Don’t ask yourself what the world needs.
Ask yourself what makes you come alive and then go do that. Because what the world needs is people who have come alive.

Ära küsi eneselt, mida maailm vajab.
Küsi endalt, mis äratab sind ellu ja siis mine tee seda. Sest maailm vajab inimesi, kes on ellu ärganud.

Howard Thurman

Selle mõttetera leidsin ma Adam Braun’i raamatu “The Promise of a Pencil. How an Ordinary Person Can Create Extraordinary Change” (Pliiatsi lubadus. Kuidas tavaline isik saab luua ebatavalist muutust) sissevaatest.

Ikka ja jälle on vaja endale meelde tuletada ja uuesti avastada, millise tundega on tahtmist elada ning mida tehes see imepärane tunne eneses üles ärkab ning toimetama kutsub. Uuesti ja uuesti tuleb ennast avastada ning kuulata seda häält, mis juhatab, kuid mille juhiste järgimine on Su enese söakuse küsimus. Käsi pead liigutama Sina, kasutama selleks oma mõistust. Seetõttu peab süda veenma mõistust, ehk inimene toimima tasakaalus. Siis saab vaim ja keha kokku ning maailmas saavadki juhtuda erakordsed asjad. Ja Sina saad olla iseenda erakordne väljendus. Sest kui Sina tead, et oled ebatavaline ja erakordne, siis Sa usud endasse ja see teebki Sinu maailma toimivaks ja sätendavaks. Maailmale ongi seda vaja. Sa oled elus!

Mida Sina vajad = mida maailm vajab.

Posted in Õigus, Lood

Fantastiline võimalus luua õiglast õigust.

“Eesti riigil, Eesti rahva oma riigil, on täna fantastiline võimalus luua meie jaoks head ja õiglast – õigust. Seda võimalust tuleb ära kasutada. Iseloomustamaks Eesti omariikluse ja õiguse vahekorda kasutan R. Iheringu sõnu: seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg.”

Raul Narits. Eesti omariiklus ja õigus. Iuridica II/2001 lk 71-73

Nõnda alustan oma kirjatükke uues valdkonnas, milleks on õigusteadus. Olen üllatunud sellest, milline tundub mulle õigusteadus pärast selle õppimise esimest semestrit. Ülikoolis õppimise esimese laine ajal (kohe pärast keskkooli lõpetamist) nimelt arvasin, et juura pole küll mulle. Mul oli arvamus sellest, kuidas kõige parem on õppida ikkagi midagi, mis on päris – loodus! Riik oli just mu nina alla loonud värske eriala “ökoloogia ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse”. Tagantjärgi küllap võib öelda, et see riiklik tellimus tehti küll vist täiesti õhku – ma pole siiani kohanud ühtki “ökoloogi” ametikohta – ehk olekski seda liig palju tahta…?

Mõnus on loobuda oma eelarvamustest ja kogeda seetõttu midagi uut. Kümne aastaga saab maailmast küll juba mõne grammi võrra rohkem teada. Nüüd näen, kuis õigusteadus annab mulle teada maailmast, mida ma varem pole osanud nõnda tajuda. Õiguse ajalugu räägib näiteks sellest, kuidas müütiline maailmanägemus on arenenud edasi kiriku piitsa ja prääniku, valitsejate võimuiha, majanduslike huvide ja mille kõige kaasabil. Peame end siin Eestis uskmatuteks, kuid süsteem, milles toimime, on läbi imbunud kristikest põhimõtetest ja kunagise Rooma õiguse aadetest. Perspektiiv teeb silmapiiri laiemaks ja ehk kasvab oskus aimata, mis on seal teispool silmapiiri, mis on seal, kuhu praegune elu oma ajalise kestvusega ei ulatu. Struktuur ja kondikava, seaduste ülesehitus ja loogilisuse taotlus – ohjaa, see kõik on mulle juba ühe lühikese semestriga hoopis uut valgust heitnud. Pean ütlema, et see mulle meeldib küll – õiguse taotlus õigluse järele.

Sestap alustangi uut lõiku oma blogimismaailmas. Hakkan jagama neid “heliteoseid”, mis mind õigusmaailmas küllastavad ning rahuldust pakuvad. Ehk saab maailm nõnda avaram. Loon enda pilku ja meeldimisi ning arusaama sellest, mis loob me riigi, me maise toimetamise alustalad. Tere tulemast pardale!

Õiguse kihid.
Illustratsiooniks kihiline pilt ja muster, mida loob loodus. Ehk on seadusi ja õiguseid ka võimalik nõnda vaadata. Kõigest kumab läbi loomuõigus kui sinine taevas. Ometi pole seegi lõpp, vaid algus. Universum. Ehk sealt tulevadki tegelikult seadused. Kuva: Marian Hiire. Rakke 2015.

Tutvustan lõpetuseks põgusalt ka postituse alguses kõnelema lubatud R. Naritsat. Tegemist on “Õiguse entsüklopeedia” (esimene aine temalt) õppejõuga, kellega iga esmaskursuslane tingimata kokku puutub. See mees on ehk pisut pärit ajast, mida on ehk tänapäeval raske leida. Selles on viisakust, aateid, ülevust, ülevaatlikkust ning omapärasust. Võib südamerahuga öelda, et selline õppejõud teeb ülikoolis õppimise just selliseks, nagu võib ette kujutada näiteks kusagil vanal Inglismaal või siis hoopis Sigatüükas. Fantaasia küsimus. Ja tõesti, fantastiline võimalus!

 

Posted in Lood, Visioonid

Lood eestlastest. Faehlmanni kirjatööd.

Lugemises on Dr. Fählmanni (tuntud ka kui Faehlmann) kirjatööd, trükitud 1921. Kingitus, mis alles pärast aastaid end avaldama hakkas. See lugemine on nii ilus, et seda ma jagan. Meie vanad lood on meie eneste pärast loodud – selleks, et meil oleks sädet ja indu enestena toimetada, et oleks pisut uhkust ja seljasirgsust, et oleks sihikust kõiksugu maise elu kurvidega toime tulla ja sealjuures oma laulvat vaimu mäletada.

Täna tahan ma teile rea muinaslugusid ette kanda. Muinaslugudel on aga seda suurem väärtus, kui me ka selle rahva tundma õpime, kelle päralt nad on. Nii mõnigi on aastate kaupa Eestimaal elanud, ei ole aga rahvast mitte tundma õppinud; nii mõnigi on koguni seal sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsnud ja ei tea eestlastest midagi rohkem kui et ta mittesaksa keelt kõneleb, musta kuube kannab ja mees on, kes Linne süsteemis nii umbes seda vaheruumi võiks täita, mis inimese ja veolooma vahel on. Vildakud vaated tekivad eelarvamistest ja puudulikust tähelepanemisest. Vaatame meie aga eestlast ilma eelarvamiseta, ilma prillideta, teravalt ja enese silmadega, siis leiame, et ta üsna tore inimene on, mitmetpidi küll piiratud arusaamisega, aga ainult sellepärast, et tal juhus on puudunud haridust saada, aus kannatlik, sügava meeleoluga ja niisuguse iseloomukindlusega, mis tihti paindumatuseks, jonnakuseks muutub. Sakslane on 700 aasta jooksul kõik teinud, mis ta jõus oli, et eestlast veoloomaks alandada – tal ei ole see korda läinud; sõda ja katk on selle õnnetuse ajal siin maakeses sagedamini ja vihasemalt möllanud kui vahest kuskil mujal, ja siiski on eestlane armastuse Jumala ja isamaa vastu alal hoidnud; uued olud, mis maa ümber muutsid, uus usk, mis ennast tema endisele lihtsale jumala-austamisele karmilt vastu seadis, ei ole siiski jõudnud ka teda ennast ümber muuta. Eestlane on osalt veel samaks jäänud, nagu teda Breemeni linna kaupmehed 700 aasta eest leidsid.

Mitmest küljest võib vaatleja katsuda Eesti rahva elule ligineda ja igal pool leiab ta täit rahulolemist. Kui jutumees tahan mina teid täna eestlase muinasjutu-ilma viia. Ühest ilusast muinaslugude ringist tahan ma sedai siin edasi jutustada, mis minu, kahjuks liig puudulik, meelespidamine veel ära pillanud ei ole. Ma mõtlen lugu eestlaste peakangelasest, nende toredast Kalevipojast.

Siinkohal tõmbame hinge, hoiame põnevust ja läheme magama 🙂

OKallis-Kalevipoeg

Posted in Lapsed, Lood

Laps hingab lähedal.

Mu kõrval magab väike olevus. Tema hingamine on kiirem kui minu oma. See oli aasta ja 4 kuud tagasi kui ma kuulasin tema hingamist enese kõrval esimest korda. See tunne siis oli nii uus. Selles oli pisuke ärevust ja enese hinge kinni pidamist – kas ta tõesti ongi nüüd kohal? Ja kas tema hingamine kestab edasi?

Enam pole seda ärevust ja juba võin tõusta ta magava keha kõrvalt ning tulla seda kogemust kirja panema. Ma usun, et ta hingab edasi.

Tõstsin ta oma voodisse ja katsin tekiga. Siis tabaski mind see ootamatu taipamine – kui harukordne on elu ja see, mida me saame siin elus seoses teiste eludega kogeda.

Laps.

Kui Sul on laps, siis Sa saad kogeda, mismoodi üks väike olend ennast kasvatab, Sulle nii lähedal. Ja ta on nii harjunud Sinu naha puudutusega, paituste ja naeratustega. Nii väga soovib ta tunda end Su lähedal ja nii kergesti läheb ta meel kurvaks, kui Sa oled läinud teise tuppa, omaette olema. Tema maailm on nii ühenduses Sinu omaga.

Kas üldse on elus veel olendeid, kellega saab sellist lähedust ja õrnust kogeda?

Ta tuleb välja Sinu seest ja vaatab Sulle otsa oma sügavate silmadega, mis näevad seda maailma, näevad Sind, inimest, keda ta on oma emaks valinud eluajaks planeedil Maa.

Ma olen seda kogenud ja ma kogen seda jälle. Seesama sünd saab ühtäkki uue sügavuse ja uue taipamise allikaks. Seesama uinunud laps oma pehme ninakaare ja siidise nahaga kingib mulle kogemise, millesarnast mul ses elus veel ei ole ja ometi on ka. Kogemus on, kuid taipamine on uus.

Nii väga kui ka vahel on vajadus olla rohkem ise, mäletada taas, mismoodi on olla üksi, on ka elus nüüd ühendus, millest välja astuda ei olegi enam võimalik. Ma jään emaks, selleks eluajaks ja võibolla ka igavikuks. Ja võibolla olen ma varem ka ema olnud, võibolla isa, võibolla vanaema, onu, õde, tädi ja teab kes kõik veel. Isegi kui seda kõike on olnud, saab see kõik olla ikka ja jälle uus, kirgas ja erakordne.

Ja enam polegi koormat, mida kanda. Enam pole raskust selles valikus olla vanem. Olla lapsele vanem. Mis muud, kui olla olend koos teise olendiga, kes praegu on veel pisikese kehaga, kuid kelle vaim võib olla hoopis suurem ja targem kui mina ealeski. See kõik on võimalik.

See on multiversum, see on kosmos, mille lõpmatus hajutab kõik piirid teadaolevas ja teeb selle hetke pühaks, isegi kui see hetk on nii lihtne ja ühel õhtutunnil vaid olemasolev.

…)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(=)'(…

Laps ja lähedus
Pisikese teo suur tähendus. Lähedus.
Posted in Lood, Mõtisklus

Rõõmu tee 2.

Hing on tulnud kehasse ja keha ellu arenemise esmärgil. Sa arened kogu aeg, sa saad kellekski. Ja sa kasutad oma suhet kõigega, et otsustada, missuguseks sa oled saamas.

See on ülesanne, milleks sa oled siia tulnud. See on rõõm oma mina loomisest, selle tundmisest, saamisest teadlikult selleks, missugune sa tahad olla. Seda tähendabki olla Eneseteadlik.

Sa oled toonud oma mina suhtelisse maailma, et sul oleksid vahendid, mille abil aru saada ja kogeda, KES SA TEGELIKULT OLED. KES SA OLED on see, kelleks sa lood enda, et olla suhtes kõige ülejäänuga.

Sinu isiklikud suhted on selles protsessis kõige tähtsamad elemendid. Seepärast on sinu isiklikud suhted püha pinnas. Neil pole peaaegu mitte mdiagi tegemist teisega, ometi, kuna kaasa on haaratud teine inimene, on neil kõiges tegemist selle teisega.

Neal Donald Walsh “Jutuajamised Jumalaga” lk. 153-154.

Posted in Lood

Samastumata

Teha igas olukorras seda, mis sult oodatakse, ilma et sellest saaks roll, millega samastud – selline on elamise kunsti oluline õppetund, mille selgekssaamiseks me siin oleme.

Eckhart Tolle “Uus maailm” lk. 99-100

Posted in Lood, Mõtisklus

Pakime ja jätame.

Tundus küll, et sellest võib vaikida ja jätta see oma teada, et meie oleme oma plaanides muudatusi teinud. Ent minus on ikkagi soov üles tähendada need hetked, mil minemine on saanud meie teadmiseks ning tegemiste kujundajaks.

Me pakime asju, sest nädala lõpus läheb laev. Tulemas on nädal munadepüha-puhkust, mida kavatseme veeta kodumaal. Ja siis mina jäängi sinna. Jään koos poisipõnnidega. Meie pere-mees tuleb tagasi siia Rootsimaale, oma aega täis teenima ning viimaseid teadmisepalakesi pugima. 

Ütlesin talvel Lauritsale, et me läheme Eestisse siis, kui lehed tulevad puudele. Tõesti, ma ei osanud ette arvata, et nii sõna-sõnalt see juhtubki. Esimesed lehed on meie maja ümber puudele ilmunud. Toomingad. Ja magnooliad hakkavad varsti õitsema. Õitseb ka meie orhidee, mille Kanada sõbrad prügikastist leidsid ja ära päästsid. Just nüüd avas ta oma värskelt valmis kasvatatud õiekobara esimese õie. See on üks habras hetk ilu, kingitus ja lahkus.

Loojub päev, siledasse tuulevaiksesse merre. Selliseid päevi on siin harva. See mereäärne Rootsi on andnud mulle tundmist, et mere ääres elamine võibolla polegi mu kõige suurem unistus. Sest mere ääres on palju tuult ja see on võrdlemisi väsitav.

Lisaks kogen ma praegu seda, et siinne kevad pole nagu õige kevad kuidagi. Kevadetunne on õrn ja jõuetu. Juba niidavad mõned muru ja magesõstrad on peagi õide puhkemas. Kirsid juba roosatavad ja valgetavad ning ajavad magusat lõhna välja. Kannikeste maiku olen ka õhust maitsnud. Niiet on küll neid märke, mida ma tean. Aga pole kuidagi seda jõudu, mida ma Eestimaa kevadetes olen ikka tundnud. Seda väge, mis lükkab maa jälle liikuma, kasvama ja rõõmustama. Siin on kevad tavaline. Ja seda on kummaline märgata. Lõhn on ka nõrgem. Mulla ja metsa lõhn. Ja kuidas saakski see olla tugevam, kui ühtki metsa ei paista silmapiiril? Kui muld on igal pool haritud ja kammitud… 

Õnneks on taevas. Ja taevas sama on siin ja seal ning meenutab, et igalt poole leiad Sa ikka ennast, isegi kui otsid muud.

Kui ka vahest tunnen liighatust sellest, et midagi jätta vaja on maha, siis sellele seisab vastu rahu ning lihtsus minna ja olla selles ainsamas hetkes, mis on. On siin. Ja on seal. Ei võitle ma vastu minemisele, sest muidu jääb olemata tulemine.

Kui nüüd sõnadega maalida pilte, siis on maailm ilusam kui teinekord silmadega näha. Siinne “koopaelu” on valgustanud inimloomuse hämaramaid soppe, on nüginud ja toginud ning prahti minema uhunud. Me oleme saanud olla omaette, ma pole pingutanud ennast suhete otsimisse, võtnud vaid vastu seda, mis on lihtsalt tulnud. Nõnda polegi olnud nii paljut kui ühelt aastalt võib küsida. Pool aastat Mehhikos või teine pool Kanadas olid kindlasti kirevamad. Kuid ehk on nüüd värvid hakanud hoopis oma varjundeid leidma ning kihistusi kompima. Ikka saan rikkamaks, ikka olen vanem kui varem. 

Koit tõusis eile põrandal kükist püsti. Võib vast öelda, et iseseisev. Selliseks on ta siin kasvanud. Laurits on ka iseseisev, ta on isegi iseliikuv ja omi radu valiv. Ja tema juttude rikkus hakkab juba üllatama. Vaatan neid, naljakaid poisse, ja näen rõõmu. Hea on minna koos nendega koju, paika, kus nende ümber heliseb emakeel.

Mis me sellelt rootsiajalt enesesse saime – küllap teame tagantjärele paremini, nii nende reisidega ju on. Nõnda on minevik hoopis mu ees, sest seda ma näen. Tulevik kõnnib mu kannul. Mu sammud loovad jälgi ja need saavadki selleks, mis igal homsel vastu vaatab.

Tunnen, kuidas mu maailmataju ärkab mingisugusesse kummalisse äratundmisesse kui ma loen jupikaupa edasi raamatut “Lingvistiline mets”, Valdur Mikita kirjutet.

Nüüd te siis teate, lugejad, et soovijad saavad külla tulla ja võivad külla kutsuda. Kohtume kui õnnestub ning sujub. Ja soovin jälle suhtlemist harjutada ning tunda sõpruse lihtsat olemasolu. Ehk saab mööda see isolatsiooniaeg. Kui tundume endassetõmbunud ning pisut häiritud sellest, kui suhtlemiseks hakkab minema, siis teadke, et see tuleb kõigest harjumusest 🙂

/Ja Postimehe tuleva-esmaspäevasele lisale võib ka pilgu peale visata./

Stenshuvud'i looduspark märtsi keskpaiku. Foto: Maret Hiire
Stenshuvud’i looduspark märtsi keskpaiku. Foto: Maret Hiire

Kohtumiseni!

Posted in Lood, Permakultuur, toidusalu

Aiapidamine industriaalpildis ja metsade tähtsus.

Loen raamatut “Edible Forest Gardens. Volume one: Vision & Theory” ja ei saa kohe muidu, kui tõlgin sealt ühe lõigukese emakeelde. Märkuseks veel, et kirjanikud on ameeriklased ja seega on meie maal mõned asjad ehk teisiti ja isegi paremini. Lugedes sinna kõrvale “Lingvistilise metsa” raamatut, tunnen, et metsateema on igati õhus ja tähtis. Seepärast on ka söödavad metsad, ehk toidusalud ehk “edible forest garden’id” meie reaalsuse jaoks vajalikud mõtteavardused ning reaalsuseloomed. 

Taevaste rada.
Taevaste rada.

AIAPIDAMINE INDUSTRIAALPILDIS

Talud/farmid, millest meist enamike toidulauad sõltuvad, sõltuvad omakorda pea täielikult saakidest, mis vajavad suuri seemnete, väetiste, energia ja tehnika sisendeid. Need sisendid kõik tulevad kaugetest planeedi paikadest. Meie toitu veetakse edasi ja tagasi mööda maakera suure ökoloogilise kulukusega. Pea alati on farmide põldudel muld paljas ja paljas muld tähendab kahjustunud mulda. Need põllud on halvimal juhul kaetud vaid ühe liiguga, parimal juhul kümne või kahekümne liigiga. Kõik või peaaegu kõik need taimed on üheaastased ja enamik neist on geneetiliselt identsed hübriidid, mis on toodetud kusagil kaugel ning “disainitud” nii, et nad vajavadki suuri industriaalse energia, kemikaalide, tööriistade ja tehnika sisendeid. Ökoloogiliselt vaadatunda on moodsa põllumajanduse kulud:

  • kadunud mulla A-horisont, huumuskiht (mõned ütlevad, et see on suurim U.S.A. eksportiartikkel kaalu järgi);
  • kadunud seemnete geneetiline mitmekesisus;
  • vähenevad veevarud;
  • keemiline saastumine (vee, muldade, toidu, töötajate ja eluslooduse);
  • suurenev hulk pestitsiidi- ja herbitsiidikindlaid “kahjureid” ja “umbrohte”;
  • ja kümme või rohkem kalorit energiat kulutatud iga kalori toidu tootmiseks.

Samasugune korratus, eraldatud mõtlemine ja monokultuurne mõtteviis on läbiv moodsas industriaalses põllumajanduses ning see toodab tööd, prügi ja saastet.

Enamik koduseid toiduaedu on miniatuursed versioonid suurtest põllumajandusüksustest, kuna nad vajavad samuti suurt hulka sisendeid energia, töö ja materjalide näol. Praegu kompostib küll rohkem inimesi kui kaks kümnendit tagasi. See on samm paremuse poole, kuid see ei muuda suurt pilti eriti palju. Kui meie kaugelelennanud industriaalne süsteem kukuks me ümber kokku, oleks enamik aiapidajaid omadega hädas – ilma väetiste, pestitsiidide (orgaaniliste või keemiliste), pumbatava vee ja mis kõige tähtsam, ilma seemneteta. Lisaks võib vaadata meie aedade struktuuri. Kas sa oled kunagi näinud looduslikku parasvõõtme ökosüsteemi, kus kõik oli paigutatud sirgetesse ridadesse? Kus kõik taimed olid üheaastased või kus üheaastased taimed moodustasid rohkem kui 20% kogu taimede kogukonnast? Kus vertikaalset ruumi on kasutatud vähe või mitte üldse? Suured alad ühe ja sama liigiga okupeeritult on looduses väga ebatavalised ja isegi kui neid esineb, pole kõik teised liigid sealt välja tõrjutud.

See pole öeldud selle mõttega, et sirged read on ilmtingimata halvad. Mõte seisneb selles, et tuleb vaadata nende valikute eelduste taha, mida me teeme. Me peame vaatama küsimust, kuidas me oma maastikke kujundame ja toitu kasvatame, ökoloogilisest vaatenurgast. Kodune toiduaia pidamine on tähtis viis inimeste maaga taasühendamiseks. Kahjuks peegeldab see, kuidas me toitu kasvatame, neid samu disaini põhimõtteid, mida me oleme hävitaval kombel kasutanud metsade asendamisel eeslinnadega ja ka suureskaalalises põllumajanduses. Need moodsad maastikud on kõik otsesed tulemused samast lineaarsest, monokultuursest mõtteviisist, mõtteviisist, mis lendab ökoloogilistele reaalsustele otse näkku.

Unistus või õudus?

ÕPITUD ÕPPETUNNID (kokkuvõtteks raamatu peatükist, kuid usun, et on mõistetav ka ilma täielikku eelnevat lugemata)

Mida me saame õppida kõigest olnust? Meie esimene pilk seente ja taimede koostööst näitab meile kätte esimese õppetunni: tervetele ökosüsteemidele omane hämmastav omavaheline seotus. Organismide vaheline koostöö on ökosüsteemide toimimise jaoks ülimalt vajalik. Selle koostöö ulatus on palju laiem kui enamik meist teab. Lugupidamine ja austus on loomulikud vastused sellisele imelisele seotusele, mille looduses olemasolust me nüüd teadlikuks oleme saanud.

Järgmiseks, me leiame, et enamik meie ettekujutusi “ürgmetsast” olid valed. Need metsad ei koosnenud mitte ainult suurtest ja vanadest puudest. Nad sisaldasid paljudes eri vanustes ja igasuguseid puid ning laike erinevatest taimekooslustest, kaasa arvatud savannid ja aasad. Need metsad ei olnud ühetaolised. Eelajalooline mets oli ka dünaamiline, voolav ja muutuv, paljuski mõjutatud inimtegevusest. Tegelikult olid pärismaalased (siin on mõeldud Ameerika indiaanlasi) olid eelajaloolise metsa võtmeliigiks. Nende käitumine lõi metsa, mida nad tundsid, märkimisväärsel moel ja vastupidi. Inimesed ja mets olid ühises arengus, vastastikku toetavad osalejad teineteise eludes.

Toidusalu võimalik küllus.

Kui me toome kontrastiks selle osalise osalemise, kuidas meie kultuur on mõjutanud metsa, näeme me täielikke vastandeid. Nemad (indiaanlased) kooslõid omavahelise sõltuvuse, dünaamiliselt stabiilse külluse ja fuktsionaalse mitmekesisuse; meie oleme loonud killustatuse, tasakaalustamata ülekülluse ja lihtsustunud mitmekesisuse. Me oleme siiani võtmeliigiks Põhja-Ameerika metsades. Meie tegevused ja tegematajätmised on põhilised määrajad ökosüsteemide tervises ja evolutsioneerumises. Kui me vaatame seda, kuidas oleme struktureerinud oma kogukonnad, näeme me sama lahtiühendatuse, mida me oleme loonud metsades, ekstreemset väljendust. Seetõttu on meil suured probleemid jäätmete, töö ja saastega. Nende disainimustrite põhjused peituvad meie monokultuurses nägemises ja asjadest mõtlemises nii ruumis, ajas kui funktsioonis.

Nagu Einstein on mõelnud, ei saame me lahendada neid märkimisväärseid probleeme samasuguse mõtlemisega, millega me neid lõime. Me peame liikuma edasi monokultuursest mõttemaailmast, lahusolemise maailmast. Me peame liikuma osaleva seotuse ja koosloova evolutsiooni maailma koos oma ökosüsteemiga. Me peame nägema nii metsa kui ka puid. Meil kõigil on mets veres. Me peame hakkama mõtlema nii, tegutsema nii ja aeda pidama nii nagu mets.

 

Posted in Lood

9 kuud on kohanemine välismaailmaga, vahekokkuvõte Rootsi elust. Naistepäev.

Just täna pühitseme me pisipoja 9-kuuseks saamist. Nüüd edaspidi on ta rohkem olnud väljas kui sees ja seda murdepunkti on täitsa võimalik tunda. Homme on see käes ja maarahva kommete kohaselt tuleb ikka pidu eelõhtul pidada. Nii käib ju mardi- ja kadripäevade ning ka enamike muude rahvalike tähtpäevadega. Sünnipäevadega on samuti, siis saab uuele ringile õige hoog sisse lükatud. Hea tunne on.

Kas meie elu on siin muutunud nii tavaliseks, et pole enam tahti kirjutadagi sellest, mis on teisiti, mis on põnev, mis on Eestis parem?
Kellel on kodus kaks last, see küllap teab, et päevad on nagu lained meres, muudkui tulevad ja lähevad ja püsiv on vaid see olek – meri. 

Ometi on nii mõndagi juhtumas ja ka üürikeste hetkede toel saab pisikesi suuri asju korda saata. 

Mihkel sai just hakkama oma kolmanda siinse kursusega. Üks on veel. Seega peaaegu lõpusirge. Mihkel on siiani olnud A-rühmas, viimase kursuse hinnet veel ei tea, kuid küllap jätkab ta oma head staaži. Siinse õppimiviisi kohta arutasime just täna, et kuigi siin on umbes 10 korda rohkem arutamist kui Maaülikoolis või Tartu Ülikoolis, ütleb rahvusvahelistest kursuslastest iga teine, et arutamist võiks veelgi rohkem olla. Nad lõpetasid kursuse ühise kokkuvõtteringiga, kus igaüks sai oma meelt jagada. Sellest sündis pikemaid arutelusid mingitel teemadel ja oli palju teineteise kuulamist. Mihkel ütles, et see suurendas kõvasti grupitunnet ja tekitas mõnusa õhkkonna. Mihkel pakkus veel välja, et selliseid ringe võiks ju toimuda igal nädalal – kas siis alguses või lõpus. Suurtes ja edukates firmades-organisatsioonides ju selliseid praktikaid rakendatakse, miks siis mitte ka ülikoolis? Tõesti. Miks mitte ka Eesti ülikoolides? 
Mina ei mäleta küll üheltki kursuselt Tartu Ülikoolis, et oleks olnud selline ring, kus igaüks saab oma arvamust avaldada ning arutada taipamiste-mõistmiste üle. Justkui ei taheta sellist asja kasvatada, oma meelsust, oma arvamist. Äkki nüüd juba on rohkem selliseid kursuseid Eestimaa avalikes ülikoolides? 

Laurits on juba paar korda öelnud, et: “Lehed on juba puude küljes, läheme nüüd Oru-koju!” Nimelt ma kunagi talvel rääkisin, et siis kui puud roheliseks lähevad, läheme Eestisse tagasi. Siin on juba mõned esimesed põõsad tõesti oma pungad puhkendanud ja rohi kasvab. Ootan, et magnooliapuud õitsele läeksid. Mõnus on teada, et laias laastus vaid kaks kuud veel. Eesti on muutnud selliseks unistuste-muinasjutupaigaks, kus kõik tundub rohkem päris ja metsikum. 

Alustasime Valdur Mikita uue raamatu, “Lingvistiline mets”, lugemist. Mihkel on mulle ette lugenud ja see on mõnus olnud. Isegi paarist lõigust piisab, et tekiks selline äratundmisesegune ulmolek, veendumuslik soov elada enese sügavamate õhkamiste järgi, omal maal. Tõesti mõnus vitamiin kevadesse.

Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud.
Puud on kõrgemad ja nende võrades on pesad, kus sünnivad uued linnud. Lund, Rootsi. Foto: Marian Hiire

Rootsimaal näeme jälle üllatusega, kuidas kohale tuleb veoauto mingit laadi kopamoodustisega ja tõmbab ilusad põõsad-puud juurtega maast välja. Niimoodi huugabki siin igal pool kõle tuul ja kusagil mingit mõnusat varju eriti pole leida. Ma ei saa aru, miks rootslased ei talu põõsaid ja puid, mis kasvavad kõrgemaks kui silmad ja on laiemad kui käeulatus. Nimelt leiab siin palju kitsaid-kõrgeid-luuapuid ja madalaks või kohati isegi surnuks pügatud sireli- ja muid põõsaid. Võibolla on sellel kõigel mingi hea põhjendus, millest mina aru ei saa.

Täna jalutasime lastega poodi ja suuremat tänavat ületades nägime kaht usinat töölist kahe sõidusuuna vahelist ala umbrohust puhtaks rookimas. Seal paiknes põhiosas peen värviline kruus ja keskel mõned üksikud püsikud (vist?) ja siis mõned vaprad umbrohud, võililled ja muud, olid sinna oma kandu kinnitanud. Imelik värk – siin on inimestel raha ja tahtmist pühendada enese elude väärtuslikke hetki sellele, et maast välja rebida taimi, mis iga hinna eest üritavad luua ja elus hoida bioloogilist mitmekesisust, looduse värvilisust ja jõukust. Miks ei sobi võililled kuhugi kasvama? Miks peavad puude alused kõik lehtedest puhtaks puhutud olema? Kuidas maa ja muld oma viljakust siin peab taastama? 

Paistab, et inimesed ja loodus on siinkandis teineteisest üsna kaugenenud. Ilma metsata läheb inimese pea tundetuks ja infotäieliseks – lihtsad ja päris olendid, puud ja taimed, enam sinna ei mahu. Loodus on ju lihtne, loodus on. Aga loodus ei reklaami end, ei karju kõrva ja ei ole odavam kui kõrval müüdav toode. Seega see ei satu tihti valikusse.

Rootsi loodusinimest ma praegu ei kavatse üles/ellu äratama hakata. Pigem tegelen enese tajude teravdamise ning meie pere kehade tervendamisega. Meie toidulaud on uutesse harjumustesse jõudnud. Banaani söömine tekitas täna Mihklile sellise tunde, nagu oleks ta alkoholi joonud – just nii see suhkur võibki mõjuda. Imelik küll, et vaid mõned kuud tagasi sõime isegi nii palju banaane, et… 🙂 Aga täna nautisin ma seapõse ahjuprae külma tükikest – pekki koos ürdisoolaga. Ja kui lihakraam välja arvata, siis kohati oleme võrdlemisi toortoidu peal, salateid on menüüs rohkem kui varem. Kõiksugu rohelist ka. 

Ja elus tunnet on rohkem. Sõnadesse see nii hästi kohe ei mahugi, kuid neid sisemisi taipamisi ning rõõmustamisi, et olen enese jaoks vabastavate toitumisteadmiste juurde jõudnud, on olnud korduvalt ja erinevate nurkade alt. Olen ka mõelnud, et tahaks kirjutada natuke “teaduslikuma” ja struktureerituma postituse tasakaalustamaks viimasel ajal üha popimaks saavat “vegan”-värki ja “taimetoitlus-päästab-maailma-teemat”. Ent teisalt mõtlen, et küllap on neid kirjutamisi siin ja seal ja lõppeks ei taha ju keegi kuulda sellest, millest ta parasjagu ei taha kuulda. Taimetoitlus on nii suur mull, sinna juurde veel toortoitlus, et kui keegi seda “kõige õigemat” asja natukenegi murendada katsub, lähevad kõrvad lukku või käed rusikasse. Eks minugagi on seda natuke olnud. Samas olen enda üle rõõmus, et ma pole kunagi olnud 100% täistaimetoitlane. See vist on mind ja ka mu lapsi kõige hullemast säästnud.  

Elu andis mulle just nüüdsama võimaluse näha inimest, kes on ainult puuvilja-juurvilja toidul olnud nii viimased paar kuud, enne seda ka ikka taimetoidul. Just energiate mõttes sain ühtäkki aru, kui hõredaks ja vesiseks läheb siis inimese väli – nagu maailmast oleks kadunud palju elavust, kirge ja nautimist. Võibolla see on vaimne. Võibolla see on puhastav. Kuid see pole tervelt elustav. Vähemasti mitte selle näite varal. Ometi tunnen ka enda lähiminevikule peale vaadates, et just taolisena võisin ka mina kõrvalt paista näiteks oma emale – ludri. Mina pole küll kehaliselt eriti ludriks läinud kunagi, aga just rohkem energia mõttes kindlasti. Näiteks saan nüüd aru, et kuna mu närvidele ei jagunud tõenäoliselt piisavalt rasvu ja sobilikke valke, siis oligi mul raske tunda end enamuses rõõmsana. Olin hoopis enamuses kurb ja pessimistlik. Mõtlesin ise, et küllap see on seotud igasuguste meeleliste protsesside ja arenemiste ja kõige muuga. Eks sellega muidugi ka, aga samas ei saa maha salata biokeemiat – meie keha on pidevate keemiliste reaktsioonide toimumise universum. Kui mõnda vajalikku ainet ei ole, toimuvad teistsugused reaktsioonid. Ja kuigi mõte on kõikvõimas ja loov, on ilmselt väsitav luua vajalikke aineid mittemillestki, pidevalt. Raske on oma teadvust selleni viiagi, keha on keeruline. Meelde tuleb selline mõte: “Muidugi saab vee peal kõndida. Iseasi, kas selle õppimisele tasub oma elu pühendada. Elus on muudki teha.”

Veel kõndimine on võimalik. Palju muudki on võimalik. Foto: interneti avarused, järgi linki.

Kevad on käes ja see tähendab, et käes on ka aeg, kus mõtted manifesteeruvad. Ma aiman seda ja ma ootan rahu ja põnevusega kuidas see kõik juhtub. Julgen enese sees hoida kindlust, et olen õigel ajal õiges kohas ja tean, mida mul on vaja teha.

Rõõm on jagada. Mõelda Sulle, lugejale. Ja olla iga päev natuke osavam, olla just selline, nagu parajasti loomulik on. Ja lubada neil jagamistel siin laulda oma laulu neile, kes seda laulu kuulevad.

Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert
Lõunapoolne soojapaik Alnarpi lossi servas andis meilegi naistepäeval mõnusa tunde sisse. Pidasime ühe hea pikniku, ühe selle päeva kahest. Foto: Mihkel Nummert

Illustratsiooniks Rootsi naljakate asjade kohta veel sellised ülesvõtted naistepäeva rongkäikust, mis leidis aset Lundis. Naisõiguslased ja nende sõbrad paistsid eemalt nagu anarhistid ja muud -istid:

Naistepäeva marss-03-2
On musti kasse ja teisi märke. Naised igatahes.

Naistepäeva marss-03-3
Valik naistele?

Naistepäeva marss-03
Suitsu ja pauke, naistele ja naistelt.