Posted in Õigus, Mõtisklus, Permakultuur

Vaikusesse

On olnud kõiksugu taibatavaid ja vähemtaibatavaid põhjuseid, miks ühtki kirjatükki pole eetrisse jõudnud: Suvi. Õues. Kool. Palju mõtteid. Selge kontakti vähene tajumine veebi vahendusel.

Kuid viimasel ajal on üheks konkreetseks põhjuseks olnud ka meie meediamaastikul toimuv. Ajad ja inimesed on läinud ärevaks. Ehk aeg polekski ärev, kui inimesed seda poleks. Õhus on palju konflikte ning mingil põhjusel on tekkinud õhkkond, kus enam ei tundu mõningate mõtete edastamine turvaline. Teisitimõtlemine on saanud külge igasuguseid märke. Millegipärast tundub üha enam, et avalikku arvamust ja üleüldse ühiskonnas elamist suunatakse kuhugi. Võibolla annab see mulle tunda seetõttu, et olen mõelnud ka ebapopulaarseid mõtteid, olen leidnud ennast positsioonidelt, mida meedia ei toeta. Kui ma mõtleks nii nagu “peab”, siis vist polekski probleemi. Ja ometi ei taha ma uskuda, et see nii on, tahan valida maailma, kus jätkuvalt on kõik võimalik. Kuid siiski on tekkinud mõned küsimärgid. Ja nende vaatlemine käib vaikuses paremini.

Imelik.

Ja sestap jätan ma mõneks ajaks enamus mõtteid endale, päris vestlustesse ja kohalolekutesse.

Üha enam saab selgeks, kui tähtis on siseruumi selguse hoidmine. Müra on palju. Äri on palju. Vaatenurki on palju. Tuleb valida.

Üks selge ja kindel valik on loodus. Õues ongi loodus. Rändlindude kruugavad parved on taevas, tuuled viivad lehti ja rohutirtsud enam ei laula. Päikese valgus paistab sügiskaartest ja maa räägib veel vaid oma saakide kaudu, mida tuleb usinalt korjata, sest varsti on otsas. Selleks korraks. Kaduvusega tuleb kaasa minna ja see, mida tunned, tuleb valida. Võib tunda nii nukrust kui ka rõõmu. Ja siis hoopis midagi kolmandat, mil polegi nime ja mis lubab kõigel olla.

Permakultuur on teoksil ja läbi minu käte on see aina enam kohtumas iluga – sel sügisel istutasin rohkem lilli ja ilupõõsaid kui kunagi varem oma elus. Leian, et ilu on vajadus, seega praktiline ja kokkuvõtteks samuti jätkuloomine. Saan muidugi aina rohkem aru ka sellest, kui vähe ma tean ja seepärast kasvab austus oleva ja toimiva vastu veelgi. Märkamise protsess süveneb ja vahest võib tunduda, et kaovad needki teadmised, mis kunagi olid. Ent küllap tuleb taas kevad, teisiti ja uuesti. Seesamane sügis tundubki tegelikult nagu kevad – midagi on täiesti … uus. See sügis on rabav ja erakordne. Õnneks leidub ses ka äratuntavaid ja kindlaid sügismaiguseid jooni.

Õigus jätkub ja suure innuga leian ma uusi küsimusi. Ega vastusedki tulemata jää!? Ma süvenen rahvusvahelisse õigusesse, uurin TTIP’i ning harjutan õigusalast argumentatsiooni. Näiteks on tekkinud küsimus – kuhu pöörduda, kui ühiskonnas on näha suurt ebaõig(l)ust, mis maskeerib end õigusnormide taha? Ja selline: “Mida loevad rahvusvahelised lepingud, kui kõige suuremad neid ei täida ning neil on õigus “vetostada” kõik, mis võiks neid ohustada?” Kõrgemat, kui õigus, justkui me avalik ühiskond ei tunnista, teadus ei tea. Aga kui on küsimused, kuhu jäävad siis vastused? Ehk aitab küsimustega alustamine ja siis kuulatama jäämine. Kui me teeme oma teaduse laiemaks, siis peaks ju kasvama ka lahendite hulk. Nõnda on ju otsingutega – mida targemini otsida, seda paremaid tulemusi on võimalik saada. Otsimist ma praegu õpin – infopädevuse aine nimetuse all. Ja see on aktsepteeritud värk. Ainuke häda on selles, et kui otsida midagi, mida keegi pole varem taibanud teha leitavaks (loe: sellest kirjutanud artiklit, raamatut, lõputööd vms.), ei leia süsteem seda üles. Ja küllap on nii ka küsimuste vastustega – kui keegi pole varem küsinud, ei saa olemas olla ka vastust. See mõte lohutab ja lõpetab.

Kohtumiseni unes ja ilmsi!

 

Posted in Permakultuur

Pisut lähemalt Geoff Lawtoni PDC-st. Algus.

Esimene nädal kursusest hakkab nüüd läbi saama. Loetud tunnid on jäänud uue materjali, seekord juba sisulisema, avaldamisest. Esimene nädal oli sissejuhatav. Kursus põhineb Bill Mollisoni suurel ja paksul raamatul “Permaculture: A Designers’ Manual”. Geoff ütles ka, et pärast seda kursust muutub see raamat palju mõistetavamaks ning ka kasutatavamaks. Paistab, et see on tõepoolest manuaal ning põhi.

Permakultuur on endast alati hästi suure ja kompleksse mulje jätnud. Vahest on tulnud tunne, et ei tea, kust pihta hakata ja mis see kõige põhilisem siis on.

Selles osas sain uut selgust – permakultuur on justkui riidekapp, mis on hästi disainitud ja organiseeritud, et sinna saaks riidepuudele riputada rõivaid ja kübarariiulile kaabusid sättida – kõik panna omale kohale. See ongi süsteem, mis suudabki endasse mahutada paljut.

Siin väike vaade, milline kursus ise välja näeb. Praegu oleme siis “Intro” osas.

Image

Tähtis on leida ja aru saada sellest, mis on põhiväärtused ning nende järgi langeb kõik muu oma õigele kohale. Need on:

  1. Maa eest hoolitsemine
  2. Inimeste eest hoolitsemine
  3. Ülejäägi kasutamine

Viimane, kolmas punkt seostub kahe esimesega, saadab sinnapoole oma ressursid.

Teine punkt võimaldab ümber defineerida rikkuse ja selle, kuidas olla positiivne. Geoff’i sõnul on selge, et mida rohkem ressursse sa inimestele annad, seda vähemviljakad nad on.

Esimeses punktis on üheks põhiliseks arusaamaks see, et kõik elusorganismid on väärtuslikud. See, mismoodi inimene vaatab enda ümber olevat, sõltub tihti tema emotsioonist ja mõtlemisest – nende abil tekib pilt ümbritsevast. Permakultuuri põhieetika kutsub meid üles loobuma enda jaoks teadaolevast, looma uusi seoseid, nägema asju uues valguses. See on päris suur vaimne väljakutse!

Inimesed tegelikult ei loogi midagi, nad disainivad ja permakultuuri puhul on disain suunatud positiivsele lahendusele. Näiteks:

  • majad, mida saab parandada ja mis pole mürgised
  • toit, mida võib julgelt sööta ka lastele (praegu on loomatoidu kohta rohkem kvaliteedireegleid kui inimtoidu jaoks)

Tõesti hämmastav on mõelda sellest, et kui praegu ehitatavad majad hakkavad lagunema, et mis neist siis saab? Kuhu see prügi panna? Kes seda koristab? Praegu ilmestavad meie Eestimaa maakohti lagunevad talukohad – katused vajuvad kumeralt sisse, seinapalgid lainetavad ja vajuvad maasse, sammal ja samblik rohetab, puud kasvavad majades, kivimüürid sulanduvad maastikku… Aga mida teeb makrofleks ja penoplast 50 aasta pärast? Kivivill? Kes selle kõige eest vastutab? Need, kes ehitasid, ju kaovad.

Siinkohal meenutan positiivse noodi säilitamiseks äsja Halloo, Kosmosest kuulatud Mari Metsalliku mõtet: “Emakest Maad aitab see, kui me keskendume positiivsele. Maailmas pole midagi, millest loov mõte poleks tugevam. Kasvab see, millele me oma energiat pühendame.”

Sellepärast tuleb minevikust õppida, nii kaugemast kui lähemast minevikust. Ja minna edasi juba hoopis uute lahendustega. Leida neid avali silmi ning vahest kogu teadaolevat unustades.