Põllumajanduse revolutsioonilised alustalad. John Kempf.

Maailmas on lootust. Põllumajanduses on lootust. On teadmisi ja praktikaid, mis võimaldavad hoopis uutmoodi läheneda toidu kasvatusele ning jõuda järgmisse dimensiooni seemne potentsiaali kasutamise osas. 

Algatuseks on inglise keele oskajatel hea kuulata ja vaadata sellist videojuppi, kus Dr. Mercola intervjueerib amishi päritolu hämmastavate teadmistega põllumeest, John Kempfi, kellega on mul õnne olnud ka ise skype teel kohtuda:

http://youtu.be/y–Z4DZ6PQU

John Kempf

John Kempf ise on päris hämmastav inimene, kellest teinekord ehk satun ka pikemalt kirjutama, kuid eks kõige paremini iseloomustabki teda ennast see töö, mida ta teeb.

The Anatomy of Life and Energy in Agriculture on raamat, mille lugemisest soovitab ta alustada neil, kes tahavad asjast rohkem teada saada. Loodan ise sellega peagi pihta hakata.

 

Järgmiseks tõlgin temaga seotud lehelt, Advancing Eco Agriculture väga tähtsaid põhiprintsiipe, mis aitavad nii intensiiv- kui ka mahepõllumajandusele värske pilguga peale vaadata:

1. Terved taimed saavad hakkama kahjurite ja haigustega

Me mõistame, et loomadel ja inimestel on immuunsüsteem, mis on meie loomulikuks kaitseks patogeenide vastu. Selleks, et meie immuunsüsteem korralikult töötaks ja oma eesmärki täidaks, peame me seda õige toitumisega toetama. Kui meil on puudu toitainetest või need pole õiges tasakaalus, ei saa immuunsüsteem enda tööd täiuslikult teha. Sama põhimõte kehtib ka taimede puhul. Õige “toitumisega” taimedel on loomulikud kaitsemehhanismid, mis võimaldavad neil hakkama saada haiguste ja kahjuritega.

2. Mineraalained toetavad taime immuunsüsteemi

Selleks, et taimede tervis ja immuunsus oleks optimaalsel tasemel, on neil vaja täielikult aktiivset ensüümide süsteemi, et pidevalt läbi töötada ja luua kõrgema taseme ühendeid. Metaboolsetes protsessides vajalikud tuhanded ensüümid, vajavad kõik toimimseks ensüümi kofaktorit. Ilma mineraalsete kofaktorita kukuvad ensüümide toimeahelad kokku ja taimed koguvad lahustuvaid aineid taimemahla, mis viib kahjurite rünnakuni, sest taime tervis hakkab kokku kukkuma. Taimed võivad täielikult funktsionaalse ensüümisüsteemi jaoks vajada isegi kuni 58 mikroelemendist ensüümi kofaktorit selleks, et töös hoida taime kaasasündinud immuunsüsteemi.

3. Mikroobide ainevahetussaadused on tõhusamad toiteallikad

Ülim tase taimede toitumises on siis, kui taimed suudavad imendada enamiku oma toitainelistest vajadustest mikroobide ainevahetussaadustena. Sellise mudeli puhul töötab mulla mikrobioloogiline kogukond taime seedesüsteemina. Kompleksne mulla mikroorganismide kogukond seedib ja lagundab orgaanilisi jääke ja taime juurte eritisi. Sellise seedimis käigus eritatakse mineraalid mulla mineraalsest maatriksist ja vabastatakse nad biokättesaadaval kujul, mida taimed suudavad imendada ja kasutada väga tõhusalt. Selleks, et taimed saavutaksid oma tervises erakordseid tasemeid, sõltuvad nad mulla aktiivsest mikroobioloogisest seedesüsteemist. Niikaua, kui nad imendavad enamuse oma toitainetest mulla lahusest lihtsate ioonide kujul, ei saavuta nad kunagi energiatasemeid, mida on vaja optimaalse immuunsuse saavutamiseks.

4. Kvaliteet juhib saaki

Taastootvad põllumajanduse ja taime toitumise mudelid keskenduvad taime kvaliteedi ja tervise parandamisele selle asemel, et tõsta saagikust. Kui me tasakaalustame taime toitumist selleks, et tõsta kvaliteeti, tõuseb kultuuri energia- ja immuunsüsteemi tase märkimisväärselt, mis loob ka kõrgemad saagid, parema säilivuse, paranenud maitseomadused ja vähema sõltuvuse pestitsiididest. Kui kvaliteet paraneb, ei suuda sa takistada saagi suurenemist. Selline fundamentaalselt teistsugune arusaam taime toitumisele viib märkimisväärsele saagikuse suurenemiseni, ulatudes 10-30 protsendini paljudel erinevatel kultuuridel.

5. Terved taimed loovad tervet mulda

On üldine arusaam, et terve muld kasvatab terveid taimi. Ka vastupidine on tõsi. Kõrgete energiatasemetega terved taimed võivad mõnedes eluetappides saata koguni 70 protsenti oma kogu fotosünteesi saadustest  läbi oma juurte mulda tagasi. Need juureeraldised on kütteks mulla mikroobide kogukonnale ja see viib orgaanilise aine kiire tekkimiseni. Selline protsess, mida kutsutakse süsiniku induktsiooniks (sissevõtuks), on kõige kiirem ja efektiivsem viis süsiniku kogumiseks ja mulla orgaanilise materjali üles ehitamiseks. 

Pisut lähemalt Geoff Lawtoni PDC-st. Algus.

Esimene nädal kursusest hakkab nüüd läbi saama. Loetud tunnid on jäänud uue materjali, seekord juba sisulisema, avaldamisest. Esimene nädal oli sissejuhatav. Kursus põhineb Bill Mollisoni suurel ja paksul raamatul “Permaculture: A Designers’ Manual”. Geoff ütles ka, et pärast seda kursust muutub see raamat palju mõistetavamaks ning ka kasutatavamaks. Paistab, et see on tõepoolest manuaal ning põhi.

Permakultuur on endast alati hästi suure ja kompleksse mulje jätnud. Vahest on tulnud tunne, et ei tea, kust pihta hakata ja mis see kõige põhilisem siis on.

Selles osas sain uut selgust – permakultuur on justkui riidekapp, mis on hästi disainitud ja organiseeritud, et sinna saaks riidepuudele riputada rõivaid ja kübarariiulile kaabusid sättida – kõik panna omale kohale. See ongi süsteem, mis suudabki endasse mahutada paljut.

Siin väike vaade, milline kursus ise välja näeb. Praegu oleme siis “Intro” osas.

Tähtis on leida ja aru saada sellest, mis on põhiväärtused ning nende järgi langeb kõik muu oma õigele kohale. Need on:

1. Maa eest hoolitsemine
2. Inimeste eest hoolitsemine
3. Ülejäägi kasutamine

Viimane, kolmas punkt seostub kahe esimesega, saadab sinnapoole oma ressursid.

Teine punkt võimaldab ümber defineerida rikkuse ja selle, kuidas olla positiivne. Geoff’i sõnul on selge, et mida rohkem ressursse sa inimestele annad, seda vähemviljakad nad on.

Esimeses punktis on üheks põhiliseks arusaamaks see, et kõik elusorganismid on väärtuslikud. See, mismoodi inimene vaatab enda ümber olevat, sõltub tihti tema emotsioonist ja mõtlemisest – nende abil tekib pilt ümbritsevast. Permakultuuri põhieetika kutsub meid üles loobuma enda jaoks teadaolevast, looma uusi seoseid, nägema asju uues valguses. See on päris suur vaimne väljakutse!

Inimesed tegelikult ei loogi midagi, nad disainivad ja permakultuuri puhul on disain suunatud positiivsele lahendusele. Näiteks:

• majad, mida saab parandada ja mis pole mürgised
• toit, mida võib julgelt sööta ka lastele (praegu on loomatoidu kohta rohkem kvaliteedireegleid kui inimtoidu jaoks)

Tõesti hämmastav on mõelda sellest, et kui praegu ehitatavad majad hakkavad lagunema, et mis neist siis saab? Kuhu see prügi panna? Kes seda koristab? Praegu ilmestavad meie Eestimaa maakohti lagunevad talukohad – katused vajuvad kumeralt sisse, seinapalgid lainetavad ja vajuvad maasse, sammal ja samblik rohetab, puud kasvavad majades, kivimüürid sulanduvad maastikku… Aga mida teeb makrofleks ja penoplast 50 aasta pärast? Kivivill? Kes selle kõige eest vastutab? Need, kes ehitasid, ju kaovad.

Siinkohal meenutan positiivse noodi säilitamiseks äsja Halloo, Kosmosest kuulatud Mari Metsalliku mõtet: “Emakest Maad aitab see, kui me keskendume positiivsele. Maailmas pole midagi, millest loov mõte poleks tugevam. Kasvab see, millele me oma energiat pühendame.”

Sellepärast tuleb minevikust õppida, nii kaugemast kui lähemast minevikust. Ja minna edasi juba hoopis uute lahendustega. Leida neid avali silmi ning vahest kogu teadaolevat unustades.