Mõned teist ehk märkasid minu eilset äkkteadet, mis sotsiaalmeedias leidis suurt jagamist ning mille tulemusena sain endale kohe ette vähemasti 8 projekti millega tegeleda!
See on natuke nagu Edvin Aedma lugu mõõgameistristri tütrest. Vabas vormis ja oma mälu järgi oli see põhiliselt selline:
Isa küsis tütrelt: “Kas sa tahaksid mõõgameistri tütreks saada?”
Tütar vastas: “Tahaksin küll.”
Isa: “Ju ma siis pean mõõgameistriks hakkama.”
Jah, ma ütlesin välja, et võin teha permakultuuri disaine/nõustamisi ning nüüd siis tulebki mul neid tegema hakata. See on väga põnev ja samas väljakutsuv. On selline hämmastav tunne, mis tuleb siis, kui taipad, et kõnnidki rada, millest oled unistanud – vaatad ringi ja saad aru, et see ongi tegelikkus, see ongi enese loodud reaalsus.
Ma tunnen suurt rõõmu ja rahu tunnet olles selle tee alguses. Nüüd on mu ees reaalne ülesanne, mille täitmiseks saan rakendada kõiki omi oskuseid ja tarkusi ning juurde õppimist on kuhjaga. Ent kõik see on väärtuslik ja tähendust omav. See on mõnus protsess, millesse end sisse sulandada ja teha kõike seda, mis paneb südame põksuma ja sees rõkatama.
Huvitav on see, et kui ees on konkreetsed ülesanded, on kohe palju selgem, mida tuleb teha, milliseid materjale on vaja koostama hakata. Meenub kunagi kuuldud mõte, et selleks, et midagi tõesti selgeks saada, tuleb õpetama hakata. Ju siis on aeg käes, isegi kui vahest võib mõelda, et “ah, mis nüüd mina”. Ent see viimane mõte on selline, mis kuhugi edasi ei vii. Ja mina tunnen, et on aeg edasi liikuda. Julgustan iga lugejatki tegema midagi sellist, mida ta ammu oodanud on. Paistab, et maailm on vastu võtmas häid ja südames tunnetatud asju, mis siis saavad toetatud ja edasi aidatud selle imelise kõiksuse poolt, mis ON.
Mõnusat aega nädala vahetusel. Käes on märts, käes on aeg, veel enne pööripäeva, öelda välja oma unistused ja soovid, sest siis saavad varsti teoks. Mina küll usun.
Goumiberry ehk hõbepuu ehk Elaeagnus multiflora Holma toidusalus, Rootsis
Avarmaa Permakultuur 