Õiguse õppimine on minuga pea igal päeval, sestap jagan permakultuurile tasakaalustuseks pisut ka selles maailmas toimuvat. Nüüdseks on mul seljataga ja pidulikult tunnistusega lõppenud ühekuune praktika advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene. Olen kontoris istunud ja oma aju ragistanud klientide keerulistele olukordadele lahendusi otsides. Tagantjärele sain teada, et teise kursuse tudengina võeti mind praktikale üsna erandlikult (värvika CV tõttu) ja lisaks muudele veel omandamata oskustele pole ma kantselliidis veel kõrgtasemele jõudnud. Kuna praktika veetsin põhiliselt kodust ülesandeid lahendades, sain omale parajaid pähkleid pureda, õnneks sain laias laastus ülesannetega ka hakkama. Esimene tagasiside mu koostatud vaidest oli küll kommentaaridest punane, kuid kuidas siis muidu õppida saaks?
Milline siis on advokaadi maailm praktikandi pilgu läbi?
Kontor asub kesklinnas, see on mugav, sest praktikal sain käia rongiga ning jalutuskäik läbi Raekoja platsi oli just paraja pikkusega. Selga tuli otsida paslikud riided – selles osas mulle muidugi mingisuguseid piiranguid ette ei antud, aga kuuldavasti on mõned bürood praktikantide riietuse osas rangemad – ikka kõrged kontsad ja mitte liiga pikad seelikud ja kleidid. Kontoris sain endale laua koos arvuti kasutajanimega. Istusin akna all ja aken avanes koridori, kust nägin kõiki möödaliikujaid. Tegelikult tutvusin kontori inimestega hoopis rohkem jaanuaris aset leidnud nädalase lühipraktika käigus, mille jooksul oli büroos kohal 5 praktikanti ja igal päeval tegelesime me erineva valdkonna küsimustega, seega kohtusime mitmete advokaatidega. Nüüd sain juba tuttavatele nägudele tervituseks noogutada ja edasi keskenduda.
Õigusalaste küsimuste lahendamisel on kõige tähtsam just see viimane, keskendumine. Eriti, kui tegemist on enese jaoks veel tundmata valdkonnaga ning võõraste õigusaktidega. Oma pea sees tuleb kokku panna pusle infokillukestest, seadusesätetest ja kliendi soovidest ning siis see kirja panna hästi struktureeritult ja argumenteeritult, loogiliselt ja sobivas kirjastiilis. Oli hetki, kus tundsin, et pilt on liiga keeruline ja jupid liiga väikesed…, kuid siis meenutasin endale, et ma olen alles algaja ja ma ei peagi kohe kõiki asju teadma ja oskama, ma lihtsalt annan endast parima. Kuigi õigusteadus on Tartu Ülikoolis nüüdsest sotsiaalteaduskonda kuulub, on ühe õigusliku ülesande lahendamine päris suures osas matemaatilise loomusega, vast pisut loomingulisem vaid ning ees pole nii selgeid valemeid. Ehk ongi seesama ülesande lahendamise nauding see kõige suurem, mida seoses õigusõpingutega on võimalik kogeda ning minus kõlab kokku kunagise armastusega matemaatikatundides – samuti ülesannete lahendamine. Vahepeal ehk minus tugevamini väljendunud lillelapse, rohenäpu ja kirjatšura omadused on tasakaalu leidnud loogika, õiguse ja argumenteerimise oskuste omandamisega. “Connecting the dots” Steve Jobs’i kõnest meenub mulle tihti ning enese jaoks otsin neid ühendusi pidevalt, et kokku panna oma elu tervikpilt.
Õigusalaste õpikute, seaduste kommentaaride ja seaduste virnad on mu kodus kasvanud, kuid viimane värske ja inspireeriv lugemine on hoopis Kiyosaki “Uus võimalus”. Õppimise väärtustamiseks ning maailmapildi avardamiseks sobib see väga hästi ning mulle pisut üllatuslikult võtab see raamat kokku mitmeidki taipamisi seoses maailma toimimise, rikkuse jagunemise, hariduse, meditsiini, õiguse ja võimu teemadel. Ja õnneks on selle raamatu läbiv joon positiivne. Tundub, et kõiksuguse negatiivsuse vohamise aegadel on ülimalt tähtis just see viimane – positiivsega tegelemine ning negatiivsete mõtete mõtlemise lõpetamine. Siiani pidasin enda teada olevatest suundadest just permakultuuri selleks positiivsuse etaloniks ning puhkepaigaks ja õiguse õppimine tõi ja toob mu silmapiirile uusi suuri probleeme, mille lahendusi kohe ei paista. “Uus võimalus”, hoolimata sellest, et raamat pole mul veel poole pealgi, annab lootust. Sest kui maailmas on nii palju asju, mille pärast muretseda ja mis võiks palju paremini olla, on vaja lõpuks taandada suured asjad enda jaoks pisut väiksemaks ning alustada kusagilt otsast tegevusega, millega on võimalik midagi muuta. Kas ma tean täpselt, mis see on? Tahaks öelda jah, öelda jah vähemasti sellele, et ma olen teada saamise teel ja küllap ma midagi juba tean ka.
Tulles tagasi advokaadimaailma juurde, olen hakanud aimama, et valdkonnaüleste teadmiste rakendamiseks tuleb eriti nutikas olla. Kui ma õpin õigusteadust ja lähen advokaadibüroosse praktikale, eeldatakse minult, et ma rakendan oma õigusega seotud teadmisi ning väljendan ennast nii nagu õigusmaailmas väljendatakse. Üks praktikaülesanne oli mul seotud seaduseelnõu teksti kirjutamisega ning “kahjuks” oli teema seotud põllumajanduse ja suuremas plaanis ökoloogiaga. Ma ei osanud enda sees kohe välja lülitada varasemaid teadmisi, suurema pildi tajumist ning kogemusi kodu- ja naaberpõllumeestelt. Kuid ma ei saanud selles tekstis väljendada oma arvamust. Vaid teiste ekspertide sõnu saab kasutada, vaid kliendi huvidest tuleb lähtuda… ja siis loota, et see haakub ehk mingil kummalisel kombel kokku ka kogu suure terviku huvide ja suundadega. Aga milliste suundadega? Valikuid on igasuguseid, suundi on igasuguseid. Jurist peaks justkui olema filter, mitte looja. Hea kirjutaja ja seaduste tundja küll, aga tema argumentatsioon on ette nähtud kedagi teist toetama. Juristi enda mõte, see on ta enda probleem. Poliitikuid ei huvita hea argumentatsioon, neil on omad käsud täita ja koalitsioonilepped järgida. Ja kust tulevad seadused? Ikka läbi poliitikute suude ja häälte. Paljud probleemid, mida advokaadid näevad oma igapäevases praktikas seadusi rakendades, oleks lahendatavad seadusandluse tasandil. Aga isegi kui seaduse muutmine algab õigest kohast, võib ta lõpuks jõuda sellisesse paika, kus ei loe enam hea mõte ja suurepärane argumentatsioon. Seal mõjuvad teised jõud ja kaalutlused. Paksu nahaga poliitik tähendabki paksu nahaga poliitikut – see tähendab seda, et talle loeb vaid omaenda nahk, mitte kellegi teise nahk. Ka selliseid märkamisi leidsin ma oma praktika käigus. Võibolla kohtuniku mõte loeb? Tahaks loota. Aga ka siinkohal võib juhtuda, et kohtunik ei peagi (ja ei saagi) teadma tegelikke tagamaid ning asjaolusid, mille osas ta kohtuotsust langetab. Tema ees on näilik pilt ja selle järgi peab ta otsima õigust. Kas saab see olla seotud ka õiglusega kui see pole isegi seotud reaalsusega? Saan lootma jääda vaid sellele, et suuremas plaanis on see kõik millekski vajalik, siin katsepolügonil Maa.
Ja teiselt poolt – kui ma räägin permakultuurist, on vaja, et ma omaks võimalikult suurt kogemust ja tasakaalustatud teadmisi just selle valdkonna kohta. Siis on parem leida kuulajatega ühine lainetus ning tulla vahetult just taimi paitamast ja sõrmi mullas hoidmast. Samas tahaks iga kodanik, et “seadusi looks” inimesed, kes teavad täpselt nii valdkonda kui ka vajalikku juriidikat – et ei oleks lolle seadusi, mis päris eluga kokku ei käi. Spetsialistid vs generalistid? Meenub, et sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Hoolimata sellest, et valdkondade lõimumist vähemasti sõnaliselt soositakse ning soovitatakse, tundub, et neil ühendlülitajatel tuleb ise aru saada, kus-kuidas-ja-kellega nad lülituvad ja kuhu oma loomingut suunavad. Ühiskond ei suuda ette näha ja nii kergesti kuhugi paigutada neid, kelle jaoks pole kohta veel olemas, kes pole vorbitud tehases täpselt õige kuju ja otstarbega. Ja samas ühiskond ja maailm vajab selliseid – mis oleks maailm, kui maailmas poleks Buckminister Fuller’i geodeetilisi kupleid, Steve Jobs’i õunu, Kiyosaki rikast ja vaest isa? Neid näiteid on ju palju. Need inimesed, kes midagi uut loovad, peavad edasi liikuma oma sisemise veendumuse toel isegi siis, kui nad mingil ajahetkel ei sobitu. Vaadake või Riina Raudsikuga toimuvat – paistab nagu võitlus nõiapõletajad vs vabadus ja areng. Kas uss sööb ennast juba sabast? Või ehk peabki ennast sabast sööma selleks, et maailm jätkuks?
Praegu on huvitavad ajad ja kõige huvitavam ning väljakutsuvam selle juures ongi igaühel oma raja ära tundmine ning oma hääle järgi juhindumine. Suur pilt saab kokku väikestest hetkedest. Isegi kui kodus mütsi kudumine ja maast legode korjamine tundub mõnikord nii triviaalne ja peas tiksub soov tegeleda millegi suure ja tähtsaga, tuleb taas meelde tõsiasi, et kõiki suuri tegusid hoiab üleval see tavaline igapäev. Vahest polegi suurte tegude tegemine iseenesest nii tähtis ja kuna kõik on suhteline, on teod ka täpselt nii nagu ilu – vaataja silmades.
Mis sellest kõigest siis nüüd taibata – et õppimine loeb! Iga avardus Su teel on vajalik, võta see vastu. Õpi või õigusteadust ja käi advokaadibüroos praktikal – pilt läheb paratamatult laiemaks ja ühel hetkel jõuab kohale taipamine, mida selle pildiga peale hakata. Kulugu selleks kasvõi terve elu – mida muud, kui avarduda?!
Avarmaa Permakultuur 