Posted in Permakultuur, toidusalu

Jätkuloome ongi meie ökoriik.

Sain positiivse energialaengu just Tartus toimunud arutelult Eesti Ökoriigi võimalikkuse kohta. Jah, ma osalesin sellel üritusel kuulajana tänu sõbrale, kes skype kaudu heli minu ja meieni edastas. Suur on rõõm, et sellised tehnoloogilised lahendused on olemas! Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste edastasid oma mõtteid ning see kõik tekitas minus äratundmisi ning kasvatas lootust, et küllap see ökoriigi mõte kasvab vaikselt omasoodu edasi ja ühel hetkel saab see kõigile nii omaseks, et me olemegi märkamatult ennast ökoriigiks mõelnud.

Sest see kõik ongi mõtlemise küsimus. Me juba oleme ökoriik. Meil tuleb sellest lihtsalt aru saada ja sinna lisada juurde suunatud teod ja mõtted. Eestis on puhast õhku ja vett, on ka mulda, mis vilja kannab ja on metsi, kus saavad elada isegi hundid ja karud! Meie allikatest võib veel juua, sest need veed on rikkumata (suuremas enamuses).

Lugesin just uudist, et Ameerika läänerannikult püütud tuunikalad sisaldavad radioaktiivset tseesiumi, mis on pärit Fukushima tuumajaamast. Ongi väga selge, et me elame ühel planeedil, mille veed on omavahel seotud ja ühed teod või tegematajätmised mõjutavad inimesi isegi teiselpool ookeani. Ja küllap mõjutavad mingil moel ka meid. Sest mina küll ei tea öelda, kust tuleb see tuunikala, mis näiteks Eestis poes konservikarpides on? Või siinsamas Rootsis on? Õnneks minu toidulaud küll suuresti ei kannata, sest ma ei söögi aktiivselt tuunikala või ka muid kalu, kuid mõelge näiteks delfiinide peale, kelle toiduses on tuunikalal kindel roll – nemad ju söövad ikkagi tuunikala, sest nad ei loe ajalehti ja ei saa teada, et see on radioaktiivne. Või kui nad isegi saaksid, siis sööksid nad seda ikkagi kui tahavad ellu jääda. Või söövad teisi kalu, mis on umbes sama suure tõenäosusega radioaktiivseid osakesi sisaldavad. Järelikult tuunikaladest järgmistes toiduvõrgustiku lülides on radioaktiivne saaste veelgi suurem. Kas need organismid peavad vastu sellisele stressile, sellisele reostusele, milleni meie, inimkond, on neid viinud? Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Mul jääb vaid uskuda ja loota. Sest üks minu unistus elus on kohata delfiine ja vaalu, suhelda nendega, õppida nende lähedusest. Kui nad meil siin varsti välja surevad, siis… on ikka kurb küll. 

Jah, see lugu on nii tõsine, et ainuke võimalus on seda tasakaalustada millegi lootustandvaga.

Leidsin, et oma toetuse saab anda järgnevale projektile: http://www.kickstarter.com/projects/oasselin/the-permaculture-orchard-beyond-organic
T
egemist on filmiga, mis räägib maailma suurimast permakultuuri viljapuuaiast Põhja-Ameerika idarannikul. Film on suures osas juba filmitud nende oma kulude ja kirjadega, nad ootavad abi, et see jõuaks tuleval suvel inimesteni ja saaks meid kõiki inspireerida ja julgustada uusi lahendusi looma.
Nimelt on juba enamikele inimestele selge, et toidu mürgitamine ei ole nii hea idee. Selle asemele on tulnud mahepõllumajandus, mis suures osas on ikkagi monokultuuri kasvatamine. Permakultuur astub sellest veel sammu edasi, loodusele lähemale.

Viimase 20 aastsa jooksul on bioloog ja koolitaja Stefan Sobkowiak tegelenud tüüpilise õunapuu-aia muutmisega elurikkaks ja külluslikuks paigaks, mis suudab iseenda eest hoolt kanda. Miracle Farm (Imede Farm) asub tunni aja kaugusel Montrealist, Kanadas ja on 12-aakri (4,86 ha) suurune tööstuslik viljapuuaed, millest 5 aakrit (2,02 ha) on muudetud permakultuurseks ja kus puud, linnud, mesilased ja teised olendid teevad koostööd, et väetada, tolmeldada ja elus hoida nii üle 100 sordi õunu, pirne, ploome, kirsse kui ka lugematul hulgal ürte, põõsaid ja aedvilju. Permakultuuri põhimõtetest inspireerituna suudab see viljapuuaed tõestada, et parem, ennast taasloov mudel on võimalik nii väikese- kui suureskaalaliseks tootmiseks. Me usume, et see on pilguheit sellele, milline tulevik puuviljade kasvatamises võib olla.

Stefan räägib oma õunasortidest. Foto valmivast filmist.

25 Kanada dollari eest saab filmi valmimisel seda endale alla laadida, lisaks siis veel hea karma/dharma ka 😉 
Sisuliselt on see, mida nad seal teevad, ju toidusalu. Toidusalud võivad veel maailma päästa 😉

Kui veel ennast tahta maailmaga harmoonias olemise suunda juhatada, siis on hea kuulata viimast Hallo, Kosmost!, kus räägib zen munk ja teemeister Wu De näiteks sellest, mis on tegelik tervis. Arstidele õpetatakse, et tervis on see, kui haigused puuduvad. Ent see on sama hea öelda sõbrale, kes küsib, et milline on õun: “See ei ole nagu apelsin.” 

Medicine is anything which puts you in harmony with the great spirit and all life on Earth.
Meditsiin (ravim) on kõik see, mis viib sind harmooniasse suure vaimu ja kogu eluga Maa peal.

Ilma pühaduseta ei saa me olla terved. Mida tervemad me oleme, seda suuremas harmoonias oleme me loodusega. Me oleme loodusega üks ja seesama. Õhku reostades reostame ennast. 

Mihkel kuulis koolis ökoloogia õppejõu käest, et mõttetu on otsida iga hinna eest uusi fossiilsete kütuste maardlaid, sest kui me kasutame ära kõik selle, mis siiani leitud on, oleme omadega juba “mäel”. Ehk siis on kõik juba võibolla sellises seisus, millest on väga raske välja tuua. Inimkond loodab vist mingile suurele jumalikule vahelesegamisele või suurele jumalikule “puhastusjaamale”, mis kogu selle jama, mida me tootnud oleme, suudab ära kaotada. Aga teadus ju jumalast ega suurest vaimust ei jutusta, seega ma isegi ei kujuta ette, millele see teadus loodab, mis (ja kes!) projekteerib uusi lahendusi fossiilsete kütuste kätte saamise veelgi sügavamalt Emakese Maa põuest. Nagu mingi vargus käib, mille abil siis vargad rikkaks saavad ja teistel naha üle kõrvade tõmbavad. Ainuke asi, et me kõik elame ühel planeedil. Seega on need “pätid” ka osad inimkonnast ja see inimkond on nii harjunud kütust põletama, tulesid põletama, arvutit kasutama ja kõike sellist. Kuigi teisi lahendusi juba on olemas! Kui me kulutaksime kõik selle raha, mis läheb taastumatute ressursside ammutamise jätkamisele, taastuvatest allikatest energia saamise meetodite väljatöötamisele, oleks need lahendused meil ammu juba käes! 

Lõpetan selle saaga nüüd ikka rõõmsas toonis – meie kavatseme luua oma eludega maailma, mida me julgeme pärandada ka oma lastele ja lastelastele. Hiis on juba kasvama pandud ja me kogume aina teadmisi, mismoodi oma maa peal suurendada mullaviljakust. Sest nagu ütles tänases arutelus majandusteadlane Andres Arrak:

Varsti on muld kallim kui kuld.

 

Lisan siia omalt poolt, et muld tähendab lisaks mineraalsele osale ka elus komponenti. Materjal, mis sisaldab väetist, ei ole muld. Meil tuleb jälle õppida mullaga koostööd tegema, siis olemegi jälle rikkad eestlased oma väikesel, kuid armsal maal.

Muld ongi kuld.