Olemegi tagasi. Suur rutt sai nädala ajaga läbi kui Mihkel autoga praami poole sõitma asus. Nüüd on mulle järgi jäänud aeglane elu, mediteeriv olek, sest vaid nõnda on võimalik end rõõmsa, rahuliku ning õnnelikuna tunda.
Mul on hea meel selle pärast, et ikka veel jagub minu sisse seda pilku, mis näeb paljut varem teada olnut teise pilguga. Ma soovin kõigest südamest, et seda sisemist värskust oskan ma nüüdsest aina edasi elus hoida, sest see on miski, mis annab palju innustavaid mõtteid ja tundeid ning sellelt pinnalt on võimalik teha teistsuguseid tegusid.
Üks suur naudinguhetk, mida kogesin, kui sõitsime laevalt kodupoole, oli esimene metsapeatus. Sinililled särasid tagasihoidlikult ja mets laulis südamlikult. Lõhn, see oli ka õige. Teate küll sellist eestipärast kevadist teeäärset metsa, isegi võsa? See on imeline! Imeline on seegi, et autoga sõites saab nii kergesti seisma jääda ja kohe ongi mets. Ei pea 50 km sõitma, ei pea kiirteelt maha keerama! Rootsis ma ei tundnudki sellist päris kevade lõhna, aga siin leidsin selle jälle üles. Selline tunne, et loodus ja maa tundis mind ära ja mina tundsin teda. Meelde tuli Mikk Sarvega Hallo, Kosmose saade, kus ta rääkis saami naisest, kes “ostis” ära kõik paigad, kus ta käis. Näiteks viskas mündi üle Soome-Eesti praami parda ja ütles, et ostis nüüd selle mere ära. Ja kui ta jalad Eestimaale jõudsid, “ostis” ta samamoodi ka selle maa ära. See pidavat olema hea suhte sisse seadmiseks üks võimalikke tegusid. Olen seda infot läbi seedinud ja mulle tundub, et selles on oma iva sees. Ja kui ma seal metsas nautisin koduMaaga taaskohtumist, sain kuidagi aru, et ma ei pea seda maad ostma. See on maa, millega mul on juba suhe sees. Ma olen maale andnud ja seepärast annab maa mulle. Sellepärast ongi olemas andamite andmise komme, lintide sidumine, müntide puistamine, hõbeda kraapimine ja muud taolised taigad. Need töötavad, minu ja maa suhtes küll. Poiste suvine varrupidu äratas sellise selgema ja kindlama äratundmise selles osas minus üles. Siis tegin esimest korda teadlikke taigasid.
Avarmaal kogesin teist suurt naudingut, kui meil oli õhtupoolik, mil käisime läbi kõik sealsed paigad-puud-nurgatagused. Hiis kasvab. Isegi äranäritud pärnad paistsid kusagilt otsast elus olevad, mõni pungki! Tammed, millele sügisel võrgud ümber panime, olid täitsa korras. Seal hiieringis külvasin ma veel enne loojangut seemneid – lina ja mooni ja kaera ning mõnda muud seemet, mis mulle pihku oli sattunud. Tundsin, et vägi seal paigas kasvab iga teoga ja see vägi suunab jälle omakorda neid tegusid. On justkui see küsimus, millele vastust ei teata – kumb oli enne, kas muna või kana?
Kui jalad on maas, siis on elul teine maik. Välismaal olemise tunnet kirjeldab kõige paremini sõna pidetu.
Nüüd ma tean, mis tunne on tunda ja märgata seda, mis on muidu nii omane, et ei pane tähelegi. Nahka enda peal ju ka ei pane tähele, kui sellega kõik korras on. Aga kui poleks nahka, küll siis alles paneks tähele! Sellepärast on nii väärtuslik see äraolemine, et ärganud on tajud, mis varem olid argisusse mattunud. Kodupimedus, nagu Margo Mitt ikka on öelnud. Kuidas küll olla aina nägija?!
Kolmas suur nauding oli Tartu turul käimine. Toit nii odav ja päris! Istusime kuuse all parkla juures pärast ja sõime tõelist pekist suitsuliha, Mihkel lürpis mahedat hapukoort ja päike paistis nii soojalt. Värske hapukurk ka. See on küllus. Meil siin Eestimaal on ikka veel tarkust õigest toidust teada ja luua. Jah, varem polnudki ma turgu nii palju väärtustanud kui sel hetkel. Huvitav on, et sees peab midagi muutuma, et selline tunne peale tuleks. Ja sisemised muutused on vahest seotud millegi välisega. Või siis algab kõik ikkagi seest…?
Neljas toredus, millega me hakkama saime – koristasime kodu (et Rootsis kaasas olnud asjad jälle koju ära mahuks), sest värske pilguga on hea millestki mittevajalikust lahti lasta. Mihklil tuli hea mõte, et äkki on nüüd käes paras aeg, et katsetada seda mu Kanadas, Vancouveri saarel kogetud tava ka siin, Rakkes. Mõeldud-tehtud! Kaks väiksemat pappkasti peamiselt köögikraamiga alates kardinatest ja lõpetades korgitseriga, paigutasime me majaotsa. Mihkel kopsis kiirelt kokku ka korraliku laudadest sildi, kuhu ma kirjutasin peale: “Võta tasuta!” Kui hakkasime just ise Avarmaale minema, siis kõndisin ise ka meie väljapanekust mööda ja mulle tuli vastu üks poiss, kes küsis: “Kas sa tead, kes need asjad sinna pani?” Korraks tundsin kohmetust ja tahtsin eht-rakkelaslikult öelda: “Ma ei tea..?” aga siis sai ausus minus võitu ja ütlesin: “Mina panin. Kõik võivad neid võtta. Meil jäi üle.” Paari tunni pärast, kui Mihkel mööda liikus sealt jälle, oli kõik läinud. Ainult üks tühi pappkast alles.
Isegi kui “lapsed vedasid träna laiali” või muud taolist, mida mõned võivad ju mõelda sellise asja peale, taipasin ma, et kõige tähtsam on see kogemus. Need lapsed, kes näevad, et selliseid asju võib maailmas juhtuda, võtavad endaga sellise võimalikkuse kaasa. Ja see on kõige suurem kingitus, mida ma neile teha oskan. Jagamise kingitus. Asjad ju kaovad, aga enese sisemuslik avarus ja ettekujutus, et midagi taolist on võimalik, ehk püsib. Kasvõi ühes inimeses.
Pilti me ei jõudnud ise teha, kõik käis nii ruttu, aga illustratsiooniks üks ameerikalik võimalikkus. Meil nii suur väljapanek polnud, aga äkki järgmine kord? Või äkki Sinu pool?
Viimaks, jagan seda filmi, mida siin oma unetundide ja toakoristamise arvelt vaatasin (kui lapsed magasid) – Üleminekul 2.0. See on inspireeriv pildijada sellest, kuidas kogukonnad maailmas otsivad ja leiavad uusi lahendusi, väestavad oma kodupaikasid ja seeläbi kogu planeeti. See on liikumine Transition Network. See on permakultuuri “retsept”, see on juhend, kuidas pihta hakata ja muudatusi teha. Miks mitte Eestis? Miks mitte seal, kus Sina elad? Kõik on võimalik. Eestikeelsed subtiitrid on ka olemas.
P.S. Samal päeval kui me kodumaale saabusime, avalduski Postimehe Maaelu lisas lugu, kus me täiesti esindatud, suure ja värvilise pildiga isegi. Ja paistab, et nii mõningi tuttav on seda lugenud, nagu tänaval ja kohtudeski selgub. Ehk saan varsti selle siia ka üles.
Avarmaa Permakultuur 
