Posted in Eestimaal, Mõtisklus

Puuduta mind.

Ma olen puudutatud sellest, mida eestimaalased koos luua oskavad. Need lainetavad tantsijad oma käest-kinni tulemise tugeva sammuga kõndisid otse mu sisse, sügavale. Need lauljad ja rahvas, kes ühise voona rõkkas ja sünnitas laulmise lugu. See suurus ja väiksus, mis on korraga meie, mis toob kaugelt kodumaale neidki, kes siit ammu on läinud.

Mingil kummalisel ja targal kombel on eestlased loonud endale rituaali, mis neid tõstab ja ülendab ka siis, kui nad ise sellest alati aru ei saa. Kui olla seal koos, Laulukaare juures, siis on küll selline tunne, et maailmas ei ole jõudu, mis seda väge olematuks saaks teha. Ja kusagil mujal maailmas pole eestlase jaoks kohta ja sündmust, mille sees olles ta end nii kodusena saab tunda. Me kõik mõistame neid laule, neid kätelaineid, neid rahvariideid, seda ühist tunglemist, mille pärast me ikka ja jälle kokku tuleme. Ja läheme taas laulma ning tantsima, saadame sinna oma lapsed ja lapselapsed ning kui ise enam ei jaksa minna, siis näeme seda pidu televusserist, mis kannab ehk ülevaatlikumaltki sedasama edasi. Ehk kannab ka tunnet.

Hetk elust enesest. Tornituli on kõigi osalejate südametuleks saanud.
Hetk elust enesest. Väsinud õnnelikkus on kontides.

Isegi kui väikeste lastega laulupeol käimine on paras ekstreemsport, olen ma õnnelik, et me selle ette võtsime. Ma leidsin endale hetki, mis mind liigutasid ja puudutasid. Ma tunnen, et olen osa sellest, et olen osa meist. 

Lastega laulupeol - ehk oleme lihtsalt kõige sees.
Lastega laulupeol – ehk oleme lihtsalt kõige sees.

Vanemate inimeste lahked pilgud pisikeste laste tegemiste peale. Seisjad ja istujad ja istet pakkujad.
Lõpmatuse märgid naise pluusitikandil – väemustreid leiab ka kodumaalt!
Kusagil selle hulga sees on pere ja sõbrad, isegi kui telefoni abil nendega kohtumisi korraldada pole mõtet. Kui näeb, siis näeb. Ja siis on rõõm seda suurem!
Igaüks on välja otsinud oma parimad riided. Isegi kui need pole linased ega triibused, on nad ehk seelikud või heegelmütsid või on käeski lipuke. 
Ühes rütmis plaksutamine, mis isegi siis, kui ta lauljaist-tantsijaist ette tormab, jõuab ikka sünkroonsusesse tagasi, mingil imelisel kombel. Ja plaksutajaid on ju kümneid tuhandeid!
Lühikene rahuhetk, mil laps istub süles ja vaatab kogu seda laulu, ei nuta.
Kodutee loojangukumas – ka Taevaisa on silmnähtavalt rõõmustanud – ja juba 70 km kaugusel pealinnast võib kohata teid, kus vastu ei sõida mitte ükski auto. Meie maa on metsik.

Kui me kogunesime sõprade ja perega Avarmaale juunikuu lõpul, sain teadma, et kokkusaamine jõuab uuele tasemele, kui me ühel hetkel läheme kõik tipisse, ühisesse ringi ümber lõkke, ja sõname igaüks kasvõi ühe lause. Juhtub midagi, mis ühendab. Tekib mingisugune soojus, mida meist igaüks tahab ja igatseb tegelikult tunda. Selline positiivne rituaal on ka see tantsu- ja laulupidu, mis meid kokku tuues kõiki natukenegi ülendab. Ja koju minnes pole me keegi enam seesama. 

Ma tänan me esiemasid ja esiisasid, maaemasid ja maaisasid, kes on osanud nõnda luua. Ja ma tänan neid, kes oskavad seda kõike tänini luua, kes ikka ja jälle julgevad sünnitada, isegi kui see vahest võib olla valus. Ernesaksa taktikepp, mille ta oli andnud Eri Klas’ile, jõudis nüüd Eri käe läbi Hirvo Surva kätte. See üks hetk üleandmist kannab eneses ilu ja väge – nii ma tundsin seal rahvahulgas neid sõnu kuuldes. Ja nii tunnen ma veelgi enam nüüd kodus, kui taipasin, et sellist andmist ma kogesin. 

Me teeme siin Eestimaal ikka tegusid, mille tähendust me alati ei taipagi, kuid mis kõrvaltvaatajatele võivad paista vägagi iidsed ja müstilised. Võtame kasvõi tanud, mida kannavad rahvarõivais tantsijad (enamasti ikka need kes kas siis abielus või juba emad), keda küll keegi päriselt ei pruugi olla tanutanud. Ent ikkagi me peame seda auasjaks, kui tanu on peas. Küllap olid esivanemad ka lihtsalt praktilised – siis oli kohe külapeol näha, et kes on tanu all ja kes tanuta. Ja tanud elavad edasi, isegi kui tanutamine pole meie kommetesse veel nii tugevalt tagasi tulnud. Vast tuleb taas.

Me oleme rikkad, me eestlased. Meil on oma maa, oma keel ja omad kombed. Ja me ärkame tasapisi ikete unest ning loome jälle. Ma usun, et isegi paikades, kus tantsupeo asemel sõidetakse ratast või juuakse viina, on veel lootust. See lootus on lihtsalt kaane all ja nurga taga. 

“Ma ei jaksa oodata, kuni me koju jõuame!” ütles me 3-ne kui teed oli tulla veel 100km. Me soovitasime tal mitte oodata, siis pole seda mittejaksamise muret. Sedasama soovitan ma endale kui taban end mõtlemast: “Ma ei jaksa oodata, millal Rakkes elu õitsema hakkab, millal mu sõbrad mulle naabreiks tulevad ja millal on kodukandis õlg-õla-kõrval-tunne ja sünnivad hinge helisema panevad teod!” 
Enam ma ei oota. Kui oleme kohal, siis oleme. Ja teekond on mõnus.

Posted in Eestimaal, Permakultuur, Toitumine

Värske pilguga Eestimaal. Võta tasuta. Üleminekul Eesti.

Olemegi tagasi. Suur rutt sai nädala ajaga läbi kui Mihkel autoga praami poole sõitma asus. Nüüd on mulle järgi jäänud aeglane elu, mediteeriv olek, sest vaid nõnda on võimalik end rõõmsa, rahuliku ning õnnelikuna tunda.

Mul on hea meel selle pärast, et ikka veel jagub minu sisse seda pilku, mis näeb paljut varem teada olnut teise pilguga. Ma soovin kõigest südamest, et seda sisemist värskust oskan ma nüüdsest aina edasi elus hoida, sest see on miski, mis annab palju innustavaid mõtteid ja tundeid ning sellelt pinnalt on võimalik teha teistsuguseid tegusid.

Üks suur naudinguhetk, mida kogesin, kui sõitsime laevalt kodupoole, oli esimene metsapeatus. Sinililled särasid tagasihoidlikult ja mets laulis südamlikult. Lõhn, see oli ka õige. Teate küll sellist eestipärast kevadist teeäärset metsa, isegi võsa? See on imeline! Imeline on seegi, et autoga sõites saab nii kergesti seisma jääda ja kohe ongi mets. Ei pea 50 km sõitma, ei pea kiirteelt maha keerama! Rootsis ma ei tundnudki sellist päris kevade lõhna, aga siin leidsin selle jälle üles. Selline tunne, et loodus ja maa tundis mind ära ja mina tundsin teda. Meelde tuli Mikk Sarvega Hallo, Kosmose saade, kus ta rääkis saami naisest, kes “ostis” ära kõik paigad, kus ta käis. Näiteks viskas mündi üle Soome-Eesti praami parda ja ütles, et ostis nüüd selle mere ära. Ja kui ta jalad Eestimaale jõudsid, “ostis” ta samamoodi ka selle maa ära. See pidavat olema hea suhte sisse seadmiseks üks võimalikke tegusid. Olen seda infot läbi seedinud ja mulle tundub, et selles on oma iva sees. Ja kui ma seal metsas nautisin koduMaaga taaskohtumist, sain kuidagi aru, et ma ei pea seda maad ostma. See on maa, millega mul on juba suhe sees. Ma olen maale andnud ja seepärast annab maa mulle. Sellepärast ongi olemas andamite andmise komme, lintide sidumine, müntide puistamine, hõbeda kraapimine ja muud taolised taigad. Need töötavad, minu ja maa suhtes küll. Poiste suvine varrupidu äratas sellise selgema ja kindlama äratundmise selles osas minus üles. Siis tegin esimest korda teadlikke taigasid.

Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline! Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg
Selline see metsapeatuse mets küll ei olnud, aga tunne oli küll selline!
Pilt: http://www.tlu.ee/~antoonio/pildid/kevad_metsas.jpg

Avarmaal kogesin teist suurt naudingut, kui meil oli õhtupoolik, mil käisime läbi kõik sealsed paigad-puud-nurgatagused. Hiis kasvab. Isegi äranäritud pärnad paistsid kusagilt otsast elus olevad, mõni pungki! Tammed, millele sügisel võrgud ümber panime, olid täitsa korras. Seal hiieringis külvasin ma veel enne loojangut seemneid – lina ja mooni ja kaera ning mõnda muud seemet, mis mulle pihku oli sattunud. Tundsin, et vägi seal paigas kasvab iga teoga ja see vägi suunab jälle omakorda neid tegusid. On justkui see küsimus, millele vastust ei teata – kumb oli enne, kas muna või kana?

Kui jalad on maas, siis on elul teine maik. Välismaal olemise tunnet kirjeldab kõige paremini sõna pidetu.

Nüüd ma tean, mis tunne on tunda ja märgata seda, mis on muidu nii omane, et ei pane tähelegi. Nahka enda peal ju ka ei pane tähele, kui sellega kõik korras on. Aga kui poleks nahka, küll siis alles paneks tähele! Sellepärast on nii väärtuslik see äraolemine, et ärganud on tajud, mis varem olid argisusse mattunud. Kodupimedus, nagu Margo Mitt ikka on öelnud. Kuidas küll olla aina nägija?!

Kolmas suur nauding oli Tartu turul käimine. Toit nii odav ja päris! Istusime kuuse all parkla juures pärast ja sõime tõelist pekist suitsuliha, Mihkel lürpis mahedat hapukoort ja päike paistis nii soojalt. Värske hapukurk ka. See on küllus. Meil siin Eestimaal on ikka veel tarkust õigest toidust teada ja luua. Jah, varem polnudki ma turgu nii palju väärtustanud kui sel hetkel. Huvitav on, et sees peab midagi muutuma, et selline tunne peale tuleks. Ja sisemised muutused on vahest seotud millegi välisega. Või siis algab kõik ikkagi seest…?

Neljas toredus, millega me hakkama saime – koristasime kodu (et Rootsis kaasas olnud asjad jälle koju ära mahuks), sest värske pilguga on hea millestki mittevajalikust lahti lasta. Mihklil tuli hea mõte, et äkki on nüüd käes paras aeg, et katsetada seda mu Kanadas, Vancouveri saarel kogetud tava ka siin, Rakkes. Mõeldud-tehtud! Kaks väiksemat pappkasti peamiselt köögikraamiga alates kardinatest ja lõpetades korgitseriga, paigutasime me majaotsa. Mihkel kopsis kiirelt kokku ka korraliku laudadest sildi, kuhu ma kirjutasin peale: “Võta tasuta!” Kui hakkasime just ise Avarmaale minema, siis kõndisin ise ka meie väljapanekust mööda ja mulle tuli vastu üks poiss, kes küsis: “Kas sa tead, kes need asjad sinna pani?” Korraks tundsin kohmetust ja tahtsin eht-rakkelaslikult öelda: “Ma ei tea..?” aga siis sai ausus minus võitu ja ütlesin: “Mina panin. Kõik võivad neid võtta. Meil jäi üle.” Paari tunni pärast, kui Mihkel mööda liikus sealt jälle, oli kõik läinud. Ainult üks tühi pappkast alles. 

Isegi kui “lapsed vedasid träna laiali” või muud taolist, mida mõned võivad ju mõelda sellise asja peale, taipasin ma, et kõige tähtsam on see kogemus. Need lapsed, kes näevad, et selliseid asju võib maailmas juhtuda, võtavad endaga sellise võimalikkuse kaasa. Ja see on kõige suurem kingitus, mida ma neile teha oskan. Jagamise kingitus. Asjad ju kaovad, aga enese sisemuslik avarus ja ettekujutus, et midagi taolist on võimalik, ehk püsib. Kasvõi ühes inimeses.

Võta tasuta!
Pilti me ei jõudnud ise teha, kõik käis nii ruttu, aga illustratsiooniks üks ameerikalik võimalikkus. Meil nii suur väljapanek polnud, aga äkki järgmine kord? Või äkki Sinu pool?

Viimaks, jagan seda filmi, mida siin oma unetundide ja toakoristamise arvelt vaatasin (kui lapsed magasid) – Üleminekul 2.0. See on inspireeriv pildijada sellest, kuidas kogukonnad maailmas otsivad ja leiavad uusi lahendusi, väestavad oma kodupaikasid ja seeläbi kogu planeeti. See on liikumine Transition Network. See on permakultuuri “retsept”, see on juhend, kuidas pihta hakata ja muudatusi teha. Miks mitte Eestis? Miks mitte seal, kus Sina elad? Kõik on võimalik. Eestikeelsed subtiitrid on ka olemas. 

https://www.youtube.com/watch?v=5CQX5OjRXvw

P.S. Samal päeval kui me kodumaale saabusime, avalduski Postimehe Maaelu lisas lugu, kus me täiesti esindatud, suure ja värvilise pildiga isegi. Ja paistab, et nii mõningi tuttav on seda lugenud, nagu tänaval ja kohtudeski selgub. Ehk saan varsti selle siia ka üles.

Posted in Lood, Mõtisklus

Pakime ja jätame.

Tundus küll, et sellest võib vaikida ja jätta see oma teada, et meie oleme oma plaanides muudatusi teinud. Ent minus on ikkagi soov üles tähendada need hetked, mil minemine on saanud meie teadmiseks ning tegemiste kujundajaks.

Me pakime asju, sest nädala lõpus läheb laev. Tulemas on nädal munadepüha-puhkust, mida kavatseme veeta kodumaal. Ja siis mina jäängi sinna. Jään koos poisipõnnidega. Meie pere-mees tuleb tagasi siia Rootsimaale, oma aega täis teenima ning viimaseid teadmisepalakesi pugima. 

Ütlesin talvel Lauritsale, et me läheme Eestisse siis, kui lehed tulevad puudele. Tõesti, ma ei osanud ette arvata, et nii sõna-sõnalt see juhtubki. Esimesed lehed on meie maja ümber puudele ilmunud. Toomingad. Ja magnooliad hakkavad varsti õitsema. Õitseb ka meie orhidee, mille Kanada sõbrad prügikastist leidsid ja ära päästsid. Just nüüd avas ta oma värskelt valmis kasvatatud õiekobara esimese õie. See on üks habras hetk ilu, kingitus ja lahkus.

Loojub päev, siledasse tuulevaiksesse merre. Selliseid päevi on siin harva. See mereäärne Rootsi on andnud mulle tundmist, et mere ääres elamine võibolla polegi mu kõige suurem unistus. Sest mere ääres on palju tuult ja see on võrdlemisi väsitav.

Lisaks kogen ma praegu seda, et siinne kevad pole nagu õige kevad kuidagi. Kevadetunne on õrn ja jõuetu. Juba niidavad mõned muru ja magesõstrad on peagi õide puhkemas. Kirsid juba roosatavad ja valgetavad ning ajavad magusat lõhna välja. Kannikeste maiku olen ka õhust maitsnud. Niiet on küll neid märke, mida ma tean. Aga pole kuidagi seda jõudu, mida ma Eestimaa kevadetes olen ikka tundnud. Seda väge, mis lükkab maa jälle liikuma, kasvama ja rõõmustama. Siin on kevad tavaline. Ja seda on kummaline märgata. Lõhn on ka nõrgem. Mulla ja metsa lõhn. Ja kuidas saakski see olla tugevam, kui ühtki metsa ei paista silmapiiril? Kui muld on igal pool haritud ja kammitud… 

Õnneks on taevas. Ja taevas sama on siin ja seal ning meenutab, et igalt poole leiad Sa ikka ennast, isegi kui otsid muud.

Kui ka vahest tunnen liighatust sellest, et midagi jätta vaja on maha, siis sellele seisab vastu rahu ning lihtsus minna ja olla selles ainsamas hetkes, mis on. On siin. Ja on seal. Ei võitle ma vastu minemisele, sest muidu jääb olemata tulemine.

Kui nüüd sõnadega maalida pilte, siis on maailm ilusam kui teinekord silmadega näha. Siinne “koopaelu” on valgustanud inimloomuse hämaramaid soppe, on nüginud ja toginud ning prahti minema uhunud. Me oleme saanud olla omaette, ma pole pingutanud ennast suhete otsimisse, võtnud vaid vastu seda, mis on lihtsalt tulnud. Nõnda polegi olnud nii paljut kui ühelt aastalt võib küsida. Pool aastat Mehhikos või teine pool Kanadas olid kindlasti kirevamad. Kuid ehk on nüüd värvid hakanud hoopis oma varjundeid leidma ning kihistusi kompima. Ikka saan rikkamaks, ikka olen vanem kui varem. 

Koit tõusis eile põrandal kükist püsti. Võib vast öelda, et iseseisev. Selliseks on ta siin kasvanud. Laurits on ka iseseisev, ta on isegi iseliikuv ja omi radu valiv. Ja tema juttude rikkus hakkab juba üllatama. Vaatan neid, naljakaid poisse, ja näen rõõmu. Hea on minna koos nendega koju, paika, kus nende ümber heliseb emakeel.

Mis me sellelt rootsiajalt enesesse saime – küllap teame tagantjärele paremini, nii nende reisidega ju on. Nõnda on minevik hoopis mu ees, sest seda ma näen. Tulevik kõnnib mu kannul. Mu sammud loovad jälgi ja need saavadki selleks, mis igal homsel vastu vaatab.

Tunnen, kuidas mu maailmataju ärkab mingisugusesse kummalisse äratundmisesse kui ma loen jupikaupa edasi raamatut “Lingvistiline mets”, Valdur Mikita kirjutet.

Nüüd te siis teate, lugejad, et soovijad saavad külla tulla ja võivad külla kutsuda. Kohtume kui õnnestub ning sujub. Ja soovin jälle suhtlemist harjutada ning tunda sõpruse lihtsat olemasolu. Ehk saab mööda see isolatsiooniaeg. Kui tundume endassetõmbunud ning pisut häiritud sellest, kui suhtlemiseks hakkab minema, siis teadke, et see tuleb kõigest harjumusest 🙂

/Ja Postimehe tuleva-esmaspäevasele lisale võib ka pilgu peale visata./

Stenshuvud'i looduspark märtsi keskpaiku. Foto: Maret Hiire
Stenshuvud’i looduspark märtsi keskpaiku. Foto: Maret Hiire

Kohtumiseni!

Posted in Lood, Mõtisklus, Permakultuur

Põllupidajad on generalistid

Seekord ajendas mind kirjutama loetud postitus generalistiks olemise ilu kohta. Põllupidamine on generalistide kunst ja teadus. Ma kirjutaks generalisti asemel eestikeelsema sõna, kui ma teaksin. Spetsialisti vastandsõna. Üldistaja?

Generalist ja spetsialist.
Generalist ja spetsialist.

Juba ülikoolis ökoloogiat õppides taipasin, et mina ei taha saada ühe kitsa valdkonna spetsialistiks. Eriala valikut tehes lootsingi, et see viib mind laialdasemate ning suurt üldsust hoomavate teadmisteni. Ülalmainitud mõtteavaldus ühendab mulle üllatavalt selle, mis mu elus on reaalne – isa on põllumees ja mina olen tema tütar. Mida see siis tähendab? Kes see põllumees on ja mida kõike peab ta teadma, et meie maailmas edukalt toime tulla?

Neile küsimustele otsin ma omi vastuseid. Ja kodumaal põgusalt jõulupuhkusel olles on ka need teemad uue hooga üles kerkinud. Põlvkondade vahelised arutelud ning mõtteavaldused on vahest teravad ja tulised, tõde ja selgust otsivad ning kogu oma tarkust ning läbirääkimisoskusi proovile panevad. Kuid uuel aastal uue hooga saab jõuda uute lahenduste ning taipamisteni. Usun ikka veel koostöösse ning kõige võimalikkusesse. 

Alljärgnevalt tõlget ülalmainitud postitusest:

Nad peavad mõistma loomade ja taimede geneetikat, taimede toitumist, mehaanikat, mulla viljakust jne.

Väljapaistvaks generalistiks olemise võti seisneb üli-õpilaseks olemises. Pidevalt tuleb õppida uusi ideid, oskuseid ja tehnikaid – mida iganes on vaja selleks, et töö tehtud saaks!

Generalistid on palju paremini valmis kõikideks väljakutseteks, mis teel ette võivad tulla. Neil on anne näha suuremat pilti.

Kahjuks on meie haridussüsteem kinnisideeliselt keskendunud spetsialistide, mitte generalistide õpetamisele.

We focus on teaching students more and more about less and less until they finally know everything about nothing.

Me keskendume õpilastele aina enama õpetamisele vähema ja veel vähema kohta kuni nad lõpuks teavad kõike mittemillegi kohta.

Kui me soovime järgmist põlvkonda siduda põllumajandusega küllastaval moel, peame me avardama oma silmapiire ning lubama ka neil enda horisonte laiendada.

John Kempf

Tähtis on tunda maailma, milles me elame. Sellel on nii palju aspekte, see on nii rikas. Vaid erinevate pilkude ja maailmanägemiste ühendamise abil on võimalik taibata rohkem, sirutada oma silmad kaugemale. Ja vahest näeb kõige paremini hoopis silmil suletuil.

Kodumaast eemal olemine toob pilku selgust. Saame katsetada seda lühikesel kodumaal olemise ajal. Juba paari päeva pärast oleme teel Rootsimaale. Näis, mis tunded meid siis valdavad. 

Sõnad jäävad lühikeseks, kui on vaja kirjeldada tunnet, mis tuleb peale, kui jõuda tagasi kodumaale, kodukülla, kodukorterisse. Esimene suurem elamus oli Kapellskäri sadamas kuulda inimesi rääkimas eesti keelt. Eestimaalased olid teel jõuluks koju. Terve laevatäis. Ja teine suur elamus oli jõuda Rakkesse ja imestada, kui koledad võivad mõned asjad olla. Prügi lendab ringi ja keegi pole mõelnud sellele, kuidas elukeskkonda ilusamaks teha. Ent siinkohal ei süüdista ma kedagi. See lihtsalt on fakt. Ja hea on seda tõdeda. Küllap saab edasi ainult paremaks minna. Aastavahetusel nähtud ilu, mis taevasse lasti, tõestab seda, et inimestel on võimalust ja soovi kogeda midagi, mis ülendab meeli ja pakub korrakski mingit rõõmu. Järgmine samm on luua pidevamat ja püsivamat rõõmu. Me saame seda õppida.

Siinkohal jõuavad mu mõtted äsja loetud arvamuseni, mis oli kohati väärt isegi seda, et ma kõvahäälselt lugesin seda ka meie kodusele avalikkusele. See artikkel aitab mõista seda, mis on eestlaste ja Eesti Maa rikkus. Värskendav on paljavähesuste ja väljarände kõrval lugeda midagi, mis selgitab meile meid eneseid ning patsutab natuke õlale ning tekitab tunde, et vast on kõigel sellel, mida meie rahvas kogenud on, ka oma salajane hea põhjus ning ühel hetkel tuleb tõesti aeg, kui kõik pirrud kahest otsast lausa löövad lõkendama. Las ärkab tuli omal moel, omas õiges ajas ning ruumis. Loe ise ja tunneta järele.

Seekord pakime jälle. Võtame kaasa kodust toidukraami ning häid raamatuid. Ja ka taas värskema pilgu, mis lubab Rootsis toimuvat järgmise nurga alt vaadelda. Mõnus on olla oma koduses kodus, kuid küllap tasub ära ka see vaev, mis on enese kodust välja vedamine. Kõik, mis on, on hästi.

Uuel aastal on uut hoogu!

Posted in Lood, Mõtisklus

Maailm ärkab üles. Ökoriik? Eesti idee?

Viimastel päevadel olen tundnud suurt infovoogu, mis viib kõik ühes ja samas suunas. Inimesed üle maakera on ärkamas ja taipamas, et meil tuleb muuta oma eluviise, oma ühiskondlikke süsteeme, oma mentaliteete, oma igapäevaseid harjumusi.

See tähendab, et me saame valima hakata uusi lahendusi, mis tegelikult teevad meid kõiki õnnelikumaks. Sest kuna inimene on osa planeedist Maa, siis ei saa inimene olla päriselt õnnelik, kui Emakesel Maal ei lähe hästi. Selle mitte hästi mineku all pean ma silmas, et kasvõi Fukushima tuumajaamas toimuv on osaliselt saladuskatte all ja üldsus ei teagi tegelikult, milline oht seal varitseb või laieneb. Ja Fukushima on ju kõigest üks näide. Alles oli naftakatastroof Mehhiko lahel ja nafta ammutamiseks tehakse järjest järgmisi paiku reostunud tühermaadeks. Ja mis toimub ookeanides? Vaalad-delfiinid-linnud ju juba surevad, sest nende kõhud on plastmassi täis. Milline võib olla ookeani põhi, kui rannad on täis plastitükikesi? Kui minna poodi, siis on raske osta sealt midagi, mis pole plasti sisse pakitud. Ja enamik inimesi vähemasti “arenenud maades” saavad oma toidu ju poest. 

Ameerika põlisrahva vanemad on teinud pöördumise, mis käsitleb paljusid neid teemasid. See pöördumine on nüüd tõlgitud ka meie emakeelde. Loe siit.

Info, mis tuleb erinevatest kanalitest, jookseb aina rohkem ühte kohta kokku. Nii on Eestiski võimaliku ökoriigi teemadel arutelud süvenemas. Kui soovid ise ka kuulama minna, siis 14. november kell 19:30 Tartus, uues loodusmajas, arutavad Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste neil teemadel. Lähemalt ürituse kohta siit.

Eesti ökoriigiks
Eesti ökoriigiks

Lisaks on minu sees elavdunud vajadus uurida aina rohkem permakultuuri teemade kohta ning oma mõtteid ka konkreetsemalt väljendama hakata. Meie kirjutamiste peale on minuga isegi ühendust võetud ühe projekti raames, mis samuti otsib Eesti maaelule, majandusele ja jätkusuutlikkusele lahendust, just permakultuuri majapidamiste, toidusalude ja kodumaalt tegusate tööinimeste koju kutsumise kaudu.

Jah, need teemad on endal lisaks sellepärastki õhus, et ka meie peame otsustama, kes elame järgmisel aastal Eestis või mujal. Haridust omandada saab ju igal pool maailmas. Kus kohas maailmas saab hästi elada? Eestis elamine on kindlasti väljakutse ja võibolla just sellepärast tulebki nõnda teha – hakata oma häid ideid ellu viima ning aitama selle abil ka teisi oma sõpru ja kaasmaalasi koju tagasi kutsuma. Sest see olukord, mis Eestis praegu valitseb, on olukord, mis peab muutuma. Tehtud töö eest on vaja saada väärilist palka, mis võimaldab endale rajada kodu, saada tervislikku sööki kasvatada/osta, katta oma keha kvaliteetsete riietega, lugeda raamatuid, omada aega lastele ja loominguga tegelemisele. See ei saa olla utoopia, vaid hoopis igapäev. Meie riik on ju nii väike, et peab olema võimalik kujundada oma riiki nii, et see ongi koht, kus tahaks elada.

Need mõtted on toonud mind ka küsimuseni, mille esitasin avalikult ka FB-s (Facebookis) – et kas Eestil on arengukava näiteks 50 või 100 aasta peale? Sain vastuseks viiteid Eestis eksisteerivate arengukavade kohta. Ma ei ole neid kõiki läbi lugenud, kuid siiski leidsin, et Eesti Vabariigil ei paista olevat mingit selget ideed selle kohta, kuhu me pürgime ja kuidas see meid õnnelikumaks teeb. Kui reaalsus on selline, et noored ja vanad lähevad välismaale, siis on ju selge, et neil pole mingit sihti, mille pärast pingutada ja Eestis ikkagi elada. Inimene suudab teha paljut, kui ta teab, miks ta seda teeb. Eesti on saavutanud vabaduse (mis oli meie vanemate töö, mille üle saame õnnelikud olla), on selle vabadusega valinud Euroopa Liidu, NATO ja mis kõik veel. Kuid need asjad ei anna meile samuti seda mõtet ja tunnet – miks? Miks me seda teeme? Ja kuhu me sellega liigume? Mis on Eesti idee?

Iga inimene vajab endale unistusi ja sihte, mille poole püüelda, et ta tunneks enda elul tähendust ja vajalikkust. Ja need sihid ja soovid loovadki reaalsust, mida ta enda elus kogeb.

Sama saab ju rakendada riigi kohta – ka riik vajab sihti ja unistust, mille poole liikuda. See, kui aastaks 2030 plaanitakse rajada Ülemiste suur liiklussõlm (Eesti 2030+), ei ole ju idee, mille pärast üks inimene valib Eestis elada. Neid liiklussõlmesid on maailm täis. Ilusad jutud looduse hoidmisest ja muust säärasest, on kenad sõnad, mida muudkui kirjutada, kuid millised on tegelikud plaanid? Kust saab Eesti energiat – kas kildagaasist? Ja mis selle kaevandamine võiks tegelikult tähendada? Kas Rail Balticu rajamisel on tagamaid, millest pole veel räägitud? Suurte rahade liigutamiseks peavad suured kasud mängus olema. Lihtne reisijate transportimine, millest hiigeltulusid ei saa lõigata, ei ole kindlasti motivatsiooniks sellistele investeeringutele. Kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust on isegi õhtulehte jõudnud. Loe siit.

Lugesin ka seda mõttejada, mis tutvustas mulle uut tahku meie arstiabisüsteemis. Kui kiirabis hakkavad tööle 6-kuulise treeningu saanud parameedikud ja see on reaalsuseks just maapiirkonnas, siis on jällegi raskem leida põhjust, miks inimesed maal tahavad elada. Kas Jüri Mõisa plaan, et kõik Tallinnasse kolivad, on tegelikult see plaan, mille järgi Eestis asju aetakse?

Võibolla on kõik need eestlased läinud välismaale just selleks, et paremini aru saada, kuidas asjad Eestis tegelikult on. Kui keegi on autoga puusse sõitnud, ronib ta autost välja ja vaatab, et mis siis nüüd juhtus. Sarnast kõrvalpilku on vaja ka meie Eesti jaoks. Ehk siis need vaatlejad näevadki uusi asju ning maailmas toimuv üleüldine teadvustaseme tõus viib meid kõiki ärksamate taipamisteni, mis kutsub esile ka tegusid. 

Minu enda lähiringkonnas on ka palju noori, kes kas õpivad või töötavad või seiklevad välismaal. Arvan, et see on neile kõigile omal kombel kasuks. Kuid reaalsus on ka see, et nad ju siis saavad varsti lapsed või neil juba on lapsed ja siis need lapsed saavad emakeeleks mingi muu keele ja harjuvad ära selle ühiskonnaga, mis nende ümber on. Lisaks veel maitsed, mis nende keelele omaseks saavad.

Näiteks taipasime siin eile Rootsi erinevamaitselisi heeringaid süües, mis see Eesti maitse ikka on. Hapukoor, mis on Eestis tehtud, on hapu koor – nii tavaline maitse ju. Aga siit poest ei saa hapukoort, vaid Creme Fraiche’d, mis on midagi muud. Ja heeringas on siin magus ja hapukapsas on ka magus. Ja soolaheeringas on kuidagi väga soolane. Ent neid erinevusi märkad alles siis, kui proovid midagi erinevat. Ja omasem tundub see, millega oled üles kasvanud. Seega on päris tähtis see, mida koged oma elu algusaastatel. Õnneks saab paljut muuta ja enese muutmine on jällegi üks põnev ja tänuväärne protsess, mis saab igaühe maailma alati avardada. 

Võibolla ei olegi nii tähtis, et kõik eestlased kogu aeg Eestis elaksid ja et hapukoort tehakse samamoodi edasi. Võib ju olla hoopis toortoitlane ja siis ei tahagi hapukoort üldse süüa. Tähtis on ent see, et planeedil Maa oleks võimalik elada nii, et saab hingata värsket õhku, juua puhast vett ja süüa puhast toitu. Selle kõige jaoks on vaja, et loodus on elus ja toimib nii enese kui inimeste jaoks. 

Millised on lahendused? Neid lahendusi otsivad paljud inimesed maailmas ja ma usun, et lahenduste aeg on saabumas. Olgu see kirjatükk osakeseks, mis aitab kaasa tervikpildi moodustamisele. Killustatuse aeg on otsas. Me oleme liiga targad, et silmaklappidega oma elu elada.

Kui mina oleksin Eesti peaminister, siis ma osaleksin permakultuuri disaini kursusel ja mõtlesin siis edasi, kuidas Eesti riiki juhtida. Probleem on lahendus, nagu ütleb Bill Mollison, permakultuuri idee arendaja.

Posted in Looming

Kodumaa armastus

Kodu kallim kui muidu
on ikka väljamaal:
leiad turult teise toidu,
oled saanud välja maalt.

Otsid õnne, otsid tarkust,
kohtad suuremat lahkust;
näed teisi vaatenurki,
paned taipamised purki.

Kõike seda tahad teha
kui on kuskil oma pesa
kui on tagasi minna
ikka maale, mitte linna.

Kui on on oma emakeel,
milles elab minu meel,
milles jagada on lihtne
enda leitud uusi nippe.

Kodu kallim kui muidu
siis kui tunnetad tuuli,
julged teha jälle sõidu
ilma avastama juuri.

Marian Hiire
07.11.2013
Arlöv, Rootsi