Milliseid taimi kasutada tuuletõkkeks? Osa 2.

Kevadtööde kõrghooajal on olnud vähe aega arvuti taga istuda, pilte laadida, juttu kirjutada. Küllap pärast jõuab rohkem muljetada, kui seemned on mullas!

Siiski saan nüüd anda parema ülevaate sellest, mismoodi meie oma esimesed lohmud maastikule kandsime ja milliseid taimi selleks kasutasime.

See päev, 4. mai, oli talgupäev, kust võtsid osa lähemad pereliikmed, põhiliselt Mihkli pere poolt. Tagantjärgi tuleb tunnistada, et kõige väljakutsuvam oli kindlaks jääda oma ideele isegi siis, kui kõiksuguseid tarkusesõnu ja mõtteterasid siit ja sealt karjakaupa ilmus. Ja iga algus on raske.

Pisut veel eelinfot: maa, millele lohmusid rajama hakkasime on osaliselt eelmisel aastal külvatud ristiku all ja natuke sirutusid meie lohmud välja ka isa värskeltkülvatud hernemaale. “Joonistasime” nad nii kaugele, kuna tundus, et muidu ei saa soovitud tuulekaitset.

Meil oli esialgu plaan lohmu kaevamisel kasutada traktori ja selle kopa abi. Mihkel tegi proovi, kuidas siis on üht lohku maha saada…. aga see oli päris raske, isegi üsna võimatu. See traktor koos oma kopaga polnud sellisteks töödeks just kõige sobivam ja võibolla ei teadnud Mihkel veel nii palju traktorinippe ka. Igatahes tundsin mina kergendust, kui tagasi lihtsamate ja maisemate meetodite juurde jõudsime – labidas!

Niisiis hakkasime kaevama kahe labida laiust ja ühe labida sügavust “kraavi” mööda pajuokstega 2m tagant mahamärgitud samakõrgusjoont. Oli küll küsimusi, et kas ikka peab nii kurviliselt tegema, aga õnneks olid kaevajad siiski nõus oma labidaid keerama. Kaevatud muld sai sinnasamma kraavi kõrvale, allamägekülge, maha pandud. Sinna hakkasimegi kohe ka taimi istutama. Tööjaotus kujunes üsna kiiresti välja. Keegi pumpas kaevust vett ja tõi seda ämbrikaupa kohale. Käruga toodi laagerdunud sõnnikutki igasse istutusauku panemiseks. Mina vaatlesin ja valisin taimi, mida istutada. See töö nõudis omaette keskendumist ja kõikide kogutud teadmiste üheaegset rakendamist. Küll on tööülesannete jagamine vahest ikka keeruline!

Meie tööplats ehk siis läänenõlv.

Pildil on näha, kuidas esimene lohmu (see alumine must joon, mille ääres inimesed toimetavad) on juba tekkimas. Kaevajad ja istutajad on hoos. Selgtuseks veel niipalju, et esimene poolkaardus joon maastikul pole siiski lohmu, vaid eelmisel kevadel alustatud hügelpeenar, mille kontuur sai maastikule üsna suvaliselt paigutatud. Eesmärk oli natuke naabrite pilku hajutada. Seal kasvavad nüüd must- ja punased sõstrad, sekka ka üks tikker. Selgub veel, millise rolli see struktuur meie toidusalus saab.

Nii, asun nüüd taimede valiku juurde. Vaadates peale sellele kõige esimesele lohmule siitsamast, kust pilt on tehtud, istutasime maha järgmised põõsad 1,5 m vahekaugustega (vahekaugus pisut suurem kui soovitas Martin Crawford oma raamatus, kuid mõtlesin, et vast saab sinna teine rivi teisi taimi taha):

1. kurdlehine roos (et lõhnaks ja ilutseks tee servas)
2. lepalehine toompihlakas (õied, marjad)
3. must aroonia (õied, marjad)
4. 3 ema-astelpaju (N-fikseerimine, marjad)
5. 1 isa-astelpaju (vast tuul tolmeldab just emaste suunas)
6. jälle aroonia ja toompihlakas

Tööhoos. Paremal siis muhk ja vasakul lohk. Taimed juba osaliselt istutatud.

Edasi panime põõsaid 2m vahedega, kuna hakkasime istutama suuremaid põõsaid:

1. roheline lepp – 10 tk järjest (N-fikseerimine, peaks ilus tihe põõsas, mitte kõrgem kui 5m tulema)
2. harilik sarapuu – 10 tk (kiire kasv ja lootus ka pähklitele)

Sellega saigi valmis esimene lohmu. Mihkel tõi traktoriga mahajäetud ülepõllutalukohast 10 aastat seisnud põhupalle ka, mida sai mõnusasti lohmude peale taimede vahele laotada.

Põhk!

Lohmule kuju andmine.

Kõrguvad sarapuud. Esimese lohmu viimane ots.

Esimene lohmu põhuga kaetult. Vaade alguse poole.

Teine lohmu tuli juba lihtsamalt. Inimesed olid vist mõttega rohkem harjunud ja tegid seda, mida nad juba oskasid ja teadsid. Alumisse lohmusse said ritta 28 arukaske 2m vahedega. Nendele tahaksin kindlasti teise rea taha/vahele istutada, kuna kased üksinda väga suurt tuuletõket ikkagi ei paku. Kased said valitud sellepärast, et nad on kiire kasvuga ja olid kättesaadavad ning meie mullastikule sobivad. “Forest Garden’i” raamatu järgi võiks neid 5 aasta pärast hoopis maha lõigata (eeldusel, et vahepeal on sinna kasvama pandud õige kõrgusega aeglasemakasvulisi liike), kuna täispikkuses kased heidavad ikka päris pikka varju ja samas ei anna võibolla nii palju tuulekaitset, kui vaja. Mõtlesin kaskede vahele istutada ka harilikke leppasid, kes annavad mulda lisaks oma kiirele kasvule ka lämmastikku. Vast jõuab seda teha sügisel.

Teise lohmu lohk sai üsna stabiilselt ka põhuga kaetud – arvan, et see on praeguseks hea! Ristik, mis enamuses lohmude vahel kasvab (eelmisel aastal külvatud), hakkab ka lohmude põhjasid vast täitma. Plaanin sinna panna veel ka vast vanu palke-oksi ja ka lehti. Hiljem lisavad kasvavad taimed sinna ka oma orgaanilist materjali.

Lähivõte kaevamisest. Nagu näha on meie lohmu üsnagi järsu servaga. See, kui kasulik see on, selgub ajapikku. Praegu lihtsalt kaevati nõndamoodi.

Suuremad ja väiksemad abilised.

Kolmas väike lohmu sai alguse kõige kõrgemal nõlva peal, vana õunapuuaia nurgas. Sinna said maha 5 sarapuud (2m vahedega). Loodan, et nemadki hakkavad tuuletõket seal kõrgemal pakkuma. Panin katsetuseks nende vahele ka 3 nutka vaarikat, mille Järvseljalt allahinnatud taimede hulgast võtsime. Nad vist võivad kohati invasiivseks minna, kuid samas katavad hästi maad ja õitsevad ka. Jään neid siis vaatlema ja silma peal hoidma.

Päike hakkas juba loojanguvärve jagama. Tort ootas söömist. Soe ja saavutusterikas päev jõudis oma finaalini. Maastik on saanud uued vormid. Vaatame põnevusega selle kõige arengut.

Esimene lohmu selle päeva valmiskujul altpoolt vaadates.

Teine lohmu “ülevalt alla”. Kaserivi. Paistmas ka eelmisel aastal istutatud Muuga mõisa juurest pärit tamm (paremal, võrgu sees), mille Ihaste vanad Lauritsale kinkisid. Vildakas tokk selle taga on piiripost.

Millised taimi kasutada tuuletõkkeks? Osa 1.

Tuulevarju küsib pea iga taim, et paremini kasvada. Meie valitsevad lääne-edela tuuled on Avarmaal eriti hästi tunda – alt avaruse poolt kohe vuhiseb hooga seda tuult üles nii, et jagub. Sestap otsustasime sinna kaarde kõige esimesena tuulevarju hakata tekitama.

Martin Crawford’i “Creating A Forest Garden”’i raamatus on just selleteemaline peatükk, milles kirjutatut kasutasin põhilise juhendmaterjalina.

Creating A Forest Garden

Võrreldes tuulele avatud paigaga, on hea tuulekaitse eelised järgmised:

• vähenenud tuulekiiruse aias ja seetõttu vähem kahjustusi lilledele, viljadele ja taimede lehtedele;
• tõstab päevaseid õhutemperatuure enamasti vähemalt 2C;
• lehtede pinnatemperatuuri tõus, mis teeb fotosünteesi efektiivsemaks;
• mullatemperatuuri tõus kuni 3C;
• vee aurumine mullast on väiksem;
• saagikus kasvab 10-30%, sõltuvalt saaki andvatest taimedest. Tuuletõkkehekk võtab enamasti palju vähem kui 10% saadaolevast pinnast, seega pole hekk kunagi ruumi raiskaja – üleüldine saagikus tõuseb isegi siis, kui hekk ise ei tooda midagi.

Lisaks võib üks hea tuuletõkkehekk olla teiste kasutusvõimalustega:

• mineraalide akumuleerimine allakukkuvate lehtede näol ja lähedalasuva mulla parandamine (eriti kui tegu on lämmastikku fikseerivate taimedega);
• hea toidulaud mesilastele ja kimalastele, eriti kui kasutada vara õitsevaid taimi;
• hekk võib toitu toota, enamasti puuvilju. Heki sisemine külg on tõenäoliselt produktiivsem;
• elu- ja toidupaik loomadele, lindudele, putukatele jne.;
• saab vajaolevat metsamaterjali (keppe ja poste), kui hekis olevaid puid pisut harvendada või kasutada kiiresti kasvavaid liike, mis hiljem välja harvendada.

Tuuletõkkeheki kujundamise üks põhimõtteid on, et 1m kõrgusega hekk toodab maksimaalselt 7-8 m tuulevaikset ala (50% tuulekiiruse vähenemisega). Seega 4m hekk annab ligikaudu 30m jagu tuulevaikust. Pärast neid meetreid hakkab ilmnema turbulents, tuul hakkab jälle ärkama.

Üks variant tuuletõkke disaini põhimõtetest.

Töötasin läbi Crawford’i raamatus väljapakutud taimeliigid ja otsisin üles need, mis Eestis peaksid kasvama ja loodetavasti ka saadaval on.

0,6-3m põõsad:

• lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia)
• tume aroonia (Aronia melanocarpa)
• mustsõstar (Ribes nigrum)
• punane sõstar (Riber rubrum)
• roheline lepp (Alnus viridis)
• thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii)
• suur läätspuu (Caragana arborescens)
• läiklehine mahoonia (Mahonia aquifolium)
• näärelehine kibuvits (Rosa pimpinellifolia)
• kurdlehine roos/kibuvits (Rosa rugosa)
• punapaju (Salix purpurea)
• harilik lumimari (Symphoricarpus albus)
• harilik kadakas (Juniperus communis)

3-8 m suured põõsad:

• kukerpuud
• verev kontpuu (Cornus saguinea)
• võsund-kontpuu (Cornus sericea)
• harilik sarapuu (Corylus avellana)
• mandžuuria sarapuu (Corylus sieboldiana var. mandshurica)
• sarik-hõbepuu (Elaeagnus umbellata)
• must leeder (Sambucus nigra)
• harilik lodjapuu (Viburnum opulus)
• sargenti õunapuu (Malus sargentii)
• astelpaju (Hippophae rhamnoides)

-10 m väikesed puud:

• viirpuu (Crataegus)
• must leeder
• harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)
• kreegipuu (Prunus insitia)
• alõtša (Prunus cerasifera)

Puud, mis kasvavad kiiresti ja mida välja vahetada mõne aja pärast:

• sanglepp (Alnus glutinosa)
• hall lepp (Alnus incana)
• arukask (Betula bendula)
• harilik saar (Praxinus excelsior)
• pappel (Populus hybrids)

Kindlasti võib nimekirja veel täiendada ja leidub liike, mis on kiire kasvuga ja mingitele mullatingimustele just kõige sobivamad.

Puude vahekauguseks on soovitatud – põõsastel 0,6-1m ja puudel 1-1,5m. Lisaks on hea neid istutada mitu rida, siis on hekk tihedam.

Järgmises postituses kirjutan siis sellest, mis liigid meie sel korral valisime ja kuidas neid istutasime.