Olemegi tagasi. Suur rutt sai nädala ajaga läbi kui Mihkel autoga praami poole sõitma asus. Nüüd on mulle järgi jäänud aeglane elu, mediteeriv olek, sest vaid nõnda on võimalik end rõõmsa, rahuliku ning õnnelikuna tunda.
Mul on hea meel selle pärast, et ikka veel jagub minu sisse seda pilku, mis näeb paljut varem teada olnut teise pilguga. Ma soovin kõigest südamest, et seda sisemist värskust oskan ma nüüdsest aina edasi elus hoida, sest see on miski, mis annab palju innustavaid mõtteid ja tundeid ning sellelt pinnalt on võimalik teha teistsuguseid tegusid.
Üks suur naudinguhetk, mida kogesin, kui sõitsime laevalt kodupoole, oli esimene metsapeatus. Sinililled särasid tagasihoidlikult ja mets laulis südamlikult. Lõhn, see oli ka õige. Teate küll sellist eestipärast kevadist teeäärset metsa, isegi võsa? See on imeline! Imeline on seegi, et autoga sõites saab nii kergesti seisma jääda ja kohe ongi mets. Ei pea 50 km sõitma, ei pea kiirteelt maha keerama! Rootsis ma ei tundnudki sellist päris kevade lõhna, aga siin leidsin selle jälle üles. Selline tunne, et loodus ja maa tundis mind ära ja mina tundsin teda. Meelde tuli Mikk Sarvega Hallo, Kosmose saade, kus ta rääkis saami naisest, kes “ostis” ära kõik paigad, kus ta käis. Näiteks viskas mündi üle Soome-Eesti praami parda ja ütles, et ostis nüüd selle mere ära. Ja kui ta jalad Eestimaale jõudsid, “ostis” ta samamoodi ka selle maa ära. See pidavat olema hea suhte sisse seadmiseks üks võimalikke tegusid. Olen seda infot läbi seedinud ja mulle tundub, et selles on oma iva sees. Ja kui ma seal metsas nautisin koduMaaga taaskohtumist, sain kuidagi aru, et ma ei pea seda maad ostma. See on maa, millega mul on juba suhe sees. Ma olen maale andnud ja seepärast annab maa mulle. Sellepärast ongi olemas andamite andmise komme, lintide sidumine, müntide puistamine, hõbeda kraapimine ja muud taolised taigad. Need töötavad, minu ja maa suhtes küll. Poiste suvine varrupidu äratas sellise selgema ja kindlama äratundmise selles osas minus üles. Siis tegin esimest korda teadlikke taigasid.
Avarmaal kogesin teist suurt naudingut, kui meil oli õhtupoolik, mil käisime läbi kõik sealsed paigad-puud-nurgatagused. Hiis kasvab. Isegi äranäritud pärnad paistsid kusagilt otsast elus olevad, mõni pungki! Tammed, millele sügisel võrgud ümber panime, olid täitsa korras. Seal hiieringis külvasin ma veel enne loojangut seemneid – lina ja mooni ja kaera ning mõnda muud seemet, mis mulle pihku oli sattunud. Tundsin, et vägi seal paigas kasvab iga teoga ja see vägi suunab jälle omakorda neid tegusid. On justkui see küsimus, millele vastust ei teata – kumb oli enne, kas muna või kana?
Kui jalad on maas, siis on elul teine maik. Välismaal olemise tunnet kirjeldab kõige paremini sõna pidetu.
Nüüd ma tean, mis tunne on tunda ja märgata seda, mis on muidu nii omane, et ei pane tähelegi. Nahka enda peal ju ka ei pane tähele, kui sellega kõik korras on. Aga kui poleks nahka, küll siis alles paneks tähele! Sellepärast on nii väärtuslik see äraolemine, et ärganud on tajud, mis varem olid argisusse mattunud. Kodupimedus, nagu Margo Mitt ikka on öelnud. Kuidas küll olla aina nägija?!
Kolmas suur nauding oli Tartu turul käimine. Toit nii odav ja päris! Istusime kuuse all parkla juures pärast ja sõime tõelist pekist suitsuliha, Mihkel lürpis mahedat hapukoort ja päike paistis nii soojalt. Värske hapukurk ka. See on küllus. Meil siin Eestimaal on ikka veel tarkust õigest toidust teada ja luua. Jah, varem polnudki ma turgu nii palju väärtustanud kui sel hetkel. Huvitav on, et sees peab midagi muutuma, et selline tunne peale tuleks. Ja sisemised muutused on vahest seotud millegi välisega. Või siis algab kõik ikkagi seest…?
Neljas toredus, millega me hakkama saime – koristasime kodu (et Rootsis kaasas olnud asjad jälle koju ära mahuks), sest värske pilguga on hea millestki mittevajalikust lahti lasta. Mihklil tuli hea mõte, et äkki on nüüd käes paras aeg, et katsetada seda mu Kanadas, Vancouveri saarel kogetud tava ka siin, Rakkes. Mõeldud-tehtud! Kaks väiksemat pappkasti peamiselt köögikraamiga alates kardinatest ja lõpetades korgitseriga, paigutasime me majaotsa. Mihkel kopsis kiirelt kokku ka korraliku laudadest sildi, kuhu ma kirjutasin peale: “Võta tasuta!” Kui hakkasime just ise Avarmaale minema, siis kõndisin ise ka meie väljapanekust mööda ja mulle tuli vastu üks poiss, kes küsis: “Kas sa tead, kes need asjad sinna pani?” Korraks tundsin kohmetust ja tahtsin eht-rakkelaslikult öelda: “Ma ei tea..?” aga siis sai ausus minus võitu ja ütlesin: “Mina panin. Kõik võivad neid võtta. Meil jäi üle.” Paari tunni pärast, kui Mihkel mööda liikus sealt jälle, oli kõik läinud. Ainult üks tühi pappkast alles.
Isegi kui “lapsed vedasid träna laiali” või muud taolist, mida mõned võivad ju mõelda sellise asja peale, taipasin ma, et kõige tähtsam on see kogemus. Need lapsed, kes näevad, et selliseid asju võib maailmas juhtuda, võtavad endaga sellise võimalikkuse kaasa. Ja see on kõige suurem kingitus, mida ma neile teha oskan. Jagamise kingitus. Asjad ju kaovad, aga enese sisemuslik avarus ja ettekujutus, et midagi taolist on võimalik, ehk püsib. Kasvõi ühes inimeses.
Pilti me ei jõudnud ise teha, kõik käis nii ruttu, aga illustratsiooniks üks ameerikalik võimalikkus. Meil nii suur väljapanek polnud, aga äkki järgmine kord? Või äkki Sinu pool?
Viimaks, jagan seda filmi, mida siin oma unetundide ja toakoristamise arvelt vaatasin (kui lapsed magasid) – Üleminekul 2.0. See on inspireeriv pildijada sellest, kuidas kogukonnad maailmas otsivad ja leiavad uusi lahendusi, väestavad oma kodupaikasid ja seeläbi kogu planeeti. See on liikumine Transition Network. See on permakultuuri “retsept”, see on juhend, kuidas pihta hakata ja muudatusi teha. Miks mitte Eestis? Miks mitte seal, kus Sina elad? Kõik on võimalik. Eestikeelsed subtiitrid on ka olemas.
P.S. Samal päeval kui me kodumaale saabusime, avalduski Postimehe Maaelu lisas lugu, kus me täiesti esindatud, suure ja värvilise pildiga isegi. Ja paistab, et nii mõningi tuttav on seda lugenud, nagu tänaval ja kohtudeski selgub. Ehk saan varsti selle siia ka üles.
Oh, milline rõõm, kui leidsin Alnarpi pargis jalutades raagus metsaalusest, kuivanud lehtede vahelt, rohelised karulaugud. Kui siinkandis oleks karusid, siis küll nad neid juba pugiksid. Karulauk on ju see taim, mida karud talveunest ärgates söövad, et keha üles äratada ja puhastada. Või vähemasti räägivad nii rahvajutud 🙂 Korjasin tasku täis ja sõin neid õhtul toidu kõrvale salatiks. See salat on palju tugevama loomuga kui need, mida poest kalli raha eest osta saab. Ja keha kohe rõõmustab, kui saab süüa midagi nii looduslikku, jõulist ja tervistavat.
Bioneerist tsiteerin:
Karulauk, ladinakeelse nimetusega Allium ursinum, on söödavatest taimedest üks esimesi kevadekuulutajaid. Karulaugulehtede väärtus seisneb suures koguses C-vitamiinis – karulaugus on 10-15 korda rohkem C-vitamiini kui sidrunis.
Karulauku sobib igale poole panna, kõrvale ampsata. Ainult küpsetada pikalt ei tasu, siis läheb C-vitamiin minema. Karulauk aitab vabaneda ka pärmseenest ja ussnugilistest, küllap selle jaoks tuleb seda ikka palju süüa.
Plaanin nüüd igal võimalusel käia seda sealt noppimas, sest seda on seal palju ja ma kahtlustan, et rootslased sellest suurt ei pea ja karusid siikandis ka ei paista elavat. Ehk saab seda kuidagi ka säilitada, kuivatada või külmutada, sest pikalt seda rõõmu ei jagu – kui muu loodus roheliseks läheb, siis jätab karulauk oma vohamise ja jääb ootama järgmist kevadet.
Meil siin on ilm kevadisemaks läinud ja päike on hakanud end jälle rohkem näitama, kuid senini on väljas valitsenud vihmad ja tuuled. See tähendab, et oleme vahepeal palju toas olnud ja tegelenud kõige sellega, mis juhtub siseruumides, nii füüsilistes kui meelelistes.
Kõige raputavam minu jaoks on olnud toitumisesse süüvimine. See teema sai põhjalikumalt ette võetud, kuna vanemal poisil oli pikemat aega tagumik dermatiidist punane, põsed kõrvale. Ennejõulune nisu ja piimavaba dieet ei toonud oodatavaid tulemusi. Eks aitas kaasa ka jõuluaeg, mil piparkookide ja vanaemade ja külluslike toidulaudade abil juhtus ikka neid nisuampse siin ja seal. Ent paar nädalat tagasi Rootsis ei toonud mingit erinevust. Isegi spetsiaalne dermatiidikreem pani Lauritsa kümneks minutiks nutma, kui seda õhtuti peale määrisime – nii kõvasti kipitas.
See oli vist Mihkel, kes tuli selle peale, et äkki ei ole asi ainult nisus, vaid üldse teraviljades? Olime ju just külluslikult nautinud kodumaalt kaasa toodud rukkileibasid ning hakkasime sisse seadma hommikuse kaerahelbepudru rutiini…
Hakkasin otsima. Kes otsib see leiab. Internetis on palju materjali gluteeni ja dermatiidi vahelistest seostest. Ja kuidas see siis juhtus, et ma sattusin paleodieedi lehekülgedele, pole mulle endalegi päris selge. Olin paleost ju varem ka kuulnud, me isegi katsetasime seda mingil viisil kunagi, kuid siis ei olnud arusaam piisav ja valikud ka piisavalt põhjendatud. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem hakkas info omale kohale liikuma ja andma vastuseid küsimustele, mis minu sees oodanud olid.
Päris huvitav on kogeda eneses mõtete ja arusaamade muutumist. Viimatine uurimine toiduvaldkonnas oli mul toortaimetoidu kohta, 80/10/10 (süsivesikud/rasvad/valgud) kaloriprotsendilise lähenemise kohta. Kui lugesin, siis tundus seegi väga loogiline ja teoorias ideaalse terviseni viiv. Ega me seda muidugi ei suutnud jälgida. Troopikasse kolimine paistis ainukese sellist toitumist soodustava tegurina. Aga meie oleme põhjamaa inimesed. Ma kohe ei sanaud kuidagi üle kirest süüa võid leivaga. Üldises plaanis olime taimetoitlased. Lihast ei keeldunud, kui seda olid valmistanud sõbrad, lähedased või kui see mingil heal viisil ette tuli. Vorstid ja singid, mis tegelikult sisaldavad gluteeni ja sojat ja kõiksugu muud keemiat, polnud meie toidulaual juba aastaid. Puuvilju sõime võrdlemisi palju, poes ikka müüjad vaatasid üllatunult, kui ostsin mitmeid kilosid banaane…
Ema muidugi oli mulle ka jõulude ajal öelnud, et olen kahvatuks läinud. Ise on sellest teinekord raske aru saada, näen ju ennast igapäev peeglist ja võrdlusmomenti kõrval ei ole. Aga tundsin, et nahk on kuidagi õhuke ja hambad ka tundlikuks läinud (kuigi banaanisaar.ee leheküljelt lugesin, et toor-veganlus teeb hambad terveks ja naha klaariks). Lauritsal on juba lapsest saati olnud ka küüned kuidagi haprad ja kihilisusele kalduvad. Arvasin juba ammu, et mingi häda peab ikka toitumisega olema. Samas ei öelnud perearst ka midagi selle peale ja mineraale andsin talle ikka ka, kuid tulemusteta.
Nojah, lugesin siis neid paleo materjale. Eestisse on ka see nüüd suurema hooga jõudnud. paleo.ee lehekülg on ilus ja aktiivne ning tõlgib infot emakeelde. Lugesin muidugi ka ingliskeelseid materjale. Hakkasin otsima, et kas keegi on olnud nt. 20 aastat paleotoidul ja nii jõudsingi Nora Gedgaudaseni (jah, ta on päritolult leedukas) – kuulasin üht podcasti, kus ta rääkis inimliigile iseloomulikust toitumisest ja viitas oma raamatule ja koduleheküljele. http://www.primalbody-primalmind.com/ Imestasin e-maailma võimekusele – mõned hetked pärast otsuse langetamist oli minu Kindle e-lugeris juba tema raamat ja võisingi alustada oma teed “püha tõe” juurde.
Nora Gedgaudas oma toidupüramiidiga.
Ohhohhoo. Jah, see raamat on põhjalik. Peaaegu nagu ülikoolikirjandus. Viiteid on küllaga ja ma tunnen, kuidas kasuks tulevad mu varasemad õpingud inimese füsioloogiast, metabolismist ja biokeemiast. Loen seda nüüd igal vabal hetkel ja rakendan seda, mida loen kohe kui infot on piisaval hulgal.
Pisut rohkem kui kaks nädalat oleme nüüd elanud ilma teraviljadeta. See tähendab, et ka ilma riisi, speltanisu, quinoa, amaranti, hirsi, tatrata. Lisaks oleme loobunud ubade söömisest. Rapsiõli on ka menüüst väljas. Võid pole ka Lauritsale andnud ja ise ka põhiliselt pole seda tarvitanud.
Mida me siis sööme?
Kookosrasva, juurvilju, natuke puuvilju (nendest pole veel päris üle saanud ja ju ei peagi, aga teeme vähendusi) ja kala ning liha, munasid. Liha ja kala on meie toidulaual nüüd hoopis rohkem. Ükskord ökopoest liha ostes olime Mihkliga mõlemad hämmeldunud ja taipasime, et me polegi kunagi nii palju liha-kalakraami varem ostnud. See on täitsa uus kogemus küll. Teha ahjukana ja ahjukala ja praadida liha…
Ega ma selles postituses ei hakka detailidesse laskuma, sest neid detaile on palju. Aga selle panen küll kirja, et liha ja munade ning ka või (kui me seda ehk hiljem rohkem sööma hakkame) juures on tähtis, et need loomad, oleksid söönud nende loomuomast toitu. Veised rohtu ja mitte kalajahu ja soja ja teravilju (sest siis see on pea sama kui süüa ise teravilju) – see muudab liha rasvhappelist koostist. Kalad peavad olema merest-ookeanist püütud, mitte kalakasvatustest, sest muidu pole ka kalade “koostis” õige.
Kõige tähtsamad on hoopis rasvad. Sööd rasva, kaotad keharasva. Kes oleks seda võinud arvata? Ja aju on suures osas “rasvane” ning hormoonid kehas ja rakkude lipiidsed membraanid. Rasva on kehal vaja. Ja seda ta juba süsivesikutest ei tooda.
Enne kui kired liiga suureks kasvavad, ma selleks korraks lõpetan. Usun, et neid toitumise alaseid kirjutamisi tuleb mul nüüd veel ette. Sest kui kogun, siis pean ka jagama hakkama. Ja mulle hakkab tunduma, et see info on tähtis rohkemate kui mu enese pere jaoks. Inimestel on ju soov terve olla. Aga praegune tavadieet ei näita just terveid inimesi – diabeet, südamehaigused, vähid jne – nende esinemine aina kasvab.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Lauritsa nahk on silmnähtavalt paranenud. Tagumik enam ei puneta ja näitab selgeid taastumise märke. Põsed pole üldse enam dermatiitsed. Koidul veel natuke on, sest ma kahlustan, et minu kehal kulub kauem puhastumiseks ja minu piima kaudu saab ta mingeid aineid ikka veel. Või on seal mõni teine teema, millest ma pole veel sotti saanud.
Ja minu huuled on tõesti punased jälle. Mihkli omad ka. Lisaks on põsed ka roosakamad, nägu pole enam nii kahvatu. Ja hambad ei tundu nii tundlikud enam.
Pean üles tunnistama, et siis kui mul veel lapsi üldse ei olnud ja ma töötasin kunagi Haapsalus ökopoes, mõtlesin salaja, et kui mul kunagi lapsed on, siis ehk nad näitavad oma tundlikkuse ja/või allergiaga välja selle, mida oma toidulaual muuta – näitavad, kuidas on tervislik toituda. Nii see siis nüüd on. Ma ei saa ignoreerida oma lapse nahahädasid. Minu soov on täitunud ja ma loodan, et Laurits andestab, et see on tema naha hinnaga tulnud. Loodan, et tema keha pole liiga kahjustunud ja jõuab peagi tervisesse tagasi.
Avarmaa Permakultuur 
