Posted in Eestimaal, Permakultuur, Toitumine

Värske pilguga Eestimaal. Võta tasuta. Üleminekul Eesti.

Olemegi tagasi. Suur rutt sai nädala ajaga läbi kui Mihkel autoga praami poole sõitma asus. Nüüd on mulle järgi jäänud aeglane elu, mediteeriv olek, sest vaid nõnda on võimalik end rõõmsa, rahuliku ning õnnelikuna tunda.

Mul on hea meel selle pärast, et ikka veel jagub minu sisse seda pilku, mis näeb paljut varem teada olnut teise pilguga. Ma soovin kõigest südamest, et seda sisemist värskust oskan ma nüüdsest aina edasi elus hoida, sest see on miski, mis annab palju innustavaid mõtteid ja tundeid ning sellelt pinnalt on võimalik teha teistsuguseid tegusid.

Üks suur naudinguhetk, mida kogesin, kui sõitsime laevalt kodupoole, oli esimene metsapeatus. Sinililled särasid tagasihoidlikult ja mets laulis südamlikult. Lõhn, see oli ka õige. Teate küll sellist eestipärast kevadist teeäärset metsa, isegi võsa? See on imeline! Imeline on seegi, et autoga sõites saab nii kergesti seisma jääda ja kohe ongi mets. Ei pea 50 km sõitma, ei pea kiirteelt maha keerama! Rootsis ma ei tundnudki sellist päris kevade lõhna, aga siin leidsin selle jälle üles. Selline tunne, et loodus ja maa tundis mind ära ja mina tundsin teda. Meelde tuli Mikk Sarvega Hallo, Kosmose saade, kus ta rääkis saami naisest, kes “ostis” ära kõik paigad, kus ta käis. Näiteks viskas mündi üle Soome-Eesti praami parda ja ütles, et ostis nüüd selle mere ära. Ja kui ta jalad Eestimaale jõudsid, “ostis” ta samamoodi ka selle maa ära. See pidavat olema hea suhte sisse seadmiseks üks võimalikke tegusid. Olen seda infot läbi seedinud ja mulle tundub, et selles on oma iva sees. Ja kui ma seal metsas nautisin koduMaaga taaskohtumist, sain kuidagi aru, et ma ei pea seda maad ostma. See on maa, millega mul on juba suhe sees. Ma olen maale andnud ja seepärast annab maa mulle. Sellepärast ongi olemas andamite andmise komme, lintide sidumine, müntide puistamine, hõbeda kraapimine ja muud taolised taigad. Need töötavad, minu ja maa suhtes küll. Poiste suvine varrupidu äratas sellise selgema ja kindlama äratundmise selles osas minus üles. Siis tegin esimest korda teadlikke taigasid.

Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline! Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg
Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline!
Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg

Avarmaal kogesin teist suurt naudingut, kui meil oli õhtupoolik, mil käisime läbi kõik sealsed paigad-puud-nurgatagused. Hiis kasvab. Isegi äranäritud pärnad paistsid kusagilt otsast elus olevad, mõni pungki! Tammed, millele sügisel võrgud ümber panime, olid täitsa korras. Seal hiieringis külvasin ma veel enne loojangut seemneid – lina ja mooni ja kaera ning mõnda muud seemet, mis mulle pihku oli sattunud. Tundsin, et vägi seal paigas kasvab iga teoga ja see vägi suunab jälle omakorda neid tegusid. On justkui see küsimus, millele vastust ei teata – kumb oli enne, kas muna või kana?

Kui jalad on maas, siis on elul teine maik. Välismaal olemise tunnet kirjeldab kõige paremini sõna pidetu.

Nüüd ma tean, mis tunne on tunda ja märgata seda, mis on muidu nii omane, et ei pane tähelegi. Nahka enda peal ju ka ei pane tähele, kui sellega kõik korras on. Aga kui poleks nahka, küll siis alles paneks tähele! Sellepärast on nii väärtuslik see äraolemine, et ärganud on tajud, mis varem olid argisusse mattunud. Kodupimedus, nagu Margo Mitt ikka on öelnud. Kuidas küll olla aina nägija?!

Kolmas suur nauding oli Tartu turul käimine. Toit nii odav ja päris! Istusime kuuse all parkla juures pärast ja sõime tõelist pekist suitsuliha, Mihkel lürpis mahedat hapukoort ja päike paistis nii soojalt. Värske hapukurk ka. See on küllus. Meil siin Eestimaal on ikka veel tarkust õigest toidust teada ja luua. Jah, varem polnudki ma turgu nii palju väärtustanud kui sel hetkel. Huvitav on, et sees peab midagi muutuma, et selline tunne peale tuleks. Ja sisemised muutused on vahest seotud millegi välisega. Või siis algab kõik ikkagi seest…?

Neljas toredus, millega me hakkama saime – koristasime kodu (et Rootsis kaasas olnud asjad jälle koju ära mahuks), sest värske pilguga on hea millestki mittevajalikust lahti lasta. Mihklil tuli hea mõte, et äkki on nüüd käes paras aeg, et katsetada seda mu Kanadas, Vancouveri saarel kogetud tava ka siin, Rakkes. Mõeldud-tehtud! Kaks väiksemat pappkasti peamiselt köögikraamiga alates kardinatest ja lõpetades korgitseriga, paigutasime me majaotsa. Mihkel kopsis kiirelt kokku ka korraliku laudadest sildi, kuhu ma kirjutasin peale: “Võta tasuta!” Kui hakkasime just ise Avarmaale minema, siis kõndisin ise ka meie väljapanekust mööda ja mulle tuli vastu üks poiss, kes küsis: “Kas sa tead, kes need asjad sinna pani?” Korraks tundsin kohmetust ja tahtsin eht-rakkelaslikult öelda: “Ma ei tea..?” aga siis sai ausus minus võitu ja ütlesin: “Mina panin. Kõik võivad neid võtta. Meil jäi üle.” Paari tunni pärast, kui Mihkel mööda liikus sealt jälle, oli kõik läinud. Ainult üks tühi pappkast alles. 

Isegi kui “lapsed vedasid träna laiali” või muud taolist, mida mõned võivad ju mõelda sellise asja peale, taipasin ma, et kõige tähtsam on see kogemus. Need lapsed, kes näevad, et selliseid asju võib maailmas juhtuda, võtavad endaga sellise võimalikkuse kaasa. Ja see on kõige suurem kingitus, mida ma neile teha oskan. Jagamise kingitus. Asjad ju kaovad, aga enese sisemuslik avarus ja ettekujutus, et midagi taolist on võimalik, ehk püsib. Kasvõi ühes inimeses.

Võta tasuta!
Pilti me ei jõudnud ise teha, kõik käis nii ruttu, aga illustratsiooniks üks ameerikalik võimalikkus. Meil nii suur väljapanek polnud, aga äkki järgmine kord? Või äkki Sinu pool?

Viimaks, jagan seda filmi, mida siin oma unetundide ja toakoristamise arvelt vaatasin (kui lapsed magasid) – Üleminekul 2.0. See on inspireeriv pildijada sellest, kuidas kogukonnad maailmas otsivad ja leiavad uusi lahendusi, väestavad oma kodupaikasid ja seeläbi kogu planeeti. See on liikumine Transition Network. See on permakultuuri “retsept”, see on juhend, kuidas pihta hakata ja muudatusi teha. Miks mitte Eestis? Miks mitte seal, kus Sina elad? Kõik on võimalik. Eestikeelsed subtiitrid on ka olemas. 

https://www.youtube.com/watch?v=5CQX5OjRXvw

P.S. Samal päeval kui me kodumaale saabusime, avalduski Postimehe Maaelu lisas lugu, kus me täiesti esindatud, suure ja värvilise pildiga isegi. Ja paistab, et nii mõningi tuttav on seda lugenud, nagu tänaval ja kohtudeski selgub. Ehk saan varsti selle siia ka üles.

Posted in Lood

Toitumisrännak, härjasabasupp ja vutid

Otsustasin üles märkida seda rada, mida me praegu astume. Suhtelises maailmas ei pruugi leiduda ainsamat tõde, kuid tõe otsingutel tuleb vahepeal ka midagi enese jaoks õigeks tunnistada, kui tunne on selline. Meil on täna saanud täis 4 nädalat toitumist, mis on vabad kõikidest teraviljadest, ubadest, trans-rasvadest ja suhkrust. Vähem kui varem, oleme söönud puuvilju, eriti just banaane. Ja tervislikke rasvu oleme manustanud palju enam. Kirjutan kõigest siis pisut lähemalt.

Jupikaupa laste kõrvalt loen juba eelmises postituses mainitud raamatut “Primal body. Primal mind” ja rakendan seal leiduvat. Lisaks otsin kõrvale retsepte internetist ja kuulan mõnd podcast’i, kui ette juhtub. 

Mis siis selle nelja nädalaga juhtunud on meie jaoks?

  • Vanema poisi tagumikunahk on ilusaks minemise teel (enne oli punetav atoopiline dermatiit). Selgunud on, et meil tuleb välja jätta ka kaseiin ehk piimavalk, kuna ajutised võiampsud või juustutükid on tagumiku punetust korraks jälle välja toonud, kuid suuremas pildis on asi siiski paranemise teel.
  • Mihkel ütles, et tema higi haiseb ta subjektiivsel hinnangul 80% vähem kui varem.
  • Minu hambad ei ole enam nii tundlikud kui enne (olin enne jõudnud hetke, mil näiteks ühe datli närimine tagumiste hammastega pani hambad valutama).
  • Mõlema poisi põsenahk on dermatiidist paranenud.
  • Mul on kergem olla, kõht ei ole nii paistes ja pole ka nii palju gaase.
  • Toidukorrad on muutunud selgemapiirilisemaks ja ei pea nii palju näksima vahepeal.
  • Kindlasti on väikesi muudatusi veel, mida on vara välja tuua ja nimetada, neist siis edaspidi.

Mida me siis nüüd sööme?

Ma olen aru saanud, et valguga ei tasu liialdada, seega ei koosne meie toidusedel ainult lihast-munast-kalast. Nora Gedgaudas’e andmeil on vaja 1kg kehamassi kohta 0,8g puhast valku päevas. 70kg inimene vajaks siis 56g valku. Ausalt öeldes ei ole ma veel jõudnud endale päris selgeks teha, et kui palju mune-liha-kala see siis tegelikult tähendab. Aga tunde järgi ütlen, et vähem kui võiks arvata. Põhjus, miks valke pole rohkem vaja, seisneb selles, et meie keha on aegade jooksul välja töötanud järgmise taktika: kui valku on rohkem, siis tekib kehal arusaamine, et on paras aeg paljuneda – ehk siis tegeleda millegi uue loomisega. Siis lülituvad välja eneseparanduslikud mehhanismid ja ressursiga käiakse laiemalt ümber. See, aga mis meid pikema ja tervema eluni viib, on hoopis mõõdukas valguhulk, kuna see annab kehale märku, et priisata ei tasu ja targem on hoolitseda kõige selle eest, mis juba olemas on. Ehk siis need valgud lähevad parandamistöödeks ja optimaalse tervise hoidmiseks. Uuringute (mis on ülalpool mainitud raamatus viidatud) andmeil on pikaealisuse saladuse lätted just selles.

Rasvad – neid sööme me nii palju kui tahame ja oskame. Õnnekombel leidsin ökopoest pekki. Ostsin seda selle mälestusega, et vanasti tegi ema kõrneid. Seda ma lapsepõlvest ei mäletanud, et kõrned olid kõigest ülejääk, mis tekkis kui searasva teha. Nojah, sellest sain ma üsna ruttu aru kui terve pann oli rasva täis 🙂 Panin selle siis purki ja oleme sellega toite valmistanud. Hämmastav, kui maitsvad võivad olla searasvas praetud-hautatud porgandid ja brokkolid! Olen nüüd ema ja ämma meenutustest kuulnud, et see on vana hea tuntud tõde, et searasv teeb toidud maitsvaks. Ainuke küsimus, mis mul tekib on – mis ajupesu on inimestega juhtunud, et nad enam seda head kraami ei söö, vaid hoopis rapsi-, soja- ja päevalilleõli tarvitavad?

Küllap on põhjuseks hirm kolesterooli ja muude rasvast tulnud hädade ees. Paistab, et inimesed on oma järeldustes ent jõudnud selleni, et rasvavaene/vaba dieet ei vii optimaalse terviseni ning et kolesterooli vältimine võib hoopiski südame-veresoonkonna haiguste süvenemise ja eskaleerumiseni viia. Omega 3 rasvhapped, küllastunud rasvad, rasvlahustuvad vitamiinid jne. Seda kõike on meie kehadel vaja. Iga meie rakk on ümbritsetud lipiidse (ehk rasvadest tehtud) kihiga, seega on meil ka rasvu vaja manustada, et keha koos hoida. Lisaks veel see, et kui tahta enda kehakaalu ja “pekisust” kaotada, tuleb hoopis rasva süüa. Ma tean, see kõlab uskumatult, kuid nii see just on!

20140223-165347.jpg
See siin on Mihkli meistriteos – härjasabasupp – kauatehtud kaunikene, millest jagus vaid kaheks toidukorraks. Ilmselgelt on meil suuremat potti vaja! Roog oli maitsev, küllastav ja imepärane. Kõik vanavanemad ja vanavanavanemad nüüd rõõmustagu, me sööme korralikult!

Inimkeha toimimise tagamaadest, ainevahetusest ja kõigest muust täpsemast kirjutan edaspidi.

Praegu toon sisse hoopiski seda reaalsust, mis meie päevaga juhtus. Nimelt läksime Lommasse vaatama vutte ja tooma vutimune. Leidsime ühel korral kalapoest vutimunad ja karbil olevale telefoninumbrile helistades saime hoopis soodsamate vutimunade otsa peale. Selgus, et see mees peab vutte lihtsalt oma lõbuks ja maandamiseks. Tal on need vutid ridamajade elamurajoonis oma heki sees, kuuri küljes. Siin Rootsis saab vutte aastaringi õues pidada, kui neid tuule eest vaid kaitsta. Ja seal me siis uurisime neid, kuulasime ja vaatasime, kuidas ta neid kasvatab ning niimoodi loomulikult juhtuski, et tulime koju kolme vutiga. Patrick laenas meile ühe hamstripuuri ja andis toitu ka ning kaks emavutti, kes juba munevad ning ühe tibu, kes on juba võrdlemisi suur. Siin nad nüüd on. Meie köögis, laua all ja praegu pikutavad rahulikult. Neil on vett, on sööki, on liiva ja üks oks ka. 

Kõige hämmastavam on see tunne eneses – et näe, niimoodi ootamatult saimegi endale koju linnukesed. Avanes mingi täiesti uus dimensioon ja võimalikkus. Vaatame, kuhu see meid juhatab ning mida toredat sellega kaasneb. Elu tuli jällegi juurde. Ja see on rikastav! Lisaks, kui meil veab, siis saame iga päev ka vähemasti ühe enda vutimuna! 🙂 

20140223-164324.jpg
Siin on vutid veel suurestoas, lambi all. Märkasime, et kui lambi kustu panime, läksid nad palju rahulikumaks. Ja siis lugesime, et köögis on niiskem õhk tavaliselt ja see on neile kasulikum, seepärast on nad nüüdseks juba köögis. Lisaks on köögis ka rahulikum, sest Lauritsa suuremad tuhisemised ja vuhisemised on elutoas.

20140223-164521.jpg