Hommikud on karged ja päevad on tuulised ning seetõttu saab rahulikuma südamega mõned hetked ka toas viibida. Teen enese ja teie jaoks ühe verstaposti, kuhu märgin üles, mis on saanud kunagi välja reklaamitud tasuta permakultuuri disainidest ja konsultatsioonidest.
Hakkasin töödega pihta sellises järjekorras, milles nad end mulle ise ilmutasid.
Esimene permakultuuritöö. See oli juuni, kui läksin tegema oma kõige esimesi vaatlusi, Kambja kanti. Vanem laps sai linnavanaema juurde mängima ja pisemaga patrullis Mihkel ringi nii objektil kui ka vahepeal Tartus asju ajades. Kiirelt selguski see, et igasugune minu töö tegemine tähendab ikkagi terve pere mobiliseerimist ning arvesse tuleb võtta kõiksugu aspekte. Aastane laps näitas üles juba suuri ärevuse märke, kui poole päeva jooksul nägi ta mind vaid söögikordadel. Järgmisest päevast lubas ta mulle vaid poole, õnneks tegi sedasama ka vihm.
Tundsin põnevat ärevust M. pere maatükil end lahti pakkides ning katsudes selgusele jõuda, kuidas ja millega alustada. Maamõõdu A-d (1 ja 2-meetrine), kompass, fotokas, välja prinditud kaardilehed, joonlaud, vaatluste ülesmärkimise lehed, raamatud, pliiats, mullaproovi komplekt, kummikud… Võtsin vajaliku õlale ja asusin paigaga tutvuma. Esimene mõte oli: “Oh, küll on mõnus sattuda enesele tundmatutesse looduspaikadesse ja omada põhjust seal põhjalikult ringi vaadata, näha teistsuguseid kooslusi, taimi, mulda, maastikku ja kõike kokku!”
Maatükil käis parasjagu toimekas majaehitus, vundamendi ladumise lõpusirge. Värskelt oli rajatud ka sissesõidutee, kaev ja elektriga liitumine. Põrkasin kohe raske ülesande otsa – kõiki nimetatud objekte polnud Maaameti kaartidele märgitud ja mul polnud seega ühtegi punkti, millest kinni hakata, et teisi kohti maha märkida. Mulle meenus kunagine topograafia praks, mille käigus me õppejõule kodukoha kaarti tegime. Samas teadsin, et ma ei ole võimeline sel hetkel seal selliseid mõõdistamisi tegema ning ehk polegi see päris minu ülesanne. Teisalt oli mul tarvilik kaartidele üles märkida kuidas kõik need objektid kaardil paiknevad, kusagil “laia laastu” ja “millimeetrilise täpsuse” vahepeal. Pea sees oli päris korralik ragistamine ja ka pinge, et kuidas ma sellega siis nüüd hakkama saan? Aranya “Permaculture Design”’i raamatus oli soovitusi, mida ma siis lõpuks läbi häda hakkasin rakendama. Proovisin algul mõõta A-ga (1-meetrisega), aga sellest loobusin üsna ruttu, kuna nägin, et see võtab palju aega. Hakkasin kasutama oma samme ja nurga mõõtmiseks kompassi. Lisaks veel kolmnurkade mõõtmine – küllap midagi sellist nagu Struwe oma triangulatsiooniga tegi (millest ma nüüd praktiliselt aru sain!). Jah, kõik kokku üsna umbkaudne, kuid samas parem kui mittemidagi (millest ma alustasin).
Mullaproovi tegemisel sain maad tundma – hea, et labidas pooleks ei läinud! Savi on ikka nii tihke kraam tulles koduselt saviliiva lõimiselt 😉
Vaatlesin kõike, mida oma meeltega registreerida suutsin. Esimest korda seda kõike kellegi teise jaoks teha on ikka väga õpetlik! Õhtu lõpetasin intervjuuga, kus kuulasin pererahva soove ja ideid ja teisel päeval jätkasin oma alustatud mõõtmistega (esimene päev kulus paljuski selle mõõtmise enese jaoks välja setitamisele). Lõpuks tuli vihm ja sain palju õppida selleltki – näha vihmajooksmise radasid ja tuule liikumise koridore.
Esimese tööga on seega esialgsed vaatlused ja mõõtmised tehtud ning info on jäänud ootama sügis-talve, et tegeleda plaanide joonistamisega. Võibolla lendab vahepeal lennuk üle ja leian Maaametist uuenenud kaardiandmed? 🙂
Tagantjärgi vaadates oli see esimene objekt ikka paras pähkel küll – võsamaale ehitatakse maja ja pea midagi muud pole paigas ning samas on omanikel mõne asja kohta üsna paigas olevad mõtted! Põnev kombinatsioon. Vaatame, mis sellest siis lõpuks saab. Võibolla olen enese sees seadnud endale kõrgemad nõudmised disaini osas kui kliendid seda tegelikult teinud on.
Teine töö – otsustasin, et see saab kergem olema – oli hoopis konsultatsioon. Juulikuus. Ja isegi natuke tasustatud variant (seega otsapidi väljas mu kuuest tasuta tööst). Omanikel oli selge soov saada pilti sellest, kuhu kaevata kraave ja või tiike, et neil elu vähem ja samas rohkem vesine oleks. Perenaisega käisime angervaksade vahel ringi ja panime püsti postikesi, kuhu kopa võiks maasse lüüa. See oli mõnus töö – selge ülesanne ja ka maastik näitas üsna ühemõtteliselt välja, mismoodi olukorrale läheneda. Perenaine oli ka ise permakultuuriga võrdlemisi kursis ja oma peas ning maa peal mõelnud suures plaanis asjad välja. Suutsin vast ikka mõningaid mõttekohti ning variante välja pakkuda, mida arvesse võtta. Huvitav, kas vesi käitub seal siis lõpuks nii nagu me kahepeale kokku arvasime? Seda saab igal juhul olema väga põnev teada saada. Plaanin vaatama minna, kui mõtted tegudeks saavad!
See paik, Ahja jõe ürgoru kallastel, oli igati väärt külastamist ning saime vastutasuks inspiratsiooni sellest, mida sealne pererahvas oma suvekoduga peale oli hakanud. Lastega koos oli seal mõnus olla, isegi natuke puhkusena mõjus see. Ööpimeduses tegime sauna ning kastsime end jooksuga konnatiiki. Vestlused olid rikastavad ning tuttavaks sai üks hea paik, kuhu teinegi kord külla tulla.
Teine töö andis seega kogemuse, et on ikka rikastav näha teiste inimeste tehtut ning mõnus on konsulteerida seal, kus on selge, mida tahetakse ja mida ei taheta. Lisaks on konsultatsioon selles osas mugav, et koju ei pea tööd kaasa võtma, ei jää õlale miskit kükitama.
Kolmandale ülesandele astusin vastu nüüdsama, augustikuus. Ankeedi järgi soovis K. disaini, kuid kui ma mõtlesin oma esimese töö peale, tundsin, et päris samas mahus järeldisaini ma endale ette võtta ei saa. Vahepeal on ellu uusi plaane tulnud ning laste kõrvalt on ajaressurss ikka oma võrdlemisi selgete piiridega. Ka on minu võimekus oma piire tajuda juba nende pisukeste permakultuuritöödega kasvanud. Seega otsustasin enese sees, et teatan K.-le oma mõtetest-tunnetest seoses disainiga ning see tegi ette kohe kõik paremaks.
Õnneks ongi iga töö ja iga perekond täielikult erinev. Lisaks veel aeg, mis muudab maailma nende kahe hetke vahel, mil täideti ankeet ja mil ma lähen kohale vaatlusi tegema. Nii saigi kohe selgeks, et mul polegi tarvidust teha üksikasjalikke jooniseid sellest, kuhu ehitada maja ja kuhu planeerida aed. Tegin ennast paigaga ikkagi tuttavaks ja selleks on tõesti hea viis jalutada mööda paiga piirjooni ning vaadelda seda kõige kõrgemast ja kõige madalamast punktist.
Tõdesin, et kui midagi on kinnistul juba olemas, siis on hea sellest edasi liikuda ja lähtuda, isegi siis, kui kõik pole kõige paremini tehtud ning mõningaid asju oleks hea ümber mängida. Vähemasti on siis selge, mis ei ole hea! Nullist mingi paiga disainimine on seetõttu suuremat professionaalust nõudev ning abiks on sellisel puhul omanike selged enesemääratlused seoses paiga eesmärgiga. Vastasel juhul võib disainitöö osutuda ajaraiskamiseks mõlemale poolele. See on midagi, mida ma varem nii selgesti ei taibanud ning see on ka koht, kuhu mina oma piire saan paika panna. Permakultuuris ei tasu teha tööd, mida ei tasu teha. Isegi mõttetasandil mitte.
“How to get maximum output with least input?” (e.k. kuidas saada maksimaalne tulemus minimaalsete sisenditega?) on lause, mida ma enesele ikka meelde tuletan.
Kolmanda töö juurde tagasi tulles pean veel märkima, et sain aru, kui oluline on iga töö juures sotsiaalne aspekt. Inimsuhted on need, mis määravad tegelikult ära selle, mida inimesed suudavad ja ei suuda teha. Meeleseisund määrab kõik, sest mõttega saavad ju maailmad loodud. Seega on mõneti nii, et kui disaini jaoks ei olda tegelikult oma eludes valmis, siis pole disaineril ka vaja seda tööd teha. On võibolla hoopis vaja inimesi kuulata ning anda teistsugust nõu.
Sain endale rikastavaks ülesandeks hoopis leida taimed, mis sinna kasvukohta sobiksid (järveäärne, kohati M”’ muld (turvast vähemasti 100cm)) ning milliste lihtsate võtetega saaks muuta paika hubasemaks ning neid inimesi toetavamaks paigaks. Jutuajamise käigus saime koos aru, millele on praeguses ajahetkes vaja keskenduda ning kuidas saan mina neile kõige paremini oma teadmistega kasuks olla. Just need küsimused on tähtsad ning edaspidi iga töö juures vajalikud küsida. Disain ei pea alati olema see, mis on raamatus kirjas. Ja võibolla ongi raamatus tegelikult kirjas seesama – hea permakultuuri disain on miski, mida inimestel on sellel ajahetkel kõige rohkem vaja ning mis ei pingesta ei disainerit ega klienti.
Tõsi on see, et rohkemate vaatlusteni polegi ma sel suvel veel jõudnud. Olen end sellepärast korraks ka pahasti tundnud, aga sain siis aru, et pahasti ei tasu end ikka kohe üldse tunda, sest miks peaks maailma pahasust veel juurde looma? Seega on kõik kõige paremas korras ja ma usun ja usaldan, et iga kokkulepitud töö saab tehtud just oma parimal võimalikul ajahetkel parimal võimalikul viisil ja vormis. Elu on!
Tagantjärgi on veel huvitav tõdeda, et kõikide nende tööde puhul oli “peatellijaks” naine. Ja mina olen ka naine. Kas naistel on siis rohkem mahti midagi enda eludes teistsuguseks mõelda või vähemasti seda soovida? Peab muidugi tunnistama, et kõikidel neil naistel on tegelikult mehed ka ja küllap mingi maani on ka need mehed neist asjust huvitatud. Võibolla on mehed ainult pisut konservatiivsemad ideede suunas, mis neile esmapilgul veel nii praktilised ei tundu? Kuid permakultuur on eelkõige ju praktiline! Ja ingliskeelses permakultuurimaailmas on mulle siiani põhiliselt silma jäänud ikka mehed oma kirjutatud raamatute ja väljaarendatud veebilehtedega. Igas paigas isemoodi. Eesti talupojatarkus on permakultuuri vundamendi meie maal tegelikult päris matsaka ladunud, ma arvan!
Avarmaa Permakultuur 
Väga põnev ja hariv lugemine. Aitäh selle eest, Marian!