile. Malmöst sõitis sinna isegi tasuta buss! Britta käest sain isegi teada palju uusi taimi, mida süüa saab. Veel ei oska ma kõiki neist eesti keeles nimetada, kuid ma olen kindel, et need kasvavad ka meil ja on isegi kohati täitsa tavalised taimed. Mina lihtsalt pole teadnud, et neid on nii hea söögiks kasutada. Näiteks hundinuia juured pidavat täitsa söödavad olema, saab palju sellist tugevat massi-tärklist. Kindlasti metsavennad teadsid sellist värki… Ja seesama spinatimoodi taim, mille seemneid sõber Kanadast saatis ja mis mul sel suvel Avarmaal kasvas, selle seemned meenutavad quinoad ja on täiesti söödavad.  Lisaks on ta mitme-aastane taim, niiet sobiks toidusallu ideaalselt.

Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.
Siin see taim, mis on pisut kui spinat ja mille seemned on kui quinoa. Sain ka mõned seemned kotti pistetud.

Elaeagnus umbellata/sarik-hõbepuu/goumi-berry – jah, ma nägin seda kasvamas ja sain marju süüa ja korjasin kaasa ka portsu seemneid, mida plaanin kasvama panna. Selle taimega sain tuttavaks Kanadas, Victoria kogukondlikus toidusalus, mis parkimisplatsi asemele rajati. Seal kasvas muidugi soojalembelisem variant ja marjad olid suuremad, kuid nüüd nägin, et ka põhja pool saab see taim hakkama ja annab palju saaki. Jään lootma, et mu kogutud seemnetest tuleb ka selliseid taimi, mis meil Eestis hakkama saavad. See põõsas on lisaks mõnusatele marjadele ka lämmastikku-fikseerivate omadustega ja aitab seetõttu toidusalu mulda rikastada. Meil Avarmaal kasvab ka juba üks selline, eelmisel talvel maitses ta hästi ka kohalikele jänestele-kitsedele, kuid jäi ikka ellu ja kasvas suvel jõudsasti edasi. Loodan, et kodused panevad talle selleks talveks võrgu ümber, siis on ta järgmisel aastal juba suurem!

Alnus glutinosa - lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Alnus glutinosa – lämmastikusiduja must lepp ehk sanglepp
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir - nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Selline näeb välja kreeka pähkel, südamekujuliste viljadega. Siin on tema kasvamise piir – nad loodavad, et saavad puu suuremaks kasvatatud, siis on ta külmakindlam.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.
Goumiberries ehk siis hõbepuu marjad, mis on pisut kummikommilise struktuuri ja sees asuva kiviga. Mulle maitsevad.

Mihkel küsis nii minult kui Brittalt, et miks see toidusalu siis hea ja vajalik on? Panen kirja mõned punktid, mis minu jaoks teevad selle eriliseks ja väärt paigaks, mida kindlasti ise luua tahan:

  • see on suure mitmekesisusega paik – liike võib olla isegi kuni 200
  • elupaik lindudele, kahepaiksetele, putukatele, mullaelustikule, mükoriisale jne.
  • ei pea muru niitma ja selle asemel saab süüa marju-puuvilju-salatit-juuri jne.
  • annab mõnusat olemise ruumi endale – nii tuulekaitset kui varju, samas päikselaike, veesilmu
  • õigesti rajatult küsib aina vähem tööd, aga toimib ise edasi ja pakub toidu-turvalisust
  • püsikud, mis on erinevate kasutamisomadustega alates korvipunumis-okstest, küttepuudest ja lõpetades maasikatega
  • on püsivalt kasvava mullaviljakusega
  • mükoriisa saab areneda ja taimede ainevahetuses suuresti kaasa aidata

Üks toidusalu on ajas muutuv objekt ja koos selle loomise ja arenemisega saab ise ka kasvada, targemaks saada ning osata seda paika aina paremaks aidata. See on loodusega sõbraks saamine, looduselt õppimine ja aina parema koostöö tegemine.

Jah, ma kogusin seemneid, millest endalegi uusi taimi kasvama panna. See saab siis juhtuma kas järgmisel või ülejärgmisel suvel. Osad seemned tahavad talvekülma ja need võiks praegu kasvama panna. Aga ma igaks juhuks ei tekita endale suurt puukooli kevadeks, muidu on selle Eestisse transportimine suur tegu. Mõned taimed ehk ainult… 🙂

Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest - maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga - see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
Siin on näha üks etapp toidusalu rajamisest – maa kaetakse vähemasti üheks aastaringiks kas sellise presendiga või hoopis papi ja põhuga – see suretab mittesoovitud taimed ära ning siis tuleb kevadel sinna külavata-istutada nii palju pindakatvaid taimi, et teistele ei jäägi ruumi üldse suurt sinna tulla. Muidugi saab selliselt töödeldud pinnale istutada põõsaid ja puid ka.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
See tiik on disainitud toidusalu rikastama. Maksimum sügavus on 2m, servadest palju madalam. Nagu näha, on juba keegi leidnud endale mõnusa lõõgastumispaiga.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.
Sanglepad on 8 aastaga nii suureks kasvanud, loovad tuulevarju ja rikastavad mulda oma vara ja roheliselt langevate lehtedega.

Oh, sõnadesse on seda tõesti raske panna, kuid minu sees on suur rõõmutunne, kui ma mõtlen selle toidusalu peale ja selle peale, et kodumaal on mul ka maad, kuhu selline paik rajada. Saan appi võtta perekonna ja sõbrad ning nende aedades kasvavad taimed ja nende pojad ning edasi liikuda sel avastamist väärt rajal.

Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.
Köök. Inimesed on ümber tule koondunud. Katus vajab veel paigaldamist, kuid struktuur on olemas.

Seal Holma toidusalus on ka köögipaik, kus on lõkkekoht, millel eilegi süüa tehti, suppi soojendati, vorsti praeti ja nisujahu-vee-soola tainast puupulkade otsa keerutati ja küpsetati. Lapsed käisid ringi ja kogusid seemneid, tegid kaelakeesid pihlakatest-kastanitest-lehtedest-lepakäbidest. Oli lauake põnevate raamatutega, millest enamikke (neid inglisekeelseid) tahaksin isegi lugeda. Üks raamat on mul õnneks juba endal ka! Mihkel kinkis sünnipäevaks – Martin Crawford “Creating a Forest Garden”. Kes tahab aimu, millised inglismaa toidusalud välja võivad näha, vaadaku seda videot.

Jah, minu jaoks on nüüd Rootsi tulek ennast ära tasunud. Sealne toidusalu on meeli avardav ja lõpuks näen päris elus seda, millest juba mõnda aega mõelnud-unistanud olen. Ja me saame sinna jälle minna, me saame isegi näha kevadet seal! Hõissaa!

Igatahes, idee kasvab ja kogub jõudu ning küllap kuulete siis, kuidas saate oma käed külge panna sellele suurele teole, mille me ükskord Eestis teeme.

Posted in Permakultuur

Millised taimi kasutada tuuletõkkeks? Osa 1.

Tuulevarju küsib pea iga taim, et paremini kasvada. Meie valitsevad lääne-edela tuuled on Avarmaal eriti hästi tunda – alt avaruse poolt kohe vuhiseb hooga seda tuult üles nii, et jagub. Sestap otsustasime sinna kaarde kõige esimesena tuulevarju hakata tekitama.

Martin Crawford’i “Creating A Forest Garden”’i raamatus on just selleteemaline peatükk, milles kirjutatut kasutasin põhilise juhendmaterjalina.

Creating A Forest Garden

Võrreldes tuulele avatud paigaga, on hea tuulekaitse eelised järgmised:

  • vähenenud tuulekiiruse aias ja seetõttu vähem kahjustusi lilledele, viljadele ja taimede lehtedele;
  • tõstab päevaseid õhutemperatuure enamasti vähemalt 2C;
  • lehtede pinnatemperatuuri tõus, mis teeb fotosünteesi efektiivsemaks;
  • mullatemperatuuri tõus kuni 3C;
  • vee aurumine mullast on väiksem;
  • saagikus kasvab 10-30%, sõltuvalt saaki andvatest taimedest. Tuuletõkkehekk võtab enamasti palju vähem kui 10% saadaolevast pinnast, seega pole hekk kunagi ruumi raiskaja – üleüldine saagikus tõuseb isegi siis, kui hekk ise ei tooda midagi.

Lisaks võib üks hea tuuletõkkehekk olla teiste kasutusvõimalustega:

  • mineraalide akumuleerimine allakukkuvate lehtede näol ja lähedalasuva mulla parandamine (eriti kui tegu on lämmastikku fikseerivate taimedega);
  • hea toidulaud mesilastele ja kimalastele, eriti kui kasutada vara õitsevaid taimi;
  • hekk võib toitu toota, enamasti puuvilju. Heki sisemine külg on tõenäoliselt produktiivsem;
  • elu- ja toidupaik loomadele, lindudele, putukatele jne.;
  • saab vajaolevat metsamaterjali (keppe ja poste), kui hekis olevaid puid pisut harvendada või kasutada kiiresti kasvavaid liike, mis hiljem välja harvendada.

Tuuletõkkeheki kujundamise üks põhimõtteid on, et 1m kõrgusega hekk toodab maksimaalselt 7-8 m tuulevaikset ala (50% tuulekiiruse vähenemisega). Seega 4m hekk annab ligikaudu 30m jagu tuulevaikust. Pärast neid meetreid hakkab ilmnema turbulents, tuul hakkab jälle ärkama.

Image

Üks variant tuuletõkke disaini põhimõtetest.

Töötasin läbi Crawford’i raamatus väljapakutud taimeliigid ja otsisin üles need, mis Eestis peaksid kasvama ja loodetavasti ka saadaval on.

0,6-3m põõsad:

  • lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia)
  • tume aroonia (Aronia melanocarpa)
  • mustsõstar (Ribes nigrum)
  • punane sõstar (Riber rubrum)
  • roheline lepp (Alnus viridis)
  • thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii)
  • suur läätspuu (Caragana arborescens)
  • läiklehine mahoonia (Mahonia aquifolium)
  • näärelehine kibuvits (Rosa pimpinellifolia)
  • kurdlehine roos/kibuvits (Rosa rugosa)
  • punapaju (Salix purpurea)
  • harilik lumimari (Symphoricarpus albus)
  • harilik kadakas (Juniperus communis)

3-8 m suured põõsad:

  • kukerpuud
  • verev kontpuu (Cornus saguinea)
  • võsund-kontpuu (Cornus sericea)
  • harilik sarapuu (Corylus avellana)
  • mandžuuria sarapuu (Corylus sieboldiana var. mandshurica)
  • sarik-hõbepuu (Elaeagnus umbellata)
  • must leeder (Sambucus nigra)
  • harilik lodjapuu (Viburnum opulus)
  • sargenti õunapuu (Malus sargentii)
  • astelpaju (Hippophae rhamnoides)

-10 m väikesed puud:

  • viirpuu (Crataegus)
  • must leeder
  • harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)
  • kreegipuu (Prunus insitia)
  • alõtša (Prunus cerasifera)

Puud, mis kasvavad kiiresti ja mida välja vahetada mõne aja pärast:

  • sanglepp (Alnus glutinosa)
  • hall lepp (Alnus incana)
  • arukask (Betula bendula)
  • harilik saar (Praxinus excelsior)
  • pappel (Populus hybrids)

Kindlasti võib nimekirja veel täiendada ja leidub liike, mis on kiire kasvuga ja mingitele mullatingimustele just kõige sobivamad.

Puude vahekauguseks on soovitatud – põõsastel 0,6-1m ja puudel 1-1,5m. Lisaks on hea neid istutada mitu rida, siis on hekk tihedam.

Järgmises postituses kirjutan siis sellest, mis liigid meie sel korral valisime ja kuidas neid istutasime.

Posted in Permakultuur

Geoff Lawton’i internetipõhine permakultuuri disaini kursus

Jah, see ongi nüüd tõsi – osalen Geoff Lawtoni kursusel, mis toimub läbi interneti ning mis juhatab mind lõpuks ka Permaculture Design Certificate‘ni. Lisaks õpin veel ka “Earthworks“’i, ehk seda, kuis suuremas skaalas maastikku ümber kujundada nii, et see muutuks veelgi praktilisemaks näiteks veekasutuse osas.

 

Alustasin õppimisega, see on väga põnev! Esimene asi, mis minus ära ühendas on järgmine mõte: “Permakultuuri abil tuleb inimene disainida uuesti loodusliku ökosüsteemi sisse.” Me oleme ennast justkui kõrvale tõstnud, oleme küll tippkiskja staatuses, kuid samas oleme üritanud ennast paigutada kuhugi omaette maailma, olles justkui sõltumatud neist ressurssidest, mis tegelikkuses on ju piiratud.

 

See kursus kestab augustikuusse välja ja on enamasti edastatud videote abil. Kursuse sees on ka kaart, kuhu osalejad on end peale märkinud. Siiani pole ma märganud teisi osalejaid Eestist, kuigi äkki neid ikka on? Igal juhul on selliseid teadmisi Eestisse juurde vaja ja ma olen õnnelik, et leidsin ressursid selle info kinni püüdmiseks ja meie maale toomiseks.

Kavatsen koos oma perega (ja sõprade-tuttavatega) neid teadmisi kohe ka omal maal, Avarmaal, rakendada. Nagu Geoff Lawton’gi ütles – teadmised ilma rakendamiseta on vaid jutt.

 

Pisut siis Avarmaast:

Me asume klimaatiliselt 5. tsoonis, lähedal küll 6. tsoonile, kuid vist päris mitte seal veel. Kui loome oma süsteemi targalt, siis saame olla vast rohkem 6. tsoonis 🙂 Asume künkal ja selle nõlvadel, mis on nii lääne-, põhja- kui ka ida-kallakulised. Lõunakallakut on vähe, kuid pisut siiski. Õnneks pole põhjakallak ka väga järsk, vast see meie viljelust suurt ei takista.

Muld on praeguses talukohas enamasti liivane (LkI), kuid rohkem künka peal ka vähem liivane ja viljakam (KI), kohati küll ka rähasem (K). Usun, et laias laastus, on meil siiski muld, millega on võrdlemisi lihtne töötada ning selle mulla viljakust tõsta. Ühe aastase kogemuse järel näen, et kui maa peal on aasta otsa kasvanud punane (või kohati ka valge) ristik, on maa seis juba paranenud – muld on pehmem ja vihmausse on pisutki näha. On ka pisut mullastruktuuri. Eriti vilgas elu käib muidugi peenardes, kuhu panin lisaks mullale juurde ka vana sõnnikut ja peale põhku.

Põhk paistab üldse olema väga väärtuslik ressurss – sellega oleme multšina katnud kõik oma loodud lohmumuhud koos sinna istutatud põõsaste ja puudega. Üldse oleme istutatud taimede aluseid katnud põhuga, kuna see hoiab liivasel maal niiskust, kutsub kohale rohkem elustikku ja kaitseb väikseid põõsaid ja puid ka “umbrohtude” lämmatava mõju eest.

Sellest, kuidas me talgupäeval omale esimesed lohmud-tuuletõkkehekid rajasime, kavatsen kirjutada pikemalt ja koos piltidega. Koos sellega alustasime ka oma esimese toidusalu rajamist, sellestki lähemal ajal pikemalt!

Kevadtööd on hoogsalt käimas, lisaks sinna sekka lähema pere sünnipäevi vähemasti igal nädalal ja partneri lõputöö kirjutamine. Maikuus võiks päevad olla 48-tunnised!

Jätkan nüüd siis PDC-kursusesse süübimist, kindlasti tulen siia jälle jagama põnevaid leide!

www.geofflawton.com – Geoff’i lehekülg, kus on ka videosid üleval ja sealt algas ka minu käesoleval kursusel osalemine.

Posted in Permakultuur

Tuuletõkkest lohmudeni (swales) Avarmaal

Viimased paar nädalat on mul olnud kirge end kaevata sügavamale permakultuuri teemadesse. Talv on olnud täis igasuguseid erinevaid mõtteid seoses edasise elu jätkumisega kas maal või linnas, siin või seal. Kevadel on ent paratamatu jõud panna enesega tegelema. Mõned päevad oleme Avarmaal nüüd pikemalt saanud olla. Lõket teinud ja taimi istutanud.

Eelmiseks sünnipäevaks saadud Martin Crawford’i raamat “Creating a Forest Garden: Working with Nature to Grow Edible Crops” (ehk siis raamat toidusalude loomisest) pole end sugugi ammendanud.

Avarmaa, nagu nimestki lähtub, on avarusega ümbritusetud maa. Avarus toob enesega kaasa ka tuuli. Meie jaoks seda eriti läänest, edelast ja lõunast ja vahest isegi idast. Põhjakaarest oleme metsaga kaitstud, kõikides muudes külgedes ümbritseb meid põld. Mida rohkem lugeda permakultuurist, seda rohkem hakkab tekkima uusi ideid ja nägemusi sellest, kuidas maaga saab ümber käia ning kuidas seda rikkamaks ning eluks sobivamaks kujundada.

“Creating a Forest Garden’i” raamatust olen enda jaoks selgeks teinud põhilised tuuletõkke loomise põhimõtted. 1m kõrgune taimehekk annab ligikaudu 8m tuulevarju. Siis tuleb arvestada maastiku kaldenurka. Vaatlesin Maaameti (www.maaamet.ee) kaardiserverist meie kasutuses olevat maad, selle mullastikku ja piire. Kaldenurgad pole kaardil eriti nähtavad, neid saab vaid koha peal vaadelda. Pidasin läbirääkimisi oma isaga, kes on ümbritsevate põldude harija.

Tavaline talupojamõistus istutab puid ikka mööda kinnistute piire – kandilised kuusehekid või muud hekid. Minagi mõtlesin, et lihne ja loogiline on meie lääneküljes istutada puud mööda kinnistu piiri ja vast siis edasi minna pisut kumeramalt jne. Õnneks olen aru saanud, et minu isa poolt ei ole suuri piiranguid ja tema sõnul sõidab traktor ka kurvilisi radu mööda – seega võin oma plaanides lähtuda ikka pigem sellest, mis konkreetsele kohale kõige sobivam ning minu meele jaoks kõige targem on.

Järgmiseks mõtlesin puuliikide peale. Kõige kiiremini kasvavad lepad ja kased ja pajud. Lepad toodavad enda jaoks ise lämmastikku ja on pioneerliigiks. Neid saame kõrvalt metsa servast vast välja ka kaevata ja ümber istutada. Lepad annavad kütet ja kuni nemad juba hakkavad pisukest tuulevarju pakkuma, saavad teised aeglasema kasvuga ja pikaealisemad liigid suuremaks kasvada ja püsivama heki luua. Olen uurinud Järvselja puukooli nimekirju ja võrrelnud seda nimekirjaga, mida Martin Crawford oma raamatus pakub. Tuleb valida õige kõrgusega puud õige koha jaoks. Tema soovituslike liikide hulgas on paljut, mida meil ei leidu, kuid nii mõndagi, mille peale ise kohe ei tuleks, on tegelikult Eestis ka saadaval. Odavam on muidugi kusagilt metsaservast omale istikuid kaevata. Kuid astelpaju ja marjapõõsaid sealt eriti ei leia. Olen küll märganud kontpuud ja läätspuid kasvamas paikades, kust vast saab ka endale midagi võtta. Vanavanemate aiadki on päris rikkalikud varaaidad, kust marjapõõsaid küll saab! Seega tuleb leidlik olla ja kujundada vastavalt võimalustele ja unistustele.

Paberile plaani teha on ikka päris raske, eriti kui ikka tahaks maastiku järgi seda teha ja meil on see maastik erinevate kaldenurkadega.. ja päris selge pole seegi, kuhu tuleb maja või majad või…

Samas olen aru saanud, et kui mina aru ei saa, ega siis keegi teine meie perest ka rohkem aru ei saa. Pean tarkust koguma.

Eile sattusin Paul Wheaton’i uudiskirja abil peale sellisele Geoff Lawtoni videole: Geoff Lawton’i soovitused maaostjatele, mis avas minu jaoks maastikukujunduses hoopis uusi nurkasid! Paistab, et härra Geoff on oma loomingus päris osav ning innovatiivne, sellest on õppida! Täispikkuses videot näeb siis, kui oma meiliaadress sisestada. Usun, et see on seda väärt! Eelvaade siit: 

Nüüd ei suuda ma mõelda kandilistest nurkadest ja sellest, kuhu köögiviljad kasvama panna. Ma mõtlen hoopis samakõrgusjoonte ja lohmude peale! Usun nüüd, et ka meie väikesekaldelisel maastikul on võimalik edukalt vett koguda ja selle abil hoopis uut maastikulist pilti luua. Ja tegelikult on palju loogilisem läheneda sealt, maastikust alates.

Loen nüüd Mollison’i paksust raamatust külmas kliimas planeerimise kohta järgnevat tähtsuse nimekirja:

  1. Veemajandus
  2. Juurdepääsu planeerimine (teed ja rajad)
  3. Taime- ja loomasüsteemide planeerimine

Mina näe olin muudkui mõelnud taimede peale..ja tuule peale. Meil seal liivasel künkal pole ju ühtki veeallikat ega ojakest… Kuid mõelda, et meil pole vett, on lihtsalt rumal. Me elame ju kliimas, kus aastane sademete hulk on suurem kui aastane aurumise hulk. Vett peab olema!

Seega, mõtlemist tuleb alustada hoopis künka kõige kõrgemast tipust ja sellest, kuidas vett mööda kõige pikemaid teid pidi sealt alla juhida ja vahepeal kasutada, jälgides maapinna samakõrgusjooni. Vahepeale saab luua tamme ja lohmusid, kraave ja teisi energiasüsteeme, et veest kõige suuremat kasu saada. Kõrbes neid süsteeme ju kasutatakse, asi siis välja mõelda, kuidas see meie maal käib!

Lohmu (=lohk+muhk) ehk inglise keeles “swale” on enamasti samakõrgusjooni mööda kulgev kraav, mille täitematerjal on paigutatud allamäge piirkonda. Vesi koguneb lohku ja imbub maasse, taimed aitavad seda säilitada. Kõige parem on ideest aru saada kui vaadata üht pilti või videot:

Lohmu mööda samakõrgusjooni

Kui avaneb järgmine võimalus, lähen maastikule märkima samakõrgusjooni. Siis saab pildi selgemaks. Ja võibolla ei tasu mõelda majast, mis asub künka tipul, vaid hoopis kusagil vahepeal…

Kujundusprotsess jätkub ja tulevatel taimeistutustalgutel märgime võibolla maastikule hoopis lohmude jooni.