Posted in Elukogemised

Hobukaravani seiklusehetked.

Ühed mu elu mahlakad hetked leidsid aset hobukaravanil Mehhikos. Pea 6 aasta tagune seiklus ent loob ennast aina ja aina uuesti. Karavan läheb edasi ja sellest on kokku loodud järgmist:

Vaimustumisi!

P.S. Mind näeb ka pildis 😉

Posted in Elukogemised, Lood

Kolm kuud Rootsimaal

Taipasin just nüüdsama, et olemegi kolm kuud elanud Rootsis. Nagu lastega ikka, on aeg läinud päris rutakalt. Elan küll iga päeva nii hetkes kui oskan ja eks lastega kodus olemine seda suures osas paratamatult on. Kuid ikka tunnen vahest, et küllap on võimalik end veelgi aeglasemaks krudida ja seda mööduvat aega rohkem märgata ning nautida. Vast õpetab elu sedagi edaspidi selgemaks.

Ikka on vägev, kui merega kohtuda.
Ikka on vägev, kui merega kohtuda.

Koit-poiss on nüüdseks end igapidiselt keerama õppinud. Kõigepealt muidugi kõhult seljale ja siis seljalt kõhule. Naljakas on see, kui ta kõhult seljale rulludes haarab kaasa oma alus-flanell-linakese ja tõmbab selle siis omale pähe ning hingeldab selle all kõvasti, endal samal ajal jalad suure hooga siplemas. Siis võtab korraks näo eest ära ja hingab jälle rahulikumalt ning paneb selle ise jälle näole tagasi ja kordab suurt jalgade tööd ja kiiret hingamist. Nii saab juba temaga peitustki mängida. Lisaks on ta väga huvitatud-pilguliseks muutunud, linaski olles vaatab muudkui ringi, kui kusagil midagi põnevat toimub. Lauritsa ringi sagimine on talle päris huvitav. Kui vannitoas pesemas käime, üritab möödaminnes haarata kinni mõnest rätikust või muust rippuvast asjast. Niiet väikese liikumatu beebikese aeg hakkab mööda saama. Juba vaatan põrandaid uue pilguga – et kas seal on mingeid väikseid asjakesi, mis Koidule suhu ei peaks sattuma. Liikumine kõva pinna peal on tal praegu pigem tagurpidine, vähile kohane. 

Rõõmsalt treenimas
Rõõmsalt treenimas.

Lauritsal on kõne ja kratiks olemise areng üsna sarnase tõusva joonega. Tänase päeva veetis suures osas toolide otsa ronides ja erinevaid kõrgeid ja “keelatud” paiku uurides. Õhtu lõpuks oli Mihkel sunnitud suurtele köögikappidele paigaldama konksukesed, mille suletud asend takistab uste avamist. Laurits muidugi pahandas kõvahäälselt, kuid neid kappe, mis talle avatud on, on ikka veel enamuses. Riiulitest on vaid kõige kõrgem jäänud selliseks, kuhu ta veel ei ulatu. Sinna on siis virna saanud kõik tähtsad asjad 🙂 Täna näitas Laurits ka välja suurt julgust, kui Alnarpi pargis jalutades leidis üles suure künka, mille otsast plaanis oma rattaga alla kimada. Ma esimese hooga ei söandanud teda tipust alla lubada, aga juba teisel korral ta seda tegi ja muidugi mitmeid kordi järjest. Selle väntadeta rattaga on Laurits nüüdseks täielik proff ja näitab juba kalduvust ekstreemspordi poole. Pean emana oma taluvuspiire kindlasti avardama!
Jutuajamised selle poisiga on ka juba väga huvitavad, tema sõnakasutus on pea sama nagu täiskasvanutel, sekka muidugi põnevaid väljendeid nagu “totter ilm” ja “ma ei tee siin midagi, sa võid Koiduga tegeleda!”

Lugeja
Vaderi kingitud raamatuga.

Lastega kodus olemise elu sai minu jaoks põnevamaks, kui kord mänguplatsil kohatud aafrika naine andis mulle telefoninumbri, kuhu helistades juhatati meid julgelt avastama perekeskust. See on siis selline paik, kus ühest suurest mänguruumist viivad uksed nii õdede kui ämmaemandate, sotsiaaltöötaja ja massööri juurde. See on avatud 4 päeva nädalas, kindlatel kellaaegadel ja sinna võivad minna kõik vanemad oma 0-6 aastaste lastega. “Kasvatajad” on ka, üks neist näiteks Montessori pedagoog. Kööginurgas saab väikese raha eest näkileiba juustuga ja teed ning kohvi. Sel päeval, kui me sinna esimest korda läksime, oli juhtumisi rahvuslike köökide päev, kus kõik tõid kaasa midagi maitsvat oma rahvusköögist. Meil vedas! Rättidega naisi oli palju, nende toidud olid midagi erilist ja põnevat – küll lehtedesse keeratud dolmalaadsed, liha, ahjuroad, küpsetised. Maisiteradega magustoit Filipiinidelt ja Ungari “kirju koer” ning kõrvale igasuguseid Rootsi magususi (millest mõned isegi polnud ahvatlevad) – saime kõhu päris täis.
Jah, ütlemata mõnus oli vahelduseks kellegagi juttu rääkida ja uusi inimesi kohata! Käisime seal esimesel nädalal kohe 3 päeva jutti – Lauritsale väga meeldis ja näiteks filipiini naisega saime  juba südamlikkuse tunnetamiseni. Tundsin suuremat mõistmispinda huvitaval kombel just välismaalastega – selle filipiinlanna, taanlanna, iraani mehega. Rootsi emad olid kuidagi tardunumad ja kummalisemate emakommetega ning rätinaistega pole ka veel tekkinud jutukontakti, nad on rohkem omavahel seal toimetanud. 
Sel nädalal oleme karantiinis olnud – kas siis suurte elamuste või haigustekitajate levimise tõttu. Nohu hakkab mööduma, vast oleme varsti jälle rivis ning jätkame uute suhete loomist.

Mihkel õpib hästi, on oma kursuse priimuste seas. Saalihokit mängib kord nädalas koos õppejõududega sõna otseses mõttes jalad villis. Tuleb paremad sussid leida. Koolis toimuv paistab siiani ikka päris asjalik olevat. Sellega seoses lähemegi nüüd väiksele eemalviibimisele, Göteburgi kanti. Nimelt on Mihklil tulemas 10-päevane ekskursioon-välitööd ja otsustasime, et parem on mul poistega ka kodust välja saada, mitte üksi toimetuste sisse hulluda. Niiet läheme väikesele seiklusele. Küllap kuulete sellest lähemalt siis, kui see käes on.

Mihkel jõuab kõike ja kõiki.
Mihkel jõuab kõike ja kõiki.

Rootsi elu-oluga oleme nüüd vast põhiliselt harjunud. Laupäevased turulkäigud Malmös, mil varustame end puu- ja köögiviljadega, on saanud mõnusaks rutiiniks. Suur pood, kuhu tuleb silmaklappidega kohale matkata ning haarata riiulitelt valitud kraami, on ka teada. Teisest ja väiksemast poest saab ka mõnikord midagi. Suureks abiks on kodumaalt vanemate toodud-tellitud proviant ning siiani on alles ka ise kaasa võetud taimeteesid ja ürte, maitseaineid ja seemneid. Oleme siinse toidu seast enam-vähem välja raalinud selle, mida suhu panna tahame. Liigume aina taimsema toidu poole, sest erkpunane liha ei tõmba kohe kuidagi ning on tunne, et mida lihtsam ja looduslikum, seda parem. Nisujahuleivad hakkavad ka menüüst välja nihkuma, sest oleme avastanud paar rukkileivalaadset toodet. Siiani on või meie toidulaual ikka olemas olnud, Mihkel sai kursuse-rootslastelt teada, et sellist puhast võid kasutatakse siinmail ainult küpsetamiseks. Leiva peale panemiseks on ette nähtud kõiksugu määrded. Huvitav, mulle ei tundu need kohe üldse mingi toiduna. Võigi suhu panemine hakkab vähenema.

Puuviljaküllus Malmö turult - graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.
Puuviljaküllus Malmö turult – graanatõunad, Muscat viinamarjad, chirimoyad, ökobanaanid jne.

Korter on kodunenud, seintel on National Geographicust lõigatud pilte ja muidu silte, magamistoas saame voodi kohal imetleda pöögi ja pihlakaoksi. Mänguasjad katavad ühtlase kihina kogu pinda. Pehmed voodid oleme ukse taha paigutanud ning magame mõnusasti kattemadratsitel, kõik reas. Liftiga on mugav vankriga üles-alla liikuda ja pesuruumis pesu pesemas käimine on Lauritsa jaoks jätkuvalt elamus. Trrrummmelkuivati on tema lemmik – kahjuks me sinna pesu eriti ei pane, sest see “sööb” riided ära. Koidu lappe aga ei taha kohe kuidagi lasta õhemaks kulutada. 

Rootsi loodus on ilus küll, eriti neis looduspaikades, mida kahe käe sõrmedel siin lähikonnas kokku võib lugeda. Auto on meile suureks abiks ja avastamiskaaslaseks. Nüüd, kui ilmad on pisut hallimaks läinud, saime mahti ühel nädalavahetusel ka täitsa kodus olla – seegi oli omamoodi mõnus. Kuigi looduseigatsus on ikka päris suur. Linnapuude vahel maanduse leidmine on kõrgem pilotaaž.

 

Kullabergi kuldsed mäed ja meri
Kullabergi kuldsed mäed ja meri

Vähem kui kuu pärast saame oma Rootsi elu korraks kõrvalt vaadata, kodumaalt siis. Huvitav, mida me näeme? Elame.

Posted in Elukogemised, Lood

Halloween – ehmatasin end karjuma!

Eile oli siis see ameerika halloween. See on siia ka jõudnud, nagu ma õhtul ehmatusega taipasin.

Natuke kummaline oli see oktoobri viimane päev juba lõuna ajalgi. Olime poistega õues ja Laurits mängis leitud kastekannuga – kasvatas kõikvõimalikke taimi muudkui. Koit magas juba mitmendat tundi vankris – tegi uut magamisrekordit. Siis kuulsin sireene, kohe mitmeid. Mõtlesin küll korra, et kuhu need küll sõitsid, aga vaatama ka ei osanud minna. Kui siis lõpuks sealt maja ühel küljel asuvalt liumäelt ringiga teisele poole maja ja toa poole liikusime, nägime esiteks politseiautot, siis lahkuvat tuletõrjeautot, siis veel üht meestega täidetud tuletõrjeautot ja kolmas tuletõrjeauto seisis naabermaja ees ja seal töötas suure urinaga miski puhur, mis vist imes majast suitsu välja. Suitsu näha küll ei olnud. Ahjaa, ja kiirabiauto oli ka just lahkumas, kui tulime. Seda ma ent ei näinud, et kus-mis juhtus. Teisel pool seda naabermaja olid ühed aknad väga pärani lahti ja kardinad natuke tuhmimad kui vast tavaliselt, aga võibolla tuulutasid nad niisama… Inimesed olid igatahes põnevil. Neid olid rõdudel ja oli õues ja kui keegi kohtus omavahel, siis arutati vist, et mis toimub… Inimlik uudishimu ja soov kogeda midagi mitteigapäevast 🙂

Õhtul siis olime parasjagu söömas, Koit tegi põrandal trenni ja kuulsin uksekella. Laurits hüüdis kohe, et Mihkel tuli! Minu teada see Mihkel jälle ei saanud olla ja tema poleks ju uksekella ka tiristanud vaid uksest sisse tulnud. Läksin siis vaatama. 

Tegin ukse lahti ja seal olid kolm pisikest kasvu olendit. Esimesel neist oli nii jube nägu ees, et mul tuli õudne tunne sisse. Karjatasin ja panin paaniliselt ukse kiiresti kinni ja lukku ka veel. Siis jooksin kööki ja mõtlesin, et mis nüüd juhtus. Laurits ka küsis. 

Juhtus see, et… halloween! Mul polnud see varem meeles, muidu oleksin end vast ette valmistada osanud. Selline õõvastav mask väikesel lapsel ees – tundus, nagu oleks X-failid avatud ja minu ukse taha toodud! Käed värisesid veel mõnda aega, isegi kui juba enda üle naersin ja mõtlesin, et ei tea, mida need lapsed küll asjast arvasid! Küllap said ka naerda.

Eesti mardid ja kadrid on ikka süütud tegelased nende koletiste kõrval, kes halloweeni ajal ringi liiguvad. Järgmise koputamise peale mõni aeg hiljem ma enam ust avama ei läinud. Ei tahtnud, et Laurits ka ehmataks. Lisaks oli Koit just magama jäämas. Tundsin küll natuke süüd, et lapsed peavad kurva meelega edasi minema…, aga miks nad siis nii õudseid kostüüme peavad kandma??? Kommi ka meie kodus polnud, ainult kuivatatud puuvilju ja õunu. Küllap oleksid nad need prügikasti visanud, sest siin vedelevad tänavatel õunad maas ja poest ostetakse õunu. Ja kommide söömine on ka päris kõval järjel.

Igatahes on mul hea meel, et nüüd on november käes ja kollid ukse tagant kadunud. 

Pilti ei jõudnud ma muidugi neist teha, aga lisan illustratsiooniks midagi analoogset.

See on isegi selline heatahtlik ja sõbraliku näoga. Ukse tagant vaatas mulle vastu ikka õõvastavam nägu, aga oli ka pisut sellise “vanainimese” moodi. Miks küll selliseid tehakse ja mis on halloweeni mõte? – seda ma praegu ei tea.
Posted in Elukogemised, Lood

Esmaabi kogemus Rootsis

Nüüd oleme siis käinud Rootsi haiglat kaemas. Kogemus oli positiivne. Kuidas ja miks me sinna sattusime, sellest kohe pikemalt. Ütlen aga kohe ära, et muretsemiseks pole põhjust!

Tänane pühapäev oli natuke omamoodi – nimelt läksid Mihkel ja Laurits Malmö poole, et turul käia ja veel kusagil, kus Mihklil vaja oli. Mina vastasin siin kodus meilidele ja siis ärkas Koit muidugi üles (pärast umbes pooletunnist põõnamist) ja seetõttu otsustasin, et läheme temaga koos hoopis õue. Sellist kahekesi-Koiduga jalutamist polnudki meil veel ette tulnud. Ilm oli päikseline ja muidugi ka tuuline. Seadsin sammud mere poole, avastama uusi radu ja paiku. Leidsin lõpuks väikese tee, mis rannani viis ja seal tõmmasid mehed just üht paati kaldale. Sealsamas oli veest nii 5m kaugusel rida väikesi hütikesi, võibolla siis kalameeste omi. Keegi seal paikselt ei paistnud elavat. Adrulõhnalised sõõmud täitsid mu nina ning mereloksutused kõrvad. Õndsad üürikesed hetked. Koit ärkas, pissis potti, sõi ja kui märkasin, et ilm hakkab pilve kiskuma ja tuul tõuseb tugevamaks, seadsime sammud taas teele. Otsustasin edasi minna ja leida raja Alnarpi (kus on Mihkli kool), kust edasi aimasin ka võimalust jälle ringiga koju jõuda. Lage rada suure tuulega – koit vaatas päranisilmi seda maad. Jõudsimegi Alnarpi ja leidsime raudteega (seesama, mis meil kodu juurest mööda läheb) paralleelselt jooksva raja, kus lendles maaliliselt lehti ja värvid olid kosutavalt sügisesed ja külluslikud. Helistasin Mihklile, et kus nendega kohtuda. Sain teada, et pean kiirtee kohalt üle silla minema ja muuhulgas ütles ta veel, et Lauritsal jäi näpp ukse vahele…

Jah, ma läksin nii ruttu kui mu pikast kõndimisest pisut väsinud jalad jõudsid. Vihma hakkas ka juba tibama ja tuul oli veelgi vingemaks saanud. Jõudsin kohale ja leidsin eest pisut kurva Lauritsa, kes ei tahtnud oma sõrme mulle eriti näidata. Mihkel jutustas, et oli just mõelnud, kui hästi neil see päev Lauritsaga oli läinud, kui nad viimasest poest välja tulid. Siis ronis Laurits ise autosse ja kuidagi juhtus see, et tuul lükkas autoukse kinni nii, et Lauritsa väike sõrm jäi vahele.

Vaatasime ja mõtlesime, määrisime Mirralgini peale. Otsustasime ikka traumapunkti minna, kuna sõrme 3.lüli läks nii paksuks ja pisut sinakaks ja Laurits ei tahtnud kätt rusikasse ka keerata. Leidsime kõigepealt üles kohaliku Arlöv’i meditsiinipunkti, aga see polnud pühapäeviti tegutsemises. Mihkel helistas siis 112-te ja küsis, kus on lähim töötav traumapunkt. Muidugi Malmös.

Sinna polnud pikk maa ja tee oli ka osalt juba tuttav. Leidsime üles ilusa loojanguvärvides sillerdava sõõrikujulise maja. Keskelt oli sissepääs. Võtsime numbri ja jäime ootama. Ei tea, kas pühapäeva tõttu või ongi seal nii rahulik? Korraks tuli sisse astudes peale selline varemkogetud hirmusegune ebakindlusetunne, mis Eestis mind alati haiglates valdab. Kuid kui lubasin endal lõõgastuda neis soojades rohelistes ja kuldkollastes toonides, mis sealsete seinade peal olid. Meie kord tuli ka ruttu. Juba seisime ja istusime sealsamas avaras ruumis oleva väikese eraldusseinakese taga, kus meiega suhtlesid noor mees ja naine. Nad küsisid dokumente ja Euroopa ravikindlustkuskaarti, kuna kohalikku sotsiaalse kindlustatuse numbrit meil polnud. Lauritsa pass polnud meil kaasas, aga õnneks sobis Mihkli ID-kaart ka. Muude küsimuste hulgas küsiti ka, et kas meie Rootsis viibimine on saladus 🙂 Vastasime eitavalt. Kui paberid said korda ja Lauritsa jala ümber kinnitati sarnane sildike nagu Eesti sünnitusmajas taheti teha (aga ei tehtud millegipärast), suunati meid järgmisesse paika – Team 1. See oli uus osakond juba rohkem majasügavustes, kus istus pinkidel ootajaid ja kus samas suures ruumis oma tsoonis sagisid ringi ka juba arstid ja õed. Meile anti ootetuba koos laua, toolide ja ajakirjadega. Uksevahelt nägin mööda liikumas üht meesarsti. Mõtlesin, et äkki tuleb ta meie juurde. Ja ta tuligi. Ulatas oma käe ja ütles, et on Ulf. Mihklile samuti. Esimene kohtumine arstiga oli nii üllatavalt soe, sõbralik ja turvaline. Ta küsis, kes on patsient, kuna minu süles oli veel ka Koit. Laurits magas Mihkli süles ikka veel (oli autosõidu ajal unne jäänud) ja lubas seetõttu rahulikult oma sõrme uurida. Ulf arvas, et vast pole luu katki, kuid kindluse pärast teevad ikka röntgeni. Läksime selleks tarbeks kohe üle saali teise ruumi, kus ta pani põlle selga ja Lauritsa sõrme masina juurde. See masin oli hoopis teistsugune, kui ma senini olen kohanud. Meenutas pigem ultraheli. Paistis, et see oligi käte vaatlemiseks mõeldud. Nägin live-pildis arvutiekraanil, kuidas Lauritsa luud välja nägid – väiksed jupikesed ja liigeseid polnud veel nähagi… Igatahes olid luud terved. Ulf kinnitas, et käsi saab korda ja küsis, kas meil on veel küsimusi ning et ta kutsub õe kätt kinni siduma. Nii me siis ütlesimegi headaega ja mina läksin autosse, et uut parkimisaega ei peaks panema. Saime poole tunniga hakkama.

Kogu suhtlus toimus inglise keeles ja Laurits magas koduni välja ja toas ka veel mõnda aega.

Rootsi haigla jättis väga lõõgastunud ja rahuliku mulje. Ringi liikuvad arstid olid kõik rõõmsad ja  mittekiirustavad. Mõtlesin, et äkki aitab see ümmargune maja ka asjale kaasa. Kõik oli selline ümar ja sujuv. Jah, täiesti uus haiglakogemus! Eestil on, millest õppust võtta. Soovitan arstitudengitel käia kunagi seal Malmö ümmarguses traumapunkt-haiglas (Malmö akutmottagning) – saab uut võimalikkust oma meeltesse.

Malmö ümmargune traumapunkt. Malmö akutmottagning.

 

Malmö akutmottagning. Sealt, kus see auto paistab, läksime meiegi sisse. Keskel on siseõu, maja on tegelikult sõõrikujuline.

Nüüd on juba käes esmaspäev, Mihkel läks reedeni välitöödele ja minul tuleb olla kangelasema. Soovin endale jõudu! Tänaseks lubas tuulekiirust kuni 29 m/s. Välja ei soovitata minna. Hetkel veel nii tormine ei paista, aga eks me siis näe. 

Kõik, kes ootavad pilte, peavad veel natuke kannatama. Meil on internetiühendus siin mahupõhine ja siis suurt galeriid nii kergesti juba üles ei lae. Seda saab Mihkli koolis teha, aga praegu läks ta hoopis metsa, põhjapoole. 

Posted in Elukogemised, Lood

Eriline argipäev või argine eripäev

Seekord kirjutan argipäevast. Kui naine on koos kahe lapsega kodus ja üks neist põnnidest on umbes kahe ja poolene ning teine kolmekuune, siis see on ikka kohati päris suur väljakutse. Kindlasti on enne mind ja pärast mind sellega ladusasti hakkama saadud. 

Täna hommikul tundsin, et kuigi olen viimased ööd pikalt maganud, olen ikka kuidagi väsinud. Et justkui istuks kukil mingi ports mõtteid, mis ei lase rahulikult võtta seda kõike, mis on. “Tahan elu nautida!” taipasin ühtäkki. Kurtsin siis kõiki neid asju Mihklile, kes ütles, et kuidas see siis nii on, et sina, tark naine, oled sellise portsu otsas ja ei saa iseendaga kuidagi hakkama. Mulle meenus selle peale üks valgustuslik telefonikõne oma emaga, kes rääkis muuhulgas ka sellest, et naistel pole päevad sugui vennad ja emotsioonid viivad vahest tundma “lage” ja vahest “põrandat”. Siis ma selgitasingi Mihklile, et tema on õnnekombel mehena sündinud ja meestel on see eelis, et nende tunnetuslik maailm on palju stabiilsem kui naistel. 

Sellepärast siis on vahest nii raske leppida väikeste asjadega, mis täidavad kogu päeva. Esiku (ja muidugi ka teiste tubade) põrand kattub igapäevaselt liivaga, sest Laurits valab liiva kummikutest põrandale ja seda tuleb ka kopa- ja veoautost ning traktorist, mida me pidevalt toa ja õue vahet veame, vahepeal muidugi ka puhtaks peseme… Koit imeb oma viimaseid uniseid lonkse enne kui päriselt unehõlma vajub ja siis ma kuulengi, kuidas krõbiseb jälle põrandale…seda liiva. Laurits tuleb magamistuppa suure hooga, niiet Koit ärkab peaaegu üles, ja haarab voodilt oma tiigri ning teatab, et ta ei saa esikus olla, sest seal on nii liivaseks läinud. “Emme, pühi ära!”

Oh, right, everything!

Kui õhtul või lõunal tuleb Mihkel koju, siis vahest tahaks kohe põgeneda kuhugi ja olla täitsa rahus, aga eile taipasin, et koht, kuhu ma siis “omaette olema” olen läinud, on põhiliselt olnud pood. Tuleb ju jälle midagi toidulauale või kuhugile mujale varuda ja siis saab justkui kaks ühes korda aetud – minu üksiolemise ja poeskäigu. Aga kui poest koju jõuda, siis pole ikka veel selline tunne, et see õlgadel olev mõtteraskus on kadunud. Kuulan küll muusikat, et olla rohkem “omas mullis” ja natuke see aitab ka, aga pood lihtsalt pole maandav paik. 

Eks igaüks tahab siin elus ju suhelda. Kodusolevad naised on tänapäeval sellises kummalises olukorras, et ümber pole tihti teisi naisi, kellega koos laste järele vaadata ja muuhulgas siis oma suhtlemisvajadust rahuldada. Ideaalis on ju veel ka maailmast arusaamised enamvähem sarnased ja nõnda on koosolemine veel eriti värskendav ja põnev. Sellise reaalsuse asemele on nüüd tekkinud hoopis virtuaalreaalsus, igasugu foorumid ja grupid nii näoraamatus kui mujal. Minagi loen üht ja tunnen sellest isegi omamoodi rõõmu ja rahuldust, sest tean, et sealt saab nõu küsida ja teiste teemaalgatuste-arenduste seast on ka tihti midagi kõrva taha panna. Kuid ikkagi, kui Mihkel, minu põhiline suhtluskaaslane praeguses reaalsuses, koju jõuab, tahaks talle kohe rääkida kõikidest taipamistest, märkamistest ja olukordadest, mis päeva jooksul on juhtunud. 

Üks lõpmatu enesearengu rada on see, midamööda iga inimene saab käia. Kui jälle mäletada seda ja tunda selle ülevust, siis on lihtsam tunda rõõmu ja lihtsam tunda naudingut igast hetkest, mil saab hingata, mil saab märgata kasvavate laste imelist arengut. 

Muidugi tuleb teha ka tegusid, mis aitavad enesel heal rajal püsida. Üks kindel hea asi on looduses/metsas käimine. Siis hakkab alati parem. Ja siis luua tegemisi, mis on sisemiselt küllastavad. Õnneks tuli selles osas meile isegi paar head mõtet pähe, tuleb siis neid reaalsuseks sepistama hakata. Küllap siis kuulete, kui nad juba tegelikkuseks saanud on.

Jah, paistab, et see postituski on pisut vähem keskendunud, kui muidu, aga las ta siis jääda – et peegeldada seda hetke, mis vahest on. Elus on ju kõike.

Posted in Elukogemised, Lood

Alternatiivne eluviis ja “mis maksab Rootsi maa?”

Möödunud nädalavahetus viis meid esimesele päris külaskäigule kohalike inimeste juurde. Nimelt külastasime minu Kanadas kohatud rootsi tüdruku Emily sõpru Stehagis. Stehag asub meist umbes 40 km põhja pool, see on paik, kust edasi põhjapoole tuleb juba rohkem metsa kui siin all lõunas, kus valitsevad põllumaad.

Mõnus oli autoga keerata maja ette, mille trepi pealt vaatas vastu Karin, kes nägi peaaegu täpselt välja nagu ülalpool mainitud Emily’gi. Kohtusime ka tema partneri, Max’iga, kes on osav kontrabassimängija. Ja Karini kõhus on veel viimaseid nädalaid üks uus maailmakodanik.

Maja ise oli üks mõnus elamus – nad elavad kommuunis – ehk siis peale Karini ja Maxi elab seal veel 1 tüdruk ja 1 poiss (naine ja mees küll). Kunagine postimaja on täidetud nutikate pisiasjade ja hubase õhkkonnaga. Jah, paljuski meenutas see minu kogetud Victoria kommuunimajasid. Potid-pannid olid näiteks malmist, mis on selliste inimeste juures hinnas nii siin kui sealpool ookeani. Toit oli neil põhiliselt kõik öko-orgaaniline, oma aias kasvas ka mõnda ning põhilise osa köögiviljasid kasvatavad nad lähedal asuva ökotaluniku (lihakarjakasvataja) juures. Jah, eks võiks ka öelda, et nad on hipid, aga päris hipid ikka ka mitte. Kanepit ei suitseta. Ja peagi elavad pereelu ja on igati mõistlikud, rõõmsad ja tegusad noored inimesed. Nad lihtsalt väärtustavad võibolla pisut muud kui seda, mida peavooluline rahvahulk teeb. Näiteks pole neil ka telekat. Riided ja paljud asjad on hangitud second-handist või kusagilt leitud või kellegi käest saadud. Samas on neil laual mac’i arvuti ja toit on tervislik ning auto asemel on neil jalgrattad.

Mihkli uus lemmikillustratsioon Sõrmuste Isanda saagale.
Mihkli uus lemmikillustratsioon Sõrmuste Isanda saagale.

Väärt kirjandus! Nii mõndagi raamatut siit virnast tahaks isegi lugeda jõuda.
Väärt kirjandus! Nii mõndagi raamatut siit virnast tahaks isegi lugeda jõuda.

Pilvekaart. Mõnus meeldetuletus Karini ja Maxi majanaabri toas, kus Mihkel Koiduga ringi vaatas.
Pilvekaart. Mõnus meeldetuletus Karini ja Maxi majanaabri toas, kus Mihkel Koiduga ringi vaatas.

Mihkel lahkumise peal, läks veel meie veepudelit täitma, kuna Lauritsal tuli janu.
Mihkel lahkumise peal, läks veel meie veepudelit täitma, kuna Lauritsal tuli janu.

Igatahes, tundsin ennast seal majas väga koduselt. Peab tõele au andma, et meiegi ole omaette alternatiivsed inimesed vist, vähemasti kellegi vaatenurgast. Esimese asjana kui oma uude koju jõudsime, tõstsime teleka kunkusse. Ja kuna siinsetes poodides on ökoasju rohkem saada kui Eestis ja hind on ka umbes sama, siis automaatselt valin pigem ökoasju. Nad on enamasti kvaliteetsemate koostisosadega, vähema suhkru ja kummaliste lisaaineteta.

Küsisin Maxilt, et kuidas ta sellise eluviisi peale on jõudnud – ta ütles, et selline kommuunis elamine on teda palju kujundanud sinnapoole. See on kasvatanud teisi väärtuseid kui ta arvab, et üksinda elamine oleks arendanud. Alguses oli ta rohkem anarhist, nüüd rohkem lihtsalt ökoinimene. Heh, ega mingeid silte ja nimetusi on muidugi raske ja piirav anda, kuid vast annab see mingisugustki suuremat selgust ja ei tekita teisalt eelarvamusi.

Koos Kariniga läksime külla sinna ökotallu, mida varem mainisin. Sel pühapäeval oli toimumas just selline asi nagu Ekorundan, mis tähendab justkui avatud uste päevi Skane maakonna ökotaludes. Talu juures oli palju autosid ja inimesi, grilliti kohaliku talu toodangut ja pakuti kõiksugust muud kraami. Juur- ja köögiviljaväli oli avatud inimestele omaks tarbeks toidu korjamiseks. Pärast käis kaalumine ja raha vahetamine ning paljud inimesed said värskeid porgandeid, kartuleid, peete, maitsetaimi, lillkapsaid, nuikapsaid, saialilli, lehtkapsast ja võibolla midagi veel endale koju kaasa. Selle kõige juures oli toimetamas Britta, kes oli ka selle põllu üheks perenaiseks lisaks Karinile. Britta on samuti Emily sõber ning olime kirja teel juba tuttavaks saanud. Britta ja Victori peres kasvab Koidust 9 päeva vanem poiss. Nad elavad oma perega vagunelamutes, sõbra maanurga peal. Esimene talv on neil veel ees. Igatahes jäi neist kõigist väga kange mulje – nad saavad kindlasti kõiksuguste oludega hakkama!

Vasakul paistab lehtkapsas - see, mis meil Eestis veel üsna vähe tuntud, kuid mis on igati tervislik ja põnev toidulisand. Saab näiteks püreesuppi teha või lisada teistesse toitudesse, pajaroogadesse või kasvõi makaronidele. Lehtkapsas vajab pisukest kuumtöötlemist, muidu on päris kõva ja pisut kibe.
Vasakul paistab lehtkapsas – see, mis meil Eestis veel üsna vähe tuntud, kuid mis on igati tervislik ja põnev toidulisand. Saab näiteks püreesuppi teha või lisada teistesse toitudesse, pajaroogadesse või kasvõi makaronidele. Lehtkapsas vajab pisukest kuumtöötlemist, muidu on päris kõva ja pisut kibe.

Külluslik mitmekesisus, vaata ise!
Külluslik mitmekesisus, vaata ise!

Karin, Mihkel ja Laurits on porgandite maast väljasaamisega hoos.
Karin, Mihkel ja Laurits on porgandite maast väljasaamisega hoos.

Veel vaateid sellele põllule, et teaks paremini malli võtta. Maa on seal savikas ja porgandeid juba niisama välja ei sikuta. Väetiseks on loomade sõnnik ja käsitöö on umbrohud eemale hoidnud. Igal sügisel on maa ära haritud ja kevadel uued vaod sisse tõmmatud.
Veel vaateid sellele põllule, et teaks paremini malli võtta. Maa on seal savikas ja porgandeid juba niisama välja ei sikuta. Väetiseks on loomade sõnnik ja käsitöö on umbrohud eemale hoidnud. Igal sügisel on maa ära haritud ja kevadel uued vaod sisse tõmmatud.

Taamal paistab Britta ja Victo
Taamal paistab Britta ja Victori tagasihoidlik vagunelamuke koos rippuvate lapsemähmetega. Esiplaanil maheveised.

Palun väga, täiesti veatud lillkapsad ökopõllult!
Palun väga, täiesti veatud lillkapsad ökopõllult!

Karin koos Britta beebiga.
Karin koos Britta beebiga.

Victori käest õppisin ära ka uue toidu – keedetud kartulid koos riivitud porgandi, pirnitükkide ja hapendatud põldubadega. Need hapendatud põldoad koos sibulatega on ikka tõeline maiuspala! Huvitav, et Eestis ma neist midagi kuulnud polnud. Kui jälle omad oad õigel ajal võtta on, uurin täpsemalt järgi ja teen ise ka. Ubade asemel tegin täna seda rooga aga hoopis nii: aurutasin tükeldatud kartulid (koos koorega) pehmeks, segasin nad riivitud porgandite, hakitud punase sibula ja õunatükikestega. Kastmeks lisasin oliiviõli koos sinepi ja soola ja tilliga. Kõik see siis ühte kaussi kokku ja kohe sööma!

Ja mis see Rootsimaa siis maksab?

Nimelt rääkis Karin meile, et Britta ja Victor tahtsid hektari põllumaad osta, et seal elada ja endale toitu kasvatada. Maatükk, millele nad silma olid peale pannud, maksis 150 000 rootsi krooni. Aga lõpuks nad ei saanudki seda, sest keegi pakkus rohkem ja müügihinnaks kujunes hoopis 200 000 rootsi krooni. Üks hektar. Pole siis ime, et rootslased ka Eestis maad tahavad osta. Või hoopis mingid muud investeerijad, isegi Hiinast. Skeeme on mitmeid. Loodan, et eestlastel jagub tarkust oma maa ikka endile hoida ja ise sellega hästi ja targalt ümber käia.

Posted in Elukogemised, Lood

Fotomeenutus Lommas käimisest

Eelmisel nädalavahetusel läksime Lommasse. Mul oli kohe tunne, et see on üks mõnus paik. Selgus, et ongi! Jõudsime sujuvalt mere äärde, sadamasse, raamatukogu parklasse. Selles raamatukogus oli parasjagu ühe kunstinäituse avamine, sellelegi saime põgusa pilgu heita. Lisaks saime 25 kr eest 5 raamatut – piltidega lasteraamatuid ja inglise keelseid kah. Mihkel märkas, et raamatukogu seinal oli paljudes keeltes sõna “raamatukogu” ja eesti keelne variant oli kõige suuremalt! Selles raamatukogus on palju valgust ja mereläheduse tunnet. Küsisin, et kuidas lugejaks saada – selle jaoks on vaja “social security number’it”. See asjaajamine on meil veel tegemata, kuid vast saab peagi võimalikuks.

Lommas käimine tekitas selgema pildi sellest, millised siinkandis erinevad asulad olla saavad ja millised inimesed seal elada võivad. Nimelt on meie asula, Arlöv, pigem hoopis tööstuslinnak, kuhu suurte lao- ja tööstushoonete vahele on ehitatud majakesi, ridaelamuid ja korterelamuid, et töölistel oleks kusagil asuda. Muidugi on see kõik palju ilusam kui Eestis olla võiks. Siin on rattateed ja põõsad ja puud ja mänguväljakud. Kuid teisalt on puudu selline ühele heale külale omane struktuur ja tänavatevõrgustik. Natuke tekib paralleele isegi meie viimase elupaiga, Rakkega. Ka see on mõneti rohkem tööstusasula kui ajalooline elu koondumise koht.

Lomma jättis hoopis teistmoodi mulje. See on ka täiesti mere lähedal, niiet rannik ja asula on aegade jooksul omavahel integreerunud. Lommal on ka selgesti tajutav kese ja vanad majad ja tänavad. Leidsime mere ääres suure tuulega jalutades ka ühe mõnusa mänguplatsi, mis on künka ja puude poolt tuulte eest kaitstud. Justkui oleks selle peale mõeldud kohe…?

Lommas nägin korralikult ka merd. Seal on pikk sillake, mille lõpus on trepid otse merre. Vesi on seal ümber madal. Oli tõesti päris kutsuv sellel päikselisel päeval. Madal vesi jättis sooja mulje, eriti kuna liiv kumas kollaselt. Maitsesin natuke vett – see oli soolasem kui Eesti vetes, kuid ookeanist kõvasti vähemsoolasem. Eemal tiirutasid väikese purjekad – nad vist tegid trenni.

Kui nüüd selgemini rääkida, siis me käisime seal Lommas suisa kaks päeva järjest. Ühel korral rohkem jahisadamas ja teisel korral Lauritsaga mänguväljakul. Viimasel korral nägime ka neid tuulearmastajaid mehi, kes purje ja lauaga vee peal liiguvad. Kaks tüüpi pakkisid end just kokku – nad liikusid mõlemad rattaga, mitte ei läinud mugavalt auto peale. Seljas oli neil suur kott purjega ja ülejäänud varustus oli pakiraamil. Kalipso oli seljas. Sellest on küll õppida – et rattaga liikumine tuleb endale lihtsalt mugavaks mõelda ja korraldada. Küllap on sellega nii nagu riietusega – pole halba ilma, vaid halb varustus.

Mida Lommast veel leida võib, saame teada järgmise retke ajal.

Jääge meiega.