Ma olen puudutatud sellest, mida eestimaalased koos luua oskavad. Need lainetavad tantsijad oma käest-kinni tulemise tugeva sammuga kõndisid otse mu sisse, sügavale. Need lauljad ja rahvas, kes ühise voona rõkkas ja sünnitas laulmise lugu. See suurus ja väiksus, mis on korraga meie, mis toob kaugelt kodumaale neidki, kes siit ammu on läinud.
Mingil kummalisel ja targal kombel on eestlased loonud endale rituaali, mis neid tõstab ja ülendab ka siis, kui nad ise sellest alati aru ei saa. Kui olla seal koos, Laulukaare juures, siis on küll selline tunne, et maailmas ei ole jõudu, mis seda väge olematuks saaks teha. Ja kusagil mujal maailmas pole eestlase jaoks kohta ja sündmust, mille sees olles ta end nii kodusena saab tunda. Me kõik mõistame neid laule, neid kätelaineid, neid rahvariideid, seda ühist tunglemist, mille pärast me ikka ja jälle kokku tuleme. Ja läheme taas laulma ning tantsima, saadame sinna oma lapsed ja lapselapsed ning kui ise enam ei jaksa minna, siis näeme seda pidu televusserist, mis kannab ehk ülevaatlikumaltki sedasama edasi. Ehk kannab ka tunnet.
Isegi kui väikeste lastega laulupeol käimine on paras ekstreemsport, olen ma õnnelik, et me selle ette võtsime. Ma leidsin endale hetki, mis mind liigutasid ja puudutasid. Ma tunnen, et olen osa sellest, et olen osa meist.
Vanemate inimeste lahked pilgud pisikeste laste tegemiste peale. Seisjad ja istujad ja istet pakkujad.
Lõpmatuse märgid naise pluusitikandil – väemustreid leiab ka kodumaalt!
Kusagil selle hulga sees on pere ja sõbrad, isegi kui telefoni abil nendega kohtumisi korraldada pole mõtet. Kui näeb, siis näeb. Ja siis on rõõm seda suurem!
Igaüks on välja otsinud oma parimad riided. Isegi kui need pole linased ega triibused, on nad ehk seelikud või heegelmütsid või on käeski lipuke.
Ühes rütmis plaksutamine, mis isegi siis, kui ta lauljaist-tantsijaist ette tormab, jõuab ikka sünkroonsusesse tagasi, mingil imelisel kombel. Ja plaksutajaid on ju kümneid tuhandeid!
Lühikene rahuhetk, mil laps istub süles ja vaatab kogu seda laulu, ei nuta.
Kodutee loojangukumas – ka Taevaisa on silmnähtavalt rõõmustanud – ja juba 70 km kaugusel pealinnast võib kohata teid, kus vastu ei sõida mitte ükski auto. Meie maa on metsik.
Kui me kogunesime sõprade ja perega Avarmaale juunikuu lõpul, sain teadma, et kokkusaamine jõuab uuele tasemele, kui me ühel hetkel läheme kõik tipisse, ühisesse ringi ümber lõkke, ja sõname igaüks kasvõi ühe lause. Juhtub midagi, mis ühendab. Tekib mingisugune soojus, mida meist igaüks tahab ja igatseb tegelikult tunda. Selline positiivne rituaal on ka see tantsu- ja laulupidu, mis meid kokku tuues kõiki natukenegi ülendab. Ja koju minnes pole me keegi enam seesama.
Ma tänan me esiemasid ja esiisasid, maaemasid ja maaisasid, kes on osanud nõnda luua. Ja ma tänan neid, kes oskavad seda kõike tänini luua, kes ikka ja jälle julgevad sünnitada, isegi kui see vahest võib olla valus. Ernesaksa taktikepp, mille ta oli andnud Eri Klas’ile, jõudis nüüd Eri käe läbi Hirvo Surva kätte. See üks hetk üleandmist kannab eneses ilu ja väge – nii ma tundsin seal rahvahulgas neid sõnu kuuldes. Ja nii tunnen ma veelgi enam nüüd kodus, kui taipasin, et sellist andmist ma kogesin.
Me teeme siin Eestimaal ikka tegusid, mille tähendust me alati ei taipagi, kuid mis kõrvaltvaatajatele võivad paista vägagi iidsed ja müstilised. Võtame kasvõi tanud, mida kannavad rahvarõivais tantsijad (enamasti ikka need kes kas siis abielus või juba emad), keda küll keegi päriselt ei pruugi olla tanutanud. Ent ikkagi me peame seda auasjaks, kui tanu on peas. Küllap olid esivanemad ka lihtsalt praktilised – siis oli kohe külapeol näha, et kes on tanu all ja kes tanuta. Ja tanud elavad edasi, isegi kui tanutamine pole meie kommetesse veel nii tugevalt tagasi tulnud. Vast tuleb taas.
Me oleme rikkad, me eestlased. Meil on oma maa, oma keel ja omad kombed. Ja me ärkame tasapisi ikete unest ning loome jälle. Ma usun, et isegi paikades, kus tantsupeo asemel sõidetakse ratast või juuakse viina, on veel lootust. See lootus on lihtsalt kaane all ja nurga taga.
“Ma ei jaksa oodata, kuni me koju jõuame!” ütles me 3-ne kui teed oli tulla veel 100km. Me soovitasime tal mitte oodata, siis pole seda mittejaksamise muret. Sedasama soovitan ma endale kui taban end mõtlemast: “Ma ei jaksa oodata, millal Rakkes elu õitsema hakkab, millal mu sõbrad mulle naabreiks tulevad ja millal on kodukandis õlg-õla-kõrval-tunne ja sünnivad hinge helisema panevad teod!”
Enam ma ei oota. Kui oleme kohal, siis oleme. Ja teekond on mõnus.
Avarmaa Permakultuur 
