Puuduta mind.

Ma olen puudutatud sellest, mida eestimaalased koos luua oskavad. Need lainetavad tantsijad oma käest-kinni tulemise tugeva sammuga kõndisid otse mu sisse, sügavale. Need lauljad ja rahvas, kes ühise voona rõkkas ja sünnitas laulmise lugu. See suurus ja väiksus, mis on korraga meie, mis toob kaugelt kodumaale neidki, kes siit ammu on läinud.

Mingil kummalisel ja targal kombel on eestlased loonud endale rituaali, mis neid tõstab ja ülendab ka siis, kui nad ise sellest alati aru ei saa. Kui olla seal koos, Laulukaare juures, siis on küll selline tunne, et maailmas ei ole jõudu, mis seda väge olematuks saaks teha. Ja kusagil mujal maailmas pole eestlase jaoks kohta ja sündmust, mille sees olles ta end nii kodusena saab tunda. Me kõik mõistame neid laule, neid kätelaineid, neid rahvariideid, seda ühist tunglemist, mille pärast me ikka ja jälle kokku tuleme. Ja läheme taas laulma ning tantsima, saadame sinna oma lapsed ja lapselapsed ning kui ise enam ei jaksa minna, siis näeme seda pidu televusserist, mis kannab ehk ülevaatlikumaltki sedasama edasi. Ehk kannab ka tunnet.

Hetk elust enesest. Väsinud õnnelikkus on kontides.

Isegi kui väikeste lastega laulupeol käimine on paras ekstreemsport, olen ma õnnelik, et me selle ette võtsime. Ma leidsin endale hetki, mis mind liigutasid ja puudutasid. Ma tunnen, et olen osa sellest, et olen osa meist. 

Lastega laulupeol – ehk oleme lihtsalt kõige sees.

Vanemate inimeste lahked pilgud pisikeste laste tegemiste peale. Seisjad ja istujad ja istet pakkujad.
Lõpmatuse märgid naise pluusitikandil – väemustreid leiab ka kodumaalt!
Kusagil selle hulga sees on pere ja sõbrad, isegi kui telefoni abil nendega kohtumisi korraldada pole mõtet. Kui näeb, siis näeb. Ja siis on rõõm seda suurem!
Igaüks on välja otsinud oma parimad riided. Isegi kui need pole linased ega triibused, on nad ehk seelikud või heegelmütsid või on käeski lipuke. 
Ühes rütmis plaksutamine, mis isegi siis, kui ta lauljaist-tantsijaist ette tormab, jõuab ikka sünkroonsusesse tagasi, mingil imelisel kombel. Ja plaksutajaid on ju kümneid tuhandeid!
Lühikene rahuhetk, mil laps istub süles ja vaatab kogu seda laulu, ei nuta.
Kodutee loojangukumas – ka Taevaisa on silmnähtavalt rõõmustanud – ja juba 70 km kaugusel pealinnast võib kohata teid, kus vastu ei sõida mitte ükski auto. Meie maa on metsik.

Kui me kogunesime sõprade ja perega Avarmaale juunikuu lõpul, sain teadma, et kokkusaamine jõuab uuele tasemele, kui me ühel hetkel läheme kõik tipisse, ühisesse ringi ümber lõkke, ja sõname igaüks kasvõi ühe lause. Juhtub midagi, mis ühendab. Tekib mingisugune soojus, mida meist igaüks tahab ja igatseb tegelikult tunda. Selline positiivne rituaal on ka see tantsu- ja laulupidu, mis meid kokku tuues kõiki natukenegi ülendab. Ja koju minnes pole me keegi enam seesama. 

Ma tänan me esiemasid ja esiisasid, maaemasid ja maaisasid, kes on osanud nõnda luua. Ja ma tänan neid, kes oskavad seda kõike tänini luua, kes ikka ja jälle julgevad sünnitada, isegi kui see vahest võib olla valus. Ernesaksa taktikepp, mille ta oli andnud Eri Klas’ile, jõudis nüüd Eri käe läbi Hirvo Surva kätte. See üks hetk üleandmist kannab eneses ilu ja väge – nii ma tundsin seal rahvahulgas neid sõnu kuuldes. Ja nii tunnen ma veelgi enam nüüd kodus, kui taipasin, et sellist andmist ma kogesin. 

Me teeme siin Eestimaal ikka tegusid, mille tähendust me alati ei taipagi, kuid mis kõrvaltvaatajatele võivad paista vägagi iidsed ja müstilised. Võtame kasvõi tanud, mida kannavad rahvarõivais tantsijad (enamasti ikka need kes kas siis abielus või juba emad), keda küll keegi päriselt ei pruugi olla tanutanud. Ent ikkagi me peame seda auasjaks, kui tanu on peas. Küllap olid esivanemad ka lihtsalt praktilised – siis oli kohe külapeol näha, et kes on tanu all ja kes tanuta. Ja tanud elavad edasi, isegi kui tanutamine pole meie kommetesse veel nii tugevalt tagasi tulnud. Vast tuleb taas.

Me oleme rikkad, me eestlased. Meil on oma maa, oma keel ja omad kombed. Ja me ärkame tasapisi ikete unest ning loome jälle. Ma usun, et isegi paikades, kus tantsupeo asemel sõidetakse ratast või juuakse viina, on veel lootust. See lootus on lihtsalt kaane all ja nurga taga. 

“Ma ei jaksa oodata, kuni me koju jõuame!” ütles me 3-ne kui teed oli tulla veel 100km. Me soovitasime tal mitte oodata, siis pole seda mittejaksamise muret. Sedasama soovitan ma endale kui taban end mõtlemast: “Ma ei jaksa oodata, millal Rakkes elu õitsema hakkab, millal mu sõbrad mulle naabreiks tulevad ja millal on kodukandis õlg-õla-kõrval-tunne ja sünnivad hinge helisema panevad teod!” 
Enam ma ei oota. Kui oleme kohal, siis oleme. Ja teekond on mõnus.

Põllupidajad on generalistid

Seekord ajendas mind kirjutama loetud postitus generalistiks olemise ilu kohta. Põllupidamine on generalistide kunst ja teadus. Ma kirjutaks generalisti asemel eestikeelsema sõna, kui ma teaksin. Spetsialisti vastandsõna. Üldistaja?

Generalist ja spetsialist.

Juba ülikoolis ökoloogiat õppides taipasin, et mina ei taha saada ühe kitsa valdkonna spetsialistiks. Eriala valikut tehes lootsingi, et see viib mind laialdasemate ning suurt üldsust hoomavate teadmisteni. Ülalmainitud mõtteavaldus ühendab mulle üllatavalt selle, mis mu elus on reaalne – isa on põllumees ja mina olen tema tütar. Mida see siis tähendab? Kes see põllumees on ja mida kõike peab ta teadma, et meie maailmas edukalt toime tulla?

Neile küsimustele otsin ma omi vastuseid. Ja kodumaal põgusalt jõulupuhkusel olles on ka need teemad uue hooga üles kerkinud. Põlvkondade vahelised arutelud ning mõtteavaldused on vahest teravad ja tulised, tõde ja selgust otsivad ning kogu oma tarkust ning läbirääkimisoskusi proovile panevad. Kuid uuel aastal uue hooga saab jõuda uute lahenduste ning taipamisteni. Usun ikka veel koostöösse ning kõige võimalikkusesse. 

Alljärgnevalt tõlget ülalmainitud postitusest:

Nad peavad mõistma loomade ja taimede geneetikat, taimede toitumist, mehaanikat, mulla viljakust jne.

Väljapaistvaks generalistiks olemise võti seisneb üli-õpilaseks olemises. Pidevalt tuleb õppida uusi ideid, oskuseid ja tehnikaid – mida iganes on vaja selleks, et töö tehtud saaks!

Generalistid on palju paremini valmis kõikideks väljakutseteks, mis teel ette võivad tulla. Neil on anne näha suuremat pilti.

Kahjuks on meie haridussüsteem kinnisideeliselt keskendunud spetsialistide, mitte generalistide õpetamisele.

We focus on teaching students more and more about less and less until they finally know everything about nothing.

Me keskendume õpilastele aina enama õpetamisele vähema ja veel vähema kohta kuni nad lõpuks teavad kõike mittemillegi kohta.

Kui me soovime järgmist põlvkonda siduda põllumajandusega küllastaval moel, peame me avardama oma silmapiire ning lubama ka neil enda horisonte laiendada.

John Kempf

Tähtis on tunda maailma, milles me elame. Sellel on nii palju aspekte, see on nii rikas. Vaid erinevate pilkude ja maailmanägemiste ühendamise abil on võimalik taibata rohkem, sirutada oma silmad kaugemale. Ja vahest näeb kõige paremini hoopis silmil suletuil.

Kodumaast eemal olemine toob pilku selgust. Saame katsetada seda lühikesel kodumaal olemise ajal. Juba paari päeva pärast oleme teel Rootsimaale. Näis, mis tunded meid siis valdavad. 

Sõnad jäävad lühikeseks, kui on vaja kirjeldada tunnet, mis tuleb peale, kui jõuda tagasi kodumaale, kodukülla, kodukorterisse. Esimene suurem elamus oli Kapellskäri sadamas kuulda inimesi rääkimas eesti keelt. Eestimaalased olid teel jõuluks koju. Terve laevatäis. Ja teine suur elamus oli jõuda Rakkesse ja imestada, kui koledad võivad mõned asjad olla. Prügi lendab ringi ja keegi pole mõelnud sellele, kuidas elukeskkonda ilusamaks teha. Ent siinkohal ei süüdista ma kedagi. See lihtsalt on fakt. Ja hea on seda tõdeda. Küllap saab edasi ainult paremaks minna. Aastavahetusel nähtud ilu, mis taevasse lasti, tõestab seda, et inimestel on võimalust ja soovi kogeda midagi, mis ülendab meeli ja pakub korrakski mingit rõõmu. Järgmine samm on luua pidevamat ja püsivamat rõõmu. Me saame seda õppida.

Siinkohal jõuavad mu mõtted äsja loetud arvamuseni, mis oli kohati väärt isegi seda, et ma kõvahäälselt lugesin seda ka meie kodusele avalikkusele. See artikkel aitab mõista seda, mis on eestlaste ja Eesti Maa rikkus. Värskendav on paljavähesuste ja väljarände kõrval lugeda midagi, mis selgitab meile meid eneseid ning patsutab natuke õlale ning tekitab tunde, et vast on kõigel sellel, mida meie rahvas kogenud on, ka oma salajane hea põhjus ning ühel hetkel tuleb tõesti aeg, kui kõik pirrud kahest otsast lausa löövad lõkendama. Las ärkab tuli omal moel, omas õiges ajas ning ruumis. Loe ise ja tunneta järele.

Seekord pakime jälle. Võtame kaasa kodust toidukraami ning häid raamatuid. Ja ka taas värskema pilgu, mis lubab Rootsis toimuvat järgmise nurga alt vaadelda. Mõnus on olla oma koduses kodus, kuid küllap tasub ära ka see vaev, mis on enese kodust välja vedamine. Kõik, mis on, on hästi.

Uuel aastal on uut hoogu!

Maailm ärkab üles. Ökoriik? Eesti idee?

Viimastel päevadel olen tundnud suurt infovoogu, mis viib kõik ühes ja samas suunas. Inimesed üle maakera on ärkamas ja taipamas, et meil tuleb muuta oma eluviise, oma ühiskondlikke süsteeme, oma mentaliteete, oma igapäevaseid harjumusi.

See tähendab, et me saame valima hakata uusi lahendusi, mis tegelikult teevad meid kõiki õnnelikumaks. Sest kuna inimene on osa planeedist Maa, siis ei saa inimene olla päriselt õnnelik, kui Emakesel Maal ei lähe hästi. Selle mitte hästi mineku all pean ma silmas, et kasvõi Fukushima tuumajaamas toimuv on osaliselt saladuskatte all ja üldsus ei teagi tegelikult, milline oht seal varitseb või laieneb. Ja Fukushima on ju kõigest üks näide. Alles oli naftakatastroof Mehhiko lahel ja nafta ammutamiseks tehakse järjest järgmisi paiku reostunud tühermaadeks. Ja mis toimub ookeanides? Vaalad-delfiinid-linnud ju juba surevad, sest nende kõhud on plastmassi täis. Milline võib olla ookeani põhi, kui rannad on täis plastitükikesi? Kui minna poodi, siis on raske osta sealt midagi, mis pole plasti sisse pakitud. Ja enamik inimesi vähemasti “arenenud maades” saavad oma toidu ju poest. 

Ameerika põlisrahva vanemad on teinud pöördumise, mis käsitleb paljusid neid teemasid. See pöördumine on nüüd tõlgitud ka meie emakeelde. Loe siit.

Info, mis tuleb erinevatest kanalitest, jookseb aina rohkem ühte kohta kokku. Nii on Eestiski võimaliku ökoriigi teemadel arutelud süvenemas. Kui soovid ise ka kuulama minna, siis 14. november kell 19:30 Tartus, uues loodusmajas, arutavad Roy Strider, Andres Arrak ja Liina Järviste neil teemadel. Lähemalt ürituse kohta siit.

Eesti ökoriigiks

Lisaks on minu sees elavdunud vajadus uurida aina rohkem permakultuuri teemade kohta ning oma mõtteid ka konkreetsemalt väljendama hakata. Meie kirjutamiste peale on minuga isegi ühendust võetud ühe projekti raames, mis samuti otsib Eesti maaelule, majandusele ja jätkusuutlikkusele lahendust, just permakultuuri majapidamiste, toidusalude ja kodumaalt tegusate tööinimeste koju kutsumise kaudu.

Jah, need teemad on endal lisaks sellepärastki õhus, et ka meie peame otsustama, kes elame järgmisel aastal Eestis või mujal. Haridust omandada saab ju igal pool maailmas. Kus kohas maailmas saab hästi elada? Eestis elamine on kindlasti väljakutse ja võibolla just sellepärast tulebki nõnda teha – hakata oma häid ideid ellu viima ning aitama selle abil ka teisi oma sõpru ja kaasmaalasi koju tagasi kutsuma. Sest see olukord, mis Eestis praegu valitseb, on olukord, mis peab muutuma. Tehtud töö eest on vaja saada väärilist palka, mis võimaldab endale rajada kodu, saada tervislikku sööki kasvatada/osta, katta oma keha kvaliteetsete riietega, lugeda raamatuid, omada aega lastele ja loominguga tegelemisele. See ei saa olla utoopia, vaid hoopis igapäev. Meie riik on ju nii väike, et peab olema võimalik kujundada oma riiki nii, et see ongi koht, kus tahaks elada.

Need mõtted on toonud mind ka küsimuseni, mille esitasin avalikult ka FB-s (Facebookis) – et kas Eestil on arengukava näiteks 50 või 100 aasta peale? Sain vastuseks viiteid Eestis eksisteerivate arengukavade kohta. Ma ei ole neid kõiki läbi lugenud, kuid siiski leidsin, et Eesti Vabariigil ei paista olevat mingit selget ideed selle kohta, kuhu me pürgime ja kuidas see meid õnnelikumaks teeb. Kui reaalsus on selline, et noored ja vanad lähevad välismaale, siis on ju selge, et neil pole mingit sihti, mille pärast pingutada ja Eestis ikkagi elada. Inimene suudab teha paljut, kui ta teab, miks ta seda teeb. Eesti on saavutanud vabaduse (mis oli meie vanemate töö, mille üle saame õnnelikud olla), on selle vabadusega valinud Euroopa Liidu, NATO ja mis kõik veel. Kuid need asjad ei anna meile samuti seda mõtet ja tunnet – miks? Miks me seda teeme? Ja kuhu me sellega liigume? Mis on Eesti idee?

Iga inimene vajab endale unistusi ja sihte, mille poole püüelda, et ta tunneks enda elul tähendust ja vajalikkust. Ja need sihid ja soovid loovadki reaalsust, mida ta enda elus kogeb.

Sama saab ju rakendada riigi kohta – ka riik vajab sihti ja unistust, mille poole liikuda. See, kui aastaks 2030 plaanitakse rajada Ülemiste suur liiklussõlm (Eesti 2030+), ei ole ju idee, mille pärast üks inimene valib Eestis elada. Neid liiklussõlmesid on maailm täis. Ilusad jutud looduse hoidmisest ja muust säärasest, on kenad sõnad, mida muudkui kirjutada, kuid millised on tegelikud plaanid? Kust saab Eesti energiat – kas kildagaasist? Ja mis selle kaevandamine võiks tegelikult tähendada? Kas Rail Balticu rajamisel on tagamaid, millest pole veel räägitud? Suurte rahade liigutamiseks peavad suured kasud mängus olema. Lihtne reisijate transportimine, millest hiigeltulusid ei saa lõigata, ei ole kindlasti motivatsiooniks sellistele investeeringutele. Kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust on isegi õhtulehte jõudnud. Loe siit.

Lugesin ka seda mõttejada, mis tutvustas mulle uut tahku meie arstiabisüsteemis. Kui kiirabis hakkavad tööle 6-kuulise treeningu saanud parameedikud ja see on reaalsuseks just maapiirkonnas, siis on jällegi raskem leida põhjust, miks inimesed maal tahavad elada. Kas Jüri Mõisa plaan, et kõik Tallinnasse kolivad, on tegelikult see plaan, mille järgi Eestis asju aetakse?

Võibolla on kõik need eestlased läinud välismaale just selleks, et paremini aru saada, kuidas asjad Eestis tegelikult on. Kui keegi on autoga puusse sõitnud, ronib ta autost välja ja vaatab, et mis siis nüüd juhtus. Sarnast kõrvalpilku on vaja ka meie Eesti jaoks. Ehk siis need vaatlejad näevadki uusi asju ning maailmas toimuv üleüldine teadvustaseme tõus viib meid kõiki ärksamate taipamisteni, mis kutsub esile ka tegusid. 

Minu enda lähiringkonnas on ka palju noori, kes kas õpivad või töötavad või seiklevad välismaal. Arvan, et see on neile kõigile omal kombel kasuks. Kuid reaalsus on ka see, et nad ju siis saavad varsti lapsed või neil juba on lapsed ja siis need lapsed saavad emakeeleks mingi muu keele ja harjuvad ära selle ühiskonnaga, mis nende ümber on. Lisaks veel maitsed, mis nende keelele omaseks saavad.

Näiteks taipasime siin eile Rootsi erinevamaitselisi heeringaid süües, mis see Eesti maitse ikka on. Hapukoor, mis on Eestis tehtud, on hapu koor – nii tavaline maitse ju. Aga siit poest ei saa hapukoort, vaid Creme Fraiche’d, mis on midagi muud. Ja heeringas on siin magus ja hapukapsas on ka magus. Ja soolaheeringas on kuidagi väga soolane. Ent neid erinevusi märkad alles siis, kui proovid midagi erinevat. Ja omasem tundub see, millega oled üles kasvanud. Seega on päris tähtis see, mida koged oma elu algusaastatel. Õnneks saab paljut muuta ja enese muutmine on jällegi üks põnev ja tänuväärne protsess, mis saab igaühe maailma alati avardada. 

Võibolla ei olegi nii tähtis, et kõik eestlased kogu aeg Eestis elaksid ja et hapukoort tehakse samamoodi edasi. Võib ju olla hoopis toortoitlane ja siis ei tahagi hapukoort üldse süüa. Tähtis on ent see, et planeedil Maa oleks võimalik elada nii, et saab hingata värsket õhku, juua puhast vett ja süüa puhast toitu. Selle kõige jaoks on vaja, et loodus on elus ja toimib nii enese kui inimeste jaoks. 

Millised on lahendused? Neid lahendusi otsivad paljud inimesed maailmas ja ma usun, et lahenduste aeg on saabumas. Olgu see kirjatükk osakeseks, mis aitab kaasa tervikpildi moodustamisele. Killustatuse aeg on otsas. Me oleme liiga targad, et silmaklappidega oma elu elada.

Kui mina oleksin Eesti peaminister, siis ma osaleksin permakultuuri disaini kursusel ja mõtlesin siis edasi, kuidas Eesti riiki juhtida. Probleem on lahendus, nagu ütleb Bill Mollison, permakultuuri idee arendaja.

…Eestimaa lapsed ei lähe, vaid tulevad koju…

Möödunud Maa pöörlemise ümber Päikese ja enda pisukese rinnapõletiku-alguse väljapuhkamise päeval jõudsin ometi kuulata Hallo Kosmose osa Tarmo Urbiga. See saade kõnetas mind mitmes kohas ja pani mõtlema asjade üle nii, et ärkasin nüüd öösel pärast Koidu imetamist üles ja otsustasin mõned read üles tähendada.

Pealkiri on paljudele tuttavast laulust “Moosi ja teed”. Loomulikult ka kõlas see laul üsna saate lõpus ja sel hektel oli see nii mõjuv, et keset söögitegu ja laulule kaasa lauldes hakkasin nutma kui oli see koht:

“Me kodumaa lapsed ei lähe vaid tulevad koju
ja iidsetes haudades õndsad on vanade luud
Ei lõhuta Eestimaal ammugi ühtegi talu
Ma tean, et see nii on, mis sest et näen midagi muud

Ma tean, et nii pole ta, kuid nii ta saab olema…

Me kodumaa laulikud laulavad armust ja õnnest
et vaikida valust mis hingena põletab sees
Kui palju on maailma metsades meiegi linde
Kes laulavad seal hirmust kodumaa puuride eest”

Küllap on see laul jälle uue tähendusega just sellepärast, et praegu olen ju minagi see kodumaa laps, kes on läinud, olen see lind maailma metsas, kes on jätnud kodumaa puurid.

Tarmo rääkis sellest, et meie riigis saavad asjad muutuda, kui meie riigi valitsejad on kodumaa-armastajad ja patrioodid ja nad teevad tegusid, mis on meie rahva hüveks ning tekitavad tunde, et Eestis on põnev. See idee käivitas minus midagi. Mõte sellest, et Eestis elades võiks olla selline tunne, et saab teha just neid kõige paremaid ja põnevamaid tegusid, mis loovad ilusamaks kogu elu ja rõõmsamaks kogu rahvast. Tulevad jälle ju kohalikud valimised, jälle saame uued vallavanemad ja -volikogud. Jah, “saame” on näe sõna, mille isegi kirjutasin. Justkui tuleks sinna juhipositsioonile ise keegi, keda mina ei pruugi tahta ja kelle tegevuste ja mõtetega ma pean leppima. Vahest on nii raske leppida sellega, kui tehakse tegusid, mis hävitavad inimeste rõõmu, tahet midagi teha ja tunnet, et midagi on võimalik. Need tunded muidugi on iga inimese enese luua, kuid kuna inimene on kontaktis selle maailmaga, mille sees ta elab, siis ometi puutub ta kokku ka teiste mõtete ja tegudega.

Mõtlen, siit välismaa Rootsist, pisut sarnaselt praegu nagu ka siis, kui elasin oma rännuaastat Mehhikos ja Kanadas. Eemalt vaadates on Eestimaa nii armas ja lihtsamalt saab mõelda kõikide asjade tegemisest kodumaal, kõik tundub võimalikum ja tehtavam. Ja ometi, vahepealsel kodumaa olemise ajal, kogesin jälle seda tunnet, et ei ole võimalik ja pole mõtet oma aega raisata ning üritada teha asju, mis on liiga radikaalselt uudsed, “maailmapäästvad” või head. Milleks ometi tuleb kodumaal olles selline tunne peale? Et lagi on liiga madalal ja hea on, kui enese isiklikus elus suudad alal hoida kõikvõimalikkuse tunnet.

Ju me, eestlased, oleme tõesti kuuri taga korraks ütlemas “kurat!”, kui midagi pole meile meeltmööda, mis me oma külas või riigis toimub. Ja siis saab valituks jälle härra Edgar või mõni sarnane kohalik kuju, kelle mõttemaailma ei mahu looming, uudsed mõtted ja tõeline ning siiras südamesoov teha tegusid, mis muudaksid elu inimeste jaoks nauditavamaks, rõõmsamaks!

Minu kodukülaski joovad noored mehed end oimetuks ja arutuks. No mikspärast? Ja linna noored mehed saavad kokku ja joovad lihtsalt kallimaid jooke ja natuke harvemini vast. Kuid nemadki ei tegele ilusate ja õilsate tegude tegemisega ka meie ühise kodumaa tarbeks. Vist on neiski tunne, et neil pole lubatud oma loomingut väljendada. Kiruvad saunalaval ja purjus peaga.

Mismoodi siis?

Kas meie maale ongi vaja luua kuningriik? Kuidas juhtuks see, et riiki valitsevad inimesed, kelle mõistus ja süda töötavad käsikäes ning harmoonias “jumaliku plaaniga”?

Ma tunnen vähemasti kohalike valimiste peale mõeldes seekord rõõmu, et saan valida oma isa. Esimest korda on tunne, et on kedagi tõesti valida ning et kui juhtub, et temagi saab kaasa aidata valla valitsemises, siis on tõesti mõtet tulla tagasi, on mõtet üldse mõelda, et mingeid edasiviivaid tegusid saab ehk ellu viia! Võibolla on seegi naiivne lootus ja mõte, mis tuleb pähe välismaal olles. Kuid ma loon sellist maailma vähemasti oma tunnetuses, teades, et nii pole ta, kuid nii ta saab olema.

Moosi ja teed laul on ikka vägev ja tark. See ju lõppeb ideega sellest, mismoodi asjad olema saavad. See on loomise laul:

Me kodumaa põldude kohal on lõhnamas tuuled
ja agara lollpea eest kaitstud on Emake Maa
See pole ju nii – kuulen lausuvad kellegi huuled
Kuid nõnda see olema peab ja nii olema saab

Agarad lollpead teevad tegusid, mis tasuvad neile endile kõige rohkem ära. Muidugi mõjutab see kogu maad ja kogu maailma, kuid ükskord rakendub ikkagi karma või dharma ning oma tegude eest tuleb vastutust kanda. Vihmametsade maha võtmine jätab meid kõiki hapnikuvaegusse ja vast on valged inimesed vähemasti ideeliselt juba selle vastu. Aga eks need valged inimesed on ka need, kes maksavad raha ja ostavad asju, mis on tehtud sellest puust. Mihkel sai koolist teada, et 1/3 maailma puidust tuleb illegaalsetest raietest. Ja skeemid on nii kavalad, et müük toimub läbi sertifikaate omavate firmade. See tähendab, et ostetakse näiteks enda arvates puitu, mis on kirjade järgi loodust säästvalt või vähemasti mingit luba omavalt maha võetud, aga tegelikult raiuti maha pärismaalaste kodumetsad ja rikkad ravimtaimede-külluslikud looduskooslused, mis nüüd ei anna enam oma osa meie järgmise hingetõmbe tarbeks. Kuidas saab nii juhtuda? Kuidas saab see lõppeda? Iga kord, kui ostan midagi, mis on tehtud puust (ja eriti eksootilisest puidust), peaksin ma küsima selle tootjalt, et kust see puu tuli ja kui see on röövraiest, siis seda, et kuidas nad kavatsevad hapnikku mulle anda, kuna puud seda enam ei anna. Kuna sellised asjad maailmas juhtuvad isegi siis, kui sellest ollakse teadlikud, tähendab, et pole ikkagi veel piisavalt suurt vastutusvõimet, julgust ning tõetunnet. Seda soovin ma neile rahameestele. Värkset kartulit tilliga ka. Vähemasti seda saavad “vaesed” eestlased endale lubada, isegi maal elades. Ja rikkad tüübid unistavad puhkusest maal ja värsketest kartulitest tilliga. Sama lugu nagu see anekdoot banaaniga, kus valge mees soovitab mustal mehel lõpetada puu all istumine ja banaani söömine ning selle asemel banaani müüa ja äri teha… Ja must mees taipab, et siis teeb ta lihtsalt palju tööd selleks, et leida ikkagi aega, et lihtsalt puu all istuda ja banaani süüa. Austraalia aborigeenid olevad ka seda juba taibanud, oma 400 000 aastase ajaloo jooksul. Sellepärast on nad jälle paljalt metsas, mitte rikkalt linnas.

Rootsis on näiteks kasepuud peetud nii viletsaks ja “umbrohuks”, et üks praegune SLU (Rootsi MaaÜlikool, kus Mihkel õpib) õppejõud ütles, et tema õppis omal ajal koolis vaid seda, millist keemilist segu teha, et kaske metsast välja pritsida. Uskumatu! Inimesed teevad keemiat, mis tapab isegi metsataimi! Ja no muidugi väetatakse siin pea kõiki metsasid. Ja samal ajal on teada, et see hävitab mulla elustikku…, aga seda mulla elustikku on nii keeruline uurida, et siiamaani pole seda suurt tehtud. Ja ikka hävitatakse ära see, mida isegi veel pole suudetud mõistma hakata. Teaduslikult mõistma. Kuid seda on ju ometi võimalik mõista oma aruga ja südamega ka ilma teaduseta!

Mullas on elu. Elu on väärtuslik. Elu ei tohi tappa. See elu loob meid. Loodus on targem kui inimene. See on ju siililegi selge. Iga tegu tehes mäleta seda.

Kas siis seda ei õpigi iga laps? Koolis vist küll mitte.

Peaasi on raha, meie praeguses maailmas. Ja raha on laen. Ja raha ei tee mitte kedagi õnnelikuks.

See mõttearendus viib tundeni, et meie maailm on lihtsalt nii jabur. Ja võibolla olen minagi toetanud vihmametsade maha raiumist ja looduse reostamist. Iga Made in China/P.R.C. või analoogne toode, on suure tõenäosusega loodust reostamas. See tähendab palju rohkemat kui lihtsalt see sõnapaar. See tähendab tervet maailma!

Ainuke asi, mis mind sellist mõtete juures rahustab, on teadmine, et kui on olemas jumal või kõiksus, siis on olemas ka jumalik plaan. Ja kui tehakse asju, mis pole jumaliku plaani kohased, siis nad lõppevad.

Oma elu sees katsun ma aru saada, mis on minu ülesanne siin planeedil olles. Ja siis ma elan seda. Ja iga minu tegu on kooskõlas loodusega. Meie, eestlased, oleme päris-maalased. Meie sees on suurt tarkust ja hingejõudu. Meie keel on helisev ja meie veres on jaksu. Seda on vaja välja elada. On vaja mäletada omaenda kõrgeimat ülesannet ja seda täide viia. On vaja luua ilusat maailma, milles ka meie lastel ja lastelastel on võimalik juua allikavett, ujuda järvedes, hingata õhku ja süüa toitu, mis on kasvanud maa peal.

Sellepärast tulen mina Eestimaale tagasi ja istutan puid. Ja sellepärast olen ma igal elu päeval rõõmus.

Aitäh, Tarmo Urb, et panid mind mõnd asja selgemini mäletama.

Kõik on jälle uus (peaaegu septembrikuus)

Puude all maja ees. Jalutuskäigule minek.

Meie tubadesse tuleb hommikupäike ja õhtupäike, päevast valgust saame õuest koguda ja naabermaja akendest vaadata. See taipamine, et meie korter on suures osas põhja poole orienteeritud, oli mulle korraks kurvastav. Siis nägin järgmise päeva hommikupäikest köögiaknast ja õhtupäike tuli otse me rõdule sisse – leppisin sellega, mida nägin, sest loojangud ja tõusud ongi ju need kõige ilusamad ajad päevast. Natuke üllatav on olnud taibata, et päikese käik taevakaares mulle sellise tähtsusega on.

Me oleme nüüd siin kohal, Malmö eeslinnas, Arlövis. Kuigi ümber on tööstus- ja laohooneid, on maja lähikond väga roheline, lapse- ja inimsõbralik. Mängupaikasid on me majadegrupi ümber mitmeid, on istumiskohti ja puudealuseid. Jalgratta ja jalakäijate teed vooklevad pisikeste majade vahel, mille tillukesed aiad on tihti viimase vindini ära viimistletud, värvilised, taimelised ja detailsed.

See korter, kus oleme, on küll mõõtmetelt sama suur kui meie Eesti korter, kuid tunne on hoopis teine – siin on igas toas ruumi. Ruumi on majasse sisse tulles. Vankriga saab sõita lifti peale ja lifti pealt otse tuppa. Ja see vanker mahub esikusse ja mahub isegi panipaika. Millegi pärast on Eestisse nõukogude ajal ehitatud korterid tillukeste tubade ja kitsaste koridoridega. Isolatsiooni tunne on suurem. Eks see iseloomustaski seda aega. Rootsis on ju teine aeg olnud ja see aeg on siia ka teistsuguseid majasid ehitanud. On tunne, et siin on inimestele mõeldud. Huvitav küll, millest see johtub? Miks meie inimesed meie inimeste peale ei oska mõelda, kui midagi ehitatakse-disainitakse? Kas lihtsalt pole sellist ettekujutust? Igal juhul võtan siit kaasa selle kogemuse-nägemuse, kuis asju saab teha läbimõeldumalt ja inimsõbralikumalt.

Oleme siin, sest meie pere kõige suurem mees läks täna esimesele ülikooliüritusele. SLU Euroforesteri programm alustab oma magistriõppega.

Esimene tunne siia uude koju jõudes oli natuke ehmatav, sest toapaigutus oli imelik ja kusagilt tuli suitsulõhna ja maja tagant vuras mööda raudtee. Nüüd, 3. päeval, on seis juba parem, oleme oma käe järgi diivaneid ja kappe ümber paigutanud ja varsti saab kaasavõetud kraam omale ka õige koha. See on küll tore, et siin on igale asjale kohad olemas, on tunne, et asjad mahuvad ära ja neid ei pea kuhugi toppima.

Lapsed paistavad kohanevat hästi. Lauritsal on oma mängunurk koos tuttavate kopade, veoauto, rongi, klotside ja taluloomadega sisse seatud. “Rootsikodu” on ta sõnade nimistusse lisandunud. Köögis tegi Laurits inventuuri juba enne mind – käis ringi kõikide köögiriistadega, mida ta sahtlist leidis ja küsis minu käest igaühe puhul: “Mis see on?” Ahju on ta ka neid juba mitmel korral paigutanud, küllap paar maitsvat rooga valmistanud.

Vanaema kaasa antud tomatid maitsevad siin küll paremini kui kodumaal. Üllatav küll. Nüüd on varsti isegi kahju, et me neid rohkem kuhugi ei pressinud. Nojah, auto oli tõesti viimase piirini tuubil täis. Sadamast kaasa ostetud arbuus oli küll peaaegu üle piiri juba, kuid seda oli siia kohalejõudnuna küll hea süüa.

Ritsikate sirin on siin mulisevam ja pehmem. Äkki mõni teine liik?

Palju on seda, mis on uus ja mis on teisiti. Korraks võib ühel maatüdrukul see kõik olla ikka peadpööritav küll. Samas olen maailma juba ikka näinud pisut ka. Meelde tuleb Kanada läänerannik, Vancouver Island näiteks. Ent see siin on ikka teisiti. Siia tulin koos perega. Siin ootas mind ees korter, mida oma käe järgi sättida. Siin on meil auto ja siia pole vaja viisat. Ja kodumaa on tunnetuse järgi palju lähemal, ajavöötmeidki vaid üks eraldamas. Koju saab ju suisa helistada. Minu eelmine reisimaskäik on selle kõrval ikka hoopis midagi muud.

Kuigi ka kodus olles on ju mõndagi, millest kirjutada, on välismaal seda teha pisut teine tunne. Siin mõtlen neile sõpradele, pereliikmetele ja tuttavatele, kes on kaugel – tahan nendega jagada oma elu ja mõtteid. Eestis olles on tunne, et nad on ju niigi lähedal, mis siin ikka kirjutada. Kuigi tõele au andes – seal maapaigas keset Eestit jäid paljud sõbrad ka kaugeks. Eks oma osa mängib siin ka väikeste lastega koos elamine. Sellisel puhul on igapäev nii tihe ja intensiivne, et väljapoole palju jaksu ei jagugi.

Siin ma võtan end kokku ja kirjutan, see on minu väljund. Mina ju praegu koolis ei käi. Elukoolis vast hoopis. Õpin väikeseid asju rahulikult võtma.

Täna sai pisipõnn 2-kuuseks. Läheme selle puhul õhtul merd vaatama.