Ajal, mil muruniidukite mürin täidab puhkepäevade helisfääri, on Jaan Kaplinski kirjutanud nii, et mina, kes ma alustasin just esimest korda elus oma maatükikese niitmisega, mõtlen veelgi hoolikamalt, kui palju seda on vaja teha. Eelmisel suvel oli mul kahju mõelda nende suurte õite ja lopsakuse mahaniitmisele, kuid lõpuks polnud meil lastele paika ringikõndimiseks. Sel aastal tahtsin, et peenrasse ei tungiks nii palju nõgest, orasheina ja suuri sarikalisi ja hakkasin muru niitma. See on vist justkui mingi sisemine imelik sund, mis tahab järjest suuremat ala “korralikuks” korraldada, vallutada uusi maid madalale pügamiskõrgusele. Kogen eneses mõlemaid vaatenurki ning otsin nende vahelist tasakaalu. Kui õue peal on vaid nõgesed ja silmini ulatuvad putked, siis ei saa seal samuti väga hästi toimetada, ei õitse võilill ega ristikhein. Kuid kui järgi on jäänud vaid madalad rohelised lehed, siis ei õitse seal enam samuti midagi.
Olen alati kujutanud oma ideaalset aeda ette nii, et seal on sees rajad, mille ääres kasvavad igasugused lopsakad ja õitsevad taimed ja põõsad, on salajasi soppe ja istumiskohti, veesilmi ja suhu sobivaid taimi-marju-vilju. Ma olen sinna teel, kuid see tee pole sirgelt maha märgitud. Iga paiga, koosluse ja mulla jaoks kehtivad pisut isemoodi reeglid, ning neid saab tundma õppida ajapikku. Tihedat orasheinavälja aitab rikastada just niitmine, kuid kindlasti pole seda vaja teha igal nädalal. See, mis maa peal kasvab, on märk sellest, millises olukorras muld on. Umbrohud on omamoodi mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning “plaasterdavad” Emakest Maad. On kiiremaid ja aeglasemaid teid. Inimene saab loodusele vastu tulla. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu. Proovime järele!
Viitan siinkohal juba artikli ära, et huvilised saaksid teemasse veelgi rohkem sisse: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa
Minu kodualevis nägin just sedasama, artikliski mainitud pargi korrastamist. Rikas välu angervaksade ning veel vähemasti üheksa õitseva lillega on muutunud roheliseks kõrbeks, kus asuvad valge-mustad kasetüved. Seda kutsutakse Kase pargiks. Korjasin sealt viimased õied ning nautisin nende magusat lõhna. Enam sealt õisi ei leia. Mesilastel seal enam midagi teha pole. Inimese lõhnatajud enam elamust ei saa. Mille nimel? Kas see ongi ilu? Kust tuleb selline ilu?
Olen selle üle mõelnud, olen permakultuurist ja oma aia veesilmadega rikastamisest rääkides kuulnud inimesi ütlevat: “Väkk, kui mu aias oleks palju konnasid!” Konnad kaovad aedadest siis, kui neil pole seal enam kusagil varjuda. Seda protsessi olen isegi näinud – lapsena krundil oli konnasid igal pool. Nüüd, kui krundist on saanud vanemate kena koduaed, seal enam konnasid leida pole. Pole isegi enam neid suuri rohelisi ritsikaid, kes võisid vahest sõrme hammustada, kui neid liiga lähedalt uurida. Tuleb tõele au anda, et isegi mu lähedases oereringis on toime pandud ökoloogilist hävitustööd. See käib nii kergelt, nii loomulikult ja mõtetes “ilu ja korra ja puhtuse” nimel, et mingit probleemi esmapilgul ei paistagi. Kuidas kõnelda sellest kõigest nii, et ei tekiks konflikti? Nii, et (vana)vanemad ei pööraks selga ja isoleeriks-ignoreeriks mind neis teemades?
Sellise korravajaduse juured paiknevad vist kusagil meie hämarate mitte-teadlikkuse aladel. See on seotud inimeste lühikese pilgu, väheldase vaatlemis- ja seostamisoskuse taga. Pragmaatilised põhjused või vähemasti usud-ebausud panevad meid mõningaid tegusid pidama ilmselgelt turvalisust pakkuvamateks kui teised. Me tahame, et kõik oleks kontrolli all. Et põrandal poleks sodisid ja õue peal poleks alasid, kus võivad elada jumal-teab-kes’id.
Ma niitsin muru ja nägin väikest kärnkonna. Peatusin, kutsusin lapsed kohale ning me kõik imetlesime tema olemasolu ja liikumist. See kohtumine jäi mulle meelde, küllap ka lastele. Veelgi reaalsemaks sai see mõte, et oma aeda tuleb rajada veesilmi ning veelgi rohkem põõsaaluseid! Tuleb mõelda nagu konn – kus on järgmine varjuline ja turvaline paik?
Iga kord, kui ma muruniiduki tööle panen, lausun: “Olgu kõik olendid terved ja hoitud.” Mõtlen, et mesilased, konnad, sisalikud ja kõik muud astuvad mu rajalt kõrvale ja ma märkan neid õigel hetkel. Arvan, et selline väike loits aitab samuti kaasa. Kuigi veel vähem muruniitmist aitab kindlasti veelgi rohkem kaasa! Leiame tasakaalu ning märkame seda, mis veel olemas on.
Permakultuur õnneks sellega tegelebki – elurikkuse võimaldamisega. Ja siinkohal ongi paras veelkord üle lugeda Jaan Kaplinski üleskutse, mis sobib täpselt ka permakultuuri üleskutseks ning palveks, mis aitab meie Eestimaad, Emakest Maad, Isamaad meie ja kõigi teiste jaoks ellu jätta.
“Kallid kaasmaalased! Me elame murrangute ajal. Eestimaa on kiiresti muutumas monokultuurseks, intensiivne põllumajandus kaotab senised aasad, nurmed, kaovad liigirikkad niidud, kaovad paljud taimed, linnud ja liblikad. See pole ainult esteetiline, vaid ka tõsine ökoloogiline probleem. Tegemist on ökokriisiga, mis mõjutab meid kõiki mitmel viisil. Oma osa selle ökokriisi süvenemisel on meil kõigil, kes me oma kodumuru, koduaeda püüame ülemäära korda teha, niita, kaotada kõik, mida peame umbrohuks, olgu võililled või nõgesed. On aeg muuta oma suhtumist. Kutsun kõiki maapidajaid ja maaharijaid vähem võitlema võilillede ja muude murus kasvavate õitsvate taimedega, jätma mõned lapid oma maal sööti, niites neid vaid korra-paar aastas. Kutsun üles katsetama lagedate murutraktori-murude asemel rajada lilleaasasid, leidma selleks sobiva agrotehnika, kasvatama niidutaimede seemneid enda kui teiste tarbeks. Kutsun ka üles istutama parkidesse ja haljasaladele rohkem põõsaid, maal kasutama haljastuses elupuude ja muu eksootika asemel meie oma looduslikke liike, näiteks pajude mitmesuguseid vorme. Nii sulaksid meie kujundatud alad paremini kokku põlise loodusega ja aitaksid ohustatud liikidel üle elada praegused suured muutused meie maastikus. Kutsun üles nägema looduse enda korda ja vähem püüdma seda asendada primitiivse sileda korralikkusega. Kutsun üles murutraktorite ja muruniidukite kõrval vahel kasutama ka vikatit, jätma aianurgas kasvama lapi maad nõgeste, putkede, pujude ja võililledega. Selle eest tänavad meid põõsalinnud, pääsusabad, kimalased, mesilased ja kord meie omad järeltulijad.”
Avarmaa Permakultuur 