Aiad ja keeled ja meeled

Meie igapäevane tegemine koos poistega on õues käimine. Siinsamas maja ümber on palju mängukohti, mis paistavad olevat mõeldud erineva vanusega lastele. Näiteks liumägesid on kolme erinevat kõrgust. Ja siis on kiiged ja ronimiskohad veel suurematele lastele.

Laurits leidis ühe vana kardiauto, mille plastrattad on täiesti läbi omadega, aga kuidagi need veel veerevad. Sellest masinast sai tema jaoks murutraktor ja me oleme nüüd mitu päeva käinud murutraktoriga sõitmas ja nõgeseid niitmas. Ühe künka peale on ta seda masinat korduvalt vedanud ja sellega sealt siis alla logistanud.

Siinsamas meie maja kõrval on ka lasteaed või midagi seesugust. Väike aed koos mõningate mänguasjade ja liumäega. Lapsi on seal nii kümneringis. Oleme nende laste õueajal sealt mööda sattunud – raske on mitte sattuda, kuna see on siinsamas meie maja juures. Eile oli Laurits seal aia juures ja palus mind, et ma teda sisse laseksin. Lapsed läksid juhtumisi õige pea tuppa, niiet seekord jäi asi sinnapaika.

Täna mängides tuli Lauritsal ühtäkki jälle pähe selle lasteaia juurde minna. Ja seekord tulid aias olevad lapsed ka aia juurde ja seal nad siis vaatasid omavahel tõtt. Laurits vaikis. Nende hulgast osad rääkisid midagi tõenäoliselt rootsi keeles. Mõned, kes nägid vähemrootslased välja, ka vaikisid. Sel hetkel seda kõike kõrvalt vaadates tekkis minu jaoks lasteaiale uus tähendus. See ongi aed, mis piirab lapsi maailma eest ja maailma laste eest. Siin maal on tavaks (Mihkel kuulis koolis), et 2-aastased on kindlasti lasteaias ja 3-sed täiesti kindlasti. Et lapsed pole emadega eriti kodus. Seetõttu ongi mänguväljakud nüüd lastest tühjad, sest kõik on ju lasteaias. Kellega Laurits siis mängib?

Sain sel hetkel ka kuidagi uue selgusega aru, mida see võõral maal ja teises keelekeskkonnas olemine tähendab. Üksinda rändamine, isegi Mehhikos ja hispaania keelt oskamata, oli ikkagi käkitegu. Siis oli ka enese taotlus teine. Perega ja lastega on see enese võimekus muutusi kogeda pisut teistmoodi.

Ja siis uuest nurgast lähenedes saan aru, et kui kõik, mis on, on omaenese looming, on selge, et tuleb muuta omi mõtteid ja tegusid. Iga kogemus, mis toob uut taipamist, suudab potentsiaalselt meid edasi juhatada paremate valikute poole.

Kui käisin õhtul poodides meile süüa hankimas ja sellest tarbimismaailmast natuke ära väsisin, astusin õnneks sisse kunsti-pudipadi poodi, kus käis just õige laul: “Don’t worry, be happy… when you worry you make it double…” Ehk siis: “Ära muretse, ole õnnelik… kui sa muretsed, on mure kahekordne…”

Lõpetuseks siis väike hetk meie ühel päeval toimunud poeskäigust – kaamlid! Dromedarid (nagu mu kadunud vanaisa mulle ikka õpetas) ehk kaheküürulised. Sidney tsirkus on nimelt linnas ja meie juhtusime nägema hetke, kui nad just end paigale hakkasid sättima.

Kõik on jälle uus (peaaegu septembrikuus)

Puude all maja ees. Jalutuskäigule minek.

Meie tubadesse tuleb hommikupäike ja õhtupäike, päevast valgust saame õuest koguda ja naabermaja akendest vaadata. See taipamine, et meie korter on suures osas põhja poole orienteeritud, oli mulle korraks kurvastav. Siis nägin järgmise päeva hommikupäikest köögiaknast ja õhtupäike tuli otse me rõdule sisse – leppisin sellega, mida nägin, sest loojangud ja tõusud ongi ju need kõige ilusamad ajad päevast. Natuke üllatav on olnud taibata, et päikese käik taevakaares mulle sellise tähtsusega on.

Me oleme nüüd siin kohal, Malmö eeslinnas, Arlövis. Kuigi ümber on tööstus- ja laohooneid, on maja lähikond väga roheline, lapse- ja inimsõbralik. Mängupaikasid on me majadegrupi ümber mitmeid, on istumiskohti ja puudealuseid. Jalgratta ja jalakäijate teed vooklevad pisikeste majade vahel, mille tillukesed aiad on tihti viimase vindini ära viimistletud, värvilised, taimelised ja detailsed.

See korter, kus oleme, on küll mõõtmetelt sama suur kui meie Eesti korter, kuid tunne on hoopis teine – siin on igas toas ruumi. Ruumi on majasse sisse tulles. Vankriga saab sõita lifti peale ja lifti pealt otse tuppa. Ja see vanker mahub esikusse ja mahub isegi panipaika. Millegi pärast on Eestisse nõukogude ajal ehitatud korterid tillukeste tubade ja kitsaste koridoridega. Isolatsiooni tunne on suurem. Eks see iseloomustaski seda aega. Rootsis on ju teine aeg olnud ja see aeg on siia ka teistsuguseid majasid ehitanud. On tunne, et siin on inimestele mõeldud. Huvitav küll, millest see johtub? Miks meie inimesed meie inimeste peale ei oska mõelda, kui midagi ehitatakse-disainitakse? Kas lihtsalt pole sellist ettekujutust? Igal juhul võtan siit kaasa selle kogemuse-nägemuse, kuis asju saab teha läbimõeldumalt ja inimsõbralikumalt.

Oleme siin, sest meie pere kõige suurem mees läks täna esimesele ülikooliüritusele. SLU Euroforesteri programm alustab oma magistriõppega.

Esimene tunne siia uude koju jõudes oli natuke ehmatav, sest toapaigutus oli imelik ja kusagilt tuli suitsulõhna ja maja tagant vuras mööda raudtee. Nüüd, 3. päeval, on seis juba parem, oleme oma käe järgi diivaneid ja kappe ümber paigutanud ja varsti saab kaasavõetud kraam omale ka õige koha. See on küll tore, et siin on igale asjale kohad olemas, on tunne, et asjad mahuvad ära ja neid ei pea kuhugi toppima.

Lapsed paistavad kohanevat hästi. Lauritsal on oma mängunurk koos tuttavate kopade, veoauto, rongi, klotside ja taluloomadega sisse seatud. “Rootsikodu” on ta sõnade nimistusse lisandunud. Köögis tegi Laurits inventuuri juba enne mind – käis ringi kõikide köögiriistadega, mida ta sahtlist leidis ja küsis minu käest igaühe puhul: “Mis see on?” Ahju on ta ka neid juba mitmel korral paigutanud, küllap paar maitsvat rooga valmistanud.

Vanaema kaasa antud tomatid maitsevad siin küll paremini kui kodumaal. Üllatav küll. Nüüd on varsti isegi kahju, et me neid rohkem kuhugi ei pressinud. Nojah, auto oli tõesti viimase piirini tuubil täis. Sadamast kaasa ostetud arbuus oli küll peaaegu üle piiri juba, kuid seda oli siia kohalejõudnuna küll hea süüa.

Ritsikate sirin on siin mulisevam ja pehmem. Äkki mõni teine liik?

Palju on seda, mis on uus ja mis on teisiti. Korraks võib ühel maatüdrukul see kõik olla ikka peadpööritav küll. Samas olen maailma juba ikka näinud pisut ka. Meelde tuleb Kanada läänerannik, Vancouver Island näiteks. Ent see siin on ikka teisiti. Siia tulin koos perega. Siin ootas mind ees korter, mida oma käe järgi sättida. Siin on meil auto ja siia pole vaja viisat. Ja kodumaa on tunnetuse järgi palju lähemal, ajavöötmeidki vaid üks eraldamas. Koju saab ju suisa helistada. Minu eelmine reisimaskäik on selle kõrval ikka hoopis midagi muud.

Kuigi ka kodus olles on ju mõndagi, millest kirjutada, on välismaal seda teha pisut teine tunne. Siin mõtlen neile sõpradele, pereliikmetele ja tuttavatele, kes on kaugel – tahan nendega jagada oma elu ja mõtteid. Eestis olles on tunne, et nad on ju niigi lähedal, mis siin ikka kirjutada. Kuigi tõele au andes – seal maapaigas keset Eestit jäid paljud sõbrad ka kaugeks. Eks oma osa mängib siin ka väikeste lastega koos elamine. Sellisel puhul on igapäev nii tihe ja intensiivne, et väljapoole palju jaksu ei jagugi.

Siin ma võtan end kokku ja kirjutan, see on minu väljund. Mina ju praegu koolis ei käi. Elukoolis vast hoopis. Õpin väikeseid asju rahulikult võtma.

Täna sai pisipõnn 2-kuuseks. Läheme selle puhul õhtul merd vaatama.